Riia, mu arm

... laulis kunagi Vennaskond. Olime nii lohed, et läksime lennukiga. Tee libe, kärss kärnas ja maa külmanud. Kuu aega varem broneerides saime muidugi ka piletid sellise hinnaga, et peale lennujaamamaksude peaaegu et ei tulnudki midagi maksta.
Nõupidamine läks rahulikult. Kuna eelnevalt oli kallite omanike poolt üks väga loll otsus vastu võetud ja ma olin eelnevalt hoiatanud, et sellest tuleb suuremat sorti jama, lendasime tänu sellele otsusele vahepeal Delfi esileheküljele ja mul oli meeldiv võimalus läpakas koos artikli ja kommentaaridega otsustajale nina alla visata. Niimoodi ei tehta, oli ka minu arvamus. Aga otsustab paraku omanik. Moraalse rahulduse sain sellest, et nii peetpunast nägu pole ma tollel otsustajal üheksa aasta jooksul varem kordagi näinud ja just kolm nädalat tagasi oli meil suuremat sorti kakelung teemal, et rahvusvahelise organisatsiooni juhtimine peaks sisaldama ka eri riikide kultuurierinevuste aktsepteerimist. Ja sellega on meil läbi aegade kõige rohkem probleeme olnud.
Aga kui see intsident välja arvata, oli muidu päris vahva. Vabal ajal kolasime põhiliselt ostukeskustes, veendudes väites, et Riias on võrreldes Tallinnaga valik ikka meeletult suurem. Jaanuarilõppude allahindlused kuni 80% kasvatasid kohvri kaalu seitsme kilo võrra. Avastasin rõõmuga, et hotellilähedases Domina kaubakeskuses on olemas Marks&Spencer, seega sain oma mustade pükste varu täiendada suisa kolme paariga.
EuropaCity Riias on kena ja puhas kolmetärnihotell suurepärase restorani ja väga viisaka teenindusega. Ainuke, mis hämmeldama pani, oli pidev tsirkus rivist välja minevate elektrooniliste võtmetega, mida tuli päevas vahel mitu korda uuesti laadimas käia.
Teisel õhtul oli kultuuriprogramm, mis tavaliselt tähendab söömist. Seekord hästi vahvas restoranis Rozengrahl, mis reklaamib end autentse keskaegse söögikohana. Interjöör oli tõesti fantastiline, neljateistkümnenda sajandi veinikelder, samas võtmes menüü ja teenindava personali riietus. Aga et neljateistkümnendal sajandil toodi joogivesi lauale odavates plastikkannudes, seda ma nagu ei usu. Nagu alati, pannakse pisidetailidega puusse.
Edasi suundusime kaheksateistkümnenda sajandi apteeki, kus olevat sündinud legendaarne Riia palsam. Palsami sünniloo kohta esitati päris kaasahaarav ühemeheetendus, mille esimeses faasis tuli üles leida seina sisse peidetud salauks alkeemiku keldrisse. Mu hidden-object mängudele spetsialiseerunud õde leidis selle silmpilkselt üles, nii et pool põnevust jäi olemata. Aga sellele järgnenud etendus oli sellegipoolest vahva. Palsamit ma ei ostnud, puhvetkapp hakkab niigi reisidel kaasa tassitud alkoholi raskuse all põrandasse sisse vajuma ja juua ei taha neid eksootilisi napse miskipärast keegi.
Kolmandal õhtul kolasime kohaliku kolleegi soovitusel teises kaubakeskuses, Alfa. Oleme juba ammu järeldusele jõudnud, et sõnade "meeting" ja "eating" kõlaline sarnasus ei ole juhuslik, peale nõupidamist ei julge tükil ajal kaalule astuda. Olles Zara poes viit erinevat hilpu selga proovinud ja avastanud, et nr.44 seelik selga ei mahu, jõudsin järeldusele, et kui asi samas vaimus jätkub, saan ma edasi endale kehakatteid otsida ainult matkatarvete poe telkide osakonnast. Õnneks läks see tunne Gerry Weberi poes üle, seal istus number 42 nagu valatult.
Naljakaid juhtumisi ka. Suure shoppamise vahele läksime õekesega välisukse juurde suitsu tegema. Olime just sigaretid välja koukinud, kui üks meeshing meile tuld pakkuma sööstis. Pakkus tuld ja küsis väga puises vene keeles, et kus teil siin Riias mõni hea diskoteek võiks olla. Kuulasin seda aktsenti ja küsisin vastu, et ehk räägiks eesti keeles...ups. Nalja sai kõvasti. Posid tahtsid sellegipoolest meiega koos diskoteeke otsima minna, aga me ei olnud üldse vaimustunud.
Õhtu nael aga saabus trammis, kus hotelli poole loksusime. Olime endale kenasti 50-santiimised piletid lunastanud, seega ei tekitanud kontrolöri ilmumine mingeid emotsioone. Kuid korraga hakkas kontrolör tänitama, et meil puudub pagasipilet. Esimese hooga ei saanud millestki aru. Siis taipasin, et ostsin endale ju Alfast uue kohvri, sest eelmine hakkas kõigist nendest pagasilaadimise käigus saadud hoopidest lihtsalt ära kuluma. Ja ju see siis see pagas ongi. Püüdsin seletada, et ma just ostsin janiiedasi, onu aga tänitas edasi ja osutas käega juhikabiinil olevatele eeskirjadele. Oli jah mingi kolmveerandruutmeetrine plakat, tihedalt väikeses kirjas lätikeelse tekstiga kaetud. Isegi vene keelt ei olnud, inglise keelest rääkimata. Kuna meie hotelli peatus lähenes, ohkasin resigneerunult ja küsisin, palju ma maksma pean. Kolm latti trahvi, papi hakkas kviitungit kirjutama, kuid me ei saanud oodata, sest hotell juba paistis. Tähendasin ainult, et milline suurepärane reklaam teie linna külastavatele turistidele ja lahkusime trammist. Ei ajanud isegi eriti vihale, nii tobe oli.
Ja reede õhtul siis koju. Koerahotelli uksest pääsenud koerad tuiskasid madallennul autosse ja ei tahtnud isegi väljas ringi vaadata. Neli viimast ööd kuuris ööbima sunnitud kass oli täie tervise juures ja pani meie saabudes kenasti õuetuled põlema (need on liikumisanduritega). Köögis oli kolmteist, suures toas üksteist ja magamistubades viisteist kraadi sooja. Aga seni kuni me köögis koeri-kasse sügasime-silitasime ja siidrit jõime, said toad soojaks ja soojaveeboilergi soojenes üles. Oma kodu on ikka maailma parim koht, aga selleks, et seda ikka ja jälle tunda, tuleb vahepeal ära käia. Kasvõi Riias.

Analüüsid, nullidega number ja üht-teist veel

Kõigepealt siis pöidlahoidjatele teadmiseks, et eilne arstilkäik kinnitas mu teadmist, et ükski kaape- või puuteproov ega ka Philipsi hiiglaslik kompuutertomograaf ei suutnud jaanuarikuu seisuga mu organismist leida ainsatki sõrajälge. Kuigi olin analüüsivastuseid juba eelnevalt internetist hiilimas käinud, oli ikkagi kuidagi väga tore seda ka arsti käest kuulda. Kallistasin arsti impulsiivselt (see inimeste kallistamine on mulle taanlastega suhtlemisest külge jäänud, aga siiani pole ka ükski eestlane karjudes minema jooksnud). Järgmine kontroll aprilli lõpus.

Pöidlahoidjaid tundub aga olevat. Eile näitas juuni lõpus blogspotti üle toodud blogi kaunter viiekohalist numbrit. Kui aus olla, siis omal ajal blogi alustades ma lugejatele üldse ei mõelnud. Kirjutama pani eelkõige tunne, et ma lähen lihtsalt lõhki, kui end välja kirjutada ei saa. Eksiga rääkida ei saanud ja teisi pereliikmeid oma jauramisega pidevalt tüüdata ka ei tahtnud. Nii saigi algul anonüümne interneedus enese väljaelamise kohaks. Kui hakkas esimest tagasisidet tulema, oli see esialgul lihtsalt huvitav. Siis toetav. Nüüdseks võin ilmselt juba nii mitmeidki inimesi oma blogisõpradeks nimetada. Ja sellest on ainult hea meel. Aitäh Teile, et te olemas olete, rasketel aegadel on mul Teist palju tuge olnud.
Läbustajatest olen õnneks siiani pääsenud. Ilmselt ei ole viiekümnele läheneva tädikese blogi nende jaoks piisavalt atraktiivne.
Ja siinkohal siis lugejatele väike präänik ka. Sain lõpuks netti üles oma kolm reisikirja koos mõnede piltidega. Osaliselt on neid ka trükis avaldatud, Zimbabwe EPL-s, Angola Ekspressis. Punase mere broneeris vahepeal Estraveller, aga kuna ma pole neist rohkem midagi kuulnud ja ka ise pole viitsinud teksti toimetada, siis jäägu nii nagu on.

Ning last but not least - kukupai virutas meemiga.

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2. Anna 5:le blogipidajale meemi “teatepulk” edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.

Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.

1. Pere nagu on, kuigi mitte klassikaline. Aga oma, soe ja toetav. Nagu näiteks siin.
2. Uutest sõpradest juttu kasvõi samas postituses, mida praegu kirjutan.
3. Armastusega on hetkel kehvasti. Polegi millelegi linkida. Kui siis, armastus elu vastu.
4. Minu kõik kolm blogi olengi mina ise :).
5. Ökoelu on viimasel ajal teema, millega meeleldi rohkem tegeleks, kui hetkel võimalik on.

Kuna enamus blogituttavatest on kas meemiga juba pihta saanud või põhimõtteliselt meemindusega ei tegele, olen nüüd natuke raskustes. Aga proovime siiski:
Emmeliina
Lendav konn
Unihiir
Kuduv koeraomanik
Kummutisahtel

Naistehaigla või naistevangla?

Kirjutasin kümmekond päeva tagasi sellest juba lühidalt. Ja kuna mulle põhimõtteliselt ei meeldi end mingil personalil sõimata lasta, saatsin samal õhtul Ida-Tallinna Keskhaigla infomeilile kirjakese (nimed jätan nimetamata, muidu tuleb äkki andmekaitse kallale).

Olen ITK günekoloogiaosakonnas olnud ravil korduvalt ja väga tänulik Teie suurepärastele arstidele ja õdedele. 9.jaanuaril haiglas uuringutel viibides oli aga ebameeldiv üllatus, kui osakonna uksed olid ka päevasel ajal lukus ja uuringutel tulles sain sanitar (nimi) käest sõimata, et haiglas ei kolata ringi. Suhtumine patsientidesse kui naistevangla vangidesse ei ole küll kooskõlas ITK sloganiga \"inimlikult inimesega\". Juhuks, kui mul tuleb uuesti ravile tulla, sooviksin ette teada, kas selline vanglakord saabki nüüd ITK-le iseloomulik olema.

Täna siis sain oma meilikasti ka vastuse (copy ja paste) :

Tere!

Täname Teid kirja eest.

Meie haiglas on tõepoolest muudetud uste avamise ja sulgemise korda seoses vajadusega piirata külastajate liikumist väljaspool külastusaega. See oli vajalik tagamaks patsientide turvalisus ja rahu, mida haiglas olles üldjuhul vajatakse.

Kindlasti ei ole eesmärk piirata patsientide vajalikku liikumist ning asjakohatu ja ebaviisakas käitumine patsientidega on lubamatu. Teiega ebaviisakalt käitunud hooldajaga on sellest räägitud.

Hooldaja (nimi) palub Teilt oma käitumise pärast vabandust.

Lugupidamisega

(nimi)

Kvaliteedijuht

***

Huvitav, millise kena nõuka-aegse traditsiooni ITK veel taastada kavatseb? Näiteks beebide näitamise värsketele isadele viienda korruse aknast? Ka nõukogude võim väitis ju, et okastraat ja püssimehed riigipiiridel on nõukogude inimese kaitseks...

Olles seal haiglas tõepoolest pikki nädalaid veetnud, pole ma külalistega küll ühtegi probleemi märganud. Viimati ei käinud mul enesel ühtegi külalist. Küll käisin osakonnast väljas treppidel jalutamas ja helistamas, sest kohati käisid närvidele lobisema ja küsimusi esitama kippuvad palatikaaslased ja tibatillukese osakonna koridoris jalutamisruumi pole.

Kui ma õieti mäletan, lubati isegi vene ajal tervenevatel patsientidel Keskhaigla pargis jalutada.

Midagi naiselikku ka,,,

Your result for The Are You Stylish and Tasteful Test...

The Trendy Diva

You scored 14 pts (out of 26) on Trendy, 9 pts (out of 12) on Tastefulness. Excellent!

Congratulations! You scored most on Trendy, which means that you really know what's in fashion and what's not! You have a sophisticated taste for clothing and you always look stunning! What's more, you usually manage to harmonize both formal and trendy clothes, making your outfit look superb. Besides, you scored high on Tastefulness, which proves once again that you really deserve my applauses!

ADVICE: keep it that way, but don't forget that sometimes it's better to choose comfort and simplicity over all those restrictive formal clothes and trendyness which is so hard to stick to: something that is considered trendy today, soon will probably go out of fashion. So, don't lose your head completely!

If you are a guy, that's the stylistic characterization of your ideal girl. Anyhow, whether you're a male or a female, please, don't take it too seriously, if your result seems kinda offensive or not acceptable. I can assure you that my test is based on all those commonly known and accepted stylistic patterns though. However, I do agree that no one (even the well-known fashion houses and stylists) is 100% adequate to decide who's stylish and who's not.

Take The Are You Stylish and Tasteful Test at HelloQuizzy

Mu Pariisis moerätsepaks õppinud vanaisa oleks ilmselt selle testitulemuse üle uhke.

Head asjad

Ruumis viibis kaksteist inimest. Kümme neist tippjuhid, kelle erialane arvamus loeb mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas. Kolm naist ja seitse meest, vanuses 30-60.
Kõigile ootamatult palus koolitaja igaühel rääkida asjast, mis viimase poole aasta jooksul talle kõige rohkem rõõmu valmistanud.
Mitu meest rääkis sellest, milline rõõm on olla koos lastega, nende arengut vaadata. Keegi oli kihlunud. Keegi vahva maasauna valmis saanud. Keegi enda arvates lihtsalt paremaks inimeseks saanud. Ise mainisin oma suurima rõõmuna seda, et vähemalt seni olen võitluses sõrgadega mina võitjate poolel.
Keegi meist ei maininud poole sõnagagi tööd.
See ei olnud unenägu.
Maailm on muutumas.

Loomalood

Kasutasin tänast kodust tööpäeva vähe mittesihtotstarbeliselt (töö tuleb nagunii ühtmoodi ära teha, vahet pole, mis kellaajal, jääb lihtsalt hilisemaks) ja kuna 2/3 kodusest loomaaiast vajas kindlasti sel nädalal vaktsineerimist, sai eelmisel nädalal aeg kinni pandud ja täna asja filosoofilise rahuga võttev kolli ja järelejätmatult protesteeriv kass parketimaasturisse (lendava konna väljend,khm) topitud. Kass, kellele autoga sõita üleüldse ei meeldi, tuleb eelnevalt kaelarihmastada-traksistada (et ta kliinikus plehku ei paneks), siis transpordikasti toppida (et ta autos näiteks armatuurlauale ei hüppaks, on sedagi teinud, peale seda ma keeldusin selle metselukaga ühes autos sõitmast, kui ta piisavalt teovõimetuks pole muudetud). Õnneks sain selle punase tiigri tudumast kätte, nii et enne, kui ta piisavalt üles ärkas, oli tal juba rihm kaelas ja karbis. Lõugas ta sellegipoolest terve tee nagu veetaks teda tapale, õnneks ei oska ma kasside keelt, aga kõlas väga ebatsensuurselt.
Kliinikus läks libedalt, kõigepealt protestiv kass üle vaadatud ja seekord läks ainult üks süstlanõel katki, teisega läks õnneks. Siis sai arsti käest plehku pannud kass kliiniku kapi tagant välja tiritud ja uuesti kasti topitud. Edasi kolli käpad, kõrvad, hambad, süda, kopsud ja süstid. Tunnistati kümneaastase kutsa kohta heas vormis olevaks. Kaalust kästi natuke alla võtta (koeral, ega muidugi endal ka paha ei teeks), et siis on liigestel ka vähem koormust. Toidulisand koera liigestele 30 päevaks maksis 605 krooni, need veterinaarravimite hinnad võtavad ulguma...
Koduteel käisime Keila lähedal Jursuna koerahotelliga tutvumas. Jaanuari lõpul on taas pikem nõupidamine tulemas ja muud ei jää üle, kui penid hotelli viia. Jättis päris hea mulje, kolli, kes muidu võõraid eriti ligi ei lase, leppis sealse peremehega kohe. Paluti ka kauka tutvumisreidile tuua, eks tuleb minna.
Kollit jalutades ja peremehega lobisedes jätsin auto tagaluugi pärani. Siiras teadmises, et kass on korralikult kastis kinni ja natuke võiks ta läbi võre õhku saada. Jalutuskäigu lõppedes lasksin koeral autosse hüpata ja lõin ukse tagantkätt kinni. Hakkasin autot ümber keerama, kui hotelliperemees paaniliselt kätega vehkima kukkus. Mõtlesin algul oma blondiiniajuga, et äkki keerasin kuhugi, kuhu poleks tohtinud. Aga kui ta lähemale jõudis, siis sain aru, et ta hüüdis, et ma olevat kassi ära kaotanud ja too on auto all. Nii oligi. Täielikus hüsteerias kass lamas auto all kõhuli porilombis ja kriiskas nagu kajakas. Välja kah ei tulnud.
Mismoodi mu punane Esprit sulejope ja mustad teksad peale seda välja nägid, kui ma üleni sopase kassi auto alt kätte olin saanud, ma parem ei kommenteeri. Järgnes kätepesu, uus sõbralik hüvastijätt hotelliperemehega ja uus katse väravast välja sõita. Seekord ühtegi looma kaotamata.
Punane kaabakas ise magab köögis õndsat und.

Ja et kõik sigadused kassi kaela ei läheks, siis üks õe räägitud koeralugu eelmisest nädalast. Saabus õeke koju, aga naljakal kombel ei ühtegi peni ukse peal vastas. Teatud viivitusega saabus kaukaaslaseplika, kes tulles aga väga närviliselt elutoa suunas haukus. Järgnes hirmus kolin. Seletus: hoiame elutoa ust lahti, et seal väga maha ei jahtuks, aga kodunt lahkudes paneme midagi ette, et koerad sinna ei läheks. Mingi nipiga aga olid nad siiski end sinna sokutanud, kauka kui noorem ja osavam sai kiirelt välja, aga kolli, kes kogu aeg koba olnud, jäi esiteks jokutama, siis sai kauka käest sõimata (mis sa kohmitsed, vahele jääme!) ja lõpuks ajas välja ukerdades laua ümber.
Vahele oleksid nad nagunii jäänud. Nurgadiivan oli karvane.

Pidu minus eneses

Biankalt laenatud teema tegelikult. Ja üldiselt ei ole mul täna eriti kirjutamistuju. Vaatame, mis välja tuleb.
Üks naljakas elukogemus on näidanud, et inimene peab oma mõõdu täis pidutsema. Ja kas ta teeb seda nooruses, keskeas, eakana või terve elu läbi, on üsna ükskõik. Pidutsemise mõõt aga isikuti erinev. Imetlen säravaid eakaid, kes suudavad veel pensionieas tantsuõhtutel käia, kuid ise ei muutu selliseks vist kunagi.
Paljud inimesed aga, kes on noorena palju kohustusi pidanud kandma, noorelt abiellunud, lapsed saanud, elu perekonna, töö ja õpingute vahel jaganud, muutuvad just keskeas, kui elus stabiilsus saavutatud ja lapsed kaela kandmas, seltskondlikult aktiivsemaks.
Minu jaoks oli suurim pidutsemise aeg keskkoolis ja ülikooli esimesel kursusel. Keskkoolis ei jäänud pea ükski nädalavahetus tantsupeota ja esimene kursus oli täis rajusid tudengipidusid. Siis aga käis nagu mingi krõks ja enam ei viitsinud laaberdada. Aega jäi ka järjest vähemaks, lisaks päevasele kooliskäimisele käisin kogu ülikooliaja täiskohaga tööl. Pidusid sai muidugi peetud ikka, aga rohkem väiksema ja omasema seltskonnaga. No ja malevapeod muidugi, see unustamatu EÜE...
Sama jätkus hiljem, väiksemad, omased seltskonnad, rohkem kodused peod.
Üheksakümnendate algusest jäi pidutsemine üsnagi unarusse. Tööd ja tegemist oli korraga nii palju ja pidudeks polnud enam aega ega energiat. Vahel tundsin sellest puudust, enamjaolt mitte.
Kuus aastat tagasi nüüdseks juba ekskaasaks saanud mehega tutvudes oligi asi, mis mind tema juures algul köitis, et ta vedas mu kodu ja töö nõiaringist välja. Pidudele, tantsima, võistlustele. See kõik oli minusuguse töönarkomaani jaoks rõõmus ja meeldiv vaheldus. Siinkohal peaks muidugi lisama, et see pidudel käimine kestis seni, kuni ta oma kohvritega minu juurde kolis, siis lõppes see tedremäng enam-vähem päevapealt. Võistlustele kaasa ta mind ikka kutsus, aga kuivõrd rallisport jäigi mulle võõraks ja meeldima ei hakanudki, eelistasin üha rohkem ja rohkem koju jääda. Paar korda aastas käisime ka suurematel üritustel, Äripäeva ball, Kaubanduskoja ball. Aga kuivõrd sedatüüpi üritustel on mul tavaliselt surmigav, ei tunne ma ka nüüd neist mingit puudust.
Maale elama jäämine on mu hoopis koduseks muutnud. Poole peotujust võtab tavaliselt teadmine, et pärast tuleb tund aega mööda kottpimedat maanteed koju sõita.
Alkoholiga ma ka viimasel ajal eriti hästi läbi ei saa. Ilmselt on kõigil neil operatsioonidel-narkoosidel oma tagajärg, igatahes kolmanda klaasi veini järel tahan ma tuttu minna, mitte pidu pidada. Kange alkohol aga on juba aastaid täiesti out, no lihtsalt ei maitse ega lähe alla.
Mu meilikasti potsatab pea iga nädal kutseid üritustele, vastuvõttudele, aga tavaliselt ma kustutan nad kohe. Pole minu rida. Lähen ainult siis, kui töö seda tõepoolest nõuab. Minu pidu ja lõõgastumine on kodus diivanil. Hea raamatu ja koerte seltskonnas.
Võib-olla kui oleks tõeliselt mõnus seltskond, tuleks ka peotuju. Aga kunagisest heast seltskonnast mõned mulla all ja ülejäänud mööda maailma laiali. Kuid...iial ära ütle iial. Seniks head pidutsemist kõigile neile, kes seda täiega nautida oskavad :).

Jaanuar ja veebruari algus

... on mingil salapärasel põhjusel alati minu jaoks olnud aasta kaks raskemaid kuud, justkui paneks uus saabunud aasta mind proovile... kui selle kõigega hakkama saad, on kõik ülejäänud osa aastast käkitegu. Just nimelt sellesse kuusse on sattunud mitmeid igavikulisi kaotusi (vanavanaema, elukaaslane, eelmine kolli), raskeid haigusi, operatsioone ja lihtsalt ebameeldivaid läbielamisi. Samas võtmes on ka selle aasta esimene nädal, töine segadus küll lahenes, kuid sellised asjad jätavad lõpuks ühe jälje teise järel. Ja haiglasseminek on alati ebameeldiv, ka üheks päevaks. Kuigi ITK on minu meelest üks väga normaalne haigla. Õnneks hoiti mind seekord seal vaid pool päeva. kompuutertomograafia järel veel üks ülevaatus, mõned sõnad arstiga ja kojuminek. Uuesti kohtume 22.jaanuaril, siis tulevad uuringute vastused ja eks siis ka kuuleb, mis edasi saab. Emotsionaalselt raske oli sellegipoolest.
Head oli haiglas niipalju, et nii mõnelegi poole olid tekkinud WIFI märgid, kas asi ka tegelikult töötas, ei saanud testida, sest ühtegi riistapuud polnud kaasas. Halb oli see, et mingi uue reegli järgi olid osakondada uksed ka päeval lukus, nii et kui kõndida tahtsid, said sanitari käest sõimata. Vabandust, nüüd nimetatakse neid hooldajateks, aga sisu pole muutunud.
Enesetunne on ka imelik, sest enne tomograafiat pidi ära jooma liitri joodisegust vedelikku ja protseduuri ajal lastakse veenidesse kontrastainet. Nüüd koliseb kõht nii, nagu veeretaks seal keegi kive.
Õnneks on kaks vaba päeva ees.

Koonusekujuline pea ja muud probleemid

Uus tööaasta algas juba eile hommikul sandisti. Püüdsin oma väljakasvanud salke kuidagi korda seada, aga nagu tavaliselt, ei püsinud puhastes juustes ükski nõel ega kumm. Siis katsetasin Inglismaalt ostetud ja vahepeal unustusse vajunud peapaeltega. Lootusetu. Nagu ma selle paela olin paika pannud ja näpu vahelt lahti lasknud, pani too ülespoole plehku, tõmmates osa juukseid kaasa. Tulemus: lootusetu. Ilmselt mu pea on ülespoole koonusjas, kuigi peeglist ei paista.
Siis panin nädal aega tukkunud neljarattalise käima ja läksin peale-remonti-avatud poodi norima. Nänn-nänn-nää. Et miks jalatsipeegel on meeste särkide juures ja miks reklaamibännereid nii vähe on ja miks ja miks. Olles kõik üles rivistanud ja korraliku segaduse tekitanud, jätsin nad elu juurde järele mõtlema.
Siis otsisin tund aega kohta, kus sinine peletis puhtaks pesta. Ei leidnudki, igal pool olid hirmpikad järjekorrad. Täna hommikul mul läbi sopalainete Tallinna poole uhades sellest enam eriti kahju ei olnud.
Koristasin suurema segaduse meilikastist ära ja läksin AEF koosolekule. Juurdlesin kaks tundi majandusliku nonsensi üle - miks äriettevõtted kolivad oma kontorid üha kesklinnast kaugemale, aga kesklinna kalleimas rendipiirkonnas Estonia puiesteel on MTÜ-de silte rohkem kui kirjuid koeri.
Koduteel oleksin peale Keilat peaaegu avarii teinud. Üks tark näitas suunda paremale ja hakkas siis vasakule pöörama, kui ma temast juba möödasõidul olin. Kaitseingel päästis, aga süda puperdas kuni koduni.
Koju sain kell kaheksa ja seal oli külm. Aga peale tule tegemist pliidi alla, saunaahju ja mõlemasse kaminasse läks ruttu päris mõnusaks. Enne tuttuminekut olin sunnitud vannitoa äravoolu eest väga omapärase välismusega korgi eemaldama - punane, karvane ja lõi nurru.
Hommikul jätkus samas vaimus. Naabrimaja kriimikud, kelle valduses katlamaja lüliti, olid kütte välja lülitanud ja kogu maja jääkülm. Hoia siis inimeste motivatsiooni ja töötahet kõrgel...säraküünaldega või?
Kella neljaks vedasin end onkoloogi juurde. Opikandiga on kõik korras ja enamgi veel, analüüsid kah korras, aga kuna juba kuu aega on vasakus küljes mingi vastik tuim valu, siis otsustas arst mu ikkagi kompuutertomograafiasse lükata. Nii et reede hommikul kell 8 olen jälle oma susside ja raamatuga haigla ukse taga. Tore. Jutumärkides. House arvas, et võib olla vabalt ka fantoomvalu, nagu neid äralõigatud asjade puhul esineb. Halvimal juhul tuleb veel mõni lümfisõlm välja lõigata. Norisin, et kas ta tunneb puudust, et pole must tükk aega ühtegi tükki kätte saanud. Irvitas vastu, et jah. Mõnele kõlab kindlasti jubedalt, aga mulle selline suhtumine sobib.
Siis helistasin tööle. Sain teada, et Pühalt Leedu Kolmainsuselt on jälle mingi idiootlik e-mail laekunud. Läksin närvide rahustamiseks Mercadosse sööma, aga külm ja seisnud toit ei mõjunud eriti rahustavalt. Kolasin veidi ka Ülemiste keskuses, aga ei ostnud peale ühe siidri midagi. Olin seoses homse varahommikuse lennuga varakult Ülemiste hotelli toa broneerinud. Laadisin oma meilid alla ja sain veel vihasemaks. Kirjutasin ülemusele Väga Hästi Sõnastatud ja Selgete Juriidiliste Põhjendustega meili. (saan aru küll, et kaks lahkumisavaldust kuu aja jooksul on liig mis liig, aga ma ei pidanud vastu ja pealegi olen enesele ammu selle selgeks mõelnud, mida ma siis tegema hakkan, kui nad mingil hetkel tõesti mu äraminekuga nõus peaksid olema). Viis minutit hiljem hakkas hääletule reziimile unustatud telefon laua peal hopakki tantsima. Boss määgis telefoni otsas 22 minutit sellest, kuidas ta üldse polnud mõelnud, mida kirjutas (jajah), et ta pole üldse midagi halba mõelnud (nonoh) ja nii edasi. Vaadates oma telefoni kahanevat akunäitu, ütlesin lõpuks, et eks homme räägime, kui kokku saame. Las praeb veel natuke, saab küpsemalt kätte.
Kojusõitmise asemel hotelli jäämine oli aga sellegipoolest hea mõte, sest lõpuks on lumi saabunud ka Lääne-Harjusse. Õde ütles, et peale Keilat sai sõita ainult käsikaudu, lumetorm peksis akendesse. Oleks ma pidanud hakkama kell neli hommikul tagasi laveerima, oleks see võinud päris karmiks osutuda. Karm päev tuleb homme nagunii.
Ja kui ma sel aastal juba vabatahtlikuks hotellikriitikuks olen hakanud, siis mõni sõna ka Ülemiste hotellist . Asukoht muidugi super, lennujaama ja linna vahel, parkla olemas, toad suured ja õhku on, kuigi aknad lahti ei käi (minu aknast avaneb vaade hotelli varikatuse tagumisele poolele, kuid loodetavasti on ka paremaid vaateid). Internet on hinna sees ja juhtme sai vastuvõtuletist ka. Voodi on suur ja mugav, aga padjad nii pisikesed, et vanem inimene ilma prillita ei näe. Varase hommikusöögi võimalus on, pärishommikusöögist jään ilma, sest lahkun hotellist palju varem. Naiskülalistele siiski ei soovitaks, sest vannituba vähemalt standardtoas on mingi ennast väga harva peseva meesinimese projekteeritud, dushinurk on väiksem kui kruiisilaeval (ja see juba on midagi väga väikest), dushikabiini pole, ainult kardin, käsidushi ka mitte (ainult julla kusagil väga kõrgel) ja sulistamine koos juustepesuga lõpeb totaalse basseiniga,mis ulatub isegi WC-poti taha, esisest rääkimata. Õnneks saab põrandaküte veest jagu. Vahele mahtus ka ehmatus, sest ootamatult muutus mõnusalt vesi jäiselt külmaks.
Aga nüüd peab vist end magama sundima, sest äratus on kell pool viis.

Põlvkonnad ja väärtushinnangud

Laborihiire südamlik järelehüüd oma lahkunud tädile tõi minugi tagasi teema juurde, mis juba paar kuud meelel mõlkunud. Alates vist sellest ajast, kui ise mõned kuud tagasi Pärnu Eliisabeti kirikus ühe samavanuse tubli mehe lahkumisjumalateenistust kuulasin. Mõtlesin, et me elutee on kui lühike kriips miljonite samasuguste kõrval. Nagu sellel mehelgi. Sündis, kasvas, õppis. Käis sõjaväes, peale sõjaväge töötas ühes ja samas ettevõttes samal ametikohal üle neljakümne aasta ja läks sealtsamast ka pensionile. Võttis naise, ehitas perele maja, kasvatas üles kaks tublit tütart. Tundub igav, ei ühtegi saavutust? Aga selle põlvkonna, kes sündis möödunud sajandi kahekümnendatel-kolmekümnendatel, elas üle viimase suure sõja, Stalini, Hrustshovi ja Breznevi ja jõudis ära näha ka uue vabariigi alguse, suurim saavutus oligi ellujäämine. Eestlasena ellujäämine. Ja kodunt kaasa saadud väärtuste alleshoidmine ja järeletulevatele põlvedele edasiandmine. Meil oleks sellelt praegu kaheksakümneste põlvkonnalt veel mõndagi õppida, seni, kuni nad veel meiega on. Ausust. Ustavust. Kohusetunnet. Piskuga toimetulekut. Truudust. Korraarmastust. Püsivust. Kõlab vanamoeliselt? Paraku on need just telliskivid inimeseks jäämise vundamendis. Mitte meelelahutus, mida meedia peale surub. Meelelahutus, hõiskab televisioon. Meelelahutus, teatavad pealkirjad ajalehtedes, ajakirjades ja internetis. Seda meelelahutuse tulva nähes tuleb mulle meelde kadunud Jaan Kross, ka sama põlvkonna väljalase, kes olevat oma tasasel moel kord küsinud, et kas see elu siis ongi nii õudne, et vahetpidamata peab sellest meelelahutust otsima...
Seesama meelelahutusmeedia lükkab paigast ka väärtushinnangud. Sest kohati on tunne, et meedia, eriti eestikeelne meedia, ei adu, kui suur mõju on siiski ajakirjandusel inimeste mõtetele. Kui raadiojaama DJ hõiskab kolmapäeva hommikul, et jee, reede õhtuni on aega veel ainult kolm päeva ja siis saab hakata meelt lahutama, on minusuguse vana iriseja meelest väärtushinnangud paigast ära. Vägagi. Kui meedia surub peale raha ja glamuuri ülimuslikkuse, on loogiline, et teatud osa inimestest hakkab välise hiilguse saavutamise nimel tegema ükskõik mida. Petma, varastama, tapma, narkootikume müüma. Lugu neljast noormehest, kes elasid Lasnamäe ühetoalises korteris, magasid madratsitel, aga see-eest liisisid nelja peale luksusautot, millega linna peal end näitamas käia, on üks süütumaid, kuid markantne sellegipoolest.
Lugeja tahab skandaali ja glamuuri, on mulle korduvalt öelnud ajakirjanikud ise. Olen neile selle peale soovitanud inimestega suhelda. Kindlasti on üks osa lugejaid ka sellised. Aga sellise suhtumisega meedia meenutab mulle ühte väravasse mängitavat pallimängu.
Mille tulemusena kaotame oma helgemate peadega noored aeglaselt, aga kindlalt inglisekeelsele keelekeskkonnale. Oma seitsmeteistaastast pole ma viimase aasta jooksul näinud ühtegi eestikeelset telekanalit vaatamas, ikka mängib kas Discovery, CNN või National Geographic. Filme vaadatakse originaalkeeles internetist. Eestikeelsetest raamatutest olen näinud peamiselt õpikuid, tõsi küll, viimati luges ka Lennart Meri "Hõbevalget". Eestikeelse ajakirjanduse poole isegi mitte ei vaadata. Ja mida ma oskaksingi talle soovitada, "Sirpi"?. Natuke liiga marginaalne.
Ja ma olen peaaegu kindel, et kui temal peaks kunagi tekkima tahtmine näiteks blogi pidada, võib ta seda suure tõenäosusega teha hoopis inglise keeles. Sest kirjalik eneseväljendusoskus tuleb läbi lugemuse.
Kui aga meelelahutuse juurde tagasi pöörduda, siis eks ole blogiminegi teatud meelelahutuse vorm. Kaheksakümneaastaste põlvkond oleks seda kahtlemata mõttetuks ajaraiskamiseks pidanud, sest samal ajal on mul tolm pühkimata ja vaibad koerakarvu täis, selle tunniga, mis ma siin arvuti juures olen veetnud, oleks mõne kodutöö jõudnud ära teha... aga ajad muutuvad ja meie koos nendega. Loodetavasti mitte ainult halvemuse poole.

Uusaasta jalutuskäik

No äkki ikka läheks...limps-limps. Et Sa asjast valesti aru ei saaks, nügin ninaga jalutusrihma. Ah et taskulamp kukkus maha, no kes käskis seda minu rihmaga samasse nagisse panna. Said lõpuks aru, jah? Ma tean, et ma käin igal hilisõhtul sealsamas põõsastes jooksmas, ilma rihmata. Aga Sinuga on huvitavam. Ma siis tunnen, et Sa hoolid minust, eks?
Kus nüüd siis kukkus kohmitsema. Ma seni tukastan, kuni Sa end riidesse saad (kostab viiekümnekilose koerakeha mürtsatus esikupõrandale ja südantlõhestav ohe). Mis Sul veel kadunud on? Müts? Oh himmeljummel, milleks neil inimestel küll niipalju asju vaja, kasvatagu endale karvad selga ja asi vask. Leidsid? Kindad ikka kadunud? Ma tean küll, et käpaga ei tohi ust kraapida, mis sa sõimad. Ise jokutad nii kaua, et mu kannatus täielikult otsa saab.
Läksime! Mis jutt see on, et sina jalutad mind...aga kes hammastega rihmast kinni hoiab? Järelikult jalutan mina sind, vaata, kuidas ma su eest hoolitsen, et sa pärast kõiki neid söömaaegu ikka piisavalt liiguksid. Jee. lombid on jääs, läksime! Ah et sind ei kanna? Mind küll kannab, pealegi praksub lahedalt. Ikka ei taha? Ok, mis ma Sinuga siis ikka teen, läheme nuusutame need põõsad üle. Jookseme ka natuke. Ja kaigast võid ka visata, see on lahe. Sul võhm väljas? See on see kontoritöö ja arvuti taga kükitamine.
Eeeeeeeei, õue ketti ma ei jää. Mitte mingil juhul. Külm on! Talvekarva ajasin ma juba enne jõule maha, ei mäleta või? Ise kurtsid, et kõik vaibad on üleöö rüijuks muutunud. Kolli juba lasti tuppa, mille poolest mina halvem olen.
Okei, sai jalutatud. Aitäh sulle, limpsti!