2008

Mõtlesin mitmeid päevi, kuidas seda aastat kokku võtta. Aga mingit loogikat ei mõelnudki välja, kalendrilist tagasivaadet ei viitsi teha ja suurem osa on blogis nagunii kirjas.
Aga kogu selle tagasivaatamise käigus tuli meelde üks ürgvana ütlus: alles siis, kui sa oled põrgus ära käinud, saad sa aru, et paradiis on siinsamas. Sinu ümber, Sinu lähedastes. Enamiku inimeste jaoks kõlab ilmselt üsnagi õõvastavalt, et aastat, millesse on mahtunud kaks vähioperatsiooni ja rohkem kui poolemeetriste õmbluste vaeva- ja valurikas kokkukasvatamisperiood, mis pealegi kulmineerus kooselu lõpuga, pean ma üheks oma elu õnnelikumaks. Nii ta siiski on. Sest niipalju on olnud päevi, kus ma olen astunud kohvitassiga kastesele murule, imetlenud hommikupäikese tuhmi kera puuladvus, nautinud sügise värvidemöllu või härmalõngade haprust ja mõelnud, et elu on ilus. Ma olen tänulik iga kauni päeva eest, mis mulle on antud nautida.
Ja kuigi aasta esimese nelja kuu märksõnadeks olid tõepoolest füüsiline valu ja emotsionaalne madalseis, siis ülejäänud kaheksat kuud olen küll täiega võtnud. Aeda rajanud, reisinud, tööd teinud, koolis käinud. Mõnikord liigagi väsinud olnud, sest ükski operatsioon ei möödu jälgi jätmata ja ilmselt on paranemisele kuluv energiakulu suurem, kui me arvatagi oskame. Kuid sellegipoolest nautinud seda, mida ma teinud olen.
Reisid. Türgi, küll töine, sellegipoolest on minusugusele vahemeremaadelembelisele iga sattumine sinnakanti meeldiv. Vahemere kruiis - Kataloonia, Lõuna-Prantsusmaa, Sardiinia, Sitsiilia. Mõnus sulnis olemine ilma töö- ja muude muremõteteta. Iirimaa - bussireisi tüütuse ja väsitavuse kompenseerisid imeilus loodus ja vahvad inimesed, iiri pubielu oli midagi sellist, mis ei unune. Kaks Soome tretti, üks töine, teine ostureis. Töine Norra, mis on nii tavapärane, et ei tulnud algul meeldegi. Ungari, huvitav, nostalgiline, natuke nukrakstegev. Inglismaa töö- ja shopingureis. Päevaseid-paariseid otsi Vilniusse kokku lugeda ei suuda, see on peaaegu nagu õhubussiga tööl käimine.
Töö. Kui eelmise aasta lõpul-uue algul mõtlesin tihti, et mul on kõriauguni, ma olen kaheksa aastat ühes kohas paigas olnud ja asi on end ammendanud, siis ligi kolm kuud haiguslehte võttis selle tunde vähemaks ja tõi töötahte tagasi. Pikk äraolek pani ka ülemused aru saama, et ükski mehhanism ei ole igavene ja üldine suhtumine on muutunud.
Mentorite kool. Sellest ma konfidentsiaalsusnõude tõttu eriti kirjutada ei tohi, aga tõsine väljakutse sellegipoolest. Esimene koolipäev võttis põlved värisema, minusugune iseõppija-isekatsetaja sellise tasemega tippjuhtide hulgas koolipingis. Aga siiani paistab, et saan hakkama ja paganama põnev on.
Kodu. Tähtsaim ja olulisim paik kogu maailmas. Mida vanemaks saan, seda olulisemaks muutub. Ja nüüd, kui häirivad faktorid talumatuks muutunud kooselu näol, on siit kadunud, on veel eriti kalliks muutunud. Isegi pikk tööle- ja tagasisõit ei häiri enam niipalju.
Kodused aastategemised on kirjas põhiliselt aiablogis.
Blogimaailm. Ka selle olen enesel jaoks põhiliselt selle aasta jooksul avastanud. Kuigi esimesed sissekanded Delfi blogisse tegin juba 2006.aastal, ei saanud tollal sellest harjumust, põhiliseks vaimse väljaelamise kohaks jäi vajadusel siiski paberpäevik. Peamiseks põhjuseks üle õla vahtiv ja mu failides soriv elukaaslane. Alles peale vabanemist ja Algarvu õhutusel blogspotti ümberkolimist sai sellest tõsisem hobi, milleta nüüd oleks lausa imelik olla. Eneselegi ootamatult olen sellest maailmast ka sõpru leidnud ja see on tõeliselt meeldiv.
Viimasest operatsioonist on möödas kümme kuud, närvesöövast lahkuminekust seitse kuud. Seni on kõik ainult paremaks läinud ja seda loodaks ka uuelt aastalt. Kui saatus annab tervist, tuleb kõik ülejäänugi.