Raamatute invasiivne paljunemine

Kui perekonnalegende uskuda, olevat mul esimesed tähed olnud selged aasta ja kolme kuuselt ja kolmeaastaselt lugesin vabalt raamatuid. Mitte lasteraamatuid. Viiendaks eluaastaks oli mul ammendatud kogu sari "Seiklusjutte maalt ja merelt", kusjuures osadest raamatutest sain ma muidugi lootusetult valesti aru, nii on siiani meeles arusaam, kuidas musketärid vaesele mileedile liiga tegid...lapse jaoks on ilmselt mõisted ustavus ja reetmine liiga abstraktsed.
Kooli esimestel aastatel olin palju haige ja muudkui lugesin. Õnneks enamikke maailmakirjanduse klassikuid nõuka-ajal keelatud kirjanduse nimekirja ei sattunud ja kõik nad olid kodus olemas, Balzac, Tolstoi, Tshehhov, Shakespeare, Cervantes - kõik need kuulusid mu lapsepõlve lugemisvara hulka.
Lugemine ja suitsetamine on siiani kaks tõsist sõltuvust, millest ma ilmselt hauani ei vabane. Ainult et väärtkirjandust ma enam ei loe. Ilmselt olen oma doosi kauges nooruses mitmekordselt kätte saanud ja siiamaani on kuhi peal.
Lugemine on viimasel ajal meelelahutus ja täpselt meelelahutuslikke asju loengi. Selliseid, mis puhastavad aju päevapingetest, teevad meele kergeks. Depressiooni, raskemeelsust ja traagikat on igapäevaeluski piisavalt, ma ei pea seda raamatutest juurde hankima.
Ainuke häda, et neid raamatuid kipub aina juurde tekkima. Raamatukogudesse ma oma töögraafiku tõttu eriti ei jõua. Elu on näidanud, et raamatuid valima veel jõuan, aga õigeaegse tagastamisega võib probleem tekkida - ja ma lausa vihkan millegagi hilinemist. Nii ma neid siis ostangi. Sõltlase elu on tänapäeval kergeks tehtud, isegi poodi ei pea minema, veedad pooltunnikese põlevail silmis internetis, teed paari hiireklõpsuga oma pangaarve kergemaks ja nädalakese jooksul saabubki kast otse koju või tööle.
Meie kodu seinad on lapsepõlvest saadik välja näinud sellised nagu pildil, skandinaavialikult kargest sisekujundusest on asi kaugel. Raamatuid ostsid mu vanavanemad, vanemad ja ma ise. Ma ei tea, kui palju raamatuid mul kodus on, olen paaril korral lugeda üritanud, aga kusagil paari tuhande kandis saab entusiasm otsa. Õnneks või kahjuks sai osa raamatuid 2004.a. kapitaalremondi ajal hukka, kui muud kohta raamatute ladustamiseks ei olnud, kui õues koormakatte all. Kõlab äärmiselt barbaarselt, aga tookord põletasin raamatuid sadade kaupa, sest nad olid hallitama läinud. Tõsi küll, enamuses oli tegemist nõukogude sotsialistliku realismi teostega. Minu põlvkond veel mäletab neid sundoste, tahtsid osta Kaugveri, aga sellele lisaks said kaasa veel Ivanovi, Petrovi ja Sidorovi. Tõsi, tollal maksid raamatud tol ajal kopikaid ja loodusressursside kokkuhoiust ei rääkinud veel keegi.
Sellest autodafeest hoolimata hakkab taas tekkima probleem sellega, et raamatuid pole enam kuhugi panna. Normaalseid raamaturiiuleid ei müüda poes juba ammu, miskipärast on kõik 30cm sügavused, kui 20cm-st piisab täiesti, kümme lisasentimeetrit on puhas ruumiraiskamine ja tore täiendav võimalus tolmupühkimise harrastamiseks. Seetõttu olen enamuse koduseid raamaturiiuleid ise ehitanud, sest 20cm liimpuitplaat on õnneks ehituspoodides müügil. Aga enam pole eriti vaba seina, kuhu ehitada.
Mõistlik tegu oleks osa raamatuid, sellised, millest kindel olen, et neid kunagi enam ei loe, lihtsalt ära anda. Aga seegi on probleem. Olen pakkunud raamatukogudele, aga suhtumine on olnud kõike muud kui entusiastlik. Seejuures pole ma pakkunud mingeid nõuka-aegseid raamatuid, vaid ikka viimastel aastatel ilmunuid. Kirbuturg pole lahendus, ma ei viitsi oma mõnusat kodust laupäevahommikut linnasõiduga ära rikkuda. Vaba aega on niigi alati liiga vähe ja linn puhkepäeval ei ahvatle kohe üldse.
Selline üritus oleks iseenesest tore, konkreetsel juhul küll kahjuks liiga kaugel. Aga ehk võtab keegi siinkandis ka mõtte üles. Kui autoga ligi pääseks (sest seljastassijat minust paraku pole), viiks üht-teist laadale küll.
Seniks jääb soovida kaunist emakeelepäeva.