Pidu minus eneses

Biankalt laenatud teema tegelikult. Ja üldiselt ei ole mul täna eriti kirjutamistuju. Vaatame, mis välja tuleb.
Üks naljakas elukogemus on näidanud, et inimene peab oma mõõdu täis pidutsema. Ja kas ta teeb seda nooruses, keskeas, eakana või terve elu läbi, on üsna ükskõik. Pidutsemise mõõt aga isikuti erinev. Imetlen säravaid eakaid, kes suudavad veel pensionieas tantsuõhtutel käia, kuid ise ei muutu selliseks vist kunagi.
Paljud inimesed aga, kes on noorena palju kohustusi pidanud kandma, noorelt abiellunud, lapsed saanud, elu perekonna, töö ja õpingute vahel jaganud, muutuvad just keskeas, kui elus stabiilsus saavutatud ja lapsed kaela kandmas, seltskondlikult aktiivsemaks.
Minu jaoks oli suurim pidutsemise aeg keskkoolis ja ülikooli esimesel kursusel. Keskkoolis ei jäänud pea ükski nädalavahetus tantsupeota ja esimene kursus oli täis rajusid tudengipidusid. Siis aga käis nagu mingi krõks ja enam ei viitsinud laaberdada. Aega jäi ka järjest vähemaks, lisaks päevasele kooliskäimisele käisin kogu ülikooliaja täiskohaga tööl. Pidusid sai muidugi peetud ikka, aga rohkem väiksema ja omasema seltskonnaga. No ja malevapeod muidugi, see unustamatu EÜE...
Sama jätkus hiljem, väiksemad, omased seltskonnad, rohkem kodused peod.
Üheksakümnendate algusest jäi pidutsemine üsnagi unarusse. Tööd ja tegemist oli korraga nii palju ja pidudeks polnud enam aega ega energiat. Vahel tundsin sellest puudust, enamjaolt mitte.
Kuus aastat tagasi nüüdseks juba ekskaasaks saanud mehega tutvudes oligi asi, mis mind tema juures algul köitis, et ta vedas mu kodu ja töö nõiaringist välja. Pidudele, tantsima, võistlustele. See kõik oli minusuguse töönarkomaani jaoks rõõmus ja meeldiv vaheldus. Siinkohal peaks muidugi lisama, et see pidudel käimine kestis seni, kuni ta oma kohvritega minu juurde kolis, siis lõppes see tedremäng enam-vähem päevapealt. Võistlustele kaasa ta mind ikka kutsus, aga kuivõrd rallisport jäigi mulle võõraks ja meeldima ei hakanudki, eelistasin üha rohkem ja rohkem koju jääda. Paar korda aastas käisime ka suurematel üritustel, Äripäeva ball, Kaubanduskoja ball. Aga kuivõrd sedatüüpi üritustel on mul tavaliselt surmigav, ei tunne ma ka nüüd neist mingit puudust.
Maale elama jäämine on mu hoopis koduseks muutnud. Poole peotujust võtab tavaliselt teadmine, et pärast tuleb tund aega mööda kottpimedat maanteed koju sõita.
Alkoholiga ma ka viimasel ajal eriti hästi läbi ei saa. Ilmselt on kõigil neil operatsioonidel-narkoosidel oma tagajärg, igatahes kolmanda klaasi veini järel tahan ma tuttu minna, mitte pidu pidada. Kange alkohol aga on juba aastaid täiesti out, no lihtsalt ei maitse ega lähe alla.
Mu meilikasti potsatab pea iga nädal kutseid üritustele, vastuvõttudele, aga tavaliselt ma kustutan nad kohe. Pole minu rida. Lähen ainult siis, kui töö seda tõepoolest nõuab. Minu pidu ja lõõgastumine on kodus diivanil. Hea raamatu ja koerte seltskonnas.
Võib-olla kui oleks tõeliselt mõnus seltskond, tuleks ka peotuju. Aga kunagisest heast seltskonnast mõned mulla all ja ülejäänud mööda maailma laiali. Kuid...iial ära ütle iial. Seniks head pidutsemist kõigile neile, kes seda täiega nautida oskavad :).