Ruumis viibis kaksteist inimest. Kümme neist tippjuhid, kelle erialane arvamus loeb mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas. Kolm naist ja seitse meest, vanuses 30-60.
Kõigile ootamatult palus koolitaja igaühel rääkida asjast, mis viimase poole aasta jooksul talle kõige rohkem rõõmu valmistanud.
Mitu meest rääkis sellest, milline rõõm on olla koos lastega, nende arengut vaadata. Keegi oli kihlunud. Keegi vahva maasauna valmis saanud. Keegi enda arvates lihtsalt paremaks inimeseks saanud. Ise mainisin oma suurima rõõmuna seda, et vähemalt seni olen võitluses sõrgadega mina võitjate poolel.
Keegi meist ei maininud poole sõnagagi tööd.
See ei olnud unenägu.
Maailm on muutumas.
reede, 16. jaanuar 2009
esmaspäev, 12. jaanuar 2009
Loomalood
Kasutasin tänast kodust tööpäeva vähe mittesihtotstarbeliselt (töö tuleb nagunii ühtmoodi ära teha, vahet pole, mis kellaajal, jääb lihtsalt hilisemaks) ja kuna 2/3 kodusest loomaaiast vajas kindlasti sel nädalal vaktsineerimist, sai eelmisel nädalal aeg kinni pandud ja täna asja filosoofilise rahuga võttev kolli ja järelejätmatult protesteeriv kass parketimaasturisse (lendava konna väljend,khm) topitud. Kass, kellele autoga sõita üleüldse ei meeldi, tuleb eelnevalt kaelarihmastada-traksistada (et ta kliinikus plehku ei paneks), siis transpordikasti toppida (et ta autos näiteks armatuurlauale ei hüppaks, on sedagi teinud, peale seda ma keeldusin selle metselukaga ühes autos sõitmast, kui ta piisavalt teovõimetuks pole muudetud). Õnneks sain selle punase tiigri tudumast kätte, nii et enne, kui ta piisavalt üles ärkas, oli tal juba rihm kaelas ja karbis. Lõugas ta sellegipoolest terve tee nagu veetaks teda tapale, õnneks ei oska ma kasside keelt, aga kõlas väga ebatsensuurselt.
Kliinikus läks libedalt, kõigepealt protestiv kass üle vaadatud ja seekord läks ainult üks süstlanõel katki, teisega läks õnneks. Siis sai arsti käest plehku pannud kass kliiniku kapi tagant välja tiritud ja uuesti kasti topitud. Edasi kolli käpad, kõrvad, hambad, süda, kopsud ja süstid. Tunnistati kümneaastase kutsa kohta heas vormis olevaks. Kaalust kästi natuke alla võtta (koeral, ega muidugi endal ka paha ei teeks), et siis on liigestel ka vähem koormust. Toidulisand koera liigestele 30 päevaks maksis 605 krooni, need veterinaarravimite hinnad võtavad ulguma...
Koduteel käisime Keila lähedal Jursuna koerahotelliga tutvumas. Jaanuari lõpul on taas pikem nõupidamine tulemas ja muud ei jää üle, kui penid hotelli viia. Jättis päris hea mulje, kolli, kes muidu võõraid eriti ligi ei lase, leppis sealse peremehega kohe. Paluti ka kauka tutvumisreidile tuua, eks tuleb minna.
Kollit jalutades ja peremehega lobisedes jätsin auto tagaluugi pärani. Siiras teadmises, et kass on korralikult kastis kinni ja natuke võiks ta läbi võre õhku saada. Jalutuskäigu lõppedes lasksin koeral autosse hüpata ja lõin ukse tagantkätt kinni. Hakkasin autot ümber keerama, kui hotelliperemees paaniliselt kätega vehkima kukkus. Mõtlesin algul oma blondiiniajuga, et äkki keerasin kuhugi, kuhu poleks tohtinud. Aga kui ta lähemale jõudis, siis sain aru, et ta hüüdis, et ma olevat kassi ära kaotanud ja too on auto all. Nii oligi. Täielikus hüsteerias ka
ss lamas auto all kõhuli porilombis ja kriiskas nagu kajakas. Välja kah ei tulnud.
Mismoodi mu punane Esprit sulejope ja mustad teksad peale seda välja nägid, kui ma üleni sopase kassi auto alt kätte olin saanud, ma parem ei kommenteeri. Järgnes kätepesu, uus sõbralik hüvastijätt hotelliperemehega ja uus katse väravast välja sõita. Seekord ühtegi looma kaotamata.
Punane kaabakas ise magab köögis õndsat und.
Ja et kõik sigadused kassi kaela ei läheks, siis üks õe räägitud koeralugu eelmisest nädalast. Saabus õeke koju, aga naljakal kombel ei ühtegi peni ukse peal vastas. Teatud viivitusega saabus kaukaaslaseplika, kes tulles aga väga närviliselt elutoa suunas haukus. Järgnes hirmus kolin. Seletus: hoiame elutoa ust lahti, et seal väga maha ei jahtuks, aga kodunt lahkudes paneme midagi ette, et koerad sinna ei läheks. Mingi nipiga aga olid nad siiski end sinna sokutanud, kauka kui noorem ja osavam sai kiirelt välja, aga kolli, kes kogu aeg koba olnud, jäi esiteks jokutama, siis sai kauka käest sõimata (mis sa kohmitsed, vahele jääme!) ja lõpuks ajas välja ukerdades laua ümber.
Vahele oleksid nad nagunii jäänud. Nurgadiivan oli karvane.
Kliinikus läks libedalt, kõigepealt protestiv kass üle vaadatud ja seekord läks ainult üks süstlanõel katki, teisega läks õnneks. Siis sai arsti käest plehku pannud kass kliiniku kapi tagant välja tiritud ja uuesti kasti topitud. Edasi kolli käpad, kõrvad, hambad, süda, kopsud ja süstid. Tunnistati kümneaastase kutsa kohta heas vormis olevaks. Kaalust kästi natuke alla võtta (koeral, ega muidugi endal ka paha ei teeks), et siis on liigestel ka vähem koormust. Toidulisand koera liigestele 30 päevaks maksis 605 krooni, need veterinaarravimite hinnad võtavad ulguma...
Koduteel käisime Keila lähedal Jursuna koerahotelliga tutvumas. Jaanuari lõpul on taas pikem nõupidamine tulemas ja muud ei jää üle, kui penid hotelli viia. Jättis päris hea mulje, kolli, kes muidu võõraid eriti ligi ei lase, leppis sealse peremehega kohe. Paluti ka kauka tutvumisreidile tuua, eks tuleb minna.
Kollit jalutades ja peremehega lobisedes jätsin auto tagaluugi pärani. Siiras teadmises, et kass on korralikult kastis kinni ja natuke võiks ta läbi võre õhku saada. Jalutuskäigu lõppedes lasksin koeral autosse hüpata ja lõin ukse tagantkätt kinni. Hakkasin autot ümber keerama, kui hotelliperemees paaniliselt kätega vehkima kukkus. Mõtlesin algul oma blondiiniajuga, et äkki keerasin kuhugi, kuhu poleks tohtinud. Aga kui ta lähemale jõudis, siis sain aru, et ta hüüdis, et ma olevat kassi ära kaotanud ja too on auto all. Nii oligi. Täielikus hüsteerias ka
ss lamas auto all kõhuli porilombis ja kriiskas nagu kajakas. Välja kah ei tulnud.Mismoodi mu punane Esprit sulejope ja mustad teksad peale seda välja nägid, kui ma üleni sopase kassi auto alt kätte olin saanud, ma parem ei kommenteeri. Järgnes kätepesu, uus sõbralik hüvastijätt hotelliperemehega ja uus katse väravast välja sõita. Seekord ühtegi looma kaotamata.
Punane kaabakas ise magab köögis õndsat und.
Ja et kõik sigadused kassi kaela ei läheks, siis üks õe räägitud koeralugu eelmisest nädalast. Saabus õeke koju, aga naljakal kombel ei ühtegi peni ukse peal vastas. Teatud viivitusega saabus kaukaaslaseplika, kes tulles aga väga närviliselt elutoa suunas haukus. Järgnes hirmus kolin. Seletus: hoiame elutoa ust lahti, et seal väga maha ei jahtuks, aga kodunt lahkudes paneme midagi ette, et koerad sinna ei läheks. Mingi nipiga aga olid nad siiski end sinna sokutanud, kauka kui noorem ja osavam sai kiirelt välja, aga kolli, kes kogu aeg koba olnud, jäi esiteks jokutama, siis sai kauka käest sõimata (mis sa kohmitsed, vahele jääme!) ja lõpuks ajas välja ukerdades laua ümber.
Vahele oleksid nad nagunii jäänud. Nurgadiivan oli karvane.
pühapäev, 11. jaanuar 2009
Pidu minus eneses
Biankalt laenatud teema tegelikult. Ja üldiselt ei ole mul täna eriti kirjutamistuju. Vaatame, mis välja tuleb.
Üks naljakas elukogemus on näidanud, et inimene peab oma mõõdu täis pidutsema. Ja kas ta teeb seda nooruses, keskeas, eakana või terve elu läbi, on üsna ükskõik. Pidutsemise mõõt aga isikuti erinev. Imetlen säravaid eakaid, kes suudavad veel pensionieas tantsuõhtutel käia, kuid ise ei muutu selliseks vist kunagi.
Paljud inimesed aga, kes on noorena palju kohustusi pidanud kandma, noorelt abiellunud, lapsed saanud, elu perekonna, töö ja õpingute vahel jaganud, muutuvad just keskeas, kui elus stabiilsus saavutatud ja lapsed kaela kandmas, seltskondlikult aktiivsemaks.
Minu jaoks oli suurim pidutsemise aeg keskkoolis ja ülikooli esimesel kursusel. Keskkoolis ei jäänud pea ükski nädalavahetus tantsupeota ja esimene kursus oli täis rajusid tudengipidusid. Siis aga käis nagu mingi krõks ja enam ei viitsinud laaberdada. Aega jäi ka järjest vähemaks, lisaks päevasele kooliskäimisele käisin kogu ülikooliaja täiskohaga tööl. Pidusid sai muidugi peetud ikka, aga rohkem väiksema ja omasema seltskonnaga. No ja malevapeod muidugi, see unustamatu EÜE...
Sama jätkus hiljem, väiksemad, omased seltskonnad, rohkem kodused peod.
Üheksakümnendate algusest jäi pidutsemine üsnagi unarusse. Tööd ja tegemist oli korraga nii palju ja pidudeks polnud enam aega ega energiat. Vahel tundsin sellest puudust, enamjaolt mitte.
Kuus aastat tagasi nüüdseks juba ekskaasaks saanud mehega tutvudes oligi asi, mis mind tema juures algul köitis, et ta vedas mu kodu ja töö nõiaringist välja. Pidudele, tantsima, võistlustele. See kõik oli minusuguse töönarkomaani jaoks rõõmus ja meeldiv vaheldus. Siinkohal peaks muidugi lisama, et see pidudel käimine kestis seni, kuni ta oma kohvritega minu juurde kolis, siis lõppes see tedremäng enam-vähem päevapealt. Võistlustele kaasa ta mind ikka kutsus, aga kuivõrd rallisport jäigi mulle võõraks ja meeldima ei hakanudki, eelistasin üha rohkem ja rohkem koju jääda. Paar korda aastas käisime ka suurematel üritustel, Äripäeva ball, Kaubanduskoja ball. Aga kuivõrd sedatüüpi üritustel on mul tavaliselt surmigav, ei tunne ma ka nüüd neist mingit puudust.
Maale elama jäämine on mu hoopis koduseks muutnud. Poole peotujust võtab tavaliselt teadmine, et pärast tuleb tund aega mööda kottpimedat maanteed koju sõita.
Alkoholiga ma ka viimasel ajal eriti hästi läbi ei saa. Ilmselt on kõigil neil operatsioonidel-narkoosidel oma tagajärg, igatahes kolmanda klaasi veini järel tahan ma tuttu minna, mitte pidu pidada. Kange alkohol aga on juba aastaid täiesti out, no lihtsalt ei maitse ega lähe alla.
Mu meilikasti potsatab pea iga nädal kutseid üritustele, vastuvõttudele, aga tavaliselt ma kustutan nad kohe. Pole minu rida. Lähen ainult siis, kui töö seda tõepoolest nõuab. Minu pidu ja lõõgastumine on kodus diivanil. Hea raamatu ja koerte seltskonnas.
Võib-olla kui oleks tõeliselt mõnus seltskond, tuleks ka peotuju. Aga kunagisest heast seltskonnast mõned mulla all ja ülejäänud mööda maailma laiali. Kuid...iial ära ütle iial. Seniks head pidutsemist kõigile neile, kes seda täiega nautida oskavad :).
Üks naljakas elukogemus on näidanud, et inimene peab oma mõõdu täis pidutsema. Ja kas ta teeb seda nooruses, keskeas, eakana või terve elu läbi, on üsna ükskõik. Pidutsemise mõõt aga isikuti erinev. Imetlen säravaid eakaid, kes suudavad veel pensionieas tantsuõhtutel käia, kuid ise ei muutu selliseks vist kunagi.
Paljud inimesed aga, kes on noorena palju kohustusi pidanud kandma, noorelt abiellunud, lapsed saanud, elu perekonna, töö ja õpingute vahel jaganud, muutuvad just keskeas, kui elus stabiilsus saavutatud ja lapsed kaela kandmas, seltskondlikult aktiivsemaks.
Minu jaoks oli suurim pidutsemise aeg keskkoolis ja ülikooli esimesel kursusel. Keskkoolis ei jäänud pea ükski nädalavahetus tantsupeota ja esimene kursus oli täis rajusid tudengipidusid. Siis aga käis nagu mingi krõks ja enam ei viitsinud laaberdada. Aega jäi ka järjest vähemaks, lisaks päevasele kooliskäimisele käisin kogu ülikooliaja täiskohaga tööl. Pidusid sai muidugi peetud ikka, aga rohkem väiksema ja omasema seltskonnaga. No ja malevapeod muidugi, see unustamatu EÜE...
Sama jätkus hiljem, väiksemad, omased seltskonnad, rohkem kodused peod.
Üheksakümnendate algusest jäi pidutsemine üsnagi unarusse. Tööd ja tegemist oli korraga nii palju ja pidudeks polnud enam aega ega energiat. Vahel tundsin sellest puudust, enamjaolt mitte.
Kuus aastat tagasi nüüdseks juba ekskaasaks saanud mehega tutvudes oligi asi, mis mind tema juures algul köitis, et ta vedas mu kodu ja töö nõiaringist välja. Pidudele, tantsima, võistlustele. See kõik oli minusuguse töönarkomaani jaoks rõõmus ja meeldiv vaheldus. Siinkohal peaks muidugi lisama, et see pidudel käimine kestis seni, kuni ta oma kohvritega minu juurde kolis, siis lõppes see tedremäng enam-vähem päevapealt. Võistlustele kaasa ta mind ikka kutsus, aga kuivõrd rallisport jäigi mulle võõraks ja meeldima ei hakanudki, eelistasin üha rohkem ja rohkem koju jääda. Paar korda aastas käisime ka suurematel üritustel, Äripäeva ball, Kaubanduskoja ball. Aga kuivõrd sedatüüpi üritustel on mul tavaliselt surmigav, ei tunne ma ka nüüd neist mingit puudust.
Maale elama jäämine on mu hoopis koduseks muutnud. Poole peotujust võtab tavaliselt teadmine, et pärast tuleb tund aega mööda kottpimedat maanteed koju sõita.
Alkoholiga ma ka viimasel ajal eriti hästi läbi ei saa. Ilmselt on kõigil neil operatsioonidel-narkoosidel oma tagajärg, igatahes kolmanda klaasi veini järel tahan ma tuttu minna, mitte pidu pidada. Kange alkohol aga on juba aastaid täiesti out, no lihtsalt ei maitse ega lähe alla.
Mu meilikasti potsatab pea iga nädal kutseid üritustele, vastuvõttudele, aga tavaliselt ma kustutan nad kohe. Pole minu rida. Lähen ainult siis, kui töö seda tõepoolest nõuab. Minu pidu ja lõõgastumine on kodus diivanil. Hea raamatu ja koerte seltskonnas.
Võib-olla kui oleks tõeliselt mõnus seltskond, tuleks ka peotuju. Aga kunagisest heast seltskonnast mõned mulla all ja ülejäänud mööda maailma laiali. Kuid...iial ära ütle iial. Seniks head pidutsemist kõigile neile, kes seda täiega nautida oskavad :).
reede, 9. jaanuar 2009
Jaanuar ja veebruari algus
... on mingil salapärasel põhjusel alati minu jaoks olnud aasta kaks raskemaid kuud, justkui paneks uus saabunud aasta mind proovile... kui selle kõigega hakkama saad, on kõik ülejäänud osa aastast käkitegu. Just nimelt sellesse kuusse on sattunud mitmeid igavikulisi kaotusi (vanavanaema, elukaaslane, eelmine kolli), raskeid haigusi, operatsioone ja lihtsalt ebameeldivaid läbielamisi. Samas võtmes on ka selle aasta esimene nädal, töine segadus küll lahenes, kuid sellised asjad jätavad lõpuks ühe jälje teise järel. Ja haiglasseminek on alati ebameeldiv, ka üheks päevaks. Kuigi ITK on minu meelest üks väga normaalne haigla. Õnneks hoiti mind seekord seal vaid pool päeva. kompuutertomograafia järel veel üks ülevaatus, mõned sõnad arstiga ja kojuminek. Uuesti kohtume 22.jaanuaril, siis tulevad uuringute vastused ja eks siis ka kuuleb, mis edasi saab. Emotsionaalselt raske oli sellegipoolest.
Head oli haiglas niipalju, et nii mõnelegi poole olid tekkinud WIFI märgid, kas asi ka tegelikult töötas, ei saanud testida, sest ühtegi riistapuud polnud kaasas. Halb oli see, et mingi uue reegli järgi olid osakondada uksed ka päeval lukus, nii et kui kõndida tahtsid, said sanitari käest sõimata. Vabandust, nüüd nimetatakse neid hooldajateks, aga sisu pole muutunud.
Enesetunne on ka imelik, sest enne tomograafiat pidi ära jooma liitri joodisegust vedelikku ja protseduuri ajal lastakse veenidesse kontrastainet. Nüüd koliseb kõht nii, nagu veeretaks seal keegi kive.
Õnneks on kaks vaba päeva ees.
Head oli haiglas niipalju, et nii mõnelegi poole olid tekkinud WIFI märgid, kas asi ka tegelikult töötas, ei saanud testida, sest ühtegi riistapuud polnud kaasas. Halb oli see, et mingi uue reegli järgi olid osakondada uksed ka päeval lukus, nii et kui kõndida tahtsid, said sanitari käest sõimata. Vabandust, nüüd nimetatakse neid hooldajateks, aga sisu pole muutunud.
Enesetunne on ka imelik, sest enne tomograafiat pidi ära jooma liitri joodisegust vedelikku ja protseduuri ajal lastakse veenidesse kontrastainet. Nüüd koliseb kõht nii, nagu veeretaks seal keegi kive.
Õnneks on kaks vaba päeva ees.
teisipäev, 6. jaanuar 2009
Koonusekujuline pea ja muud probleemid
Uus tööaasta algas juba eile hommikul sandisti. Püüdsin oma väljakasvanud salke kuidagi korda seada, aga nagu tavaliselt, ei püsinud puhastes juustes ükski nõel ega kumm. Siis katsetasin Inglismaalt ostetud ja vahepeal unustusse vajunud peapaeltega. Lootusetu. Nagu ma selle paela olin paika pannud ja näpu vahelt lahti lasknud, pani too ülespoole plehku, tõmmates osa juukseid kaasa. Tulemus: lootusetu. Ilmselt mu pea on ülespoole koonusjas, kuigi peeglist ei paista.
Siis panin nädal aega tukkunud neljarattalise käima ja läksin peale-remonti-avatud poodi norima. Nänn-nänn-nää. Et miks jalatsipeegel on meeste särkide juures ja miks reklaamibännereid nii vähe on ja miks ja miks. Olles kõik üles rivistanud ja korraliku segaduse tekitanud, jätsin nad elu juurde järele mõtlema.
Siis otsisin tund aega kohta, kus sinine peletis puhtaks pesta. Ei leidnudki, igal pool olid hirmpikad järjekorrad. Täna hommikul mul läbi sopalainete Tallinna poole uhades sellest enam eriti kahju ei olnud.
Koristasin suurema segaduse meilikastist ära ja läksin AEF koosolekule. Juurdlesin kaks tundi majandusliku nonsensi üle - miks äriettevõtted kolivad oma kontorid üha kesklinnast kaugemale, aga kesklinna kalleimas rendipiirkonnas Estonia puiesteel on MTÜ-de silte rohkem kui kirjuid koeri.
Koduteel oleksin peale Keilat peaaegu avarii teinud. Üks tark näitas suunda paremale ja hakkas siis vasakule pöörama, kui ma temast juba möödasõidul olin. Kaitseingel päästis, aga süda puperdas kuni koduni.
Koju sain kell kaheksa ja seal oli külm. Aga peale tule tegemist pliidi alla, saunaahju ja mõlemasse kaminasse läks ruttu päris mõnusaks. Enne tuttuminekut olin sunnitud vannitoa äravoolu eest väga omapärase välismusega korgi eemaldama - punane, karvane ja lõi nurru.
Hommikul jätkus samas vaimus. Naabrimaja kriimikud, kelle valduses katlamaja lüliti, olid kütte välja lülitanud ja kogu maja jääkülm. Hoia siis inimeste motivatsiooni ja töötahet kõrgel...säraküünaldega või?
Kella neljaks vedasin end onkoloogi juurde. Opikandiga on kõik korras ja enamgi veel, analüüsid kah korras, aga kuna juba kuu aega on vasakus küljes mingi vastik tuim valu, siis otsustas arst mu ikkagi kompuutertomograafiasse lükata. Nii et reede hommikul kell 8 olen jälle oma susside ja raamatuga haigla ukse taga. Tore. Jutumärkides. House arvas, et võib olla vabalt ka fantoomvalu, nagu neid äralõigatud asjade puhul esineb. Halvimal juhul tuleb veel mõni lümfisõlm välja lõigata. Norisin, et kas ta tunneb puudust, et pole must tükk aega ühtegi tükki kätte saanud. Irvitas vastu, et jah. Mõnele kõlab kindlasti jubedalt, aga mulle selline suhtumine sobib.
Siis helistasin tööle. Sain teada, et Pühalt Leedu Kolmainsuselt on jälle mingi idiootlik e-mail laekunud. Läksin närvide rahustamiseks Mercadosse sööma, aga külm ja seisnud toit ei mõjunud eriti rahustavalt. Kolasin veidi ka Ülemiste keskuses, aga ei ostnud peale ühe siidri midagi. Olin seoses homse varahommikuse lennuga varakult Ülemiste hotelli toa broneerinud. Laadisin oma meilid alla ja sain veel vihasemaks. Kirjutasin ülemusele Väga Hästi Sõnastatud ja Selgete Juriidiliste Põhjendustega meili. (saan aru küll, et kaks lahkumisavaldust kuu aja jooksul on liig mis liig, aga ma ei pidanud vastu ja pealegi olen enesele ammu selle selgeks mõelnud, mida ma siis tegema hakkan, kui nad mingil hetkel tõesti mu äraminekuga nõus peaksid olema). Viis minutit hiljem hakkas hääletule reziimile unustatud telefon laua peal hopakki tantsima. Boss määgis telefoni otsas 22 minutit sellest, kuidas ta üldse polnud mõelnud, mida kirjutas (jajah), et ta pole üldse midagi halba mõelnud (nonoh) ja nii edasi. Vaadates oma telefoni kahanevat akunäitu, ütlesin lõpuks, et eks homme räägime, kui kokku saame. Las praeb veel natuke, saab küpsemalt kätte.
Kojusõitmise asemel hotelli jäämine oli aga sellegipoolest hea mõte, sest lõpuks on lumi saabunud ka Lääne-Harjusse. Õde ütles, et peale Keilat sai sõita ainult käsikaudu, lumetorm peksis akendesse. Oleks ma pidanud hakkama kell neli hommikul tagasi laveerima, oleks see võinud päris karmiks osutuda. Karm päev tuleb homme nagunii.
Ja kui ma sel aastal juba vabatahtlikuks hotellikriitikuks olen hakanud, siis mõni sõna ka Ülemiste hotellist . Asukoht muidugi super, lennujaama ja linna vahel, parkla olemas, toad suured ja õhku on, kuigi aknad lahti ei käi (minu aknast avaneb vaade hotelli varikatuse tagumisele poolele, kuid loodetavasti on ka paremaid vaateid). Internet on hinna sees ja juhtme sai vastuvõtuletist ka. Voodi on suur ja mugav, aga padjad nii pisikesed, et vanem inimene ilma prillita ei näe. Varase hommikusöögi võimalus on, pärishommikusöögist jään ilma, sest lahkun hotellist palju varem. Naiskülalistele siiski ei soovitaks, sest vannituba vähemalt standardtoas on mingi ennast väga harva peseva meesinimese projekteeritud, dushinurk on väiksem kui kruiisilaeval (ja see juba on midagi väga väikest), dushikabiini pole, ainult kardin, käsidushi ka mitte (ainult julla kusagil väga kõrgel) ja sulistamine koos juustepesuga lõpeb totaalse basseiniga,mis ulatub isegi WC-poti taha, esisest rääkimata. Õnneks saab põrandaküte veest jagu. Vahele mahtus ka ehmatus, sest ootamatult muutus mõnusalt vesi jäiselt külmaks.
Aga nüüd peab vist end magama sundima, sest äratus on kell pool viis.
Siis panin nädal aega tukkunud neljarattalise käima ja läksin peale-remonti-avatud poodi norima. Nänn-nänn-nää. Et miks jalatsipeegel on meeste särkide juures ja miks reklaamibännereid nii vähe on ja miks ja miks. Olles kõik üles rivistanud ja korraliku segaduse tekitanud, jätsin nad elu juurde järele mõtlema.
Siis otsisin tund aega kohta, kus sinine peletis puhtaks pesta. Ei leidnudki, igal pool olid hirmpikad järjekorrad. Täna hommikul mul läbi sopalainete Tallinna poole uhades sellest enam eriti kahju ei olnud.
Koristasin suurema segaduse meilikastist ära ja läksin AEF koosolekule. Juurdlesin kaks tundi majandusliku nonsensi üle - miks äriettevõtted kolivad oma kontorid üha kesklinnast kaugemale, aga kesklinna kalleimas rendipiirkonnas Estonia puiesteel on MTÜ-de silte rohkem kui kirjuid koeri.
Koduteel oleksin peale Keilat peaaegu avarii teinud. Üks tark näitas suunda paremale ja hakkas siis vasakule pöörama, kui ma temast juba möödasõidul olin. Kaitseingel päästis, aga süda puperdas kuni koduni.
Koju sain kell kaheksa ja seal oli külm. Aga peale tule tegemist pliidi alla, saunaahju ja mõlemasse kaminasse läks ruttu päris mõnusaks. Enne tuttuminekut olin sunnitud vannitoa äravoolu eest väga omapärase välismusega korgi eemaldama - punane, karvane ja lõi nurru.
Hommikul jätkus samas vaimus. Naabrimaja kriimikud, kelle valduses katlamaja lüliti, olid kütte välja lülitanud ja kogu maja jääkülm. Hoia siis inimeste motivatsiooni ja töötahet kõrgel...säraküünaldega või?
Kella neljaks vedasin end onkoloogi juurde. Opikandiga on kõik korras ja enamgi veel, analüüsid kah korras, aga kuna juba kuu aega on vasakus küljes mingi vastik tuim valu, siis otsustas arst mu ikkagi kompuutertomograafiasse lükata. Nii et reede hommikul kell 8 olen jälle oma susside ja raamatuga haigla ukse taga. Tore. Jutumärkides. House arvas, et võib olla vabalt ka fantoomvalu, nagu neid äralõigatud asjade puhul esineb. Halvimal juhul tuleb veel mõni lümfisõlm välja lõigata. Norisin, et kas ta tunneb puudust, et pole must tükk aega ühtegi tükki kätte saanud. Irvitas vastu, et jah. Mõnele kõlab kindlasti jubedalt, aga mulle selline suhtumine sobib.
Siis helistasin tööle. Sain teada, et Pühalt Leedu Kolmainsuselt on jälle mingi idiootlik e-mail laekunud. Läksin närvide rahustamiseks Mercadosse sööma, aga külm ja seisnud toit ei mõjunud eriti rahustavalt. Kolasin veidi ka Ülemiste keskuses, aga ei ostnud peale ühe siidri midagi. Olin seoses homse varahommikuse lennuga varakult Ülemiste hotelli toa broneerinud. Laadisin oma meilid alla ja sain veel vihasemaks. Kirjutasin ülemusele Väga Hästi Sõnastatud ja Selgete Juriidiliste Põhjendustega meili. (saan aru küll, et kaks lahkumisavaldust kuu aja jooksul on liig mis liig, aga ma ei pidanud vastu ja pealegi olen enesele ammu selle selgeks mõelnud, mida ma siis tegema hakkan, kui nad mingil hetkel tõesti mu äraminekuga nõus peaksid olema). Viis minutit hiljem hakkas hääletule reziimile unustatud telefon laua peal hopakki tantsima. Boss määgis telefoni otsas 22 minutit sellest, kuidas ta üldse polnud mõelnud, mida kirjutas (jajah), et ta pole üldse midagi halba mõelnud (nonoh) ja nii edasi. Vaadates oma telefoni kahanevat akunäitu, ütlesin lõpuks, et eks homme räägime, kui kokku saame. Las praeb veel natuke, saab küpsemalt kätte.
Kojusõitmise asemel hotelli jäämine oli aga sellegipoolest hea mõte, sest lõpuks on lumi saabunud ka Lääne-Harjusse. Õde ütles, et peale Keilat sai sõita ainult käsikaudu, lumetorm peksis akendesse. Oleks ma pidanud hakkama kell neli hommikul tagasi laveerima, oleks see võinud päris karmiks osutuda. Karm päev tuleb homme nagunii.
Ja kui ma sel aastal juba vabatahtlikuks hotellikriitikuks olen hakanud, siis mõni sõna ka Ülemiste hotellist . Asukoht muidugi super, lennujaama ja linna vahel, parkla olemas, toad suured ja õhku on, kuigi aknad lahti ei käi (minu aknast avaneb vaade hotelli varikatuse tagumisele poolele, kuid loodetavasti on ka paremaid vaateid). Internet on hinna sees ja juhtme sai vastuvõtuletist ka. Voodi on suur ja mugav, aga padjad nii pisikesed, et vanem inimene ilma prillita ei näe. Varase hommikusöögi võimalus on, pärishommikusöögist jään ilma, sest lahkun hotellist palju varem. Naiskülalistele siiski ei soovitaks, sest vannituba vähemalt standardtoas on mingi ennast väga harva peseva meesinimese projekteeritud, dushinurk on väiksem kui kruiisilaeval (ja see juba on midagi väga väikest), dushikabiini pole, ainult kardin, käsidushi ka mitte (ainult julla kusagil väga kõrgel) ja sulistamine koos juustepesuga lõpeb totaalse basseiniga,mis ulatub isegi WC-poti taha, esisest rääkimata. Õnneks saab põrandaküte veest jagu. Vahele mahtus ka ehmatus, sest ootamatult muutus mõnusalt vesi jäiselt külmaks.
Aga nüüd peab vist end magama sundima, sest äratus on kell pool viis.
pühapäev, 4. jaanuar 2009
Põlvkonnad ja väärtushinnangud
Laborihiire südamlik järelehüüd oma lahkunud tädile tõi minugi tagasi teema juurde, mis juba paar kuud meelel mõlkunud. Alates vist sellest ajast, kui ise mõned kuud tagasi Pärnu Eliisabeti kirikus ühe samavanuse tubli mehe lahkumisjumalateenistust kuulasin. Mõtlesin, et me elutee on kui lühike kriips miljonite samasuguste kõrval. Nagu sellel mehelgi. Sündis, kasvas, õppis. Käis sõjaväes, peale sõjaväge töötas ühes ja samas ettevõttes samal ametikohal üle neljakümne aasta ja läks sealtsamast ka pensionile. Võttis naise, ehitas perele maja, kasvatas üles kaks tublit tütart. Tundub igav, ei ühtegi saavutust? Aga selle põlvkonna, kes sündis möödunud sajandi kahekümnendatel-kolmekümnendatel, elas üle viimase suure sõja, Stalini, Hrustshovi ja Breznevi ja jõudis ära näha ka uue vabariigi alguse, suurim saavutus oligi ellujäämine. Eestlasena ellujäämine. Ja kodunt kaasa saadud väärtuste alleshoidmine ja järeletulevatele põlvedele edasiandmine. Meil oleks sellelt praegu kaheksakümneste põlvkonnalt veel mõndagi õppida, seni, kuni nad veel meiega on. Ausust. Ustavust. Kohusetunnet. Piskuga toimetulekut. Truudust. Korraarmastust. Püsivust. Kõlab vanamoeliselt? Paraku on need just telliskivid inimeseks jäämise vundamendis. Mitte meelelahutus, mida meedia peale surub. Meelelahutus, hõiskab televisioon. Meelelahutus, teatavad pealkirjad ajalehtedes, ajakirjades ja internetis. Seda meelelahutuse tulva nähes tuleb mulle meelde kadunud Jaan Kross, ka sama põlvkonna väljalase, kes olevat oma tasasel moel kord küsinud, et kas see elu siis ongi nii õudne, et vahetpidamata peab sellest meelelahutust otsima...
Seesama meelelahutusmeedia lükkab paigast ka väärtushinnangud. Sest kohati on tunne, et meedia, eriti eestikeelne meedia, ei adu, kui suur mõju on siiski ajakirjandusel inimeste mõtetele. Kui raadiojaama DJ hõiskab kolmapäeva hommikul, et jee, reede õhtuni on aega veel ainult kolm päeva ja siis saab hakata meelt lahutama, on minusuguse vana iriseja meelest väärtushinnangud paigast ära. Vägagi. Kui meedia surub peale raha ja glamuuri ülimuslikkuse, on loogiline, et teatud osa inimestest hakkab välise hiilguse saavutamise nimel tegema ükskõik mida. Petma, varastama, tapma, narkootikume müüma. Lugu neljast noormehest, kes elasid Lasnamäe ühetoalises korteris, magasid madratsitel, aga see-eest liisisid nelja peale luksusautot, millega linna peal end näitamas käia, on üks süütumaid, kuid markantne sellegipoolest.
Lugeja tahab skandaali ja glamuuri, on mulle korduvalt öelnud ajakirjanikud ise. Olen neile selle peale soovitanud inimestega suhelda. Kindlasti on üks osa lugejaid ka sellised. Aga sellise suhtumisega meedia meenutab mulle ühte väravasse mängitavat pallimängu.
Mille tulemusena kaotame oma helgemate peadega noored aeglaselt, aga kindlalt inglisekeelsele keelekeskkonnale. Oma seitsmeteistaastast pole ma viimase aasta jooksul näinud ühtegi eestikeelset telekanalit vaatamas, ikka mängib kas Discovery, CNN või National Geographic. Filme vaadatakse originaalkeeles internetist. Eestikeelsetest raamatutest olen näinud peamiselt õpikuid, tõsi küll, viimati luges ka Lennart Meri "Hõbevalget". Eestikeelse ajakirjanduse poole isegi mitte ei vaadata. Ja mida ma oskaksingi talle soovitada, "Sirpi"?. Natuke liiga marginaalne.
Ja ma olen peaaegu kindel, et kui temal peaks kunagi tekkima tahtmine näiteks blogi pidada, võib ta seda suure tõenäosusega teha hoopis inglise keeles. Sest kirjalik eneseväljendusoskus tuleb läbi lugemuse.
Kui aga meelelahutuse juurde tagasi pöörduda, siis eks ole blogiminegi teatud meelelahutuse vorm. Kaheksakümneaastaste põlvkond oleks seda kahtlemata mõttetuks ajaraiskamiseks pidanud, sest samal ajal on mul tolm pühkimata ja vaibad koerakarvu täis, selle tunniga, mis ma siin arvuti juures olen veetnud, oleks mõne kodutöö jõudnud ära teha... aga ajad muutuvad ja meie koos nendega. Loodetavasti mitte ainult halvemuse poole.
Seesama meelelahutusmeedia lükkab paigast ka väärtushinnangud. Sest kohati on tunne, et meedia, eriti eestikeelne meedia, ei adu, kui suur mõju on siiski ajakirjandusel inimeste mõtetele. Kui raadiojaama DJ hõiskab kolmapäeva hommikul, et jee, reede õhtuni on aega veel ainult kolm päeva ja siis saab hakata meelt lahutama, on minusuguse vana iriseja meelest väärtushinnangud paigast ära. Vägagi. Kui meedia surub peale raha ja glamuuri ülimuslikkuse, on loogiline, et teatud osa inimestest hakkab välise hiilguse saavutamise nimel tegema ükskõik mida. Petma, varastama, tapma, narkootikume müüma. Lugu neljast noormehest, kes elasid Lasnamäe ühetoalises korteris, magasid madratsitel, aga see-eest liisisid nelja peale luksusautot, millega linna peal end näitamas käia, on üks süütumaid, kuid markantne sellegipoolest.
Lugeja tahab skandaali ja glamuuri, on mulle korduvalt öelnud ajakirjanikud ise. Olen neile selle peale soovitanud inimestega suhelda. Kindlasti on üks osa lugejaid ka sellised. Aga sellise suhtumisega meedia meenutab mulle ühte väravasse mängitavat pallimängu.
Mille tulemusena kaotame oma helgemate peadega noored aeglaselt, aga kindlalt inglisekeelsele keelekeskkonnale. Oma seitsmeteistaastast pole ma viimase aasta jooksul näinud ühtegi eestikeelset telekanalit vaatamas, ikka mängib kas Discovery, CNN või National Geographic. Filme vaadatakse originaalkeeles internetist. Eestikeelsetest raamatutest olen näinud peamiselt õpikuid, tõsi küll, viimati luges ka Lennart Meri "Hõbevalget". Eestikeelse ajakirjanduse poole isegi mitte ei vaadata. Ja mida ma oskaksingi talle soovitada, "Sirpi"?. Natuke liiga marginaalne.
Ja ma olen peaaegu kindel, et kui temal peaks kunagi tekkima tahtmine näiteks blogi pidada, võib ta seda suure tõenäosusega teha hoopis inglise keeles. Sest kirjalik eneseväljendusoskus tuleb läbi lugemuse.
Kui aga meelelahutuse juurde tagasi pöörduda, siis eks ole blogiminegi teatud meelelahutuse vorm. Kaheksakümneaastaste põlvkond oleks seda kahtlemata mõttetuks ajaraiskamiseks pidanud, sest samal ajal on mul tolm pühkimata ja vaibad koerakarvu täis, selle tunniga, mis ma siin arvuti juures olen veetnud, oleks mõne kodutöö jõudnud ära teha... aga ajad muutuvad ja meie koos nendega. Loodetavasti mitte ainult halvemuse poole.
neljapäev, 1. jaanuar 2009
Uusaasta jalutuskäik
No äkki ikka läheks...limps-limps. Et Sa asjast valesti aru ei saaks, nügin ninaga jalutusrihma. Ah et taskulamp kukkus maha, no kes käskis seda minu rihmaga samasse nagisse panna. Said lõpuks aru, jah? Ma tean, et ma käin igal hilisõhtul sealsamas põõsastes jooksmas, ilma rihmata. Aga Sinuga on huvitavam. Ma siis tunnen, et Sa hoolid minust, eks?
Kus nüüd siis kukkus kohmitsema. Ma seni tukastan, kuni Sa end riidesse saad (kostab viiekümnekilose koerakeha mürtsatus esikupõrandale ja südantlõhestav ohe). Mis Sul veel kadunud on? Müts? Oh himmeljummel, milleks neil inimestel küll niipalju asju vaja, kasvatagu endale karvad selga ja asi vask. Leidsid? Kindad ikka kadunud? Ma tean küll, et käpaga ei tohi ust kraapida, mis sa sõimad. Ise jokutad nii kaua, et mu kannatus täielikult otsa saab.
Läksime! Mis jutt see on, et sina jalutad mind...aga kes hammastega rihmast kinni hoiab? Järelikult jalutan mina sind, vaata, kuidas ma su eest hoolitsen, et sa pärast kõiki neid söömaaegu ikka piisavalt liiguksid. Jee. lombid on jääs, läksime! Ah et sind ei kanna? Mind küll kannab, pealegi praksub lahedalt. Ikka ei taha? Ok, mis ma Sinuga siis ikka teen, läheme nuusutame need põõsad üle. Jookseme ka natuke. Ja kaigast võid ka visata, see on lahe. Sul võhm väljas? See on see kontoritöö ja arvuti taga kükitamine.
Eeeeeeeei, õue ketti ma ei jää. Mitte mingil juhul. Külm on! Talvekarva ajasin ma juba enne jõule maha, ei mäleta või? Ise kurtsid, et kõik vaibad on üleöö rüijuks muutunud. Kolli juba lasti tuppa, mille poolest mina halvem olen.
Okei, sai jalutatud. Aitäh sulle, limpsti!
Tellimine:
Postitused (Atom)