Aastaseks

...saamise sünnipäeva oleks vist võinud eile tähistada. Vähemalt üks osa minust on kindlasti aastane, see nahk, mis äralõigatu asemele on kasvanud. Ja kui ma nende õmblustega aeg-ajalt hädas olen olnud, siis tuletan endale sünge irvega meelde, et imiku nahk vajabki imikule sobivat hooldust.
Ime on see uuesti antud elu sellegipoolest. Aasta tagasi lamasin ma narkoosist öökides ITK neljandal korrusel ja suutsin end püsti ajada ainult tilguti najal, jalgu ei tundnud üldse. Siis veel kuu aega peamiselt voodis ja teine kuu istumata ringi kooberdades. Iga tunni aja tagant vannitoas haavu pestes röökisin valust ja tänasin mõttes taevast, et nii üksildases kohas elan. Nii mõnigi kord käis mõte peast läbi, et lastagu mul ometi rahus surra, miks nad mind kogu aeg nüsima peavad...lisaks veel tollal õhus rippunud keemia- ja kiiritusravihirm.
Peale põrgut on iga hea asi kui paradiis. Päike paistab, kass lööb süles nurru, kevadeni on kakskümment seitse päeva (banneri pätsasin Kuduva Koeraomaniku blogist) ja palmi alla lendamiseni kaksteist päeva. Ühel pool maja näitab kraadiklaas -5 ja teisel pool maja +8 kraadi ning räästad tilguvad lustlikult. Päeva programmis on puudetassimine ja saun ja tegelikult peaks ka ühe jalutuskäigu lisama, nii imeliselt ilus on väljas.
(vahepeal kirjutas kass üle klaviatuuri jalutades ka midagi, aga kuna see oli suhteliselt üheülbaline, siis ma kustutasin selle ära).
Vanasõidukid sõidavad täna jõuvankrite talverallit ja see on üks üritus, millest ilmajäämisest mul viimasel kahel aastal natuke kahju on olnud. Mõnus seltskond, lahedad autod, natuke põnevust ka. Ja kuigi mul sel aastal eksi auto tagaistmele saamiseks oleks tarvitsenud ainult piiksatada, jätsin selle siiski tegemata. Esiteks pole ma kindel, et mu õmblused kolmesajasse kilomeetrisse Lada tagaistmel (mööda kiilasjääs külateid) eriti hästi suhtuvad. Teiseks pole ma sugugi kindel, et meil õnnestub eksiga terve ralli ära sõita kordagi karvupidi kokku minemata - see ei õnnestunud alati isegi parematel päevadel ja ma ei viitsi oma närve närida. Eile õhtul, kui ta siin oma bensiinikanistrite järel käis, oli ta küll viks ja viisakas, aitas mul isegi teleka laiba kuuri tassida, ise pakkus. Kui ta samas tempos oma asjade äraviimist jätkab, jõuab ta valmis umbes aastaks 2050. Õnneks sai vähemalt kõik autoromud sügisel ühte kanti paigutatud ja sellisesse kohta, mida ma aknast ei näe. Nii et väga närvidele enam ei käi.
Kuigi viimane nädal töö juures oli suhteliselt rahulik, on õhus endiselt pingeid. Kuna palgatõusuplaaster soovitud efekti ei avaldanud (loe: irisen endiselt asjade kallal, mis minu meelest ettevõtte arengule otseselt kahjulikud on), toimub endiselt pealtnäha vaikse ja viisaka pinna all mingi põhjalainetus. Mis väljendub peamiselt valetamises või vajalike otsuste edasilükkamises. Eks näis. Selliseid perioode on varemgi olnud. Isiklikult see mind eriti ei loksuta, aga töiselt teeb pahuraks, kui mingite võimumängude mängimise käigus perspektiiv ära kaotatakse.
Aeg annab arutust, ütleb eesti rahvatarkus. Ja hiina oma lisab, et kui piisavalt kaua jõe kaldal istuda, kannab vesi lõpuks su vaenlase laiba sinust mööda. Mida vanemaks ma saan, seda kannatlikumaks olen muutunud.
Talvine laisklemine on ka paar lisakilo toonud, millest vabanemisel loodan kevadtöödele aias. Meeldida ei taha ma juba ammu kellelegi, aga lisaraskus teeb enesetunde kehvaks. Sellesse õige eesti naise staadiumisse, kus lõug toetub rinnale, rind kõhule, kõht põlvedele ja põlved mehe turjale (definitsioon pärit ühest foorumist) kah ei tahaks jõuda. Seda meest, kelle kuklasse oma teravad põlvenukid vajutada, kah pole ja ega ma eriti tahagi, et oleks. Oma jalgadel seismine on kindlaim viis püsti jääda.