Loomalood

Kasutasin tänast kodust tööpäeva vähe mittesihtotstarbeliselt (töö tuleb nagunii ühtmoodi ära teha, vahet pole, mis kellaajal, jääb lihtsalt hilisemaks) ja kuna 2/3 kodusest loomaaiast vajas kindlasti sel nädalal vaktsineerimist, sai eelmisel nädalal aeg kinni pandud ja täna asja filosoofilise rahuga võttev kolli ja järelejätmatult protesteeriv kass parketimaasturisse (lendava konna väljend,khm) topitud. Kass, kellele autoga sõita üleüldse ei meeldi, tuleb eelnevalt kaelarihmastada-traksistada (et ta kliinikus plehku ei paneks), siis transpordikasti toppida (et ta autos näiteks armatuurlauale ei hüppaks, on sedagi teinud, peale seda ma keeldusin selle metselukaga ühes autos sõitmast, kui ta piisavalt teovõimetuks pole muudetud). Õnneks sain selle punase tiigri tudumast kätte, nii et enne, kui ta piisavalt üles ärkas, oli tal juba rihm kaelas ja karbis. Lõugas ta sellegipoolest terve tee nagu veetaks teda tapale, õnneks ei oska ma kasside keelt, aga kõlas väga ebatsensuurselt.
Kliinikus läks libedalt, kõigepealt protestiv kass üle vaadatud ja seekord läks ainult üks süstlanõel katki, teisega läks õnneks. Siis sai arsti käest plehku pannud kass kliiniku kapi tagant välja tiritud ja uuesti kasti topitud. Edasi kolli käpad, kõrvad, hambad, süda, kopsud ja süstid. Tunnistati kümneaastase kutsa kohta heas vormis olevaks. Kaalust kästi natuke alla võtta (koeral, ega muidugi endal ka paha ei teeks), et siis on liigestel ka vähem koormust. Toidulisand koera liigestele 30 päevaks maksis 605 krooni, need veterinaarravimite hinnad võtavad ulguma...
Koduteel käisime Keila lähedal Jursuna koerahotelliga tutvumas. Jaanuari lõpul on taas pikem nõupidamine tulemas ja muud ei jää üle, kui penid hotelli viia. Jättis päris hea mulje, kolli, kes muidu võõraid eriti ligi ei lase, leppis sealse peremehega kohe. Paluti ka kauka tutvumisreidile tuua, eks tuleb minna.
Kollit jalutades ja peremehega lobisedes jätsin auto tagaluugi pärani. Siiras teadmises, et kass on korralikult kastis kinni ja natuke võiks ta läbi võre õhku saada. Jalutuskäigu lõppedes lasksin koeral autosse hüpata ja lõin ukse tagantkätt kinni. Hakkasin autot ümber keerama, kui hotelliperemees paaniliselt kätega vehkima kukkus. Mõtlesin algul oma blondiiniajuga, et äkki keerasin kuhugi, kuhu poleks tohtinud. Aga kui ta lähemale jõudis, siis sain aru, et ta hüüdis, et ma olevat kassi ära kaotanud ja too on auto all. Nii oligi. Täielikus hüsteerias kass lamas auto all kõhuli porilombis ja kriiskas nagu kajakas. Välja kah ei tulnud.
Mismoodi mu punane Esprit sulejope ja mustad teksad peale seda välja nägid, kui ma üleni sopase kassi auto alt kätte olin saanud, ma parem ei kommenteeri. Järgnes kätepesu, uus sõbralik hüvastijätt hotelliperemehega ja uus katse väravast välja sõita. Seekord ühtegi looma kaotamata.
Punane kaabakas ise magab köögis õndsat und.

Ja et kõik sigadused kassi kaela ei läheks, siis üks õe räägitud koeralugu eelmisest nädalast. Saabus õeke koju, aga naljakal kombel ei ühtegi peni ukse peal vastas. Teatud viivitusega saabus kaukaaslaseplika, kes tulles aga väga närviliselt elutoa suunas haukus. Järgnes hirmus kolin. Seletus: hoiame elutoa ust lahti, et seal väga maha ei jahtuks, aga kodunt lahkudes paneme midagi ette, et koerad sinna ei läheks. Mingi nipiga aga olid nad siiski end sinna sokutanud, kauka kui noorem ja osavam sai kiirelt välja, aga kolli, kes kogu aeg koba olnud, jäi esiteks jokutama, siis sai kauka käest sõimata (mis sa kohmitsed, vahele jääme!) ja lõpuks ajas välja ukerdades laua ümber.
Vahele oleksid nad nagunii jäänud. Nurgadiivan oli karvane.