Kolm päeva puhast vett

..ja rohelist teed, see on olnud ainuke, mida mu organismil viimasel kolme päeva jooksul tarbida on olnud lubatud. Nii et kui täna hommikul anti pooljahtunud riisisuppi, tundus see maailma parima söögina. Kodus kilgates kaalu poole tormata pole siiski mõtet, elu on näidanud, et kui sellisel meetodil õnnestubki paar kilo alla võtta, tulevad need imekiiresti tagasi ja võtavad paar sõpra ka kaasa.
Igatahes lubatakse mind täna koju. Doktor tegi komplimendi ja ütles, et viimase (s.t.eelmise) opi paranemise põhjal võib mind piisavalt professionaalseks haavahooldajaks pidada, et lasta mind koju edasi haavu lakkuma. Nüüd ootan veel paberite vormistamist, mis peaks juhtuma kusagil keskpäeva paiku, siis tuleb eks mulle järele, katsun end kuidagi ilma istumata tema autosse voltida ja koju saada.
Kodu, kallis kodu. Kilkasin ilmselt enneaegu, et saan haiglas magada, kaks viimast ööd on suhteliselt unetud olnud. Esimesel ööl vaevas ilmselt opijärgne stress, uni oli rahutu ja jupiline. Tänane öö aga läks palatinaabri nahka. Kena vaikne inimene saadeti koju ja tema asemele toodi intensiivist üks vägagi rahutu tegelane. Paduvenekeelne Lasnamäe turu "ärinaine". Olin sunnitud palatist telefoni teel natuke tööjuttu rääkima ja selle peale teatas ta rõõmsalt, et tema sai kohe aru, et ma olen temasugune "delovaja zenzhtsina". Nojah. Mul on ainult hea meel, et inimesed endale ülalpidamist teenivad ja ei süüdista kõiges riiki, valitsust ja keda iganes. Tema jututeemadega siiski suurt kaasa minna ei suutnud. Pealegi, haiglas ma ei viitsi vene keeles suhelda, ausõna.
Hoopis hulluks läks asi öösel. Olin just unerohutableti abiga tudule jäänud ja paar tunnikest tukastanud, kui ärkasin mingi mürtsu peale. Mutt oli end üles ajades tilguti ümber ajanud. Siis kolistas ta seda tilgutit mööda uksepiitu tagudes kempsu ja tagasi jõudes hakkas mööda palatit edasi-tagasi trampima ja iseendaga valjul häälel suhtlema. Mõrva ärahoidmiseks tuiskasin koridori ja palusin valveõelt luba minna suitsu tegema. Teise korruse suitsurõdul kohtusin kummalise meedikuriietes kiilakaga, kellega arenes järgmine dialoog:
T:"Kas te teate, et teil ei ole lubatud öösel siin rõdul käia?"
M: "Olen seitsmendat korda siin haiglas ja sellest kuulen küll esimest korda. Ühtegi silti ka pole"
T: "Selleks ongi uks kinni, et patsiendid ei tohi"
M: "Uks oli lahti, või arvate, et ma imbusin läbi seinte siia?"
T: "Uks oli sellepärast lahti, et mina olen siin"
Nojah. Pärast seda palun ärge tulge mulle enam blondiiniloogikast rääkima.
Tagasi palatisse jõudes oli mutt rahustava süsti mõjul pikali kukkunud ja magama jäänud, asja paremaks see kuigvõrd ei teinud. Olen oma elus nii mõnegi norskava meesolendi kõrval tudunud, aga sellist kontserti kuulsin küll esmakordselt. Mutt kruugas, oigas, krooksus, norskas, prääksus, krooksus, korskas, purskas ja mida iganes veel. Hea veel, et haukunud ega näugunud. Püüdsin küll kõrvaklappidest muusikat kuulata, sellest hoolimata olin kella nelja ajal hommikul veel nii pinges, et otsustasin suitsule minna. Vältimaks kummalisi kiilakaid, jätsin salapärase läbiimbutava ukse targu rahule ja otsustasin katsetada välisukse turvaga. Torises küll, et öösel peaks magama, aga minu vastuse peale, et mina magaks küll, aga mul on palatis loomaaed, mis ei lase, lubas ikka välja. Jalutasin, tegin suitsu, pärast seda õnnestus isegi paar tundi magada.
Eilsest üks kaheldava väärtusega kompliment ka. ITK naistekliinikust viiekordsest korpusest on neli korrust sünnitajate päralt ja eile sõitsin liftis üles koos ilmse värske vanaemaga, kes vaatas mind heldinud näoga ja teatas, ah et teie alles ootate oma pisikest. Sellest võib järeldada a) ma näen veel titesaamiseks piisavalt noor välja, b) mu kõht on peale kolmepäevast nälgimist ikka veel liiga suur, c) tädi oli lühinägelik ja üldiselt rippus mul ka hommikumantli all kateetri otsas olev uriinikott, mis vajas tühjendamist.
Nüüd aga hakkan kojuminekuks asju pakkima.