Eelmise Eestit raputanud majanduskriisi ajal, kusagil aastal 1997, jagasin kaubanduspinda ühe pisikese pesufirmaga. Küllap olin tollal parem inimene kui praegu, sest lasin allüürimise küsimuses endale augu pähe rääkida. Ise ma seal poes küll pidevalt ei olnud, aga vahel ikka ja siis ma ikka ja jälle "imetlesin" selle tädikese poepidamist. Kaup teda ei huvitanud, ostjad veel vähem. Kui ostja sisse astus ja midagi küsis, aga tema suurust-mudelit-värvi polnud, sisises mutt ostja lahkudes, et kuradi pirtsutajad, ostku, mida on.
Kui ma siis üritasin vihjata, et ega ükski inimene ei osta endale rinnahoidjaid-pükse, mis talle ei meeldi ega sobi, ja kui kaubavalikut ei täiendata ning ostjate arvamusega ei arvestata, ei saagi kaup minna, olin mina see paha inime, kes tema eluraskustest aru ei saanud.
Lõpuks pakkis ta oma seismisest plekiliseks ja võidunuks muutunud hilbud kokku ja kadus, jäädes kolme kuu rendi võlgu.
Kui ma seda mutti viimati nägin, töötas ta kusagil supermarketis koristajana ja oli veel virilam kui enne.
Miks ma sellest nüüd kirjutan...sellepärast, et samasugust mentaliteeti olen viimasel ajal järjest rohkem ja rohkem kohanud. Kui ma pean kolmes pikkuses kruvisid käima otsimas kolmest erinevast ehituspoest, ei ole see minu meelest normaalne. Täna otsisin tööliste kööki veekeetjaid - müügil on kahte sorti, 150-kroonised, mis paljast vee sisselaskmisest katki lähevad, või ületuhandekroonised, mis suure tõenäosusega lähevad köögist lihtsalt salapäraselt kaotsi. Eriti aega tuulata ei olnud, ostsin mõned 150-krooniseid, et las lõhuvad. Endale koju ei oleks ostnud.
Sama juttu rääkis eile meie IT-mees: et kui kliendil arvuti katki läheb, siis tuleb varuosi nädal aega oodata, sest kellelgi pole midagi. Siis aga on juba lihtsam ja odavam tellida internetist ja kohalik müüja üldse vahele jätta.
Muruniiduki käigukasti ootan ka juba kuu aega, täna öeldi jälle, et ehk järgmisel nädalal...ilmselt pean koju jõudes murule sedasama ütlema ja paluma tal aeglasemalt kasvada.
Kes on siis selles süüdi, et jaekaubanduse käive langeb? Kas ostja, kes endale sobivat kaupa ei leia ka siis, kui tal raha on? Või müüja, keda ostja soovid lihtsalt ei koti?
Võrreldes 1997.aastaga on elu muutunud, vajadusel saab suurema osa asju netist kätte ja rohkem kui 90% töövõimelisest elanikkonnast, kellel praegu on tööd ja palka (sest mida muud 9% tööpuudus tähendab, ikka seda, et üheksal inimesel kümnest on tööd) tõepoolest ei pea enam kohalikus kaubanduses oma närve ja aega kulutama.
Ja koristajakohtadega on kuuldavasti juba praegu kehvasti.
2 kommentaari:
Täna küsisin ühe hankija käest, et kas olukord on talvega võrreldes paremaks muutunud. Olin väga üllatunud vastusest, et sina käid ja mõned veel, aga üldiselt on ikka väga kehvasti. Nende ladu, mis veel eelmisel suvel oli erinevaid materjale täis on nüüd ka täis, ainult veerandtäis ja kui mingit spetsiifilisemat segu vaja, siis teatab omanik kurvalt käsi laiutades, et seekord ei saadetud. Ja ei saadeta seepärast, et eelmine arve on püsti. Nõnda ongi, et selline allakäiguspiraal - mul tööd on, aga ma ei saa teha, sest hankijal pole materjale, sest sel ühel kümnendikul pole tööd;)
Rasked ajad, kaubandusel pole mitmekesise kaubavaliku alla enam raha võimalik seisma panna. Loogiline, et valikut tõmmatakse koomale, kui käive väheneb. Olen juba mitme asja puudumist poes märganud. Kui vanasti oli 10 sorti saia, siis nüüd 5 sorti jne. Mina ei leidnud kolmest poest enam oma lemmikõlut :P) Ei tea, kas see on nende poodide otsus või on see sort päris tootmisest maha võetud. Nishitoode, nagu räägitakse. Sama lugu ka tööstuskaupade puhul. Näiteks käib mul kodus lampidessse väga mitut erinevat sorti pirne. Kas neid kõiki enam saada on, kui läbi lähevad... Ei tea, kas peaks tagavarasid hakkama soetama? Õlle küsimuses lähen igatahes homme sinna hulgilattu, kus seda viimati veel oli ja ostan kohe mitu kasti ;) Ei tea, millega see lõpeb...
Postita kommentaar