esmaspäev, 2. veebruar 2009

Minu kodu on minu kookon

Viimasel ajal on järjest raskem mind kodunt välja saada. Ega ma muidu ka kunagi varem erilise seltsieluga hiilanud pole. Aga varem tuli siiski ette, et neli seina hakkasid ahistama ja sai vähemalt linna vahele kolama mindud, näitustel käidud, vahel end teatrisse-kontserdile veetud või hetkeajel nädalavahetuseks Stockholmi shoppama sõidetud.
Eriti seltsielulised olid esimesed aastad eksiga, kui sai tõepoolest palju väljas käidud küll võistlemas ja võistlusi vaatamas, teatris ja ballidel. Aga õige pea vajus see ära. Rahvarallist sai mul peale seda siiber, kui olin mossega ühe korra üle kaela ja kaks korda puus ära käinud, viimane kord ise roolis olles. Niipalju ei hakanud isegi hirm, kui et tekkis täielik arusaamatus selles suhtes, et miks peab nii palju raha maksma, et kusagil Eesti teises otsas auto ära lõhkuda ja siis seda ronti öö läbi köie otsas kodu poole lohistada. Kodus puid küll, kuhu vastu sõita, kui hirmus isu peaks peale tulema. Eksi ralliautod ka kõik võsa vahel rivis, nii et võta otsast ja kuku lajatama, kui adrenaliini puudu hakkab jääma.
Rallisõitjate peod muutusid ka varsti tüütuks, seltskonnas, kus peamiseks jututeemaks on jubinad nagu generaatori rihm...on vist ikka sihuke asi olemas, hakkas lihtsalt igav.
Võistlustele vaatajaks minna ka enam ei viitsinud, sest kuidagi eriti jabur tundus olevat puhkepäeva hommikul kell neli üles tõusta ja lasta end kuskile karuperse sõidutada selleks, et autorataste alt lendava kruusaga vastu vahtimist saada. Eks ma hakkasin tollal ka juba haigeks jääma, kuigi ise seda veel ei teadnud.
Teatrifänn pole ma kunagi olnud, vahel ikka käinud, aga mida aeg edasi, seda vähem.
Kontserditele vahel ikka satun, kuigi mitte viimase aasta jooksul. Kodus plaat peale panna on suurem mõnu.
Kinos olen iseseisvusajal käinud täpselt ühe korra. Mida vaatamas, ei mäleta. Seda mäletan, et popcorni lõhn oli väga jäle ja peletas eemale.
Enam ei vaata isegi telekat, lihtsalt ei tule meelde seda käima panna. Täna just avastasin, et eelmisel esmaspäeval enne ärasõitu seinast tõmmatud teleka-digiboksi-kodukino voolujuhe on endiselt seinast väljas. Väga keskkonnasäästlik.
Loen muidugi endiselt palju. Ja eks see interneedus ja arvutimängud kulutavad ka priskesti aega. Kool lõpeb veebruaris, kuigi palju peaks ka selle arvelt aega lisaks jääma.
Üks põhjus muidugi selles, et aeg-ajalt peaks vist ikkagi passi vaatama. Üks asi, mis aastate lisandudes kaob, on seesama pauer. Lihtsalt ei viitsi ega jaksa ringi tuuseldada.
Ja teine asi, mis paueri viib, on reisimine. Vaatasin just täna hommikul oma aastakava üle ja jõudsin järeldusele, et praeguste plaanide kohaselt (millele kindlasti lisandub midagi ootamatut) olen selle aasta viiekümne kahest nädalast vähemalt seitse Eestist ära. Viis töö- ja kaks puhkusereisi. Üks selja taga, kuus ees. Peaks koerahotellist küsima, kas neil püsikliendiallahindlust ka tehakse (hea, et koerad seda lugeda ei oska, neil oleks kindlasti oma arvamus minu äraolekute kohta ja see pole kuigi positiivne).
Ilmselt siis saan reisidel ka oma elamusvajaduse rahuldatud ja pole ime, et kodus istudes kohe kuidagi enam välja ei kipu. Viimase nädalavahetuse ainsateks väljaskäimisteks jäid postkontorist nädala posti äratoomine ja viis kilomeetrit kepikõndi. Ikka parem kui mitte midagi.
Aga päevad lähevad pikemaks ja ehk tuleb ka tegutsemistahet juurde.

2 kommentaari:

Bianka ütles ...

Ma armastan ka oma kodus olemist üle kõige.
Olen su blogi lugedes mitu korda mõelnud, et kui palju sa küll ringi sõitma pead ja kui väsitav see on. Mina põen oma puhkusereisegi tükk aega tagantjärele, mis siis veel töösõitudest rääkida. Mul tütrel oli ühes töökohas vaja ka tihti komandeeringutes käia. Eemalt vaadates võisid need välisreisid ju kadestamisväärsed paista, aga tegelikult oli see lennujaamades passimine väga väsitav.

Eve Piibeleht ütles ...

Kadestamisväärt see paistabki ainult eemalt :). Alati, kui mulle öeldakse, et oh kui tore töö sul on, saad palju reisida, tuleb mulle meelde üks südaöine hetk Helsinki lennujaamast, kus ma surmväsinuna viimast Tallinna lendu oodates pingil konutasin, kallis kostüüm seljas ja laptop põlvedel, üleväsimusest iiveldas nii, et isegi mahl ei läinud alla ja mõtlesin, et jah...glamuurne on selline elu ainult eemalt vaadates.