Koonusekujuline pea ja muud probleemid

Uus tööaasta algas juba eile hommikul sandisti. Püüdsin oma väljakasvanud salke kuidagi korda seada, aga nagu tavaliselt, ei püsinud puhastes juustes ükski nõel ega kumm. Siis katsetasin Inglismaalt ostetud ja vahepeal unustusse vajunud peapaeltega. Lootusetu. Nagu ma selle paela olin paika pannud ja näpu vahelt lahti lasknud, pani too ülespoole plehku, tõmmates osa juukseid kaasa. Tulemus: lootusetu. Ilmselt mu pea on ülespoole koonusjas, kuigi peeglist ei paista.
Siis panin nädal aega tukkunud neljarattalise käima ja läksin peale-remonti-avatud poodi norima. Nänn-nänn-nää. Et miks jalatsipeegel on meeste särkide juures ja miks reklaamibännereid nii vähe on ja miks ja miks. Olles kõik üles rivistanud ja korraliku segaduse tekitanud, jätsin nad elu juurde järele mõtlema.
Siis otsisin tund aega kohta, kus sinine peletis puhtaks pesta. Ei leidnudki, igal pool olid hirmpikad järjekorrad. Täna hommikul mul läbi sopalainete Tallinna poole uhades sellest enam eriti kahju ei olnud.
Koristasin suurema segaduse meilikastist ära ja läksin AEF koosolekule. Juurdlesin kaks tundi majandusliku nonsensi üle - miks äriettevõtted kolivad oma kontorid üha kesklinnast kaugemale, aga kesklinna kalleimas rendipiirkonnas Estonia puiesteel on MTÜ-de silte rohkem kui kirjuid koeri.
Koduteel oleksin peale Keilat peaaegu avarii teinud. Üks tark näitas suunda paremale ja hakkas siis vasakule pöörama, kui ma temast juba möödasõidul olin. Kaitseingel päästis, aga süda puperdas kuni koduni.
Koju sain kell kaheksa ja seal oli külm. Aga peale tule tegemist pliidi alla, saunaahju ja mõlemasse kaminasse läks ruttu päris mõnusaks. Enne tuttuminekut olin sunnitud vannitoa äravoolu eest väga omapärase välismusega korgi eemaldama - punane, karvane ja lõi nurru.
Hommikul jätkus samas vaimus. Naabrimaja kriimikud, kelle valduses katlamaja lüliti, olid kütte välja lülitanud ja kogu maja jääkülm. Hoia siis inimeste motivatsiooni ja töötahet kõrgel...säraküünaldega või?
Kella neljaks vedasin end onkoloogi juurde. Opikandiga on kõik korras ja enamgi veel, analüüsid kah korras, aga kuna juba kuu aega on vasakus küljes mingi vastik tuim valu, siis otsustas arst mu ikkagi kompuutertomograafiasse lükata. Nii et reede hommikul kell 8 olen jälle oma susside ja raamatuga haigla ukse taga. Tore. Jutumärkides. House arvas, et võib olla vabalt ka fantoomvalu, nagu neid äralõigatud asjade puhul esineb. Halvimal juhul tuleb veel mõni lümfisõlm välja lõigata. Norisin, et kas ta tunneb puudust, et pole must tükk aega ühtegi tükki kätte saanud. Irvitas vastu, et jah. Mõnele kõlab kindlasti jubedalt, aga mulle selline suhtumine sobib.
Siis helistasin tööle. Sain teada, et Pühalt Leedu Kolmainsuselt on jälle mingi idiootlik e-mail laekunud. Läksin närvide rahustamiseks Mercadosse sööma, aga külm ja seisnud toit ei mõjunud eriti rahustavalt. Kolasin veidi ka Ülemiste keskuses, aga ei ostnud peale ühe siidri midagi. Olin seoses homse varahommikuse lennuga varakult Ülemiste hotelli toa broneerinud. Laadisin oma meilid alla ja sain veel vihasemaks. Kirjutasin ülemusele Väga Hästi Sõnastatud ja Selgete Juriidiliste Põhjendustega meili. (saan aru küll, et kaks lahkumisavaldust kuu aja jooksul on liig mis liig, aga ma ei pidanud vastu ja pealegi olen enesele ammu selle selgeks mõelnud, mida ma siis tegema hakkan, kui nad mingil hetkel tõesti mu äraminekuga nõus peaksid olema). Viis minutit hiljem hakkas hääletule reziimile unustatud telefon laua peal hopakki tantsima. Boss määgis telefoni otsas 22 minutit sellest, kuidas ta üldse polnud mõelnud, mida kirjutas (jajah), et ta pole üldse midagi halba mõelnud (nonoh) ja nii edasi. Vaadates oma telefoni kahanevat akunäitu, ütlesin lõpuks, et eks homme räägime, kui kokku saame. Las praeb veel natuke, saab küpsemalt kätte.
Kojusõitmise asemel hotelli jäämine oli aga sellegipoolest hea mõte, sest lõpuks on lumi saabunud ka Lääne-Harjusse. Õde ütles, et peale Keilat sai sõita ainult käsikaudu, lumetorm peksis akendesse. Oleks ma pidanud hakkama kell neli hommikul tagasi laveerima, oleks see võinud päris karmiks osutuda. Karm päev tuleb homme nagunii.
Ja kui ma sel aastal juba vabatahtlikuks hotellikriitikuks olen hakanud, siis mõni sõna ka Ülemiste hotellist . Asukoht muidugi super, lennujaama ja linna vahel, parkla olemas, toad suured ja õhku on, kuigi aknad lahti ei käi (minu aknast avaneb vaade hotelli varikatuse tagumisele poolele, kuid loodetavasti on ka paremaid vaateid). Internet on hinna sees ja juhtme sai vastuvõtuletist ka. Voodi on suur ja mugav, aga padjad nii pisikesed, et vanem inimene ilma prillita ei näe. Varase hommikusöögi võimalus on, pärishommikusöögist jään ilma, sest lahkun hotellist palju varem. Naiskülalistele siiski ei soovitaks, sest vannituba vähemalt standardtoas on mingi ennast väga harva peseva meesinimese projekteeritud, dushinurk on väiksem kui kruiisilaeval (ja see juba on midagi väga väikest), dushikabiini pole, ainult kardin, käsidushi ka mitte (ainult julla kusagil väga kõrgel) ja sulistamine koos juustepesuga lõpeb totaalse basseiniga,mis ulatub isegi WC-poti taha, esisest rääkimata. Õnneks saab põrandaküte veest jagu. Vahele mahtus ka ehmatus, sest ootamatult muutus mõnusalt vesi jäiselt külmaks.
Aga nüüd peab vist end magama sundima, sest äratus on kell pool viis.