Laborihiire südamlik järelehüüd oma lahkunud tädile tõi minugi tagasi teema juurde, mis juba paar kuud meelel mõlkunud. Alates vist sellest ajast, kui ise mõned kuud tagasi Pärnu Eliisabeti kirikus ühe samavanuse tubli mehe lahkumisjumalateenistust kuulasin. Mõtlesin, et me elutee on kui lühike kriips miljonite samasuguste kõrval. Nagu sellel mehelgi. Sündis, kasvas, õppis. Käis sõjaväes, peale sõjaväge töötas ühes ja samas ettevõttes samal ametikohal üle neljakümne aasta ja läks sealtsamast ka pensionile. Võttis naise, ehitas perele maja, kasvatas üles kaks tublit tütart. Tundub igav, ei ühtegi saavutust? Aga selle põlvkonna, kes sündis möödunud sajandi kahekümnendatel-kolmekümnendatel, elas üle viimase suure sõja, Stalini, Hrustshovi ja Breznevi ja jõudis ära näha ka uue vabariigi alguse, suurim saavutus oligi ellujäämine. Eestlasena ellujäämine. Ja kodunt kaasa saadud väärtuste alleshoidmine ja järeletulevatele põlvedele edasiandmine. Meil oleks sellelt praegu kaheksakümneste põlvkonnalt veel mõndagi õppida, seni, kuni nad veel meiega on. Ausust. Ustavust. Kohusetunnet. Piskuga toimetulekut. Truudust. Korraarmastust. Püsivust. Kõlab vanamoeliselt? Paraku on need just telliskivid inimeseks jäämise vundamendis. Mitte meelelahutus, mida meedia peale surub. Meelelahutus, hõiskab televisioon. Meelelahutus, teatavad pealkirjad ajalehtedes, ajakirjades ja internetis. Seda meelelahutuse tulva nähes tuleb mulle meelde kadunud Jaan Kross, ka sama põlvkonna väljalase, kes olevat oma tasasel moel kord küsinud, et kas see elu siis ongi nii õudne, et vahetpidamata peab sellest meelelahutust otsima...
Seesama meelelahutusmeedia lükkab paigast ka väärtushinnangud. Sest kohati on tunne, et meedia, eriti eestikeelne meedia, ei adu, kui suur mõju on siiski ajakirjandusel inimeste mõtetele. Kui raadiojaama DJ hõiskab kolmapäeva hommikul, et jee, reede õhtuni on aega veel ainult kolm päeva ja siis saab hakata meelt lahutama, on minusuguse vana iriseja meelest väärtushinnangud paigast ära. Vägagi. Kui meedia surub peale raha ja glamuuri ülimuslikkuse, on loogiline, et teatud osa inimestest hakkab välise hiilguse saavutamise nimel tegema ükskõik mida. Petma, varastama, tapma, narkootikume müüma. Lugu neljast noormehest, kes elasid Lasnamäe ühetoalises korteris, magasid madratsitel, aga see-eest liisisid nelja peale luksusautot, millega linna peal end näitamas käia, on üks süütumaid, kuid markantne sellegipoolest.
Lugeja tahab skandaali ja glamuuri, on mulle korduvalt öelnud ajakirjanikud ise. Olen neile selle peale soovitanud inimestega suhelda. Kindlasti on üks osa lugejaid ka sellised. Aga sellise suhtumisega meedia meenutab mulle ühte väravasse mängitavat pallimängu.
Mille tulemusena kaotame oma helgemate peadega noored aeglaselt, aga kindlalt inglisekeelsele keelekeskkonnale. Oma seitsmeteistaastast pole ma viimase aasta jooksul näinud ühtegi eestikeelset telekanalit vaatamas, ikka mängib kas Discovery, CNN või National Geographic. Filme vaadatakse originaalkeeles internetist. Eestikeelsetest raamatutest olen näinud peamiselt õpikuid, tõsi küll, viimati luges ka Lennart Meri "Hõbevalget". Eestikeelse ajakirjanduse poole isegi mitte ei vaadata. Ja mida ma oskaksingi talle soovitada, "Sirpi"?. Natuke liiga marginaalne.
Ja ma olen peaaegu kindel, et kui temal peaks kunagi tekkima tahtmine näiteks blogi pidada, võib ta seda suure tõenäosusega teha hoopis inglise keeles. Sest kirjalik eneseväljendusoskus tuleb läbi lugemuse.
Kui aga meelelahutuse juurde tagasi pöörduda, siis eks ole blogiminegi teatud meelelahutuse vorm. Kaheksakümneaastaste põlvkond oleks seda kahtlemata mõttetuks ajaraiskamiseks pidanud, sest samal ajal on mul tolm pühkimata ja vaibad koerakarvu täis, selle tunniga, mis ma siin arvuti juures olen veetnud, oleks mõne kodutöö jõudnud ära teha... aga ajad muutuvad ja meie koos nendega. Loodetavasti mitte ainult halvemuse poole.
4 kommentaari:
Mina olen lootusetu optimist. Minu meelest ei kao need noored kuhugi. Kui ise noor olin, ei huvitanud mind ennast ka eriti rahvuslus, keel ja päritolu. Väljamaa filmid ja raamatud tundusid etemad ja huvitavamad. Kuigi tol ajal oli võimalusi sellest osa saada väga vähe.
See oma juurte, kodumaa ja teiste selliste väärtuste hindamine tuleb vanusega. Vaata kasvõi meie põlvkonda. Nooruses vaatasid kõik, kuidas maaelu juurest minema pääseks, aga nüüd pöörduvad paljud oma kodukohta tagasi. Ma arvan, et nende noortega, keda praegu kõige välismaise poole rohkem tõmbab, juhtub samuti. Käivad vaatavad maailmas ringi ja lõpuks tullakse ikka tagasi, sest veri kutsub. Maailm on pidevas muutumises ja paljud asjad kaotavad oma endise tähtsuse. Internet on tulnud raamatute ja ka ajakirjanduse asemele. See on progressi hind.
Kollane ajakirjandus on muidugi omaette teema. See mõjutab eriti neid, kellel endal mõtlemisvõimet pole. Aga mis sa lollidega ikka pihta hakkad? Ehk elu õpetab. Siin on lahenduseks ainult see, kui õpetada lapsi oma peaga mõtlema. Siis oskavad nad vahet teha näilisel ja tegelikul.
Noorus on hukas olnud aegade algusest saadik, see on etapp, mille lihtsalt peab läbi tegema. Kunagi, hipide õitsengul oli ju ka (no meil küll vähe..)suur mure nooruse hukkaminemise pärast, aga kes oli see küüniline Ameerika riigimees, kes ütles:"las mässavad, küll siis on lõpp kui nad titelappidesse upuvad!"
Loodus teeb oma, kui pesapunumise - ehkki tänapäeva maailmas ei tundu see mõistlik- aeg käes, siis leitakse juured ja vundament. Meie anda on seeme, nende asi sellest midagi kasvatada.
Mulle nii meeldib Kaamose viimane lause! Mina olen seemneandjate põlvkonnast:D Aga kasvatamiseks, öhhh, vist enam jaksu ei ole....
Thelale teemasse kah - minu ingliskeelne poeg loeb lisaks ingliskeelsete telekanalite vaatamisele üsna huviga näiteks paberil Õhtulehte. Ja minu iskliku arvamust mööda pole suuremat vahet ühelgi päevalehel.
See on jupike intervjuust, mis tehtud minu lõputöö jaoks. Intervjueeritav, meelelahutusajakirjanduse juhtfiguur, muutub tõsiseks öeldes: "Eestis toimib see, mida mina nimetan ajakirjandusnarkomaaniaks. Iga päev paljastatakse mõni minister, korruptant, on sooritatud mõrv või muu kuritegu, leidnud aset altkäemaksu andmine või korruptsioon. See on tekitanud lugejas tunde, et selliste teemadeta ei ole midagi lugeda. Meil ei ole olnud stabiilse ajakirjanduse perioodi."
Veel üks katke samast, lõputöö jaoks minevast intekast:
"Lugeja ootab üha suuremat doosi. Kui ühel päeval on selleks "minister võttis altkäemaksu", siis mõni aeg hiljem köidab lugeja meeli alles "purjus altkäemaksu võtnud minister aeles homobaari ees rentslis palja tagumikuga ja müüs kgb-le riigisaladusi"" :))
Me rääkisime pikalt Jamie Bulgeri juhtumist, mida britid ikka veel mäletavad (kaks teismelist vedasid väikelapse raudteele ja tapsid ta), tõmbasime paralleele Eesti oludega. Mina, üliõpilane, mõistsin, et ei ole normaalne, lugeda uudist stiilis "eile hukkus maanteedel viis inimest." ...Ja keerata rahulikult järgmine lehekülg.
Postita kommentaar