Multikultuursus

Kuna meie töö on põhimõtteliselt tehtud, järgmise aasta eelarved ridahaaval ära nämmutatud ja ära kinnitatud ning tänase päeva peamine ülesanne on kuidagimoodi ära istuda kuni õhtuse Tallinna lennukini (arvestades tippspetsialistide töötasu ja päevarahasid pole see eriti efektiivne tööajakasutus, kuid kahjuks jääb väljapoole minu otsustusala), logelen blogimaailmas ja vaatan samal ajal üle nõupidamislaua inimesi, kellest mõnega olen pea kaheksa aastat koostööd teinud ja igasuguseid aegu üle elanud.
Kultuurikonfliktid on nii laiapõhjalises organisatsioonis paraku igapäevane nähtus, mõnikord on neid rohkem, mõnikord vähem, aga üle tuleb neist olla igal juhul. Takerdumine pisiasjadesse takistab edasiminekut.
Ja kõik see, mida ma arvan, ei puuduta ühtegi rahvust tervikuna, ma tunnen ju vaid väheseid inimesi.
Mu kõrval istuvad leedukad, kellega naljakal kombel on läbi aastate olnud vaat et kõige rohkem kultuurilisi arusaamatusi. Meie protestantlik ja nende katoliiklik taust on põhjustanud kõige rohkem raginaid nii reeglite kehtestamises, töökorralduses ja isegi käsuliinides. Kõige rohkem häirib nende puhul kahepalgelisus, näkku räägitakse üht ja selja taga teist. Aga ilmselt pole see ainult leedukatele omane.
Türklased. Siirad, temperamentsed, põhjamaa inimeste jaoks pisut liiga kommunikeeruvad. Aga muidu päris toredad.
Rootslased. Nagu üks neist eneseirooniliselt eile viskas, on nii rootslast kui rootsi tehnikat pea võimatu pidama saada, kui nad ühekorra liikvele läinud. Ja mõningane jäärapäisus kombinatsioonis sinisilmsusega on nii mõnigi kord mentaalseid kaklusi põhjustanud. Nemad nimetavad meid eesti pessimistideks ja meie neid rootsi unistajateks. Sõpradeks jääme sellegipoolest.
Soomlased. Tee või tina, aga nendega oleme ikkagi kogu aeg kõige paremini klappinud. Sarnane kultuuritaust, sarnane keel, sarnane töössesuhtumine ja asjadest aru saamine. Lihtne koostööd teha, lihtne üksteist mõista.
Taanlased. Sarnaselt rootslastega heaoluühiskonnas natuke ära hellitatud ja sinisilmsed. Kõige suuremad arusaamatused on tekkinud just tulevikuprognooside ja inimeste motiveerimise teemadel. Raske on lääneeurooplastele selgeks teha, et see, mis nende jaoks on põnev väljakutse, on endiselt olmemurede käes vaevleva idaeurooplase jaoks lihtsalt üks heaoluühiskonna kamarajura ja kohapealsete töötajate motiveerimiseks kõlavatest loosungitest ei piisa. Siiski on reeglina nendega lihtsam kui rootslastega, nad on võimelised oma roosad prillid kiiremini eest ära võtma. Hea on see, et taani naljad sarnanevad eestlaste omadele ja kerge on üksteist mõista.
Ungarlased hoiavad veel rohkem omaette kui eestlased. Majandusolud on neil hetkel keerulised, inimesed on kinnised. Temperamenti on palju, aga seda hoitakse reeglina vaka all.
Belglased on meie hulgas alles nii lühikest aega, et pole eriti sellist vaba-aja suhtlemist olnud. Tööasjus on asjalikud ja konkreetsed.
Ukrainlastega on meil olnud soomlaste järel vaat et kõige parem läbisaamine, nad on siirad, otsekohesed ja ei jäta midagi ütlemata. Töökad ja lõbusad inimesed.
Lätlased on meiega ka alles aastajagu ja õiget kontakti pole kujunenud.
Itaallased. Nendega on raske. Palju lärmi, palju sebimist, vähe villa. Raske koostööd teha.
Hispaanlased. Nendega on natuke lihtsam kui itaallastega, aga organiseerimine ei ole ka nende tugevaim külg.
Sakslased. Üldiselt konkreetsed, aga probleeme on olnud lubaduste täitmisega, neid nad kipuvad vahel sama kergelt unustama kui andma.
Hollandlased. Head kauplejad (ajalooline taust?), inimestena kinnised, kuid huumorimeel päris korralik. Võimalik koostööd teha.
Sloveenia. Sloveenlaste kohta ma ei oska midagi öelda, sest nende tippjuht on nahavärvilt must kui öö ja rahvuselt hoopis ngayo. Üks teravaima mõistusega poisse, keda ma viimasel ajal kohanud olen, haarab kõike lennult, peab oma lubadusi ja temaga on alati meeldiv asju ajada.
Pea sama lugu Poola esindajatega, kes jagunevad ka musta ja valge nahavärvi esindajateks. Üldiselt koostöö, niiplaju kui seda olnud on, täiesti ok.
Norrakad. Pea sama seis kui taanlastega, aga olekult kõrgimad. Rikka riigi sündroom?
Ja selleks korraks kõik, kõiki pole kohal. Nagu öeldud, ei saa sellest arvamusest mingeid järeldusi teha ühegi rahvuse kohta. Kirjagi panin selle loo rohkem iseenda jaoks, kunagi hiljem vahva lugeda.