Ennäe idiooti

Kui te pole varem kohanud inimest, kes käte ja jalgadega palgatõusule vastu sudiks, siis võite mind vaadata. Võib-olla peaks hakkama pileteid müüma?
Omaniku argumentatsioon seejuures oli lihtne ja loogiline. Mu palk pole ligi kolm aastat muutunud ja eelmisel-üleeelmisel aastal, kui keskmised palgad raketina ülespoole sööstsid, ei juhtunud minu sissetulekutega midagi. Kui aus olla, siis ma isegi ei mõelnud sellele. Esiteks, ellujäämisega oli kole palju tegemist ja minu kodusvedelemise eest maksis haigekassa. Teiseks, Maslow püramiidi alumiselt astmelt on mu sissetulek ammu välja kasvanud.
Sisuliselt oli bossil muidugi õigus, töö on kasvanud ja vastutus koos sellega. Samas, eelmise aasta eelarve jäi täitmata, napilt küll, aga siiski. Nii et kilgata pole eriti millegagi.
Seetõttu tuli see palgatõusu pakkumine kolmapäeval tõelise ootamatusena. Kummalisel kombel mitte eriti meeldiva ootamatusena. Ajastus tundus vale olevat. Kuidagi veider tundub olevat praegusel ajal, kui räägitakse peamiselt kulude vähendamisest, kellegi palka tõsta. Eriti juhi palka, kui töötajate palgad on külmutatud. Nojah, töötajate palgad tõusid kolinal küll sel ajal, kui minu number paigal seisis.
Teiseks olen viimasel ajal kaunis avalikult ja valjusti kritiseerinud mõningaid firma sisepoliitilisi ettevõtmisi, mis mulle põrmugi meeldinud pole. Kuna selja taga sisisemine pole minu stiil, olen teinud seda kaunis kõva häälega. Ning nüüd tundus see palgatõusu pakkumine plaastrina, millega mu lõksuma kippuvad lõuad kinni kleepida. Hm. Nii palju nad võiksid siiski üheksa aasta jooksul mind tundma õppinud olla, et rahaga mind osta ei saa. Selles suhtes olen oma kaukaaslasega täpselt ühtmoodi, viisakusest võtame pakutud vorstijupi vastu küll, aga kui miski ei meeldi, näitame endiselt hambaid.
Pärast tund aega kestnud arenguvaidlust jõudsime kompromissile. Detaile ei saa kahjuks avaldada.