Jaanuar ja veebruari algus

... on mingil salapärasel põhjusel alati minu jaoks olnud aasta kaks raskemaid kuud, justkui paneks uus saabunud aasta mind proovile... kui selle kõigega hakkama saad, on kõik ülejäänud osa aastast käkitegu. Just nimelt sellesse kuusse on sattunud mitmeid igavikulisi kaotusi (vanavanaema, elukaaslane, eelmine kolli), raskeid haigusi, operatsioone ja lihtsalt ebameeldivaid läbielamisi. Samas võtmes on ka selle aasta esimene nädal, töine segadus küll lahenes, kuid sellised asjad jätavad lõpuks ühe jälje teise järel. Ja haiglasseminek on alati ebameeldiv, ka üheks päevaks. Kuigi ITK on minu meelest üks väga normaalne haigla. Õnneks hoiti mind seekord seal vaid pool päeva. kompuutertomograafia järel veel üks ülevaatus, mõned sõnad arstiga ja kojuminek. Uuesti kohtume 22.jaanuaril, siis tulevad uuringute vastused ja eks siis ka kuuleb, mis edasi saab. Emotsionaalselt raske oli sellegipoolest.
Head oli haiglas niipalju, et nii mõnelegi poole olid tekkinud WIFI märgid, kas asi ka tegelikult töötas, ei saanud testida, sest ühtegi riistapuud polnud kaasas. Halb oli see, et mingi uue reegli järgi olid osakondada uksed ka päeval lukus, nii et kui kõndida tahtsid, said sanitari käest sõimata. Vabandust, nüüd nimetatakse neid hooldajateks, aga sisu pole muutunud.
Enesetunne on ka imelik, sest enne tomograafiat pidi ära jooma liitri joodisegust vedelikku ja protseduuri ajal lastakse veenidesse kontrastainet. Nüüd koliseb kõht nii, nagu veeretaks seal keegi kive.
Õnneks on kaks vaba päeva ees.