Ja päike tõuseb

Pealkiri muidugi halastamatu plagiaat, tean. Aga just täpselt selline tunne mul juba teist päeva on. Hoolimata sellest, et hetkel on väljas väga hall. See-eest on värsket lund ja lumeväljade valget puhtust rikuvad ainult käpajäljed suuruses S,L ja XXL. Hommikuse jalutuskäigu tagajärjed, praegu magavad kõik jäljejätjad kaares ümber mu tooli.
Pea on kah kuidagi laiali otsas, marssisin toasussides õue ja pidin linnumajja äärepealt kassitoitu panema.
Nädalavahetuse must jutt jätkus esmaspäeval, hommikul lennujaama sõites libisesin musta jääga ühele Transitile tagant sisse. Honda kõige etteulatuvam osa on needsamad kurikuulsad lisaudutuled ja need ei saanud isegi kriimustada. Aga Transiti tagaukses oli mõlk ja paberite vormistamisele läks jupp aega, lennukile jõudsin üsnagi viimasel hetkel.
Muigama ajas see, et roolis olnud meeshing helistas ülemusele, kirjeldas juhtunut ja lisas otsekui vabandavalt, et noh, naisterahvas roolis. Hea, et blondiin ei öelnud. Minu autojuhistaazi jooksul oli see esimene kord libeda teega kellelegi otsa libiseda. Aga kui palju mul seal Honda veokonksu otsas erinevaid bemme ja mersusid rippunud on, ei oskagi esimese hooga öelda. Roolis ilma ühegi erandita meesterahvad.
See selleks, järgmisel nädalal tuleb ilma ühegi kriimuta Honda lihtsalt taas kindlustusele ette näidata.
Ülemuse käest sain peapesu, teemaks võimupiiride ületamine (tellisin teeninduskoolituse ilma bossiga kooskõlastamata, sest teadsin, et nagunii ei lubata). Lasin oma blondid kõrvad lonti ja lubasin, et enam ei tee. Järgmise korrani kindlasti mitte. Lõpuks jõudsime ühisele järeldusele, et tegelikult see, mida ma tegin, oligi firma arengu huvides ja olime sõbrad edasi. Peapesu saamine läks firmale maksma üle kuue tuhande krooni (lennukipiletid + päevaraha). Selle raha eest oleks saanud neli inimest ära koolitada. Või viis.
Vilniuse lennujaamas avanes küll masendav vaatepilt, peale FlyLali pankrotistumist tundus sealne elu täiesti välja surnud olevat, kogu hiiglaslikul lennuväljal konutas kaks Air Balticu Fokkerit. Tallinnas oli siiski rohkem rahvast. Olen viimasel ajal mõelnud, et kas meil õnnestubki kergemini pääseda kui Leedul ja Lätil või jõudis seal põhi lihtsalt kiiremini kätte? Ajakirjanduse lugemisest olen viimasel ajal loobunud, sest ei suuda seda negatiivset hädakisa enam vastu võtta. Sest samal ajal inimestega suheldes ma seda negatiivsust ei märka, kõigil tuttavatel on käed-jalad tööd täis. Ja mõned on rääkinud koguni rekordkäibest jaanuaris. Meil endal läheb nii nagu jaanuaris tavaliselt, s.t. kröömikese jagu paremini kui eelmisel aastal.
Teisipäeval ja kolmapäeval oli kiire-kiire-kiire ja päevad venisid pikaks. Tagantjärele tuli ära teha esmaspäevased asjad ja ette neljapäevased.
Eile oli siis viimane koolipäev, tore nagu alati. Olen nüüd diplomeeritud mentor :). Ja mul on tõeliselt kahju, et see kool ära lõppes. Hea meelega jätkaks. Sama seltskonnaga. Olen alati saanud nendest töötubadest tõelise adrenaliinilaksu, eilegi kippusin koju sõites märkamatult kiirust ületama, isegi tuisk ei seganud.