Kappide koristamise aeg

Trulla tegi tuleohutusest nii eeskujuliku postituse, et ma tundsin ka kohe vajadust natuke inimesi harida. Sel teemal, millest ma ise vast päris palju tean ja mis omakorda hakkas peas keerlema tänu Biankale. Kuna siin blogis on viimasel ajal ringi vaadanud pea seitsesada inimest nädalas, on vast sellest infost kellelgi midagi kasu ka.
Esiteks, keskkonnaministeeriumi ametlik seisukoht on siiamaani, et kasutatud riided ja jalatsid on prügi ja lähevad ladustamisele prügimäele. Selle kohta tahaksin alati uriseda, et loll jutt suhu tagasi ja kiiresti. Seda enam, et samasugust jama ajavad suust välja ka meie niinimetatud ökodisainerid, kelle ainukeseks eesmärgiks näib olevat iseennast ja oma toodangut promoda. Aga see on juba eraldi teema.
Lõuna-Soomes, elanikkonnaga umbes kolm miljonit inimest, koguti ja saadeti 2008.aastal taaskasutusse 7,6 miljonit kilo kasutatud riideid ja jalatseid (www.uff.fi). Kogus on raskesti hoomatav, aga ehk annab parema ülevaate see, et ühte suurde rekkasse mahub umbes 15 tonni riideid. Nii et kui kogu see hunnik autodele laadida, läheks vaja 507 veoautot ja selle autorongi kogupikkus oleks 7,6 kilomeetrit. Meie keskkonnaministeeriumi arusaama kohaselt oleks tulnud kogu kupatus prügimäele saata, soomlased saatsid kõik taaskasutusse. Kumb on tulevaste põlvede suhtes inimlikum suhtumine, pole mõtleval inimesel raske arvata.
Kui kõrvale jätta kampaaniad, glämmilaadad ja muud ühekordsed üritused, tegelevad riiete ja jalatsite kogumisega Eestis peamiselt Uuskasutuskeskus ja Humana. Mõlemal oma spetsiifika, Uuskasutuskeskus võtab lisaks riietele vastu ka raamatuid, mööblit, plaate jms, aga nemad vaatavad toodu ükshaaval üle ja sellele on tingimus, et asi peab olema müügikõlbulik. Humana spetsiifika on kitsam, riided, jalatsid, kodutekstiil ja mänguasjad. Kuid selle eest võib nende kauplustes asuvatesse kogumiskastidesse panna ka asju, mis otseselt müügikõlblikud enam ei ole. Kui veelkord numbrite keeles rääkida, siis võib öelda, et igast kümnest esemest, mis Humana kogumiskastidesse pannakse, läheb 1-2 käitlemiskulude katteks müüki (ja kui ühe kuu jooksul maha ei müüda, annetatakse abivajajaile Eestis), 3 saadetakse humanitaarabina Aafrikasse, 4-5 läheb ümbertöötluseks ja üks läheb prügimäele. Kusjuures prügimäele läheb tõesti see, mis kuidagi enam ümbertöötlemiseks ei kõlba, alates sellest aastast on isegi üksikutele ilma kontsata jalatsitele leitud tarbija - maamiinide poolt vigastatud inimesed Aasias ja Aafrikas.
Mida Humana oma kogumiskastides näha tahab: eelkõige puhtaid asju, kulumisastmest sõltumata. Kui asi on puhas, kuigi kulunud või katkine, saab selle saata ümbertöötlemiseks. Puhtaid veel sellepärast, et teatavasti mustad riided lehkavad. Ja selle leha võtab enesesse ka puhas tekstiil, millega inimesed enne annetamist on vaeva näinud ja puhtaks pesnud. Triikimine ei ole vajalik. Kastidesse võib tuua riideid, jalatseid, kardinaid, voodipesu, laudlinu, käterätikuid, ühesõnaga kõike seda, mis tekstiili või jalatsi mõistesse mahub. Samuti vähegi kasutuskõlblikke mänguasju, pudipadi, ehteid. Kulda ja hõbedat pole vaja :). Äraantavatel esemetel tuleks üle kontrollida taskud, kuuldavasti on sorteerijad leidnud sealt mida iganes...
Kogumiskastidesse kogutu pakitakse kohapeal kaupluses, olgu siis Tallinnas, Tartus või Pärnus, kottidesse ja saadetakse sorteerimiskeskusse ilma seda kaupluses üle vaatamata. Nii et narmendava servaga köögirätiku pärast põdeda ei maksa.
Kogumiskastidesse ei maksaks panna katkiseid kandmiskõlbmatuid jalatseid, katkiseid mänguasju, õli- ja värviplekkidega tekstiilesemeid. Aga kui te pärast ihnurist vanavanatädi matuseid avastasite tema korterist nõukogudeaegse voodipesulao, siis selle võib Humana kasti viia küll. Soovitavalt läbipestuna, sest sellised asjad lähevad otse humanitaarabina Aafrikasse ja seal on pesumasinatega üldiselt kehvasti. Rääkimata elektrist.
Küsimusi aga pidavat saama esitada meiliaadressil mari@humanae.ee
Kaupluste-vastuvõtukohtade aadressid saab siit: Tallinnas, Tartus, Pärnus.