Oskusostleja pihitool

Trulla viskas meemiga ja katsun kibekiiresti enne äralendu vastata :)
Meie põlvkonna kahetsusväärsemaid ostud kuuluvad vist varastesse üheksakümnendatesse, sest nõukaaegse defitsiidiga harjunud inimese tegi saabunud kaubauputus ikka pisut ogaraks küll. Õnneks on tolleaegsed ostud ammu prügimäele rännanud, rämpsukoguja kalduvusi mul pole. Aga viimase aja äpardunud ostudest siis järgmised:
1, Sõudetrenazööri ostsin paar aastat tagasi ja algul ikka kasutasin ka. Siis aga hakkas see periood pihta, kui tohtrid mind viilutama-õmblema hakkasid ja sellest ajast seisab kuuris ja kogub tolmu.
2. Videokaamera. Igatsesin seda endale mitu aastat, lõpuks ostsin ära ka. Käisin Iirimaa reisil ära ja filmisin kolmkümmend megabaiti materjali, mis siiamaani puutumata seisab, sest aega ei ole sellega tegeleda. Kaamera vedeleb sestsaadik kapis.
3. Fiskarsi umbrohunapsik. Ilmselt olen ikka täielik blondiin, sest ma ei saa aru sellise riistapuu mõttest, mis rebib umbrohu ribadeks ja pudistab selle peenrale laiali. Lootsin küürutamist vähendada, aga tutkit.

Aga ostmata jäänud asi, mis mind lausa aastakümneid vaevanud on, on pigem tegemata asi. Aastal 1979 võeti mu tollane abikaasa sõjaväkke ja tollane nõukogude võim pakkus ajateenijate abikaasadele võimalust kord aastas riigi kulul kaasale külla sõita. Kutt aga teenis Baikali ääres.
Lõin põnnama, üksinda rongiga päevade kaupa läbi Siberi, pealegi oleks ikka natuke komplitseeritud olnud kolmeks nädalaks ära kaduda, käisin ülikooli kõrvalt veel tööl. Nüüd sinnakanti sattuda on vist keeruline. Nii et Baikal on siiamaani nägemata.

Meemi edasi saadan Metsapiigale ja Emmeliinale.