Ma pole tükil ajal nii audis olnud kui eile. Pole ka midagi imestada, pea kaks nädalat rabelemist nii tööl kui kodus, mis kulmineerus reedese Vilniusse ja tagasi lennuga, ja tervepäevase ajuderagistamisega, peab varem või hiljem kusagilt tunda andma. Igatahes olin eile hommikul vihmasaju üle väga rõõmus, väljas poleks nagunii midagi teha saanud ja sees ma midagi teha ei viitsinud. Ausalt öeldes isegi ei tea, mida ma päev läbi tegin, natuke lugesin, natuke siiski askeldasin, tegin süüa ja siis oligi kell kaheksa õhtul ja saunamineku aeg käes. Isegi lavale jõudsin vaid kaks korda, sest nagu ma õeraasule kurtsin, oli mul vertikaalasendis, ka istuvas, püsimisega tõsiseid raskusi. Selgroog keeldus koostööst ja tunne oli päev läbi selline, et pea kipub ühte tunduvalt madalamasse kehaosasse kukkuma.
Kuid mäng oli küünlaid väärt, kuuekümneleheküljeline leping sai allkirjad alla ja see tähendab, et augustikuus me kolime. Hüvasti, vana kultuuriministeeriumi paberiladu oma pragunevate seinte ja ladudes lõõtsuva tõmbetuulega. Tere tulemast, uued ja kaasaegsed töötingimused inimestele, normaalse põranda, normaalse ventilatsiooni ja normaalse valgustusega.
Millist töömahtu see nii mulle kui kogu tiimile lähema kolme kuu jooksul tähendab, on parem praegu mitte mõelda. Aga kuivõrd tehnilised lahendused on enam-vähem paigas, on edasine nii-öelda tehnika küsimus. Et mida võtta, mida jätta, mis uus, kust tellida jms.
Mu uus Panasonic Lumix aga korraldas mulle tõsise käki. Tegin üleeile Leedus mitukümmend pilti vajalikest asjadest, enne ärasõitu veel vaatasin läbi, kõik oli korras. Eile hommikul kodus tahtsin mälukaardilt pildid arvutisse kopeerida ja mälukaart oli täiesti tühi!!! Kusjuures ma olen juba küll ja küll selle kaardiga pildistanud ja midagi pole juhtunud. Oskan kahtlustada ainult lennujaama röntgenit, aga seegi oleks üllatav, kunagi pole ühegi digifotokaga midagi taolist juhtunud, kümnetest röntgeniaparaatidest läbi vedades ka mitte.
Täna aga peab end siiski liigutama hakkama, on asju, mida ei saa edasi lükata, sest homme taas koerad hotelli ja ise lennukile.
Eile mõtlesin veel korra, et järgmiseks välisreisiks peaks meie suvel 18-aastaseks saava lapsukese Venemaale viima. Tuli lihtsalt jutuks, et selles hotellis, kus me järgmisel nädalal Odessas elame, pole internetti. Poiss pööritas silmi ja küsis, et mis koht see siis selline on. Hakkasin naerma, ega enamikes riikides pole internet nii enesestmõistetav kui Eestis. Rääkimata Ukrainast. Poiss püüdis vastu vaielda, et Ukraina peaks ju ikkagi Euroopa olema. Nojah. Geograafiliselt tõesti. Tegelikkus on natuke teine. Aga sellest ehk pikemalt tagasi jõudes.
3 kommentaari:
Lumehelbekesega pidi ju sõitma, mis sa sinna Audisse ikka ronid :P
eh, Odessa, mu üks lemmiklinnasid,(Lvovi järel siis)
vabalt pole internetti käepärast võtta ka lääne-euroopas mitte, me oleme siin eestis ikka mõnede asjadega väga ära hellitatud :). just tulen, olin mõnest asjast ikka üsna üllatunud. meil ikka saab kõigis suurtes toidupoodides pangakaardiga maksta ntx ja tundub täitsa tavaline asi :)
aga fotoka kohta - tuttav it-tegelasest fotograaf ütles, et osad mälukaardid võivad end kuidagi nii ringi formaatida, et näitab, justkui oleks kaart tühi, kuid tegelikult on ta loonud endale kusagile miski teise "folderi" (no ta kasutas teist väljendit, ma ei mäleta) ja et miski nipiga peaks ikkagi õige koha üles leidma ja sealt pildid kätte saama. et kas arvutisolevast pilditõmbamise progest pole näha justkui oleks fotoka mälukaardil mitu "folderit" vmt? või tee paar klõpsu ja püüa siis arvutiga ühendada ja vaata, mitu folderit v kaarti sul justkui valikus on.
Postita kommentaar