Irja Kass. "Kuidas ma lähen". Saksamaal elava viimases staadiumis vähki põdeva eesti naise autobiograafiline lugu. Väljaandja Varrak nimetab seda romaaniks, selleks on raamat pisut toores ja rabe.
Samas hea, et liigse toimetamisega polnud autentset teksti liiga kirjanduslikuks lihvitud.Kui nägin raamatututvustust, teadsin, et ostan ära. Kui ära ostsin, seisis nädalaid lugemata raamatute riiulis. Käsi ei tõusnud. Kartsin, et saan liiga suure vapustuse. Mingil moel sain ka. Kui lugema hakkasin, enam käest ei pannud ja jõudsin ühe päevaga lõpule.
Muidugi ränk. Ma ju tean, mida see diagnoos tähendab. Mismoodi maani läbi võtab. Ja mingit garantiid ei ole, et mingil hetkel ma ei jõua sinnasamasse. Aga lootma peab. Ja mulle jättis sügavamast sügava mulje, mismoodi Irja oma viimaseid aastaid ja päevi elab. Keemiaravi võigastest tagajärgedest hoolimata. Hoolimata teadmisest, et iga päev võib jääda viimaseks. Sellest hoolimata pisarateni naerda, elada, armastada ja sõpradega olla. Reisida, kui iga naharakk valutab ja päevas läheb lehtede kaupa valuvaigisteid. Iga päeva, iga hetke nautida. Ja mõelda sellele, et kui põnev oleks lugeda 2050.aasta ajalehti, mida täiesti kindlalt selles elus enam lugeda ei saa.
Tänu mõnusale, kuigi mustavõitu huumorile polnudki nii sünge.
Kui ma teaksin, et Irja on veel elus, tahaksin talle kirjutada ja öelda, kui palju see raamat mulle tähendas.
9 kommentaari:
Kuule, ta on ju vaid 39... Postimehe veebis on paar kuud vana intekas http://www.postimees.ee/?id=62428
Ilmselt kuluks see raamat mullegi lugemiseks.
Nii hästi kirjutatud raamatututvustus, et tahaksin ka lugeda, kuigi ... jah, kõik kardavad, ega minagi teisest puust pole.
Soovin Sulle palju head igas mõttes.
Kui loed raamatut, siis see 39 ei loe...talle andsid arstid juba kaks aastat enne selle raamatu kirjutamist lootust vaid mõneks kuuks ja tema elu kulgeb ühest keemiaraviannusest teiseni.
Meditsiinis nimetatakse seda palliatiivseks ehk elushoidvaks raviks...
Aga kirjutada võiks talle ju siiski...
Mis siis kui ta seda enam meie arusaamade järgi lugeda ei saaks. Aga äkki saaks? Igal juhul tema lähedased saavad ja see oleks ehk neilegi väga oluline...
Irja sai veebruaris (minu vana märkmiku järgi 8.02) 40. Õppisin kunagi paar aastat temaga ühes klassis. Olen kindel, et ta veel elab. Aga kui teaks kontakte ...
Oi, tere ja aitäh heade sónade eest! Mina elan jah ikka veel, mu arstil on ka vähehaaval tekkinud lausa sportlik huvi minu juhtumi vastu, et näis, kaua ta seda naist siis veel välja veab. Saan juba novembrist saadik väga head tabletikeemiat ja mu umbes 20 maksametastaasi on täiesti kokku sulanud, uskumatu. Muidugi vaid ajamäng, aga kuni rohi aitab, seni róómustan ja naudin kevadet (meil Saksamaal praegu küll juba peaaegu suveilm). Elukvaliteet momendil täiesti korras, isegi "tibujuuksed" üle hulga aja peas, nagu mu väike óetütar ütleb. Soovin kogu südamest, et endal ei tule selle haigusega enam tegemist teha, mis sest, et mingi hirm vist jääb alatiseks, aga loodan, et seda on vahel vóimalik unustada. Minu enda elu on praegu ilus ja ónnelik, järgmised reisidki juba plaanitud. Ja kuna olen ju nii ahne ja häbematu inimene, unistan juba järgmisestki kevadest! Mulle neid juba mitu n-ö pealekauba kingitud, miks mitte üks veel? (Nali, aga vótaks küll ausalt öeldes.) Kóike kóige paremat ja eelkóige tervist! Irja
P.S. Ma ei oska seda kommentaarivärki siin kasutada, ei saa sotti, mis andmeid siin nóutakse, mul vist neid lihtsalt pole, aga anonüümsena on ju ka tobe esineda. Olen irja.kass@gmx.de
Oh issand, mis ma nüüd tegin! Ma ei saanud pihta, et kommentaar juba netti läks, kohmerdan siin muudkui edasi, kuna tuleb teade, et no kellena siis selle saadate, otsustage ära. Vói umbes nii. Ma pole nimelt seni iial midagi kuskil kommenteerinud. Palun kordused ära kustutada, eks.
Aitäh, Irja, kommentaari ja meiliaadressi eest (üleliigse kustutasin ära). Ja see on fantastiline, et Sa ühendust võtsid!!!
Igatahes tugevat tervist ja vastupidamist, kirjutan Sulle, kui vähe rahulikum on, kindlasti. Ja las need metastaasid sulavad ja kevaded tulevad. Imedesse PEAB uskuma.
Irja oli 1987 aastal paar judotreeningut minu õpilane. Kuigi me kohtusime vist ainult kahel-kolmel korral ning sedagi 22 aastat tagasi, on mul (sarnaselt teiste kunagiste õpilastega nii trennis kui kõrgkoolides) kõik kunagised õpilased hästi mmeeles. Viktor
Postita kommentaar