Neljapäev, 24. juuli 2008

Hullumeelne suvi

Olen esimest korda viimase paari nädala jooksul niipalju üksi, et sain ka pilgu blogimaailma visata.
Kõigepealt puhkuseelsed töö- ja koduspurdid ja siis nädal aega Iirimaal. Tempolt põrgulik, õhkkonnalt nõiduslik. Ma üldse ei imesta, et niipalju eestlasi Iirimaale kolinud on, pea igas iiri väikelinnas oli mõni eestlane.
Siis koju, maandumine Tallinnas kell kaheksa hommikul, päev läbi mängisin aias zombit ja arvasin, et rohisin. Õhtul saun ja hommikul teine kohver, auto ja laev. Nüüdseks on kolmepäevane söögiorgia, mida meie firmas kvartalinõupidamiseks nimetatakse, läbi saanud, istun ühes mõnusas Soome järveäärses spahotellis, asjad on enam-vähem pakitud ja homme ootab veel kiire shopingutuur Ikeasse ja õhtuse laevaga koju.
Aga nendele, kes teavad... arstilkäik läks vist hästi. See tähendab, et kui järgmise paari nädala jooksul ei helistata, siis olid ka analüüsid korras ja kuni oktoobrini on jälle rahu maa peal ja skalpelli pole esialgu karta. Endal on miskipärast ka üle kahe aasta esimest korda tunne, et kui vahepeal välja lööd oppidejärgne äbarikutunne välja arvata, siis vist praegu ongi korras ja sõrad selleks korraks köndistatud,

Kolmapäev, 9. juuli 2008

Kummastavad kummalisused

Arvatavasti ei jõua ma neid ära postitada, sest neid on nii palju. Ma olen sünnist saati sihuke teise seina nael olnud.
Aga kui liigitada, siis...
1. Korduvad kummalisused:
Jalutan polikliinikus jalga pandud siniste sussidega läbi terve linna ja mõtlen, huvitav, miks küll nii libe on.
Käin öösiti suitsetamas ilma sellest midagi mäletamata (sellest tuleks vabaneda, aga kuidas vabaneda asjast, millel pole ärkvelolekuga midagi tegemist).
Astun oma meessuhetes korduvalt ühte ja samasse ämbrisse (ämber pidavat olema eestlase rahvusjalanõu, kõige parem kui kaks ämbrit, üks kummagi jala jaoks).
2. Autodega seotud kummalisused
Hüppasin kord autosse, et 5km kauguselt kohvikoort tuua. Selle lühikese jupi peal jõudsin metskitsega kokku põrgata. Politsei tuli kohale ja konstanteeris fakti, et uurida pole siin midagi, kits ajas auto alla.
Kord õnnestus mul rentida auto,mille paaki oli võimalik korraga tankida ainult 20 liitrit bensiini. Küll oli lõbus logistikat harrastada, kas jõuab järgmisse bensiinijaama või mitte.
Järgmisel rendiautol kadusid ükshaaval ära käigud alates viiendast. Lõpuks jäi alles ainult tagumine käik. Jätsin auto keset Kunderi tänavat ja kutsusin kohale rendifirma esindaja ja takso...
Sadasin rahvarallil kaardilugejana ilma igasuguse turvavarustuseta mossega kraavi katusele. Mosse läks vanarauaks ja mul kadus üks kõrvarõngas ära.
3. Söömisega seotud kummalisused
Ma ei söö aed- ega puuvilju ja teraviljatoite (üksikud erandid mõnede kartuli-, pasta- ja leivaliikide näol on olemas). Erandid veel lehtsalat, kurk ja tomat väikestes kogustes. Esiteks ei maitse, teiseks reageerib mu organism koheselt ja väga halvustavalt, kui ma üritangi.
Mitmekäiguline gurmeeõhtusöök pidulikus õhkkonnas on minu jaoks võrreldav hiina piinakambriga. Lauakommetega on mul kõik titest saati selge, aga lihtsalt igav on. Ja ma ei suuda ilmselt vääriliselt hinnata toitu, mida peab mikroskoobiga taldrikult otsima.
4. Seltsielu kummalisused
Suur seltskond võib olla hea, kui on tegemist samade huvidega inimestega. Aga väike on parem.
Niinimetatud seltskonnaüritused on üldjuhul sama surmigavad kui gurmeeõhtusöögid. Kamina ees raamatut lugeda on igatahes lõbusam ja huvitavam.
5. Aiandusega seotud kummalisused.
Esimesed paar maaeluaastat külvasin kevaditi suure innuga suvelilli ja siis kiskusin kõik tõusmed umbrohu pähe üles.
Kui mul on epilaator kadunud, leian ta suure tõenäosusega aiatarvete korvist.
6. Kummalisemad ettevõtmised
Kõige kummalisemad jätan oma teada :). Aga üks markantsemaid seiklusi oli aerupaadiga ümber Pakri poolsaare sõudmine. Pärast tunnistasime kaaslasega teineteisele, et oleks kumbki iitsatanud, et läheme tagasi, oleksime seda ka enne kõige kriitilisemaid kohti ka teinud. Ise saime põhiliselt läbimärjaks, aga puupaat peale seda enam eriti merekõlblik ei olnud.
Väikelaevajuhiload sain mitu aastat enne autojuhilube. Käisin koos 40 mehega merekoolis kursustel. Algul vaadati, et blond tibi tuli lantima. Kolme kuu pärast lõpetas tibi kursuse parimana.
7. Reisimisega seotud kummalisustest võiks terve eraldi blogi kirjutada, kui ainult aega oleks. Viimane kummalisus oli mais, kui Türgi neljatärnihotellis ei olnud ei voodipesu ega tekke. Pika kräunumise peale tekid ikkagi teisel päeval toodi, aga voodipesu ei ilmunudki.
Kes pikemat lugemist tahab, võib vaadata http://www.trip.ee/node/22728
Unihiire kord...

Reede, 4. juuli 2008

Hiidnaise rõivaotsingud

Et asi täiesti selge oleks, avaldan kohe ka tänahommikuse seisuga strateegilised mõõdud, pikkus 163 ja muud mõõdud 100-82-110. Sisuliselt suudaksin end pressida ka numbrisse 42, aga vananedes muutub inimene esiteks mugavamaks ja teiseks, operatsiooniarmid eriti möödanahka riideid ei armasta. Seega eelistan numbrit 44. Dieeti pidama hakata ei kavatse (ja arstid ei lubaks ka) ja enamjaolt saan oma vana kerega päris hästi läbi.
Tunnistan ausalt üles, et pole kohalikes rõivapoodides oma poolteist aastat käinud ja miskipärast lootsin, et asi on viimasest korrast paremaks läinud. Sest kui ma lähen kusagil mujal Euroopas rõivapoodi, pole mul oma suurusele rõivaste leidmisega mingit probleemi.
Aga kus sa sellega. Kõige hullem oli see, et mul oli üsna täpne ettekujutus sellest, mida ma tahan. Vabaajapükse, heledaid. Stretsist või keskelt kummiga, et pikkadel sõitudel mugav oleks. Paljude taskutega, et käekotti ei peaks kaasas tarima. Kammisin läbi Sikupilli ja Ülemiste keskused, pood poe järel. Hindu ei vaadanud, ainult numbreid ja mudeleid. Tulemus: selliseid pükse on kaubanduses lademes, ainult et... kõige suurem number on 40, harvadel juhtudel ka 42. Numbrile 44 on pükstevalik järgmine:
a)pikad paksemad mustad püksid talveks
b) pikad õhemad mustad püksid suveks
c) dressid
Noh, kui aus olla, siis Seppälast leidsin ka ühed mustad lühikesed püksid (aga musta ma ei tahtnud) ja Takko Fashionist ühed roosad mikropüksid, mis nägin välja nagu perverdi märg unenägu.
Püksata ma siiski ei jäänud, päästjaks osutus Humana pood. Helesinised Dorothy Perkinsid, enam-vähem uued, istusid nagu valatult, hind 50% allahindlusega 64.50.
Ja palun ärge enam mitte kunagi küsige mu käest, miks ma ostan oma riided eranditult välisreisidelt või kasutatud riiete poodidest.
Mida ma ei mõista, on see, et kui ma vähegi ringi vaatan, näen ma tänaval oluliselt suuremaid inimesi kui mina ja sugugi mitte vähe. Kõik ei tuiska mööda maailma ringi nii nagu mina, aga alasti pole ka keegi. Kust nad oma riided saavad?

Mis aga kummalisustesse puutub, siis nendest kirjutamine on plaanis. Aga Algarvul on õigus, ma olen päris põhjalikult töösse sukeldunud olnud ja tegelikult seda lausa nautinud. Sest kevadine ligi kolmekuine sundtegevusetus on andnud teadmise, et tegelikult on täie rauaga tööd teha vahel ju päris mõnus. Ja ülejärgmisest nädalast algab puhkus nagunii.