Pealkiri muidugi halastamatu plagiaat, tean. Aga just täpselt selline tunne mul juba teist päeva on. Hoolimata sellest, et hetkel on väljas väga hall. See-eest on värsket lund ja lumeväljade valget puhtust rikuvad ainult käpajäljed suuruses S,L ja XXL. Hommikuse jalutuskäigu tagajärjed, praegu magavad kõik jäljejätjad kaares ümber mu tooli.
Pea on kah kuidagi laiali otsas, marssisin toasussides õue ja pidin linnumajja äärepealt kassitoitu panema.
Nädalavahetuse must jutt jätkus esmaspäeval, hommikul lennujaama sõites libisesin musta jääga ühele Transitile tagant sisse. Honda kõige etteulatuvam osa on needsamad kurikuulsad lisaudutuled ja need ei saanud isegi kriimustada. Aga Transiti tagaukses oli mõlk ja paberite vormistamisele läks jupp aega, lennukile jõudsin üsnagi viimasel hetkel.
Muigama ajas see, et roolis olnud meeshing helistas ülemusele, kirjeldas juhtunut ja lisas otsekui vabandavalt, et noh, naisterahvas roolis. Hea, et blondiin ei öelnud. Minu autojuhistaazi jooksul oli see esimene kord libeda teega kellelegi otsa libiseda. Aga kui palju mul seal Honda veokonksu otsas erinevaid bemme ja mersusid rippunud on, ei oskagi esimese hooga öelda. Roolis ilma ühegi erandita meesterahvad.
See selleks, järgmisel nädalal tuleb ilma ühegi kriimuta Honda lihtsalt taas kindlustusele ette näidata.
Ülemuse käest sain peapesu, teemaks võimupiiride ületamine (tellisin teeninduskoolituse ilma bossiga kooskõlastamata, sest teadsin, et nagunii ei lubata). Lasin oma blondid kõrvad lonti ja lubasin, et enam ei tee. Järgmise korrani kindlasti mitte. Lõpuks jõudsime ühisele järeldusele, et tegelikult see, mida ma tegin, oligi firma arengu huvides ja olime sõbrad edasi. Peapesu saamine läks firmale maksma üle kuue tuhande krooni (lennukipiletid + päevaraha). Selle raha eest oleks saanud neli inimest ära koolitada. Või viis.
Vilniuse lennujaamas avanes küll masendav vaatepilt, peale FlyLali pankrotistumist tundus sealne elu täiesti välja surnud olevat, kogu hiiglaslikul lennuväljal konutas kaks Air Balticu Fokkerit. Tallinnas oli siiski rohkem rahvast. Olen viimasel ajal mõelnud, et kas meil õnnestubki kergemini pääseda kui Leedul ja Lätil või jõudis seal põhi lihtsalt kiiremini kätte? Ajakirjanduse lugemisest olen viimasel ajal loobunud, sest ei suuda seda negatiivset hädakisa enam vastu võtta. Sest samal ajal inimestega suheldes ma seda negatiivsust ei märka, kõigil tuttavatel on käed-jalad tööd täis. Ja mõned on rääkinud koguni rekordkäibest jaanuaris. Meil endal läheb nii nagu jaanuaris tavaliselt, s.t. kröömikese jagu paremini kui eelmisel aastal.
Teisipäeval ja kolmapäeval oli kiire-kiire-kiire ja päevad venisid pikaks. Tagantjärele tuli ära teha esmaspäevased asjad ja ette neljapäevased.
Eile oli siis viimane koolipäev, tore nagu alati. Olen nüüd diplomeeritud mentor :). Ja mul on tõeliselt kahju, et see kool ära lõppes. Hea meelega jätkaks. Sama seltskonnaga. Olen alati saanud nendest töötubadest tõelise adrenaliinilaksu, eilegi kippusin koju sõites märkamatult kiirust ületama, isegi tuisk ei seganud.
reede, 13. veebruar 2009
reede, 6. veebruar 2009
Ennäe idiooti
Kui te pole varem kohanud inimest, kes käte ja jalgadega palgatõusule vastu sudiks, siis võite mind vaadata. Võib-olla peaks hakkama pileteid müüma?
Omaniku argumentatsioon seejuures oli lihtne ja loogiline. Mu palk pole ligi kolm aastat muutunud ja eelmisel-üleeelmisel aastal, kui keskmised palgad raketina ülespoole sööstsid, ei juhtunud minu sissetulekutega midagi. Kui aus olla, siis ma isegi ei mõelnud sellele. Esiteks, ellujäämisega oli kole palju tegemist ja minu kodusvedelemise eest maksis haigekassa. Teiseks, Maslow püramiidi alumiselt astmelt on mu sissetulek ammu välja kasvanud.
Sisuliselt oli bossil muidugi õigus, töö on kasvanud ja vastutus koos sellega. Samas, eelmise aasta eelarve jäi täitmata, napilt küll, aga siiski. Nii et kilgata pole eriti millegagi.
Seetõttu tuli see palgatõusu pakkumine kolmapäeval tõelise ootamatusena. Kummalisel kombel mitte eriti meeldiva ootamatusena. Ajastus tundus vale olevat. Kuidagi veider tundub olevat praegusel ajal, kui räägitakse peamiselt kulude vähendamisest, kellegi palka tõsta. Eriti juhi palka, kui töötajate palgad on külmutatud. Nojah, töötajate palgad tõusid kolinal küll sel ajal, kui minu number paigal seisis.
Teiseks olen viimasel ajal kaunis avalikult ja valjusti kritiseerinud mõningaid firma sisepoliitilisi ettevõtmisi, mis mulle põrmugi meeldinud pole. Kuna selja taga sisisemine pole minu stiil, olen teinud seda kaunis kõva häälega. Ning nüüd tundus see palgatõusu pakkumine plaastrina, millega mu lõksuma kippuvad lõuad kinni kleepida. Hm. Nii palju nad võiksid siiski üheksa aasta jooksul mind tundma õppinud olla, et rahaga mind osta ei saa. Selles suhtes olen oma kaukaaslasega täpselt ühtmoodi, viisakusest võtame pakutud vorstijupi vastu küll, aga kui miski ei meeldi, näitame endiselt hambaid.
Pärast tund aega kestnud arenguvaidlust jõudsime kompromissile. Detaile ei saa kahjuks avaldada.
Omaniku argumentatsioon seejuures oli lihtne ja loogiline. Mu palk pole ligi kolm aastat muutunud ja eelmisel-üleeelmisel aastal, kui keskmised palgad raketina ülespoole sööstsid, ei juhtunud minu sissetulekutega midagi. Kui aus olla, siis ma isegi ei mõelnud sellele. Esiteks, ellujäämisega oli kole palju tegemist ja minu kodusvedelemise eest maksis haigekassa. Teiseks, Maslow püramiidi alumiselt astmelt on mu sissetulek ammu välja kasvanud.
Sisuliselt oli bossil muidugi õigus, töö on kasvanud ja vastutus koos sellega. Samas, eelmise aasta eelarve jäi täitmata, napilt küll, aga siiski. Nii et kilgata pole eriti millegagi.
Seetõttu tuli see palgatõusu pakkumine kolmapäeval tõelise ootamatusena. Kummalisel kombel mitte eriti meeldiva ootamatusena. Ajastus tundus vale olevat. Kuidagi veider tundub olevat praegusel ajal, kui räägitakse peamiselt kulude vähendamisest, kellegi palka tõsta. Eriti juhi palka, kui töötajate palgad on külmutatud. Nojah, töötajate palgad tõusid kolinal küll sel ajal, kui minu number paigal seisis.
Teiseks olen viimasel ajal kaunis avalikult ja valjusti kritiseerinud mõningaid firma sisepoliitilisi ettevõtmisi, mis mulle põrmugi meeldinud pole. Kuna selja taga sisisemine pole minu stiil, olen teinud seda kaunis kõva häälega. Ning nüüd tundus see palgatõusu pakkumine plaastrina, millega mu lõksuma kippuvad lõuad kinni kleepida. Hm. Nii palju nad võiksid siiski üheksa aasta jooksul mind tundma õppinud olla, et rahaga mind osta ei saa. Selles suhtes olen oma kaukaaslasega täpselt ühtmoodi, viisakusest võtame pakutud vorstijupi vastu küll, aga kui miski ei meeldi, näitame endiselt hambaid.
Pärast tund aega kestnud arenguvaidlust jõudsime kompromissile. Detaile ei saa kahjuks avaldada.
esmaspäev, 2. veebruar 2009
Minu kodu on minu kookon
Viimasel ajal on järjest raskem mind kodunt välja saada. Ega ma muidu ka kunagi varem erilise seltsieluga hiilanud pole. Aga varem tuli siiski ette, et neli seina hakkasid ahistama ja sai vähemalt linna vahele kolama mindud, näitustel käidud, vahel end teatrisse-kontserdile veetud või hetkeajel nädalavahetuseks Stockholmi shoppama sõidetud.
Eriti seltsielulised olid esimesed aastad eksiga, kui sai tõepoolest palju väljas käidud küll võistlemas ja võistlusi vaatamas, teatris ja ballidel. Aga õige pea vajus see ära. Rahvarallist sai mul peale seda siiber, kui olin mossega ühe korra üle kaela ja kaks korda puus ära käinud, viimane kord ise roolis olles. Niipalju ei hakanud isegi hirm, kui et tekkis täielik arusaamatus selles suhtes, et miks peab nii palju raha maksma, et kusagil Eesti teises otsas auto ära lõhkuda ja siis seda ronti öö läbi köie otsas kodu poole lohistada. Kodus puid küll, kuhu vastu sõita, kui hirmus isu peaks peale tulema. Eksi ralliautod ka kõik võsa vahel rivis, nii et võta otsast ja kuku lajatama, kui adrenaliini puudu hakkab jääma.
Rallisõitjate peod muutusid ka varsti tüütuks, seltskonnas, kus peamiseks jututeemaks on jubinad nagu generaatori rihm...on vist ikka sihuke asi olemas, hakkas lihtsalt igav.
Võistlustele vaatajaks minna ka enam ei viitsinud, sest kuidagi eriti jabur tundus olevat puhkepäeva hommikul kell neli üles tõusta ja lasta end kuskile karuperse sõidutada selleks, et autorataste alt lendava kruusaga vastu vahtimist saada. Eks ma hakkasin tollal ka juba haigeks jääma, kuigi ise seda veel ei teadnud.
Teatrifänn pole ma kunagi olnud, vahel ikka käinud, aga mida aeg edasi, seda vähem.
Kontserditele vahel ikka satun, kuigi mitte viimase aasta jooksul. Kodus plaat peale panna on suurem mõnu.
Kinos olen iseseisvusajal käinud täpselt ühe korra. Mida vaatamas, ei mäleta. Seda mäletan, et popcorni lõhn oli väga jäle ja peletas eemale.
Enam ei vaata isegi telekat, lihtsalt ei tule meelde seda käima panna. Täna just avastasin, et eelmisel esmaspäeval enne ärasõitu seinast tõmmatud teleka-digiboksi-kodukino voolujuhe on endiselt seinast väljas. Väga keskkonnasäästlik.
Loen muidugi endiselt palju. Ja eks see interneedus ja arvutimängud kulutavad ka priskesti aega. Kool lõpeb veebruaris, kuigi palju peaks ka selle arvelt aega lisaks jääma.
Üks põhjus muidugi selles, et aeg-ajalt peaks vist ikkagi passi vaatama. Üks asi, mis aastate lisandudes kaob, on seesama pauer. Lihtsalt ei viitsi ega jaksa ringi tuuseldada.
Ja teine asi, mis paueri viib, on reisimine. Vaatasin just täna hommikul oma aastakava üle ja jõudsin järeldusele, et praeguste plaanide kohaselt (millele kindlasti lisandub midagi ootamatut) olen selle aasta viiekümne kahest nädalast vähemalt seitse Eestist ära. Viis töö- ja kaks puhkusereisi. Üks selja taga, kuus ees. Peaks koerahotellist küsima, kas neil püsikliendiallahindlust ka tehakse (hea, et koerad seda lugeda ei oska, neil oleks kindlasti oma arvamus minu äraolekute kohta ja see pole kuigi positiivne).
Ilmselt siis saan reisidel ka oma elamusvajaduse rahuldatud ja pole ime, et kodus istudes kohe kuidagi enam välja ei kipu. Viimase nädalavahetuse ainsateks väljaskäimisteks jäid postkontorist nädala posti äratoomine ja viis kilomeetrit kepikõndi. Ikka parem kui mitte midagi.
Aga päevad lähevad pikemaks ja ehk tuleb ka tegutsemistahet juurde.
Eriti seltsielulised olid esimesed aastad eksiga, kui sai tõepoolest palju väljas käidud küll võistlemas ja võistlusi vaatamas, teatris ja ballidel. Aga õige pea vajus see ära. Rahvarallist sai mul peale seda siiber, kui olin mossega ühe korra üle kaela ja kaks korda puus ära käinud, viimane kord ise roolis olles. Niipalju ei hakanud isegi hirm, kui et tekkis täielik arusaamatus selles suhtes, et miks peab nii palju raha maksma, et kusagil Eesti teises otsas auto ära lõhkuda ja siis seda ronti öö läbi köie otsas kodu poole lohistada. Kodus puid küll, kuhu vastu sõita, kui hirmus isu peaks peale tulema. Eksi ralliautod ka kõik võsa vahel rivis, nii et võta otsast ja kuku lajatama, kui adrenaliini puudu hakkab jääma.
Rallisõitjate peod muutusid ka varsti tüütuks, seltskonnas, kus peamiseks jututeemaks on jubinad nagu generaatori rihm...on vist ikka sihuke asi olemas, hakkas lihtsalt igav.
Võistlustele vaatajaks minna ka enam ei viitsinud, sest kuidagi eriti jabur tundus olevat puhkepäeva hommikul kell neli üles tõusta ja lasta end kuskile karuperse sõidutada selleks, et autorataste alt lendava kruusaga vastu vahtimist saada. Eks ma hakkasin tollal ka juba haigeks jääma, kuigi ise seda veel ei teadnud.
Teatrifänn pole ma kunagi olnud, vahel ikka käinud, aga mida aeg edasi, seda vähem.
Kontserditele vahel ikka satun, kuigi mitte viimase aasta jooksul. Kodus plaat peale panna on suurem mõnu.
Kinos olen iseseisvusajal käinud täpselt ühe korra. Mida vaatamas, ei mäleta. Seda mäletan, et popcorni lõhn oli väga jäle ja peletas eemale.
Enam ei vaata isegi telekat, lihtsalt ei tule meelde seda käima panna. Täna just avastasin, et eelmisel esmaspäeval enne ärasõitu seinast tõmmatud teleka-digiboksi-kodukino voolujuhe on endiselt seinast väljas. Väga keskkonnasäästlik.
Loen muidugi endiselt palju. Ja eks see interneedus ja arvutimängud kulutavad ka priskesti aega. Kool lõpeb veebruaris, kuigi palju peaks ka selle arvelt aega lisaks jääma.
Üks põhjus muidugi selles, et aeg-ajalt peaks vist ikkagi passi vaatama. Üks asi, mis aastate lisandudes kaob, on seesama pauer. Lihtsalt ei viitsi ega jaksa ringi tuuseldada.
Ja teine asi, mis paueri viib, on reisimine. Vaatasin just täna hommikul oma aastakava üle ja jõudsin järeldusele, et praeguste plaanide kohaselt (millele kindlasti lisandub midagi ootamatut) olen selle aasta viiekümne kahest nädalast vähemalt seitse Eestist ära. Viis töö- ja kaks puhkusereisi. Üks selja taga, kuus ees. Peaks koerahotellist küsima, kas neil püsikliendiallahindlust ka tehakse (hea, et koerad seda lugeda ei oska, neil oleks kindlasti oma arvamus minu äraolekute kohta ja see pole kuigi positiivne).
Ilmselt siis saan reisidel ka oma elamusvajaduse rahuldatud ja pole ime, et kodus istudes kohe kuidagi enam välja ei kipu. Viimase nädalavahetuse ainsateks väljaskäimisteks jäid postkontorist nädala posti äratoomine ja viis kilomeetrit kepikõndi. Ikka parem kui mitte midagi.
Aga päevad lähevad pikemaks ja ehk tuleb ka tegutsemistahet juurde.
laupäev, 31. jaanuar 2009
Riia, mu arm
... laulis kunagi Vennaskond. Olime nii lohed, et läksime lennukiga. Tee libe, kärss kärnas ja maa külmanud. Kuu aega varem broneerides saime muidugi ka piletid sellise hinnaga, et peale lennujaamamaksude peaaegu et ei tulnudki midagi maksta.
Nõupidamine läks rahulikult. Kuna eelnevalt oli kallite omanike poolt üks väga loll otsus vastu võetud ja ma olin eelnevalt hoiatanud, et sellest tuleb suuremat sorti jama, lendasime tänu sellele otsusele vahepeal Delfi esileheküljele ja mul oli meeldiv võimalus läpakas koos artikli ja kommentaaridega otsustajale nina alla visata. Niimoodi ei tehta, oli ka minu arvamus. Aga otsustab paraku omanik. Moraalse rahulduse sain sellest, et nii peetpunast nägu pole ma tollel otsustajal üheksa aasta jooksul varem kordagi näinud ja just kolm nädalat tagasi oli meil suuremat sorti kakelung teemal, et rahvusvahelise organisatsiooni juhtimine peaks sisaldama ka eri riikide kultuurierinevuste aktsepteerimist. Ja sellega on meil läbi aegade kõige rohkem probleeme olnud.
Aga kui see intsident välja arvata, oli muidu päris vahva. Vabal ajal kolasime põhiliselt ostukeskustes, veendudes väites, et Riias on võrreldes Tallinnaga valik ikka me
eletult suurem. Jaanuarilõppude allahindlused kuni 80% kasvatasid kohvri kaalu seitsme kilo võrra. Avastasin rõõmuga, et hotellilähedases Domina kaubakeskuses on olemas Marks&Spencer, seega sain oma mustade pükste varu täiendada suisa kolme paariga.
EuropaCity Riias on kena ja puhas kolmetärnihotell suurepärase restorani ja väga viisaka teenindusega. Ainuke, mis hämmeldama pani, oli pidev tsirkus rivist välja minevate elektrooniliste võtmetega, mida tuli päevas vahel mitu korda uuesti laadimas käia.
Teisel õhtul oli kultuuriprogramm, mis tavaliselt tähendab söömist. Seekord hästi vahvas restoranis Rozengrahl, mis reklaamib end autentse keskaegse söögikohana. Interjöör oli tõesti fantastiline, neljateistkümnenda sajandi veinikelder, samas võtmes menüü ja teenindava personali riietus. Aga et neljateistkümnendal sajandil toodi joogivesi lauale odavates plastikkannudes, seda ma nagu ei usu. Nagu alati, pannakse pisidetailidega puusse.
Edasi suundusime kaheksateistkümnenda sajandi apteeki, kus olevat sündinud legendaarne Riia palsam. Palsami sünniloo kohta esitati päris kaasahaarav ühemeheetendu
s, mille esimeses faasis tuli üles leida seina sisse peidetud salauks alkeemiku keldrisse. Mu hidden-object mängudele spetsialiseerunud õde leidis selle silmpilkselt üles, nii et pool põnevust jäi olemata. Aga sellele järgnenud etendus oli sellegipoolest vahva. Palsamit ma ei ostnud, puhvetkapp hakkab niigi reisidel kaasa tassitud alkoholi raskuse all põrandasse sisse vajuma ja juua ei taha neid eksootilisi napse miskipärast keegi.
Kolmandal õhtul kolasime kohaliku kolleegi soovitusel teises kaubakeskuses, Alfa. Oleme juba ammu järeldusele jõudnud, et sõnade "meeting" ja "eating" kõlaline sarnasus ei ole juhuslik, peale nõupidamist ei julge tükil ajal kaalule astuda. Olles Zara poes viit erinevat hilpu selga proovinud ja avastanud, et nr.44 seelik selga ei mahu, jõudsin järeldusele, et kui asi samas vaimus jätkub, saan ma edasi endale kehakatteid otsida ainult matkatarvete poe telkide osakonnast. Õnneks läks see tunne Gerry Weberi poes üle, seal istus number 42 nagu valatult.
Naljakaid juhtumisi ka. Suure shoppamise vahele läksime õekesega välisukse juurde suitsu tegema. Olime just sigaretid välja koukinud, kui üks meeshing meile tuld pakkuma sööstis. Pakkus tuld ja küsis väga puises vene keeles, et kus teil siin Riias mõni hea diskoteek võiks olla. Kuulasin seda aktsenti ja küsisin vastu, et ehk räägiks eesti keeles...ups. Nalja sai kõvasti. Posid tahtsid sellegipoolest meiega koos diskoteeke otsima minna, aga me ei olnud üldse vaimustunud.
Õhtu nael aga saabus trammis, kus hotelli poole loksusime. Olime endale kenasti 50-santiimised piletid lunastanud, seega ei tekitanud kontrolöri ilmumine mingeid emotsioone. Kuid korraga hakkas kontrolör tänitama, et meil puudub pagasipilet. Esimese hooga ei saanud millestki aru. Siis taipasin, et ostsin endale ju Alfast uue kohvri, sest eelmine hakkas kõigist nendest pagasilaadimise käigus saadud hoopidest lihtsalt ära kuluma. Ja ju see siis see pagas ongi. Püüdsin seletada, et ma just ostsin janiiedasi, onu aga tänitas edasi ja osutas käega juhikabiinil olevatele eeskirjadele. Oli jah mingi kolmveerandruutmeetrine plakat, tihedalt väikeses kirjas lätikeelse tekstiga kaetud. Isegi vene keelt ei olnud, inglise keelest rääkimata. Kuna meie hotelli peatus lähenes, ohkasin resigneerunult ja küsisin, palju ma maksma pean. Kolm latti trahvi, papi hakkas kviitungit kirjutama, kuid me ei saanud oodata, sest hotell juba paistis. Tähendasin ainult, et milline suurepärane reklaam teie linna külastavatele turistidele ja lahkusime trammist. Ei ajanud isegi eriti vihale, nii tobe oli.
Ja reede õhtul siis koju. Koerahotelli uksest pääsenud koerad tuiskasid madallennul autosse ja ei tahtnud isegi väljas ringi vaadata. Neli viimast ööd kuuris ööbima sunnitud kass oli täie tervise juures ja pani meie saabudes kenasti õuetuled põlema (need on liikumisanduritega). Köögis oli kolmteist, suures toas üksteist ja magamistubades viisteist kraadi sooja. Aga seni kuni me köögis koeri-kasse sügasime-silitasime ja siidrit jõime, said toad soojaks ja soojaveeboilergi soojenes üles. Oma kodu on ikka maailma parim koht, aga selleks, et seda ikka ja jälle tunda, tuleb vahepeal ära käia. Kasvõi Riias.
Nõupidamine läks rahulikult. Kuna eelnevalt oli kallite omanike poolt üks väga loll otsus vastu võetud ja ma olin eelnevalt hoiatanud, et sellest tuleb suuremat sorti jama, lendasime tänu sellele otsusele vahepeal Delfi esileheküljele ja mul oli meeldiv võimalus läpakas koos artikli ja kommentaaridega otsustajale nina alla visata. Niimoodi ei tehta, oli ka minu arvamus. Aga otsustab paraku omanik. Moraalse rahulduse sain sellest, et nii peetpunast nägu pole ma tollel otsustajal üheksa aasta jooksul varem kordagi näinud ja just kolm nädalat tagasi oli meil suuremat sorti kakelung teemal, et rahvusvahelise organisatsiooni juhtimine peaks sisaldama ka eri riikide kultuurierinevuste aktsepteerimist. Ja sellega on meil läbi aegade kõige rohkem probleeme olnud.
Aga kui see intsident välja arvata, oli muidu päris vahva. Vabal ajal kolasime põhiliselt ostukeskustes, veendudes väites, et Riias on võrreldes Tallinnaga valik ikka me
eletult suurem. Jaanuarilõppude allahindlused kuni 80% kasvatasid kohvri kaalu seitsme kilo võrra. Avastasin rõõmuga, et hotellilähedases Domina kaubakeskuses on olemas Marks&Spencer, seega sain oma mustade pükste varu täiendada suisa kolme paariga.EuropaCity Riias on kena ja puhas kolmetärnihotell suurepärase restorani ja väga viisaka teenindusega. Ainuke, mis hämmeldama pani, oli pidev tsirkus rivist välja minevate elektrooniliste võtmetega, mida tuli päevas vahel mitu korda uuesti laadimas käia.
Teisel õhtul oli kultuuriprogramm, mis tavaliselt tähendab söömist. Seekord hästi vahvas restoranis Rozengrahl, mis reklaamib end autentse keskaegse söögikohana. Interjöör oli tõesti fantastiline, neljateistkümnenda sajandi veinikelder, samas võtmes menüü ja teenindava personali riietus. Aga et neljateistkümnendal sajandil toodi joogivesi lauale odavates plastikkannudes, seda ma nagu ei usu. Nagu alati, pannakse pisidetailidega puusse.
Edasi suundusime kaheksateistkümnenda sajandi apteeki, kus olevat sündinud legendaarne Riia palsam. Palsami sünniloo kohta esitati päris kaasahaarav ühemeheetendu
s, mille esimeses faasis tuli üles leida seina sisse peidetud salauks alkeemiku keldrisse. Mu hidden-object mängudele spetsialiseerunud õde leidis selle silmpilkselt üles, nii et pool põnevust jäi olemata. Aga sellele järgnenud etendus oli sellegipoolest vahva. Palsamit ma ei ostnud, puhvetkapp hakkab niigi reisidel kaasa tassitud alkoholi raskuse all põrandasse sisse vajuma ja juua ei taha neid eksootilisi napse miskipärast keegi.Kolmandal õhtul kolasime kohaliku kolleegi soovitusel teises kaubakeskuses, Alfa. Oleme juba ammu järeldusele jõudnud, et sõnade "meeting" ja "eating" kõlaline sarnasus ei ole juhuslik, peale nõupidamist ei julge tükil ajal kaalule astuda. Olles Zara poes viit erinevat hilpu selga proovinud ja avastanud, et nr.44 seelik selga ei mahu, jõudsin järeldusele, et kui asi samas vaimus jätkub, saan ma edasi endale kehakatteid otsida ainult matkatarvete poe telkide osakonnast. Õnneks läks see tunne Gerry Weberi poes üle, seal istus number 42 nagu valatult.
Naljakaid juhtumisi ka. Suure shoppamise vahele läksime õekesega välisukse juurde suitsu tegema. Olime just sigaretid välja koukinud, kui üks meeshing meile tuld pakkuma sööstis. Pakkus tuld ja küsis väga puises vene keeles, et kus teil siin Riias mõni hea diskoteek võiks olla. Kuulasin seda aktsenti ja küsisin vastu, et ehk räägiks eesti keeles...ups. Nalja sai kõvasti. Posid tahtsid sellegipoolest meiega koos diskoteeke otsima minna, aga me ei olnud üldse vaimustunud.
Õhtu nael aga saabus trammis, kus hotelli poole loksusime. Olime endale kenasti 50-santiimised piletid lunastanud, seega ei tekitanud kontrolöri ilmumine mingeid emotsioone. Kuid korraga hakkas kontrolör tänitama, et meil puudub pagasipilet. Esimese hooga ei saanud millestki aru. Siis taipasin, et ostsin endale ju Alfast uue kohvri, sest eelmine hakkas kõigist nendest pagasilaadimise käigus saadud hoopidest lihtsalt ära kuluma. Ja ju see siis see pagas ongi. Püüdsin seletada, et ma just ostsin janiiedasi, onu aga tänitas edasi ja osutas käega juhikabiinil olevatele eeskirjadele. Oli jah mingi kolmveerandruutmeetrine plakat, tihedalt väikeses kirjas lätikeelse tekstiga kaetud. Isegi vene keelt ei olnud, inglise keelest rääkimata. Kuna meie hotelli peatus lähenes, ohkasin resigneerunult ja küsisin, palju ma maksma pean. Kolm latti trahvi, papi hakkas kviitungit kirjutama, kuid me ei saanud oodata, sest hotell juba paistis. Tähendasin ainult, et milline suurepärane reklaam teie linna külastavatele turistidele ja lahkusime trammist. Ei ajanud isegi eriti vihale, nii tobe oli.
Ja reede õhtul siis koju. Koerahotelli uksest pääsenud koerad tuiskasid madallennul autosse ja ei tahtnud isegi väljas ringi vaadata. Neli viimast ööd kuuris ööbima sunnitud kass oli täie tervise juures ja pani meie saabudes kenasti õuetuled põlema (need on liikumisanduritega). Köögis oli kolmteist, suures toas üksteist ja magamistubades viisteist kraadi sooja. Aga seni kuni me köögis koeri-kasse sügasime-silitasime ja siidrit jõime, said toad soojaks ja soojaveeboilergi soojenes üles. Oma kodu on ikka maailma parim koht, aga selleks, et seda ikka ja jälle tunda, tuleb vahepeal ära käia. Kasvõi Riias.
reede, 23. jaanuar 2009
Analüüsid, nullidega number ja üht-teist veel
Kõigepealt siis pöidlahoidjatele teadmiseks, et eilne arstilkäik kinnitas mu teadmist, et ükski kaape- või puuteproov ega ka Philipsi hiiglaslik kompuutertomograaf ei suutnud jaanuarikuu seisuga mu organismist leida ainsatki sõrajälge. Kuigi olin analüüsivastuseid juba eelnevalt internetist hiilimas käinud, oli ikkagi kuidagi väga tore seda ka arsti käest kuulda. Kallistasin arsti impulsiivselt (see inimeste kallistamine on mulle taanlastega suhtlemisest külge jäänud, aga siiani pole ka ükski eestlane karjudes minema jooksnud). Järgmine kontroll aprilli lõpus.
Pöidlahoidjaid tundub aga olevat. Eile näitas juuni lõpus blogspotti üle toodud blogi kaunter viiekohalist numbrit. Kui aus olla, siis omal ajal blogi alustades ma lugejatele üldse ei mõelnud. Kirjutama pani eelkõige tunne, et ma lähen lihtsalt lõhki, kui end välja kirjutada ei saa. Eksiga rääkida ei saanud ja teisi pereliikmeid oma jauramisega pidevalt tüüdata ka ei tahtnud. Nii saigi algul anonüümne interneedus enese väljaelamise kohaks. Kui hakkas esimest tagasisidet tulema, oli see esialgul lihtsalt huvitav. Siis toetav. Nüüdseks võin ilmselt juba nii mitmeidki inimesi oma blogisõpradeks nimetada. Ja sellest on ainult hea meel. Aitäh Teile, et te olemas olete, rasketel aegadel on mul Teist palju tuge olnud.
Läbustajatest olen õnneks siiani pääsenud. Ilmselt ei ole viiekümnele läheneva tädikese blogi nende jaoks piisavalt atraktiivne.
Ja siinkohal siis lugejatele väike präänik ka. Sain lõpuks netti üles oma kolm reisikirja koos mõnede piltidega. Osaliselt on neid ka trükis avaldatud, Zimbabwe EPL-s, Angola Ekspressis. Punase mere broneeris vahepeal Estraveller, aga kuna ma pole neist rohkem midagi kuulnud ja ka ise pole viitsinud teksti toimetada, siis jäägu nii nagu on.
Ning last but not least - kukupai virutas meemiga.
2. Uutest sõpradest juttu kasvõi samas postituses, mida praegu kirjutan.
3. Armastusega on hetkel kehvasti. Polegi millelegi linkida. Kui siis, armastus elu vastu.
4. Minu kõik kolm blogi olengi mina ise :).
5. Ökoelu on viimasel ajal teema, millega meeleldi rohkem tegeleks, kui hetkel võimalik on.
Kuna enamus blogituttavatest on kas meemiga juba pihta saanud või põhimõtteliselt meemindusega ei tegele, olen nüüd natuke raskustes. Aga proovime siiski:
Emmeliina
Lendav konn
Unihiir
Kuduv koeraomanik
Kummutisahtel
Pöidlahoidjaid tundub aga olevat. Eile näitas juuni lõpus blogspotti üle toodud blogi kaunter viiekohalist numbrit. Kui aus olla, siis omal ajal blogi alustades ma lugejatele üldse ei mõelnud. Kirjutama pani eelkõige tunne, et ma lähen lihtsalt lõhki, kui end välja kirjutada ei saa. Eksiga rääkida ei saanud ja teisi pereliikmeid oma jauramisega pidevalt tüüdata ka ei tahtnud. Nii saigi algul anonüümne interneedus enese väljaelamise kohaks. Kui hakkas esimest tagasisidet tulema, oli see esialgul lihtsalt huvitav. Siis toetav. Nüüdseks võin ilmselt juba nii mitmeidki inimesi oma blogisõpradeks nimetada. Ja sellest on ainult hea meel. Aitäh Teile, et te olemas olete, rasketel aegadel on mul Teist palju tuge olnud.
Läbustajatest olen õnneks siiani pääsenud. Ilmselt ei ole viiekümnele läheneva tädikese blogi nende jaoks piisavalt atraktiivne.
Ja siinkohal siis lugejatele väike präänik ka. Sain lõpuks netti üles oma kolm reisikirja koos mõnede piltidega. Osaliselt on neid ka trükis avaldatud, Zimbabwe EPL-s, Angola Ekspressis. Punase mere broneeris vahepeal Estraveller, aga kuna ma pole neist rohkem midagi kuulnud ja ka ise pole viitsinud teksti toimetada, siis jäägu nii nagu on.
Ning last but not least - kukupai virutas meemiga.
1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).
2. Anna 5:le blogipidajale meemi “teatepulk” edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.
Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.
1. Pere nagu on, kuigi mitte klassikaline. Aga oma, soe ja toetav. Nagu näiteks siin.2. Uutest sõpradest juttu kasvõi samas postituses, mida praegu kirjutan.
3. Armastusega on hetkel kehvasti. Polegi millelegi linkida. Kui siis, armastus elu vastu.
4. Minu kõik kolm blogi olengi mina ise :).
5. Ökoelu on viimasel ajal teema, millega meeleldi rohkem tegeleks, kui hetkel võimalik on.
Kuna enamus blogituttavatest on kas meemiga juba pihta saanud või põhimõtteliselt meemindusega ei tegele, olen nüüd natuke raskustes. Aga proovime siiski:
Emmeliina
Lendav konn
Unihiir
Kuduv koeraomanik
Kummutisahtel
kolmapäev, 21. jaanuar 2009
Naistehaigla või naistevangla?
Kirjutasin kümmekond päeva tagasi sellest juba lühidalt. Ja kuna mulle põhimõtteliselt ei meeldi end mingil personalil sõimata lasta, saatsin samal õhtul Ida-Tallinna Keskhaigla infomeilile kirjakese (nimed jätan nimetamata, muidu tuleb äkki andmekaitse kallale).
Olen ITK günekoloogiaosakonnas olnud ravil korduvalt ja väga tänulik Teie suurepärastele arstidele ja õdedele. 9.jaanuaril haiglas uuringutel viibides oli aga ebameeldiv üllatus, kui osakonna uksed olid ka päevasel ajal lukus ja uuringutel tulles sain sanitar (nimi) käest sõimata, et haiglas ei kolata ringi. Suhtumine patsientidesse kui naistevangla vangidesse ei ole küll kooskõlas ITK sloganiga \"inimlikult inimesega\". Juhuks, kui mul tuleb uuesti ravile tulla, sooviksin ette teada, kas selline vanglakord saabki nüüd ITK-le iseloomulik olema.
Täna siis sain oma meilikasti ka vastuse (copy ja paste) :
Olen ITK günekoloogiaosakonnas olnud ravil korduvalt ja väga tänulik Teie suurepärastele arstidele ja õdedele. 9.jaanuaril haiglas uuringutel viibides oli aga ebameeldiv üllatus, kui osakonna uksed olid ka päevasel ajal lukus ja uuringutel tulles sain sanitar (nimi) käest sõimata, et haiglas ei kolata ringi. Suhtumine patsientidesse kui naistevangla vangidesse ei ole küll kooskõlas ITK sloganiga \"inimlikult inimesega\". Juhuks, kui mul tuleb uuesti ravile tulla, sooviksin ette teada, kas selline vanglakord saabki nüüd ITK-le iseloomulik olema.
Täna siis sain oma meilikasti ka vastuse (copy ja paste) :
Tere!
Meie haiglas on tõepoolest muudetud uste avamise ja sulgemise korda seoses vajadusega piirata külastajate liikumist väljaspool külastusaega. See oli vajalik tagamaks patsientide turvalisus ja rahu, mida haiglas olles üldjuhul vajatakse.
Kindlasti ei ole eesmärk piirata patsientide vajalikku liikumist ning asjakohatu ja ebaviisakas käitumine patsientidega on lubamatu. Teiega ebaviisakalt käitunud hooldajaga on sellest räägitud.
Kvaliteedijuht
***
Huvitav, millise kena nõuka-aegse traditsiooni ITK veel taastada kavatseb? Näiteks beebide näitamise värsketele isadele viienda korruse aknast? Ka nõukogude võim väitis ju, et okastraat ja püssimehed riigipiiridel on nõukogude inimese kaitseks...
Olles seal haiglas tõepoolest pikki nädalaid veetnud, pole ma külalistega küll ühtegi probleemi märganud. Viimati ei käinud mul enesel ühtegi külalist. Küll käisin osakonnast väljas treppidel jalutamas ja helistamas, sest kohati käisid närvidele lobisema ja küsimusi esitama kippuvad palatikaaslased ja tibatillukese osakonna koridoris jalutamisruumi pole.
Kui ma õieti mäletan, lubati isegi vene ajal tervenevatel patsientidel Keskhaigla pargis jalutada.
laupäev, 17. jaanuar 2009
Midagi naiselikku ka,,,
Your result for The Are You Stylish and Tasteful Test...
The Trendy Diva
You scored 14 pts (out of 26) on Trendy, 9 pts (out of 12) on Tastefulness. Excellent!
Congratulations! You scored most on Trendy, which means that you really know what's in fashion and what's not! You have a sophisticated taste for clothing and you always look stunning! What's more, you usually manage to harmonize both formal and trendy clothes, making your outfit look superb. Besides, you scored high on Tastefulness, which proves once again that you really deserve my applauses!
ADVICE: keep it that way, but don't forget that sometimes it's better to choose comfort and simplicity over all those restrictive formal clothes and trendyness which is so hard to stick to: something that is considered trendy today, soon will probably go out of fashion. So, don't lose your head completely!
If you are a guy, that's the stylistic characterization of your ideal girl. Anyhow, whether you're a male or a female, please, don't take it too seriously, if your result seems kinda offensive or not acceptable. I can assure you that my test is based on all those commonly known and accepted stylistic patterns though. However, I do agree that no one (even the well-known fashion houses and stylists) is 100% adequate to decide who's stylish and who's not.
Take The Are You Stylish and Tasteful Test at HelloQuizzy
Mu Pariisis moerätsepaks õppinud vanaisa oleks ilmselt selle testitulemuse üle uhke.
Tellimine:
Postitused (Atom)