Esmaspäev, 24. jaanuar 2011

Mõni asi läheb järjest jaburamaks

Kuna mu juhilubadega kaasaskäiv tervisetõend oleks hakanud veebruarikuus kehtivust kaotama ja paberivaba ark teatas nagunii, et tal puudub igasugune info minu tervisetõendi kohta, käisin korraliku kodanikuna arsti juures uut tõendit hankimas. See oli asja kõige lihtsam osa, kõik uuringud said detsembris tööandja poolt finantseeritava tervisekontrolli käigus tehtud ja küsimus oli vaid paberi vormistamises. Igaks juhuks mõõdeti vererõhku ka, see oli korras nagu kosmonaudil.
Vajalik pitsatitega paber käes, hakkasin otsima, et mida selle paberiga nüüd edasi teha, et see va paberivaba ark ka teada saaks, et mul see paber nüüd olemas on.
Ülesanne osutus ootamatult keeruliseks. Vanasti oli olemas selline kodulehekülg nagu ark.ee ja kui ma õieti mäletan, siis oli seal isegi mingi küsimuste-vastuste nurgakene, kus minusugused jobud, kes liiklusregistrisse kord viie aasta jooksul satuvad, said oma lolle küsimusi esitada ja nendele vahel ka vastuseid saada.
Nüüd suunab otsinguribale aadressi http://www.ark.ee/ sissetrükkimine automaatselt Maanteeameti koduleheküljele, kust on küll väga lihtne leida ja alla laadida näiteks dokumenti nimega "Teede ehituse ja remondi kvaliteedi tagamise plaani koostamise ja täitmise juhend" või "Soovitused pikiprofiili ja tüüpristprofiili vormistamiseks", aga mida teha tervisetõendiga, jääbki saladuseks. Vastust ei anna ka paberivaba ark, kuskaudu saab küll sõidukit ümber vormistada, aga mitte arstitõendit esitada.
Ega palju ei julge kobiseda ka, äkki mõni itifirma korjab idee üles ja toodab kärmelt arstitõendite esitamiseks uue digiplatvormi tühise hinnaga paar või paarkümmend miljonit eurot (see, et too korralikult ei tööta, on muidugi pisiasi). Mis siis, et minu blondiiniaju meelest piisaks sellest, kui arst saadaks digiallkirjastatud tõendi meiliga sinnasamusesse paberivabasse. Kui ettevõtted peavad seda piisavalt turvaliseks suurte lepingute sõlmimisel.

Mingi infotelefon, tõsi küll, seal leheküljel oli ka. Ainuke häda, et töötab tööajal, aga mul lähevad tööajal alatasa isiklikud asjad meelest ära. Peab vist kuhugi sõlme tegema ja seni tõendit kaasas kandma, kuigi seadus seda ju ei nõua.

Pühapäev, 23. jaanuar 2011

Klõpsutajad ja fotograafid

Mingil ajahetkel olin ma üsnagi veendunud, et peale viiekümnendat juubelit hoian end igasugusest visuaalsest meediast kaugemale. Sõprade seltsis perekonnakroonika tarbeks tehtud pildid on iseasi, aga igasugustest profikaameratest, veel hullem, telekaameratest, hoian oma vananeva ja ülekaalulise isiku kaugemale. Mul on selleks noor kena kolleeg, keda vajaduse korral tuleliinile saata ja kes näeb piisavalt hea ja fotogeeniline välja.
Nagu tavaliselt, on põrgutee sillutatud parimate kavatsustega. Aga vähemalt seekordsete piltidega olin rahul. Mida on harva juhtunud. Pika elu jooksul olen näinud igasuguseid pilditegijaid. Enamus kahjuks sellised, kes on suutnud endale küll soetada meetrise objektiiviga roppkalli tehnika, kuid kelle tehniliselt perfektsetes piltides puudub igasugune sisu ja mõte. Eriti vähe on häid portreepildistajaid. Seekord vedas.
Vahemärkus: huvitav on see, kuidas äkki hakkab ka blogimaailmas liikuma mingi temaatika...olin selle postituse enesele mõttes ära märkinud, kui avastasin pea samal teemal kirjutanud Hundi ulu ja Tegelinski kirjutised.
Ise ma jään ka paraku klõpsutaja tasemele. Lihtsalt on puudu see imeline miski, mis teeb klõpsutajast fotograafi ja mida raha eest osta ei saa. Pildistamine käib samuti periooditi. On aegu, millest on palju pilte ja on aegu, millest ei ole aastate kaupa ühtegi fotot. Millest on õigupoolest kahju.
Esimene kaamera oli Ljubitel. Laifilmiga peegel. Ise olin siis kusagil teismeeas. Sellega sai tegelikult mõned päris head pildid tehtud. Isa kolleegid polevat uskunud, et tegija alles lapseeas.
Kui see ära väsis, tuli Smena.
Ja siis isa vana Kiev. Isa pildistas palju ja vahetas oma tehnikat uuema ja täiuslikuma vastu.
Kui ma kahekümnekaheselt esimest korda lahutasin ja üürikorterisse kolisin, jäi kogu fototehnika eksi koju klausliga, et saan selle hiljem kätte. Nii fotokad kui ilmutustehnika. Tühjagi ma sain.
Järgnes üle kümne aasta pildivaba elu.
Esimest uue aja kaamerat ma ei mäleta, aga aasta oli 1998. Sellest aastast on säilinud esimene värvipiltidega album. Pildid, khm, on jubedad, nii et tegemist oli mingi üliodava seebikaga.
Aegade paranedes tuli miskine Samsung, kah veel filmiga.
Esimesed kaks digikaamerat olid Olympused, mark, mida ma eales enam ei osta. Mõlemad läksid priskest hinnast hoolimata üsna ruttu katki.
Siis Panasonic Lumix. Mis läks paar nädalat tagasi Saksamaal salapäraselt kaotsi. Kuna nagunii olid tekkinud mingid fokuseerimisprobleemid, eriti ei põdenud. Jalutasin paar reisi tagasi märgatud viiekordsesse elektroonikakaubamajja ja lasin mõnuga müügikuttidel endale pool tundi erinevate pildimasinate häid ja halbu omadusi tutvustada. Ilma nende abita oleksin selles meeletus valikus nagunii ära eksinud. Sest ainuke, milles ma veendunud olin, oli, et peegelkaamerat ma ei osta. Peegelkaamera pole ühestki klõpsutajast fotograafi teinud, ei tee minust ka. Ja mul pole mingit isu poolekilost kolakat kaasas tassida. Ma valin isegi reisidele kaasavõetavat kosmeetikakotti kaalu järgi...
Alles Eestis avastasin, et olen ostnud kaamera, mida meil ei müüdagi. Ricoh CX3. Mina olen rahul, sest olemas kõik asjad, mida mina vajan - 10 megapikslit, 10-kordne zoom, suurepärane hämaraspildistamine ja ühesentimeetrise distantsiga macro. Aias lillede pildistamiseks vägagi hea. Lisaks mahub vabalt taskusse.
Mõnikord on neid klõpse ju nii tore vaadata. Eriti talvel suviseid. Õnneks on siiamaani alles harjumus olulisemad pildid lasta paberile ja albumisse panna. Viimasel ajal küll selles jälle laisavõitu olnud, peaks end parandama enne, kui uus aiahooaeg kätte jõuab. Praegu miskipärast pole üldse pildistamislainel ja tegelikult juba mitu kuud. See talv ei inspireeri mind miskipärast üldse.
Mis neist albumitest pärast mind saab - ma loodan, et sellele on veel vara mõelda. Mul endal on küll hea meel, et möödunud sajandi kolmekümnendatel tehtud pildid kodus alles on ja vanim säilinud suguvõsafoto pärineb aastast 1908.

Reede, 21. jaanuar 2011

Kõpskingad, klaasmäed ja sookvoodid

Nagu alati valimiste lähenedes kogub ajakirjanduses tuure hala teemadel, kuidas meil võrdõiguslikkusega lood ikka äraütlemata kehvad on ja vaesed naised ikka nende ülbete meestega võrreldes häbematult väheselt ja viletsalt tasustatud on ja kuidas meil ikka nii vähe naisi on äris ja veel vähem poliitikas...


Karva ajas mul turri juba see artikkel ja lõplikult kopsu üle maksa eile vist viiendat korda postkasti potsatanud kutse ilmtingimata osaleda naisjuhtide konverentsil totaka pealkirjaga "Kõpskingadega klaasmäel". Ilmselt on tegemist küll minu puhtisikliku maitse ja mättaga, aga juba see pealkiri ajas mul kananaha ihule. Kutseid konverentsidele ja koolitustele tuleb muidugi katkematu voona, aga midagi nii tobedat polnud ma tükil ajal kohanud. Lihtsalt huvi pärast vaatasin ka programmi ja esinejaid - paar elukutselist koolitajat, paar naisjuhti, psühhiaater, kes oma stammloengut peaks minu meelest ka koerte varjupaigas, kui talle selle eest maksta, paar tegelast sotsiaalministeeriumist, kelle seisukohad annab Google 10 sekundiga. No mis häda pärast peaksin ma sellisele jurale kulutama terve päeva ja 165 eurot? Ja miks üleüldse peaks naistele eraldi konverentsi korraldama?

Eraldi teema on muidugi see, et naiste ja meeste palgavahet põhjustab see, et vähemtasustatud erialadel töötavadki enamuses naised.

Selles ettevõttes, kus töötan mina, on pilt küll vastupidine, keegi pole siin küll kunagi sugude kaupa keskmist palka arvutanud, aga ilmselt paneks naiste palk meestele ikka pika puuga ära. Ja mitte sellepärast, et nad on naised, vaid nad lihtsalt teevad kvalifitseeritumat tööd. Ka tööliste hulgas.

Rohkem kui meeste eelistamist olen mina oma töös kohanud seda, et naised lihtsalt ei võta neile pakutud kõrgemat ametikohta vastu. Eelistades suuremale vastutusele ja suuremale palgale rahulikumat pereelu, enamat vaba aega või mida iganes. Kindlasti ei mõista ma neid selle eest hukka, see on nende vaba valik. Seda enam, et kui keegi väidab, et tal on õnnestunud olla edukas tippjuht, kaitstes samal ajal doktorikraadi ja kasvatades kolme last, tekib mul küsimus, kui suur on see "hall armee" tema selja taga - vanemad, lapsehoidjad, koduabilised. Sellest poleks nagu viisakas rääkida. Eesti naine peab ju suutma ülal pidada mehe ja kuus last. Aegade algusest saadik.

Mõtlesin ka sellele seltskonnale, kes minuga ühel aastal majandusteaduskonna lõpetas, üks kolmandik mehi, kaks kolmandikku naistest. Naistest läheb enamusel hästi. Mõnel isegi väga hästi. Kuigi neist ei tea mitte midagi ajakirjandus, ei roosa ega kollane. Meestest peale ühe ma ei ole eriti midagi kuulnud. Sel ühel läheb minuteada hästi.

Miks aga naised poliitikasse ei kipu? Ise ka ei kipuks. Korra proovisin ühte erakonda kuuluda ja tüdinesin kuue kuuga nendest intriigidest, üksteisel vaiba alt tõmbamise katsetest ja astusin sama teed pidi välja. Pole minu jaoks.

Lisaks tasuks igal poliitikasse pürgijal läbi lugeda Mark Twaini följeton "Kuidas ma kuberneriks kandideerisin" ja mõelda sellele, et ajad meie ümber on küll muutunud, inimesed paraku mitte. Naiste alalhoidlikkus on suurem ja nii mõnigi neist, võiks vist isegi öelda et enamik, ei tahagi enesele suureks äriks või suureks poliitikaks hädavajalikku kuuli- ja sõnnikukindlat soomust selga kasvatada.

Kirsiks tordi peal lugesin eilsest Ekspressist muheledes nupukest sellest, kuidas mu grupiõde ostis ära pankrotistunud ärimehe Guido Sammelselja funkvilla, mingi tühise 13 miljoni krooni eest. Ma ei ole oma grupiõde küll kümme aastat kohanud ja siis oli tal tilluke söögikoht Sõle tänaval, aga tulemust vaadates ma ei usu, et ta vahepeal sookvootide ja klaasmägede temaatikaga tegeles.

Ja mul isiklikult oleks küll kohutavalt piinlik, kui ma oleksin elus mingi positsiooni saavutanud seetõttu, et ma olen naine ja sookvooti tuli millegagi täita. Ma tahaksin midagi saavutada selle kehaosaga, mis asub kõrvade vahel. Mitte sellega, mis seeliku all. Muidu ma oleksin teise elukitse valinud ;). Tunduvalt tasuvama.

Esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Postiaadress, mehed ja indeksid

Meiekandi ainuke kodulähedane ehituspood läks detsembris mehele ja on nüüd Bauhof. Õigemini on tal praegu identiteedikriis, ei ole ta enam Ehitusmarket ja veel mitte ka Bauhof. Pooled riiulid on tühjad, aga kõige hädavajalikuma ikka leiab. Kuna mul oli vaja oma vahu- ja teibivarusid täiendada, juhuks kui järgmine soojustustuhin peaks peale tulema, külastasin. Vajalikud asjad sain. Otsustasin ka kliendikaardi ära vahetada, jaanuari lõpuni tasuta. Küsiti muu hulgas kodust aadressi. Selgus, et andmebaasis sellist küla ei ole. Eesti Posti andmebaas pidi olema. Ütlesin, et post meil ikka käib. Küsiti postiindeksit. Selle järgi leiti küla ka üles.
Pooltuttav müüja (personal müüdi ilmselt maha koos poega, sest samad näod on seal poes juba aastaid) tähendas poolel häälel, et naised ikka teavad oma postiindeksit peast, aga selle aja jooksul, kui tema seal poes on olnud, pole ta kohanud ühtegi meest, kes oma postiindeksit teaks.
Ma poleks seda vist tähelegi pannud, kui peale mind poleks üks vanem paar samuti kaardivahetusele asunud. Pakkisin lindi lõpus asju ja kuulsin paratamatult pealt. Ei teadnud see vaene mees ei talu nimegi õigesti, indeksist rääkimata. Poleks naist kaasas olnud, oleks kaart vist vahetamata jäänud...
Nii need mehed vahel kodu üles ei leiagi.

Reede, 14. jaanuar 2011

Kui hing on noorem kui keha

Vaba ajaga oli mul igasuguseid plaane. Et kõigepealt shoppaks natuke, siis võtaks ühe bussituuri selle kahekordse turistibussiga ja et kui eriliselt reibas oleks, siis läheks õhtul välja, näiteks seda vaatama. Tegelikkus kujunes märksa kainestavamaks. Tegelikkuses ei jõudnud ma isegi bussituurini. Õigemini mina oleksin jõudnud küll, aga bussid hakkasid selleks ajaks ringisõitmist lõpetama, talvel on neil mingisugune vastikult lühike graafik.
Alustama peaks tegelikult hoopis hotelli hommikusöögist, mis oli üks parimaid, mida elus kogenud olen. Stiilses 18.sajandi söögitoas pealekauba.
Siis läksin mööda Ku´dammi ühele poole. Kui pakid juba liiga tülikaks muutusid, sõitsin bussiga tagasi ja laadisin ülearuse hotellis maha. Vaatasin kella ja otsustasin ära teha toidupoe-treti (kuhu me jõudnud oleme, ostab Berliinist koju süüa, aga mis teha, kui meil neid asju ei ole või maksavad nad hingehinda). Toit, tehnika ja riided on Saksamaal raudselt odavamad kui Eestis ja kogu sellest mahetoodete valikust igas toidupoes ei taha rääkidagi, kodusele olukorrale mõeldes tuleb ahastus peale).
Toidupaki kah hotelli toimetanud, asusin turistibussi otsima, aga nagu öeldud, olid bussid juba tuttu läinud. Jalutasin mööda Ku´dammi teisele poole ja suutsin endale taas mingid pakid hankida. Õnneks lubab Finnair turistiklassis 23 kg pagasit.
Nüüd istun hotellitoa põrandal ja püüan leida asendit, kus jalad ei valutaks. Siiani ei ole leidnud. Tuli meelde, kuidas paar aastat tagasi Roomas õekesega peale sarnast päeva bideest jalavanni tegime. Jalad bidees, raamat põlvedel, veiniklaas käeulatuses. Bideed siin ei ole,aga vein on häbematult odav ja hea.
Kui üles tõusta hakkan jaksama, lähen ligunen tund aega dushi all ja kogu tänaõhtune show tuleb telekast. Inglisekeelne valik on CNN New ja BBC World.
Peaks vist saksa keele ära õppima, kui mul siin iga paari kuu tagant tilbendada tuleb. Vaikselt hakkab juba tulema. Lihtsamad asjad vähemalt. Aru saan rohkem, kui rääkida suudan. Aga pursin,sest teistmoodi ei tule see keel kuidagi. Kuigi vähemalt siin ei ole inglise keel probleemiks, noorem generatsioon enamuses räägib.
Homme koju. Tegelikult oleks heameelega veel. Berliini vaatamisväärsused on endiselt nägemata. C&A ja H&M vist ei ole vaatamisväärsused? Kui ainult ristluude ja jalgadega kuidagi kokkuleppele jõuaks.

Neljapäev, 13. jaanuar 2011

Siit, sealt ja vahepealt

Alustada võiks sellest, et reedel teatavasti jäin lumme kinni. Olles tagajärjetult üritanud lumekoristusfirmaga ühendust saada, saatsin vallavalitsusse esmaspäeva hommikul kurja kirja. Tuletades meelde nii aastate jooksul vallale laekunud tulumaksusumma suurust kui ka muid vabatahtlikult tehtud asju. Ne otveta, ne priveta, nagu naaberrahvus ütleks. Loomulikult mitte ka traktorit. Ei ka esmaspäeval, ei ka teisipäeval.


Kolmapäeva hommikul saatsin sama kirja koos kaaskirjaga uuesti,aga siis juba sõbra soovitusel konkreetsele isikule. Vastus tuli poole tunni jooksul. Peale lõunat tuli veel üks vastus. Ja õhtul tuli ka traktor, mida ta tegi, ei tea, mina olin selleks ajaks juba tuhande kilomeetri kaugusel.

Siis üritasin tagajärjetult ühest veebipoest võimsamat murutraktorit osta. Kõik oli nagu kenasti, kuni postkasti laekus arve, millel ei olnud mitte see traktor,mida ma osta tahtsin, vaid hoopis teine. Müüja püüdis mulle selgeks teha, et see on sama hea. No ega ikka ei olnud küll. Pidasime kolm päeva kurja kirjavahetust, mille käigus üritasin talle selgeks teha, et asjaolu, et ostja on naisterahvas, ei tähenda siiski seda, et ta automaatselt ka püstijuhm oleks. Raha sain lõpuks tagasi,aga traktorit mul endiselt ei ole. Ehk peab vana väike tubli MTD ikka veel vastu.

Kolmapäeval üritasin Berliini lennule automaadis check-ini teha ja nagu kurjast vaimust vaevatud toppisin ID-kaardi valesse kohta. Automaat pani kaardi lõnksti pintslisse ja tuli abi otsima minna. Mõtlesin õudusega, et kui tuleb nüüd mingi teenusfirma kutsuda, jään ma lennust maha…ilmselt polnud ma aga ei esimene ega viimane, kes sellega hakkama sai, sest võti oli registreerimisletis lauasahtlis. Sain oma isikuttõendava dokumendi tagasi ja teine katse läks juba õieti. Tahtsin peaaegu uriseda, et nad võiksid neil masinatel erinevad pilud kuidagi ära märgistada, et lollid ka aru saaksid, aga eks juba härra Murphy teadis, et võimatu on teha midagi lollikindlaks, sest lollid on haruldaselt leidlikud.

Lend üle Helsingi Berliini kulges rahulikult, kui tavapärased jäätõrjega seotud hilinemised välja arvata.Kolmetunnist ooteaega Helsingis aitas sisustada tasuta internet.

See vana Deutsche Bahni külalistemaja, kus ma hetkel elan, on askeetlik, aga armas. Toad meenutavad küll pigem ühiselamut, aga voodid on mugavad.Ja siin majas on kuidagi väga hea olla. Isegi sellele vaatamata, et suitsetamas peab käima õues.

Jaanuarikuine Berliin meenutab meiekandi märtsi.Lumekuhjad on veel sulamata, aga tänavad puhtad ja kuivad. Sooja viie kraadi ringis, mis sisemaal on lausa mõnus. Pakkisin ettenägelikult vihmavarju kaasa, aga siiani pole seda vaja läinud.

Jõudsin järeldusele, et meie organisatsioonis tegeletakse tõsise soolise diskrimineerimisega. Tänasel tippnõupidamisel istus laua taga üheteistkümne eri riigi tippjuhte. Nende seas ei olnud mitte ühtegi meest.

Tänane tööpäev sai läbi, homne on ees. Laupäeval sama teed pidi tagasi. Noorem generatsioon kantseldab koeri, kütab maja ja lükkab vajadusel lund. Seal, kusagil kaugel kodus. Mõnus.

Esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Kümme aastat tagasi

...olin ma viimaseid päevi töötu. Uus töökoht oli küll käegakatsutavas ulatuses, mitmeetapiline konkurss Fontese personalifirmas läbitud ja mind selle võitjaks tunnistatud. Aga endal oli sellest hoolimata päris korralik hirm tuleviku ees.
Tööd olin ma selleks ajaks otsinud üle poole aasta. Saatnud sadu CV-sid ja kaaskirju. Lootusetus oli üsnagi üle pea löönud. Õnneks polnud päris tegevusetu, meie väikefirma veel kuidagimoodi hingitses. Kuigi juba suve algusest saadik oli selge, et mitte enam väga kaua. Igatahes kahe inimese sissetulekut sellest enam välja ei vedanud ja riskijulgem pidi minema.
Riskijulgusest tundus vähe tolku olevat. Nelja keele oskusest ja rahvusvahelise kaubanduse kogemusest samuti. Tunne oli selline, et äsja ette löönud neljakümnes eluaasta viskas mu automaatselt kandidaatide hulgast välja. Oli noorte ja ilusate aeg. Isegi vestlustele ei kutsutud.
Siis helistati Fontesest ja kutsuti konkursil osalema. Ma olin seda kuulutust näinud. Ma olin viimaste kuude jooksul läbi lugenud sadu kuulutusi. Ja valmis juba ka selleks, et kui muud üle ei jää, tuleb vastu võtta suvaline töökoht, mis ainult leiva lauale annaks ja üüri maksta võimaldaks.
Kes ei mäleta, siis aastal 2000 oli töötusega siinmail umbes samamoodi kui aastal 2010. Inimeste mälu on lühike.
Kui ma sellest konkursivõidust teada sain, lõin araks. Olin olnud praktiliselt kolmteist aastat iseenda tööandja. Ma ei olnud sugugi kindel, et ma suurorganisatsiooni reeglitele alluda suudan. See polnudki kerge.
Kui ma töölepingule alla kirjutasin, olin kindel, et ma üle neljakuise katseaja vastu ei pea. Mõtlesin pigem sellele, et see neli kuud on mul kindel sissetulek ja ma ei pea homse päeva pärast värisema.
Algas pöörane karussell, mille käigus püüdsin üles ehitada organisatsiooni, käia autojuhikursustel...koju vajusin vaid magama ja isiklik elu kui selline puudus mul paar aastat pea täielikult.
Kui karussell oli hoo sisse saanud ja suutis ilma vahetpidamata taga utsitamata keerelda, oli sujuvalt paar aastat mööda saanud ja ma ikka sellessamas kohas tööl.
Kümme aastat hiljem olen ma ikka samas kohas tööl. Ainult et koht ise on tundmatuseni muutunud. Küllap olen ma ka ise muutunud.
Ma poleks seda kümme aastat tagasi uskunud.
Olge oma soovidega ettevaatlikud, mõnel neist on kombeks täide minna.

Pühapäev, 2. jaanuar 2011

Nagu poleks olnudki,

seda viiepäevast puhkust, noh. Esiteks olen ma täpselt sama väsinud kui nädal aega tagasi. Teiseks ei saa ma aru, mida ma tegin. Mitte kusagil ei käinud, ainult korra poes ja naabrite juures aastat vahetamas. Mitte midagi tehtud ei saanud, peale ühe lävepaku ja tavaliste toimetuste, mis ühe maakodus elamisega paratamatult kaasas käivad. Lumi-puud-lumi. Lugesin läbi paar raamatut. Vaatasin ära mõned vaatamata DVD-d, Suhtlesin koertega rohkem kui tavaliselt. Suhtlesin sõpradega, nii reaalis kui virtuaalis. Ja saidki need viis päeva läbi nagu oleks kass saba peal ära kandnud.
Homme taas tööposti otsa ja miskipärast ei ärata see vähemalt hetkeseisuga minus üldse mitte mingit vaimustust. Võib-olla oleks sellist mõnepäevast talvepuhkusr targem mitte võtta, töörutiin saab rikutud, aga väljapuhkamisest on asi kaugel.