Riia, mu arm

... laulis kunagi Vennaskond. Olime nii lohed, et läksime lennukiga. Tee libe, kärss kärnas ja maa külmanud. Kuu aega varem broneerides saime muidugi ka piletid sellise hinnaga, et peale lennujaamamaksude peaaegu et ei tulnudki midagi maksta.
Nõupidamine läks rahulikult. Kuna eelnevalt oli kallite omanike poolt üks väga loll otsus vastu võetud ja ma olin eelnevalt hoiatanud, et sellest tuleb suuremat sorti jama, lendasime tänu sellele otsusele vahepeal Delfi esileheküljele ja mul oli meeldiv võimalus läpakas koos artikli ja kommentaaridega otsustajale nina alla visata. Niimoodi ei tehta, oli ka minu arvamus. Aga otsustab paraku omanik. Moraalse rahulduse sain sellest, et nii peetpunast nägu pole ma tollel otsustajal üheksa aasta jooksul varem kordagi näinud ja just kolm nädalat tagasi oli meil suuremat sorti kakelung teemal, et rahvusvahelise organisatsiooni juhtimine peaks sisaldama ka eri riikide kultuurierinevuste aktsepteerimist. Ja sellega on meil läbi aegade kõige rohkem probleeme olnud.
Aga kui see intsident välja arvata, oli muidu päris vahva. Vabal ajal kolasime põhiliselt ostukeskustes, veendudes väites, et Riias on võrreldes Tallinnaga valik ikka meeletult suurem. Jaanuarilõppude allahindlused kuni 80% kasvatasid kohvri kaalu seitsme kilo võrra. Avastasin rõõmuga, et hotellilähedases Domina kaubakeskuses on olemas Marks&Spencer, seega sain oma mustade pükste varu täiendada suisa kolme paariga.
EuropaCity Riias on kena ja puhas kolmetärnihotell suurepärase restorani ja väga viisaka teenindusega. Ainuke, mis hämmeldama pani, oli pidev tsirkus rivist välja minevate elektrooniliste võtmetega, mida tuli päevas vahel mitu korda uuesti laadimas käia.
Teisel õhtul oli kultuuriprogramm, mis tavaliselt tähendab söömist. Seekord hästi vahvas restoranis Rozengrahl, mis reklaamib end autentse keskaegse söögikohana. Interjöör oli tõesti fantastiline, neljateistkümnenda sajandi veinikelder, samas võtmes menüü ja teenindava personali riietus. Aga et neljateistkümnendal sajandil toodi joogivesi lauale odavates plastikkannudes, seda ma nagu ei usu. Nagu alati, pannakse pisidetailidega puusse.
Edasi suundusime kaheksateistkümnenda sajandi apteeki, kus olevat sündinud legendaarne Riia palsam. Palsami sünniloo kohta esitati päris kaasahaarav ühemeheetendus, mille esimeses faasis tuli üles leida seina sisse peidetud salauks alkeemiku keldrisse. Mu hidden-object mängudele spetsialiseerunud õde leidis selle silmpilkselt üles, nii et pool põnevust jäi olemata. Aga sellele järgnenud etendus oli sellegipoolest vahva. Palsamit ma ei ostnud, puhvetkapp hakkab niigi reisidel kaasa tassitud alkoholi raskuse all põrandasse sisse vajuma ja juua ei taha neid eksootilisi napse miskipärast keegi.
Kolmandal õhtul kolasime kohaliku kolleegi soovitusel teises kaubakeskuses, Alfa. Oleme juba ammu järeldusele jõudnud, et sõnade "meeting" ja "eating" kõlaline sarnasus ei ole juhuslik, peale nõupidamist ei julge tükil ajal kaalule astuda. Olles Zara poes viit erinevat hilpu selga proovinud ja avastanud, et nr.44 seelik selga ei mahu, jõudsin järeldusele, et kui asi samas vaimus jätkub, saan ma edasi endale kehakatteid otsida ainult matkatarvete poe telkide osakonnast. Õnneks läks see tunne Gerry Weberi poes üle, seal istus number 42 nagu valatult.
Naljakaid juhtumisi ka. Suure shoppamise vahele läksime õekesega välisukse juurde suitsu tegema. Olime just sigaretid välja koukinud, kui üks meeshing meile tuld pakkuma sööstis. Pakkus tuld ja küsis väga puises vene keeles, et kus teil siin Riias mõni hea diskoteek võiks olla. Kuulasin seda aktsenti ja küsisin vastu, et ehk räägiks eesti keeles...ups. Nalja sai kõvasti. Posid tahtsid sellegipoolest meiega koos diskoteeke otsima minna, aga me ei olnud üldse vaimustunud.
Õhtu nael aga saabus trammis, kus hotelli poole loksusime. Olime endale kenasti 50-santiimised piletid lunastanud, seega ei tekitanud kontrolöri ilmumine mingeid emotsioone. Kuid korraga hakkas kontrolör tänitama, et meil puudub pagasipilet. Esimese hooga ei saanud millestki aru. Siis taipasin, et ostsin endale ju Alfast uue kohvri, sest eelmine hakkas kõigist nendest pagasilaadimise käigus saadud hoopidest lihtsalt ära kuluma. Ja ju see siis see pagas ongi. Püüdsin seletada, et ma just ostsin janiiedasi, onu aga tänitas edasi ja osutas käega juhikabiinil olevatele eeskirjadele. Oli jah mingi kolmveerandruutmeetrine plakat, tihedalt väikeses kirjas lätikeelse tekstiga kaetud. Isegi vene keelt ei olnud, inglise keelest rääkimata. Kuna meie hotelli peatus lähenes, ohkasin resigneerunult ja küsisin, palju ma maksma pean. Kolm latti trahvi, papi hakkas kviitungit kirjutama, kuid me ei saanud oodata, sest hotell juba paistis. Tähendasin ainult, et milline suurepärane reklaam teie linna külastavatele turistidele ja lahkusime trammist. Ei ajanud isegi eriti vihale, nii tobe oli.
Ja reede õhtul siis koju. Koerahotelli uksest pääsenud koerad tuiskasid madallennul autosse ja ei tahtnud isegi väljas ringi vaadata. Neli viimast ööd kuuris ööbima sunnitud kass oli täie tervise juures ja pani meie saabudes kenasti õuetuled põlema (need on liikumisanduritega). Köögis oli kolmteist, suures toas üksteist ja magamistubades viisteist kraadi sooja. Aga seni kuni me köögis koeri-kasse sügasime-silitasime ja siidrit jõime, said toad soojaks ja soojaveeboilergi soojenes üles. Oma kodu on ikka maailma parim koht, aga selleks, et seda ikka ja jälle tunda, tuleb vahepeal ära käia. Kasvõi Riias.