Stockmanni Mastercard ja kasvatatud ametüstid

Pärast seda, kui mulle umbes kümnendat korda oli küll meilile, küll postkasti saadetud Stockmanni Mastercardi reklaami, otsustasin naljaviluks proovida, kuivõrd tõene ikkagi on, et teise panga kliendile krediitkaart kohe välja kirjutatakse. Täitsin stocki koduleheküljel ankeedi ja rohkem sellele eriti ei mõelnud. Miks ma seda õieti tegin, ilmselt seetõttu, et olin Kreekas olukorras, kus mitte ükski Hansapanga kaart, ei Visa, ega Mastercard ei töötanud ja ostudki jäid seepärast tegemata. Müstika tegelikult, sest kohalikest sularahaautomaatidest sularaha nende kaartidega sai. Ja ei töötanud mitte ainult minu omad. Nii et miks mitte omada igaks juhuks üht Nordea kaarti.
Nädala pärast helistatigi, et jah, kaardi saate, teie mobiilile tuleb sõnum ja pin-kood postiga. Nordea templitega ümbrik potsatas kah millalgi postkasti. Vist esmaspäeval tuli ka sõnum, et tulge oma kaardile järgi ja võtke kuue kuu pangaväljavõte kaasa.
Eile lõuna ajal siis vedasin end Stockmanni viiendale korrusele, pangaväljavõte hambus. Kõigepealt ootasin oma veerand tundi järjekorras. Siis hakkas pangatibi mu väljavõtet puurima ja küsis äkki, et millised krediitkaardid Teil veel on ja milliste limiitidega. Lugesin ette. Tibi krahmas telefoni ja läks taharuumi helistama.
Tagasi tulles kokutas ja totutas. Et jah, kaart on teile valmis tehtud, aga kätte te ikka ei saa. Et seda peab otsustama krediidikomitee.
Küsisin vastu, et mis hea pärast nad sellist küsimust teiste krediitkaartide kohta oma ankeeti ei pane ja inimesi jooksutavad, selle peale ei osanud teller midagi kosta.
Minema sõites olin tulivihane, sest pea kaks tundi hinnalisest tööajast oli vastu taevast. Urisesin mõttes, et minu poolest võib Nordea oma kaardid edaspidi pista....
Juba samal õhtul helistati, et jah, palun, teie kaart on valmis, kuhu teil mugavam järele tulla oleks. Helistaja oli nii viisakas, et ma lihtsalt ei suutnud talle öelda, et palun saatke see kaart nüüd kuu peale, see on sama hea koht kui iga teinegi.
Eks ma vaatan, kas lähen järgi või mitte. Nordea klienti must kindlasti ei saa. Esmamulje loeb.
Aga ametüstid...viisin täna Starmani Zuumboksi tagasi, kuna pärast uue teleka ostu seda enam vaja pole, valge kaunitar on nii tark, et loeb digikaarte ilma boksi abita. Kuna starmanitibi oli pausil, jalutasin mööda Idakeskuse bokse. Leidisin ühed vahvad kõrvarõngad. Kõrval jäi pilk sõrmeotsasuurustele ametüstidele. Hind 225 krooni. Küsisin paduvenekeelselt müüjalt, et selle hinna eest need kivid ehtsad nüüd küll ei ole. Müüja arvas, et küllap on kasvatatud.
Kes poindist aru ei saanud, siis ametüst on mineraal. Kivim. Pärleid saab küll kasvatada, aga ametüste?Pildil kaks hästikasvatatud ametüsti:

Aastaseks

...saamise sünnipäeva oleks vist võinud eile tähistada. Vähemalt üks osa minust on kindlasti aastane, see nahk, mis äralõigatu asemele on kasvanud. Ja kui ma nende õmblustega aeg-ajalt hädas olen olnud, siis tuletan endale sünge irvega meelde, et imiku nahk vajabki imikule sobivat hooldust.
Ime on see uuesti antud elu sellegipoolest. Aasta tagasi lamasin ma narkoosist öökides ITK neljandal korrusel ja suutsin end püsti ajada ainult tilguti najal, jalgu ei tundnud üldse. Siis veel kuu aega peamiselt voodis ja teine kuu istumata ringi kooberdades. Iga tunni aja tagant vannitoas haavu pestes röökisin valust ja tänasin mõttes taevast, et nii üksildases kohas elan. Nii mõnigi kord käis mõte peast läbi, et lastagu mul ometi rahus surra, miks nad mind kogu aeg nüsima peavad...lisaks veel tollal õhus rippunud keemia- ja kiiritusravihirm.
Peale põrgut on iga hea asi kui paradiis. Päike paistab, kass lööb süles nurru, kevadeni on kakskümment seitse päeva (banneri pätsasin Kuduva Koeraomaniku blogist) ja palmi alla lendamiseni kaksteist päeva. Ühel pool maja näitab kraadiklaas -5 ja teisel pool maja +8 kraadi ning räästad tilguvad lustlikult. Päeva programmis on puudetassimine ja saun ja tegelikult peaks ka ühe jalutuskäigu lisama, nii imeliselt ilus on väljas.
(vahepeal kirjutas kass üle klaviatuuri jalutades ka midagi, aga kuna see oli suhteliselt üheülbaline, siis ma kustutasin selle ära).
Vanasõidukid sõidavad täna jõuvankrite talverallit ja see on üks üritus, millest ilmajäämisest mul viimasel kahel aastal natuke kahju on olnud. Mõnus seltskond, lahedad autod, natuke põnevust ka. Ja kuigi mul sel aastal eksi auto tagaistmele saamiseks oleks tarvitsenud ainult piiksatada, jätsin selle siiski tegemata. Esiteks pole ma kindel, et mu õmblused kolmesajasse kilomeetrisse Lada tagaistmel (mööda kiilasjääs külateid) eriti hästi suhtuvad. Teiseks pole ma sugugi kindel, et meil õnnestub eksiga terve ralli ära sõita kordagi karvupidi kokku minemata - see ei õnnestunud alati isegi parematel päevadel ja ma ei viitsi oma närve närida. Eile õhtul, kui ta siin oma bensiinikanistrite järel käis, oli ta küll viks ja viisakas, aitas mul isegi teleka laiba kuuri tassida, ise pakkus. Kui ta samas tempos oma asjade äraviimist jätkab, jõuab ta valmis umbes aastaks 2050. Õnneks sai vähemalt kõik autoromud sügisel ühte kanti paigutatud ja sellisesse kohta, mida ma aknast ei näe. Nii et väga närvidele enam ei käi.
Kuigi viimane nädal töö juures oli suhteliselt rahulik, on õhus endiselt pingeid. Kuna palgatõusuplaaster soovitud efekti ei avaldanud (loe: irisen endiselt asjade kallal, mis minu meelest ettevõtte arengule otseselt kahjulikud on), toimub endiselt pealtnäha vaikse ja viisaka pinna all mingi põhjalainetus. Mis väljendub peamiselt valetamises või vajalike otsuste edasilükkamises. Eks näis. Selliseid perioode on varemgi olnud. Isiklikult see mind eriti ei loksuta, aga töiselt teeb pahuraks, kui mingite võimumängude mängimise käigus perspektiiv ära kaotatakse.
Aeg annab arutust, ütleb eesti rahvatarkus. Ja hiina oma lisab, et kui piisavalt kaua jõe kaldal istuda, kannab vesi lõpuks su vaenlase laiba sinust mööda. Mida vanemaks ma saan, seda kannatlikumaks olen muutunud.
Talvine laisklemine on ka paar lisakilo toonud, millest vabanemisel loodan kevadtöödele aias. Meeldida ei taha ma juba ammu kellelegi, aga lisaraskus teeb enesetunde kehvaks. Sellesse õige eesti naise staadiumisse, kus lõug toetub rinnale, rind kõhule, kõht põlvedele ja põlved mehe turjale (definitsioon pärit ühest foorumist) kah ei tahaks jõuda. Seda meest, kelle kuklasse oma teravad põlvenukid vajutada, kah pole ja ega ma eriti tahagi, et oleks. Oma jalgadel seismine on kindlaim viis püsti jääda.

Oligi rahulik

juba kaks päeva, enam ei pidanudki kogu aeg ja vahetpidamata puusalt tulistama. Ilma vahepealse laadimiseta, nagu korralikus vanas westernis. Ja vahepeal oli tunne, et kui kusagil peaks ülesannete delegeerimise MM välja kuulutatama, oleksin käpp.
Esmaspäeval oli täitsa võimalik maha istuda ja natuke mõelda. Algul natuke ajurakud ragisesid ja kriuksusid nagu tükk aega kasutamata asjad ikka, aga lõpuks ikka läksid tööle.
Hommikuse valgusega hakkab tagasi tulema ka tegevustahe. Ei peagi enam pimedas tööle ja pimedas koju roomama. Vahel saab täiesti valges, nagu täna hommikul.
Tänase päeva peal oli kirjas, et järgmise arstliku kontrolli aega võiks hakata kinni panema. Logisin end ID-kaardiga sisse ja avastasin, et I-Patsiendi süsteem minu arsti ei leia. Paanikahäire. Helistasin 1900, sest eelmisest korrast oli meeles, et naistearstide aegu jagatakse kolmapäeva hommikuti. Väsinud häälega registratuuritädi seletas, et süsteem on muutunud. Et nüüd jagatakse aegu kas esmaspäeviti, teisipäeviti või kolmapäeviti. Vahel ka neljapäeval ja reedel. Nii et vaadake iga tunni aja tagant, palun. Nii et kui teil järgmisel nädalal peaks ka õnnestuma liinile saada, saate aja aprilli lõpuks. Kuhu mul seda aega tegelikult vaja ongi, nii et minu ajastus oli õige. Kust aga leida tööajal võimalus iga tunni aja tagant registratuuri helistada, on iseküsimus. Isegi minusugune kõigemuutja ei saa aru, miks on toimivat süsteemi vaja maha lammutada ja s...maks muuta?
Siis jõudsin veelkord järeldusele, et olla Eriti Innovatiivne on kahjulik. Püüdsin kuu algul hakata ametiauto sõidupäevikut pidama Google Doc-s. Täna, 18.veebruaril selgus, et Google Spreadsheetist ei saa kopeerida andmeid ei Lotus Smartsuite-i ega OpenOffice faili. Võib-olla kuhugi saab. Muidu poleks vaja olnud kopeerida, aga valemid kadusid kuhugi ära.
Loodan, et fail ise kuu lõpuni vastu peab kuhugi kadumata. Trükkisin suure hirmuga senitehtu välja, muidu oleks tõeline peavalu oma sõite taastama hakata.
Järgmisel kuul jään oma liistude juurde.
Olles päeva lõpus järjekordse külalise lennujaama toimetanud, läksin elektroonikapoodi. Sattusin Eriti Innuka Müügimehe küüsi. Kas ma kirjutasin, et telekas pani kaks nädalat tagasi pildi kasti? Kui ei kirjutanud, järelikult pole oluline. Ega ma tast nii väga puudust ka ei tunne. Aga lõpuks tekib tunne, et mille eest ma Starmanile seda Zuum-TV maksu maksan, võiks ju midagi olla, millega seda vahel vaadata. Vana telekat enam remonti ei vii, olen selle remontimise eest nagunii rohkem maksnud, kui telekas ise maksis, läheb kevadise romuringi peale. Üks valge Samsungi LCD oli imeilus. Jõudsin järeldusele, et mis puutub olmetehnikasse, siis olen ma ikka täielik tshuktshi (kas teil värvitelekaid on - on - palun mulle üks roheline). Müügimehe ponnistused läksid luhta, kui ostma lähen, võtan poisi kaasa. Ta suurem, tugevam ja targem, ikkagi 17 juba.
See-eest ostsin fotokale statiivi, nii et nüüd on lootust hakata aiablogis selgemaid pilte nägema.
Päevalõpu veetsime Laulasmaa Spas, mis hoolimata esmaspäeval ilmselt väljakuulutatavast pankrotist esialgu vähemalt edasi töötab. Alati, kui ma sellest pankrotimenetlusest loen, tuleb mulle meelde, kui ma sinna esimest korda läksin (jee, spa ainult kümne kildi kaugusel kodust) ja siis mulle nähvati, et ega me ei olegi mingisuguste kohalike jaoks mõeldud...nüüd on teenindus hoopis teine ja üliviisakas, aga rong paraku juba lahkunud...loodetavasti leiavad nad uue operaatori, koht ise ju mõnus ja ilus.
Nüüd joon ühe saunajärgse õlle ja kukun pikali.

Raamatuvapustus

Elamuseks ei saa seda tegelikult nimetada. Aga hinge läks küll. Isegi väga.
Irja Kass. "Kuidas ma lähen". Saksamaal elava viimases staadiumis vähki põdeva eesti naise autobiograafiline lugu. Väljaandja Varrak nimetab seda romaaniks, selleks on raamat pisut toores ja rabe. Samas hea, et liigse toimetamisega polnud autentset teksti liiga kirjanduslikuks lihvitud.
Kui nägin raamatututvustust, teadsin, et ostan ära. Kui ära ostsin, seisis nädalaid lugemata raamatute riiulis. Käsi ei tõusnud. Kartsin, et saan liiga suure vapustuse. Mingil moel sain ka. Kui lugema hakkasin, enam käest ei pannud ja jõudsin ühe päevaga lõpule.
Muidugi ränk. Ma ju tean, mida see diagnoos tähendab. Mismoodi maani läbi võtab. Ja mingit garantiid ei ole, et mingil hetkel ma ei jõua sinnasamasse. Aga lootma peab. Ja mulle jättis sügavamast sügava mulje, mismoodi Irja oma viimaseid aastaid ja päevi elab. Keemiaravi võigastest tagajärgedest hoolimata. Hoolimata teadmisest, et iga päev võib jääda viimaseks. Sellest hoolimata pisarateni naerda, elada, armastada ja sõpradega olla. Reisida, kui iga naharakk valutab ja päevas läheb lehtede kaupa valuvaigisteid. Iga päeva, iga hetke nautida. Ja mõelda sellele, et kui põnev oleks lugeda 2050.aasta ajalehti, mida täiesti kindlalt selles elus enam lugeda ei saa.
Tänu mõnusale, kuigi mustavõitu huumorile polnudki nii sünge.
Kui ma teaksin, et Irja on veel elus, tahaksin talle kirjutada ja öelda, kui palju see raamat mulle tähendas.

Mentorluse definitsioon

Bianka küsimusele vastuseks, kommentaar oleks juba liiga pikaks läinud. Et mitte ise targutama kukkuda, kasutasin alusmaterjalina professor Jack Denfeld Woodi artiklit 2008.aastast "How to implement an effective coaching strategy", alapealkirjaga "keeping Cinderella' s coach from turning into pumpkin". Esialgse entusiasmiga püüdsin kasutada Google Translate, kuid sain tulemuseks totaalse jura. Seega tuleb leppida minu enda tõlkega - niisiis, mille poolest erinevad juht ja mentor:

Juht võtab ametliku rolli organisatsioonis ning vastutab selle eest, et esmane ülesanne meeskonna / osakonna / äriüksuses / ettevõtte eesmärkide saavutamisel on täidetud. Juht saab kasutada treeneri oskusi mitteametlikult, kuid see juhendamine on vastuoluline, kuna vastandab juhi, kelle esmane eesmärk on organisatsiooni ülesannete täitmine, ja treeneri, kelle esmane eesmärk on treenitava heaolu saavutamine.

Mentor keskendub isikutevahelistele rollidele ja aitab oma kaitsealust (menteed) karjäärivalikute tegemisel. Mentor võib olla ametlikult määratud roll või mitteametlikult omandatud roll. Ametliku mentori ülesanne on aidata kaitsealusel mõista organisatsiooni ja toetada teda arengus, eeldades pikaajalist karjääri ettevõttes. Mitteametlik mentor teeb sama, kuid on rohkem suunatud mentee arengule, pöörates rohkem tähelepanu isiklikele ja karjääri arenguvajadustele - vajadusel väljaspool organisatsiooni. Piltlikult on mentori roll aidata mentee välja arenguetapist, kus tema isiklik või professionaalne areng on takerdunud ja inimene ei oska edasi minna. Mentor, antud juhul juhtimistreener või karjäärinõustaja, hoolitseb sügavalt mentee isikliku ja professionaalse arengu eest - põhirõhk on isiklik. Efektiivseim mentorlus on organisatsiooniväline, sest organisatsiooni sees on raske, kui mitte võimatu luua vajalikku konfidentsiaalset ja usalduslikku õhkkonda.

Milles konkreetselt minu kuuekuised õpingud seisnesid, pole ma paraku volitatud rääkima.

Ja päike tõuseb

Pealkiri muidugi halastamatu plagiaat, tean. Aga just täpselt selline tunne mul juba teist päeva on. Hoolimata sellest, et hetkel on väljas väga hall. See-eest on värsket lund ja lumeväljade valget puhtust rikuvad ainult käpajäljed suuruses S,L ja XXL. Hommikuse jalutuskäigu tagajärjed, praegu magavad kõik jäljejätjad kaares ümber mu tooli.
Pea on kah kuidagi laiali otsas, marssisin toasussides õue ja pidin linnumajja äärepealt kassitoitu panema.
Nädalavahetuse must jutt jätkus esmaspäeval, hommikul lennujaama sõites libisesin musta jääga ühele Transitile tagant sisse. Honda kõige etteulatuvam osa on needsamad kurikuulsad lisaudutuled ja need ei saanud isegi kriimustada. Aga Transiti tagaukses oli mõlk ja paberite vormistamisele läks jupp aega, lennukile jõudsin üsnagi viimasel hetkel.
Muigama ajas see, et roolis olnud meeshing helistas ülemusele, kirjeldas juhtunut ja lisas otsekui vabandavalt, et noh, naisterahvas roolis. Hea, et blondiin ei öelnud. Minu autojuhistaazi jooksul oli see esimene kord libeda teega kellelegi otsa libiseda. Aga kui palju mul seal Honda veokonksu otsas erinevaid bemme ja mersusid rippunud on, ei oskagi esimese hooga öelda. Roolis ilma ühegi erandita meesterahvad.
See selleks, järgmisel nädalal tuleb ilma ühegi kriimuta Honda lihtsalt taas kindlustusele ette näidata.
Ülemuse käest sain peapesu, teemaks võimupiiride ületamine (tellisin teeninduskoolituse ilma bossiga kooskõlastamata, sest teadsin, et nagunii ei lubata). Lasin oma blondid kõrvad lonti ja lubasin, et enam ei tee. Järgmise korrani kindlasti mitte. Lõpuks jõudsime ühisele järeldusele, et tegelikult see, mida ma tegin, oligi firma arengu huvides ja olime sõbrad edasi. Peapesu saamine läks firmale maksma üle kuue tuhande krooni (lennukipiletid + päevaraha). Selle raha eest oleks saanud neli inimest ära koolitada. Või viis.
Vilniuse lennujaamas avanes küll masendav vaatepilt, peale FlyLali pankrotistumist tundus sealne elu täiesti välja surnud olevat, kogu hiiglaslikul lennuväljal konutas kaks Air Balticu Fokkerit. Tallinnas oli siiski rohkem rahvast. Olen viimasel ajal mõelnud, et kas meil õnnestubki kergemini pääseda kui Leedul ja Lätil või jõudis seal põhi lihtsalt kiiremini kätte? Ajakirjanduse lugemisest olen viimasel ajal loobunud, sest ei suuda seda negatiivset hädakisa enam vastu võtta. Sest samal ajal inimestega suheldes ma seda negatiivsust ei märka, kõigil tuttavatel on käed-jalad tööd täis. Ja mõned on rääkinud koguni rekordkäibest jaanuaris. Meil endal läheb nii nagu jaanuaris tavaliselt, s.t. kröömikese jagu paremini kui eelmisel aastal.
Teisipäeval ja kolmapäeval oli kiire-kiire-kiire ja päevad venisid pikaks. Tagantjärele tuli ära teha esmaspäevased asjad ja ette neljapäevased.
Eile oli siis viimane koolipäev, tore nagu alati. Olen nüüd diplomeeritud mentor :). Ja mul on tõeliselt kahju, et see kool ära lõppes. Hea meelega jätkaks. Sama seltskonnaga. Olen alati saanud nendest töötubadest tõelise adrenaliinilaksu, eilegi kippusin koju sõites märkamatult kiirust ületama, isegi tuisk ei seganud.

Ennäe idiooti

Kui te pole varem kohanud inimest, kes käte ja jalgadega palgatõusule vastu sudiks, siis võite mind vaadata. Võib-olla peaks hakkama pileteid müüma?
Omaniku argumentatsioon seejuures oli lihtne ja loogiline. Mu palk pole ligi kolm aastat muutunud ja eelmisel-üleeelmisel aastal, kui keskmised palgad raketina ülespoole sööstsid, ei juhtunud minu sissetulekutega midagi. Kui aus olla, siis ma isegi ei mõelnud sellele. Esiteks, ellujäämisega oli kole palju tegemist ja minu kodusvedelemise eest maksis haigekassa. Teiseks, Maslow püramiidi alumiselt astmelt on mu sissetulek ammu välja kasvanud.
Sisuliselt oli bossil muidugi õigus, töö on kasvanud ja vastutus koos sellega. Samas, eelmise aasta eelarve jäi täitmata, napilt küll, aga siiski. Nii et kilgata pole eriti millegagi.
Seetõttu tuli see palgatõusu pakkumine kolmapäeval tõelise ootamatusena. Kummalisel kombel mitte eriti meeldiva ootamatusena. Ajastus tundus vale olevat. Kuidagi veider tundub olevat praegusel ajal, kui räägitakse peamiselt kulude vähendamisest, kellegi palka tõsta. Eriti juhi palka, kui töötajate palgad on külmutatud. Nojah, töötajate palgad tõusid kolinal küll sel ajal, kui minu number paigal seisis.
Teiseks olen viimasel ajal kaunis avalikult ja valjusti kritiseerinud mõningaid firma sisepoliitilisi ettevõtmisi, mis mulle põrmugi meeldinud pole. Kuna selja taga sisisemine pole minu stiil, olen teinud seda kaunis kõva häälega. Ning nüüd tundus see palgatõusu pakkumine plaastrina, millega mu lõksuma kippuvad lõuad kinni kleepida. Hm. Nii palju nad võiksid siiski üheksa aasta jooksul mind tundma õppinud olla, et rahaga mind osta ei saa. Selles suhtes olen oma kaukaaslasega täpselt ühtmoodi, viisakusest võtame pakutud vorstijupi vastu küll, aga kui miski ei meeldi, näitame endiselt hambaid.
Pärast tund aega kestnud arenguvaidlust jõudsime kompromissile. Detaile ei saa kahjuks avaldada.

Minu kodu on minu kookon

Viimasel ajal on järjest raskem mind kodunt välja saada. Ega ma muidu ka kunagi varem erilise seltsieluga hiilanud pole. Aga varem tuli siiski ette, et neli seina hakkasid ahistama ja sai vähemalt linna vahele kolama mindud, näitustel käidud, vahel end teatrisse-kontserdile veetud või hetkeajel nädalavahetuseks Stockholmi shoppama sõidetud.
Eriti seltsielulised olid esimesed aastad eksiga, kui sai tõepoolest palju väljas käidud küll võistlemas ja võistlusi vaatamas, teatris ja ballidel. Aga õige pea vajus see ära. Rahvarallist sai mul peale seda siiber, kui olin mossega ühe korra üle kaela ja kaks korda puus ära käinud, viimane kord ise roolis olles. Niipalju ei hakanud isegi hirm, kui et tekkis täielik arusaamatus selles suhtes, et miks peab nii palju raha maksma, et kusagil Eesti teises otsas auto ära lõhkuda ja siis seda ronti öö läbi köie otsas kodu poole lohistada. Kodus puid küll, kuhu vastu sõita, kui hirmus isu peaks peale tulema. Eksi ralliautod ka kõik võsa vahel rivis, nii et võta otsast ja kuku lajatama, kui adrenaliini puudu hakkab jääma.
Rallisõitjate peod muutusid ka varsti tüütuks, seltskonnas, kus peamiseks jututeemaks on jubinad nagu generaatori rihm...on vist ikka sihuke asi olemas, hakkas lihtsalt igav.
Võistlustele vaatajaks minna ka enam ei viitsinud, sest kuidagi eriti jabur tundus olevat puhkepäeva hommikul kell neli üles tõusta ja lasta end kuskile karuperse sõidutada selleks, et autorataste alt lendava kruusaga vastu vahtimist saada. Eks ma hakkasin tollal ka juba haigeks jääma, kuigi ise seda veel ei teadnud.
Teatrifänn pole ma kunagi olnud, vahel ikka käinud, aga mida aeg edasi, seda vähem.
Kontserditele vahel ikka satun, kuigi mitte viimase aasta jooksul. Kodus plaat peale panna on suurem mõnu.
Kinos olen iseseisvusajal käinud täpselt ühe korra. Mida vaatamas, ei mäleta. Seda mäletan, et popcorni lõhn oli väga jäle ja peletas eemale.
Enam ei vaata isegi telekat, lihtsalt ei tule meelde seda käima panna. Täna just avastasin, et eelmisel esmaspäeval enne ärasõitu seinast tõmmatud teleka-digiboksi-kodukino voolujuhe on endiselt seinast väljas. Väga keskkonnasäästlik.
Loen muidugi endiselt palju. Ja eks see interneedus ja arvutimängud kulutavad ka priskesti aega. Kool lõpeb veebruaris, kuigi palju peaks ka selle arvelt aega lisaks jääma.
Üks põhjus muidugi selles, et aeg-ajalt peaks vist ikkagi passi vaatama. Üks asi, mis aastate lisandudes kaob, on seesama pauer. Lihtsalt ei viitsi ega jaksa ringi tuuseldada.
Ja teine asi, mis paueri viib, on reisimine. Vaatasin just täna hommikul oma aastakava üle ja jõudsin järeldusele, et praeguste plaanide kohaselt (millele kindlasti lisandub midagi ootamatut) olen selle aasta viiekümne kahest nädalast vähemalt seitse Eestist ära. Viis töö- ja kaks puhkusereisi. Üks selja taga, kuus ees. Peaks koerahotellist küsima, kas neil püsikliendiallahindlust ka tehakse (hea, et koerad seda lugeda ei oska, neil oleks kindlasti oma arvamus minu äraolekute kohta ja see pole kuigi positiivne).
Ilmselt siis saan reisidel ka oma elamusvajaduse rahuldatud ja pole ime, et kodus istudes kohe kuidagi enam välja ei kipu. Viimase nädalavahetuse ainsateks väljaskäimisteks jäid postkontorist nädala posti äratoomine ja viis kilomeetrit kepikõndi. Ikka parem kui mitte midagi.
Aga päevad lähevad pikemaks ja ehk tuleb ka tegutsemistahet juurde.