Hüvasti, Malle!

Täna hommikul mõned minutid enne kella ühtteist lõppes ühe lähedase inimese maine teekond. Vähk oli tugevam.
Eks me aimasime seda juba mõnda aega. Nägin teda viimati 30.juulil, kui mees ta siis üle tüki aja mulle külla tõi, ja kohkusin. Endisest elutervest 56-aastasest elurõõmsast naisest oli alles jäänud luine vare, puusal inimpea suurune mädanev ja veritsev kasvaja.
Ma ei ole arst, ja mul ei ole õigust arstide töö üle kohut mõista. Küll aga on igal patsiendil õigus avaldada arvamust arstide suhtumise üle. Hippokratese vandest ja korralikust haridusest olenemata töötab arst patsiendi huvides põhimõtteliselt samamoodi nagu iga teine spetsialist kliendi huvides. Ja kui kliendile suhtumine ei meeldi, läheb ta teise firmasse või teise teenindaja juurde.
Kahjuks on eesti vähipatsientidel selleks väga vähe võimalusi. Tallinnas peale PERH onkoloogia tihtilugu muid kohti ei teatagi. Tallinna Vähiklliniku sõi PERH välja, kulutades hullult aega ja energiat lobitööle. Oleks nad sama aja ja energia kulutanud oma arstide koolitamisele ja klienditeeninduse parandamisele, oleks tulemus märgatavalt patsiendisõbralikum olnud.
Ma ei võtaks sel teemal sõna, kui ma oma esimese kasvajaga poleks sattunud samuti Hiiule ja täpselt sama arsti juurde, kes oli Malle raviarstiks kuni tänase kurva lahkumiseni.
Onkoloogiasse minek on inimese psüühikale niigi paras katsumus. Ja kui siis vastuvõtuarst põrnitseb sind nagu eset, mille kass on tuppa tassinud ja nähvab, et see laik Teie õlal võib ju vähk olla, kuid mina lähen nüüd puhkusele ja tulge kolme kuu pärast, siis võtab ikka kõhu lahti küll. Tookordse basalioomi lasin ikkagi Hiiul välja lõigata. Peale operatsiooni niite välja võtmas käies juhtisin arsti tähelepanu põlveõndlas olevatele laikudele. Too viskas nendele põlastava pilgu ja tähendas, et mul olevat põlveõndlad hauduma läinud, kuna ma olevat liiga paks.
Nädal aega hiljem diagnoosis perearst mul samade laikude alusel puukborrelioosi ja käskis nii kiiresti nakkushaiglasse lipata, kui jalad võtavad. Analüüsid näitasid sama. Sain ravi - aga kui ma oleksin onkoloogi uskuma jäänud?
Kuue kuu pärast läksin Hiiule kontrolli. Kontrollimine toimus ukseltvaatamise meetodil - kaebusi on-ei ole- järgmine. Saadeti ära sõnadega, olete täiesti terve, minge koju. Mingeid lisauuringuid igaks juhuks, isegi mitte ühtegi vereanalüüsi ei soovitatud.
Mind päästis, et oma sisetunde ajel olin oma kulu ja kirjadega käinud mammoloogias (korras) ja pannud end kirja ka naistearsti juurde. Kaks nädalat peale seda, kui Hiiu onkoloogia oli käskinud mul täiesti tervena koju minna, diagnoosis ITK emakakaelavähi.
Võib-olla ma eksin, aga ise arvan küll, et tänu sellele, et ma Hiiu arstide ukseltvaatamise diagnostikasse ei uskunud, olen ma elus.
Mallel kahjuks nii hästi ei läinud. Poolteist aastat tagasi diagnoositi tal reies tilluke kasvaja, mille kohta arst ütles, et ta ei julge seda lõigata, luule liiga lähedal.
Kiiritusravi aparaat olevat rikkis olnud ja hiljem läks kuidagi meelest ära.
Keemiaravile ei pidanud Malle neerud vastu ja see jäeti pooleli.
Teisese arvamuse võtmist näiteks Maarjamõisast arst ei soovitanud ja tasulisteks konsultatsioonideks ei jätkunud sel perel raha. Pakkusin abi, aga selleks olid nad natuke liiga uhked.
Kolm nädalat tagasi viimast korda arsti juures käes küsis Malle, mis edasi saab. Arst teatas, et tema läheb nüüd puhkusele. Puhaku Malle ka.
Malle puhkabki nüüd. Alatiseks.

Hüvasti, Malle! Sa olid tore, särav ja südamlik inimene, kes kasvatas üles toreda tütre ja jõudis ära näha esimese lapselapse. Sa tegid suurepäraseid kooke, armastasid kogu elu vaid üht meest, hoidsid ilusat kodu, ei võtnud napsi ega suitsetanud terves elus ainsatki sigaretti. Sellest hoolimata sai vähk Su kätte.
Puhka rahus. Sul ei ole enam ühtegi valu.