Täiskuuball

Tegelikult poleks ma viitsinud eile mitte kuhugi minna. Mu aju ja kere olid omavahel leppimatult tülli läinud ja kui aju käskis kerel end maast lahti ajada ja tegutsema hakata, saatis kere ta lihtsalt kuradile ja väitis, et ta on talv läbi lund lükanud ja enne seda on teda kolme aasta jooksul viis korda lõhki lõigatud ja kokku õmmeldud ja üleüldse on kõigesr siiber ja isegi lamamine on liiga väsitav tegevus.
Kuid sõbrannale oli lubatud ja juuksuri aeg kinni pandud, tuli end jalule ajada. Stiimuliks veel teadmine,et tegelikult on niigi neid üritusi, kus pikka kleiti ja pidulikku soengut kanda, niigi meie kolkamaal armetult vähe. Eelmisel aastal ma kaubanduskoja ballil ei käinud, üleeelmisel ka mitte - olin peale järjekordset katkilõikamist enam-vähem voodis. Nii et üle tüki aja ju oleks võinud. Lisaks olin eelmisel nädalal leidnud täpselt Mirjami tehtud kaelakeega ühte värvi kleidi ja ei saanud oma absoluutset värvimälu ometigi demonstreerimata jätta. Kleit oli küll numbrijagu suur, aga seda viga sai vanadest varudest pärit jakiga varjata.

Kodunt väljusin küll õigel ajal, kuid kümme kilomeetrit eemal tuli meelde, et olin telefoni koju unustanud.Tagasi. Telefon kotti ja uuele katsele, seekord märgatavalt kiiremalt. Õnneks ei olnud sinivalgeid teel ja juuksurisalongi uksest astusin sisse kaks minutit pärast kokkulepitud kellaaega. Vau, ütles juuksurineiu, kui mind sisse lehvimas nägi. Ja siis veelkord vau.
Soeng tuli tualeti vääriline ja see andis jõudu. Nii mõnelgi korral küsiti, kas ehted on kujundatud kleidi või kleit ehte järgi. Tegelikult ei kumbagi :).
Üritus oli tore, kuigi Gloria restoran jäi kutsutute arvule ilmselgelt väikeseks. Väga head sööki jätkus küll kõigile ja veini voolas ojadena, aga istumiskohtadega oli kitsas käes ja jalad väsisid ära. Leidsime vahepeal küll lobisemiseks kohakese veinikeldris, aga seal oli kohutavalt umbne ja vinguhaisune.
Programm oli vaatamistväärt, söök imehea, torti, ma nagu tavaliselt ei puutunud, aga välja nägi too küll fantastiline. Veinid olevat ka head olnud, ise piirdusin vee ja mahlaga.
Kesköine Tallinn oli rüve. Lühikesel teekonnal Gloriast Vabaduse platsi parklasse kohtasime vähemalt kümmekonda maani purjus inimest, neist üks isane lahistas vastu seina kusta. Öäkk.
Parkla uksel selgus kurb tõsiasi, et peale kella kümmet õhtul pääseb parklasse ainult parkimispiletiga. Mis oli otse loomulikult parklas asuvas autos, sest naiste õhtukotid ei ole ette nähtud lõpmatu arvu esemete mahutamiseks. Õigemini ei mahu nendesse kottidesse peaaegu mitte midagi. Õnneks kakerdas seespool üks lõbusas meeleolus meesisend, kelle tähelepanu kaks kätega vehkivat blondiini lõpuks äratada suutsid.

Viisin sõbranna hotelli ja võtsin suuna maanteele. Kuu oli taevas tõeliselt suur.  Südaöine liiklus oli üllatavalt tihe, täistulesid peaaegu ei saanudki kasutada. Lisaks paar ilmselgelt suitsiidikalduvustega jalgratturit ja mõned teeserval kakerdavad helkuriteta paarikesed. Koju jõudes limpsisin klaasi martiinit raamatulugemise kõrvale.
Täna keeldub kere endiselt koostööst ja ilusat ilma olen imetlenud peamiselt läbi akna. Noh, paar ringi ümber maja on ikka sooritatud.

KIngafriik

Mõningaid lapsepõlvest saadud hingearme kanname endaga läbi elu. Mõistan, et emal oli üksinda kahe lapsega raske ja iga kopikas majapidamises arvel. Sellegipoolest mäletan siiani eredalt, kuidas lonkasin koolist kodu poole tädi vanade kingadega, mis olid vähemalt numbrijagu liiga väikesed. Peatusin liivakasti juures ja istusin, et tulitavatele jalgadele mitte toetuda. Ja tõotasin enesele trotslikult, et kui ma kord iseseisvaks saan ja mul oma raha on, siis ostan endale nii palju kingi, kui ise tahan.
Vahepeal oli asi isegi hullem, nüüd olen niikaugele jõudnud, et vähemalt IGALT välisreisilt ei tule ma tagasi mitme paari kingadega. Aga patuselt palju on neid sellegipoolest kogunenud. Kingadega on teatavasti ka see lugu, et nad ei jää väikeseks ega suureks. Mõned lähevad moest, mõned mitte.
Õnneks ei ole ma haigestunud Carrie kombel vähemalt Manolo Blahniku või Ferragamo hullusesse. Olen mõlemat küll jalga proovinud, aga sellegipoolest on mulle jäänud saladuseks, misasi nendes kingades ikkagi nii palju maksab. Siiski on kingad ühed vähesed asjad, mille puhul ma kaubamärki vaatan. Materjalist rääkimata, kui see ei ole nahast, siis see ei ole jalats.
Nii suurel hulgal papudel on teatavasti elukohta vaja. Eelmine kingakapp lagunes juba ammu ära ja uut täispuidust ei leidnud kusagilt. Vahepeal elasid kingad kapi otsas karpides, pildid peal, aga kuna karbid olid eri värvi ja mõõtudes, käis see kirevus vaikselt närvidele. Kuni aasta lõpul komistasin Lasnamäel mingisse Läti mööbli poodi nimega Geko. Mõtlesin, et olen mingisse teise maailma sattunud, nii ilus mööbel ja nii madalad hinnad. Kaks rohkem kui meetrikõrgust täispuidust kingakappi sain hinnaga 738 krooni tükk, sest kõigele lisaks oli poes 50% allahindlus.
Oodata tuli kuu aega ja kolmapäeval helistatigi, et Teie mööbel on kohal. Reedel sain mahti Lasnamäel ära käia. Väike tõrvatilk ka ikka meepotis - kui mööblit tellisin, siis küsisin, kas asjad ka autosse tuuakse. Jaa, kinnitas müüjanäitsik, neil mees olemas. Reedel aga olid müügisaalis kaks venekeelset meeshinge, kes teatasid, et nemad pole mingid transad, ladu on koridori lõpus ja vaadaku ma ise, kuidas mööbel teiselt korruselt autosse saab. Kuna mu tõstevõime on endiselt piiratud, muutusin lõrisevaks mõrraks ja küsisin ettemaksuraha tagasi. Selle peale said kapid ilma minu abita autosse, ainult et üsna jabur, et pood ise sellist teenust ei paku või vähemalt ei hoiata, hädaga oleksin ju kellegi kaasa tassima saanud.
Täna asusin kokkupaneku kallale. Väike hirm oli nahas, et no nii madala hinna eest ju ei saa midagi normaalset olla, kindlasti detailid ei klapi või on kruvisid puudu. Tutkit. Mõnes kohas tuli natuke haamriga järele aidata, aga üldiselt läks sama valutult kokku kui näiteks Ikea. Ja ilus on ka.
Õhtuks olid papud uude kappi kolinud ja nüüd on mul toanurgas hunnik tühje kingakarpe, mis ilmselt ajapikku ahju rändavad. Ning ma lähen sealt Gekost vist uut köögikappi ka tellima.

Märk kui illusioon

Minu nõrkus erinevate stiilide, hilpude ja papude vastu on ilmselt geneetiline hälve. Või kasvatuse vili. Olen oma vanaisa kasvatatud laps ja enne teist ilmasõda Pariisis moodi ja rõivaste konstrueerimist õppinud ja eluaeg rätsepana leiba teeninud papa oleks midagi väga iroonilist nähvanud, kui ma oleksin tema silma alla millegi stiilituga ilmunud. Teksastega talle külla minna ei julgenud ma kuni tema surmani 1995.aastal. Papa teravast keelest tasus end eemale hoida.
Papa juurdelõikuslaua all olid lõikerullid, mida keegi isegi koristamise käigus puudutada ei tohtinud. Igale kundele tema individuaalsete mõõtude järgi konstrueeritud lõiked. Arvestades seda, et ükski inimkeha ei ole täiuslikult sümmeetriline, kellel üks õlg kõrgem, kellel teine rind natuke väiksem. Papa õmmeldud ülikonnad tegid igast kanarinnaga küürakast supermani ja kostüümidest ma parem ei räägigi...
See oli oma aja moekunst. Kuigi tollal nimetati seda lihtsalt rätsepatööks. Heaks rätsepatööks.
Võib-olla sellepärast pole mulle kuidagi, hoolimata armastusest hilbunduse vastu, kuidagi külge hakanud kaubamärgikultus. Sest olgu rõiva sisse kirjutatud Dior või Primark, see, mida müüakse jaekaubanduses, on ikkagi seeriatoodang, anonüümne, hingetu, tehtud keskmiste mõõtude järgi. Ja ma ei näe mingit mõtet seeriatoodangu eest (mis paraku ka kalliste kaubamärkide puhul on toodetud Bangladeshis, Vietnamis, Hiinas või Indoneesias, kus parasjagu odavam on) üüratut raha välja käia. Lihtsalt selle pärast, et nende kaubamärkide reklaamid ilmuvad formaadis A3 maailma kuulsates ajakirjadest ja nende poed asuvad maailma kalleimatel kaubatänavatel.
Oma imevähese telekavaatamise juures on pea ainus saade, mida olen viimasel kuul jälginud, on "Gok Wan´s Fashion Fix", teisipäeva õhtuti Kanal 11-st. Juba sama poisi eelmine saatesari "How to look good naked" oli tohutult hea ja oleks pidanud kuuluma iga sellise naise vaatamisvarasse, kes vähegi põeb mõne lisakilo või lisandunud eluaasta pärast. Seekordne saatesari kujutab endast duelli massimoe ja kõrgmoe vahel, hääletab publik ja juba viis nädalat järjest on kõrgmood massimoe käest pika puuga pähe saanud.
Kaubamärgifännid muidugi võivad nina kirtsutada ja mühatada, et pööbel pole kunagi kõrget kunsti ja kvaliteeti mõistnud. Paraku panevad samas saates järjekindlalt asjade kvaliteedi hindamisel puusse ka inimesed, kelle riidekapid roppkallitest esemetest kubisevad.
Ise sattusin kaks nädalat tagasi Heathrow lennujaamas asuvasse Harrodsi filiaali (päris-Harrodsis olen mõned aastad tagasi puhtast uudishimust käinud ja rohkem ei lähe). Olin just andnud pagasisse 22 kilose kohvri, täis kõige erinevamate ja Eestis enamuses tundmatute kaubamärkidega hilpe. Otsustades kõrgmoodi nuusutada, jalutasime siis Harrodsis. Ausalt öeldes ei leidnud ma ühtegi asja, mida ma selle raha eest osta oleksin tahtnud. Olen üle kahekümne aasta tekstiiliga tegelenud ja ma ei leidnud ühtegi materjali, mis oleks massimoest oluliselt parem olnud. Õmblustes rippusid niidiotsad samamoodi kui massimoe mudelitel. Nii et milleks...selliseid tuttavaid, kellele teatada, et ma ostsin eile Harrodsist Missoni kudumi, mul kahjuks või õnneks ei ole...
Maasikaks tordi peal kujunes Pierre Cardini ehetekomplekt, mida tahtsin lennukist osta, mis seal paraku otsas oli ja mille British Airwaysi superteenindus mulle silmpilkselt koju lubas saata. Estonia, no problem. Ausalt öeldes oleksin selle karbikese ostnud ka siis kui sinna oleks Tola peale kirjutatud - või üldse mitte midagi. Hind oli sellise koguse kudinate peale suht soodne ja karp ise tundus ideaalne reisidel kaasastassimiseks, hoiab kõik vidinad kenasti paigal. Kui ma täna postkontorist kättesaadu lahti pakkisin, olin sellegipoolest pettunud - oleksin ma sama kvaliteediga asja sama raha eest ostnud Istanbuli turult, oleksin oma ostuga täiesti rahul olnud. Aga halvasti kleebitud ja kõverate otstega pappkarp kirjaga Pierre Cardin tekitas pettumuse. Et kui on märk, võiks ikkagi natuke nagu kvaliteeti olla. Paraku ei olnud.
Kõrvarõngastel iseenesest polnud viga, aga selleks, et ära arvata, et tegemist on Cardini, mitte hiina poest pärit tootega, peaks ilmselt kõrvas kandma ka karpi :D. Kuigi see ilmselt eriti kaua vastu ei peaks...

Kostüümid ja naelad

Ausalt, ma ei ole kostüümikandja. Minu jaoks on see pisut liiga pauerwomanlik riideese ja nagu kõiki lühikesi naisi, kipub ka pisut tünjaks ja kandiliseks tegema. Pealegi tunnen end nii formaalses riietuses kuidagi ahistatuna. Teksakandja ma ka ei ole, minu lemmikriietusese on kleit. Ei pitsita, ei hõõru, ei ahista.
Lisaks tundub, et kostüümidel on ka midagi minu vastu. Viimane kord, kui mu autol rehv katki läks, tulin ma Tallinna Raekojast vastuvõtult, heleroosa kostüüm seljas ja nii ma siis seal õilmitsesin Luise tänava ääres, kuni autoabi kohale jõudis.
Tänahommikusse komplekti kuulusid liivakarva pükskostüüm, kõrged kontsad ja ehitusarmatuuri tükk paremas tagarehvis. Mis võis ka omaenda õuelt pärineda, olles seal kuuriehitusest saadik salakavalalt õiget hetke oodanud. Või sobivat kostüümi valinud.
Rehv vajus tühjaks pooleteise kilomeetri kaugusel kodunt. Esimene valik oleks olnud koju tagasi minna ja teine auto võtta. Ühtviisi väheahvatlevana tundusid nii kaheksasentimeetristel kontstel koju tagasilonkamine kui ka hilisem ülemõõdulise Lumehelbekese mõnesse kesklinna parkimismajja toppimine. Ma ei taha eriti sinna isegi parketimaasturiga minna.
Kutsusin ikkagi autoabi välja. Kolmveerand tundi, mis nende kohalejõudmiseks kulus, jalutasin mere ääres, hingasin sirelite lõhna sisse ja pidasin vajalikke töökõnesid. Midagi ei jäänud tegemata.
Seda vist nimetataksegi produktiivseks kaugtööks.
Liivakarva kostüüm läheb annetuskotti sellegipoolest ja homme panen kleidi selga.

Kappide koristamise aeg

Trulla tegi tuleohutusest nii eeskujuliku postituse, et ma tundsin ka kohe vajadust natuke inimesi harida. Sel teemal, millest ma ise vast päris palju tean ja mis omakorda hakkas peas keerlema tänu Biankale. Kuna siin blogis on viimasel ajal ringi vaadanud pea seitsesada inimest nädalas, on vast sellest infost kellelgi midagi kasu ka.
Esiteks, keskkonnaministeeriumi ametlik seisukoht on siiamaani, et kasutatud riided ja jalatsid on prügi ja lähevad ladustamisele prügimäele. Selle kohta tahaksin alati uriseda, et loll jutt suhu tagasi ja kiiresti. Seda enam, et samasugust jama ajavad suust välja ka meie niinimetatud ökodisainerid, kelle ainukeseks eesmärgiks näib olevat iseennast ja oma toodangut promoda. Aga see on juba eraldi teema.
Lõuna-Soomes, elanikkonnaga umbes kolm miljonit inimest, koguti ja saadeti 2008.aastal taaskasutusse 7,6 miljonit kilo kasutatud riideid ja jalatseid (www.uff.fi). Kogus on raskesti hoomatav, aga ehk annab parema ülevaate see, et ühte suurde rekkasse mahub umbes 15 tonni riideid. Nii et kui kogu see hunnik autodele laadida, läheks vaja 507 veoautot ja selle autorongi kogupikkus oleks 7,6 kilomeetrit. Meie keskkonnaministeeriumi arusaama kohaselt oleks tulnud kogu kupatus prügimäele saata, soomlased saatsid kõik taaskasutusse. Kumb on tulevaste põlvede suhtes inimlikum suhtumine, pole mõtleval inimesel raske arvata.
Kui kõrvale jätta kampaaniad, glämmilaadad ja muud ühekordsed üritused, tegelevad riiete ja jalatsite kogumisega Eestis peamiselt Uuskasutuskeskus ja Humana. Mõlemal oma spetsiifika, Uuskasutuskeskus võtab lisaks riietele vastu ka raamatuid, mööblit, plaate jms, aga nemad vaatavad toodu ükshaaval üle ja sellele on tingimus, et asi peab olema müügikõlbulik. Humana spetsiifika on kitsam, riided, jalatsid, kodutekstiil ja mänguasjad. Kuid selle eest võib nende kauplustes asuvatesse kogumiskastidesse panna ka asju, mis otseselt müügikõlblikud enam ei ole. Kui veelkord numbrite keeles rääkida, siis võib öelda, et igast kümnest esemest, mis Humana kogumiskastidesse pannakse, läheb 1-2 käitlemiskulude katteks müüki (ja kui ühe kuu jooksul maha ei müüda, annetatakse abivajajaile Eestis), 3 saadetakse humanitaarabina Aafrikasse, 4-5 läheb ümbertöötluseks ja üks läheb prügimäele. Kusjuures prügimäele läheb tõesti see, mis kuidagi enam ümbertöötlemiseks ei kõlba, alates sellest aastast on isegi üksikutele ilma kontsata jalatsitele leitud tarbija - maamiinide poolt vigastatud inimesed Aasias ja Aafrikas.
Mida Humana oma kogumiskastides näha tahab: eelkõige puhtaid asju, kulumisastmest sõltumata. Kui asi on puhas, kuigi kulunud või katkine, saab selle saata ümbertöötlemiseks. Puhtaid veel sellepärast, et teatavasti mustad riided lehkavad. Ja selle leha võtab enesesse ka puhas tekstiil, millega inimesed enne annetamist on vaeva näinud ja puhtaks pesnud. Triikimine ei ole vajalik. Kastidesse võib tuua riideid, jalatseid, kardinaid, voodipesu, laudlinu, käterätikuid, ühesõnaga kõike seda, mis tekstiili või jalatsi mõistesse mahub. Samuti vähegi kasutuskõlblikke mänguasju, pudipadi, ehteid. Kulda ja hõbedat pole vaja :). Äraantavatel esemetel tuleks üle kontrollida taskud, kuuldavasti on sorteerijad leidnud sealt mida iganes...
Kogumiskastidesse kogutu pakitakse kohapeal kaupluses, olgu siis Tallinnas, Tartus või Pärnus, kottidesse ja saadetakse sorteerimiskeskusse ilma seda kaupluses üle vaatamata. Nii et narmendava servaga köögirätiku pärast põdeda ei maksa.
Kogumiskastidesse ei maksaks panna katkiseid kandmiskõlbmatuid jalatseid, katkiseid mänguasju, õli- ja värviplekkidega tekstiilesemeid. Aga kui te pärast ihnurist vanavanatädi matuseid avastasite tema korterist nõukogudeaegse voodipesulao, siis selle võib Humana kasti viia küll. Soovitavalt läbipestuna, sest sellised asjad lähevad otse humanitaarabina Aafrikasse ja seal on pesumasinatega üldiselt kehvasti. Rääkimata elektrist.
Küsimusi aga pidavat saama esitada meiliaadressil mari@humanae.ee
Kaupluste-vastuvõtukohtade aadressid saab siit: Tallinnas, Tartus, Pärnus.

Eale mittevastav riietus

Mõtlesin nagu tavaliselt hommikul oma päevaplaani läbi, sest tihtilugu sõltub sellest, mida ma selga panen. Jõudsin järeldusele, et kontorist täna välja ilmselt ei roni ja ka eriti tähtsaid kokkusaamisi pole plaanis. Lisaks õhtune kosmeetikuaeg, kus peaks olema seljas midagi mittekortsuvat ja mugavat. Seega said valikuks M&S pehmest hallist trikoobukleest püksid, sama firma must kolmveerandvarrukatega topp ja Kappahli poolde reide ulatuv tuunika, musta-valge-punase ja hallikirju. Mõned sobivad hõbevidinad, kell, ja valmis minekuks.
Vaatasin peeglisse ja miskipärast tuli seosetule meelde paar situatsiooni. Üks mu oma ema kaeblemine selle üle, et eale mittevastavaid riideid pole kusagilt saada. Teiseks paar lõbusat situatsiooni Koplis elamise perioodist, kus ma tänaval vähemalt korra nädalas vene pensionäride käest sõimata sain eale mittesobiva riietuse pärast. Kolmandaks hiljutine mälupilt Kanaaridelt, kus bussipeatuses vaatasin pikalt üht imekaunist ja väga hästi riides olevat naist, kes võis vanuselt olla kindlalt üle seitsmekümne - hele pluus, heledad püksid, tume kardigan, komplekt, mis näeks ühtviisi hea välja nii kahe- kui kaheksakümneaastase seljas.
Ja siis mõtlesin sellele, et millest küll tuleb see ühiskondlik surve võimalikult märkamatuks jääda, kui sa ei ole enam kahekümneaastane, vähemalt meetripikkuste jalgadega ja ei mahu suurusesse 34? Mitte kusagil mujal maailmas pole ma tänavatel sellist põdemist märganud kui endise N.Liidu aladel, Lääne-Euroopa inimesed, vanusest sõltumata, käivad stiilselt ja isikupäraselt riides. Loomulikult ei kanna keegi töö juures ultraminiseelikut, nabapluusi või põlvini dekolteed, aga nende riiete koht ei olegi tööl. Ka noorte puhul. Olen isegi tööletulnud müüja koju riideid vahetama saatnud, kui pluusikaelus on ammu ära lõppenud, aga dekoltee ripub ikka edasi.
Selleks, et hea välja näha, pole vaja kanda asju, mida ühiskondlik arvamus heaks kiidab, vaid neid, milles ise end hästi tunned. Ja vaadata tuleb mitte passi, vaid peeglisse. Nii eest, tagant kui külje pealt, muuseas. Selleks,et seelikusaba vöö vahel ei oleks. Mitte selleks, et veenduda, et Sa ikka veel pole hakanud välja nägema nagu Demi Moore. Enamik inimesi ei hakkagi.
Igatahes minu 25-aastane kolleeg pistis hetk tagasi nina ukse vahelt sisse, ja kommenteeris, et sa näed jumalast lahe välja. Mida oligi tarvis tõestada.

Hiidnaise rõivaotsingud

Et asi täiesti selge oleks, avaldan kohe ka tänahommikuse seisuga strateegilised mõõdud, pikkus 163 ja muud mõõdud 100-82-110. Sisuliselt suudaksin end pressida ka numbrisse 42, aga vananedes muutub inimene esiteks mugavamaks ja teiseks, operatsiooniarmid eriti möödanahka riideid ei armasta. Seega eelistan numbrit 44. Dieeti pidama hakata ei kavatse (ja arstid ei lubaks ka) ja enamjaolt saan oma vana kerega päris hästi läbi.
Tunnistan ausalt üles, et pole kohalikes rõivapoodides oma poolteist aastat käinud ja miskipärast lootsin, et asi on viimasest korrast paremaks läinud. Sest kui ma lähen kusagil mujal Euroopas rõivapoodi, pole mul oma suurusele rõivaste leidmisega mingit probleemi.
Aga kus sa sellega. Kõige hullem oli see, et mul oli üsna täpne ettekujutus sellest, mida ma tahan. Vabaajapükse, heledaid. Stretsist või keskelt kummiga, et pikkadel sõitudel mugav oleks. Paljude taskutega, et käekotti ei peaks kaasas tarima. Kammisin läbi Sikupilli ja Ülemiste keskused, pood poe järel. Hindu ei vaadanud, ainult numbreid ja mudeleid. Tulemus: selliseid pükse on kaubanduses lademes, ainult et... kõige suurem number on 40, harvadel juhtudel ka 42. Numbrile 44 on pükstevalik järgmine:
a)pikad paksemad mustad püksid talveks
b) pikad õhemad mustad püksid suveks
c) dressid
Noh, kui aus olla, siis Seppälast leidsin ka ühed mustad lühikesed püksid (aga musta ma ei tahtnud) ja Takko Fashionist ühed roosad mikropüksid, mis nägin välja nagu perverdi märg unenägu.
Püksata ma siiski ei jäänud, päästjaks osutus Humana pood. Helesinised Dorothy Perkinsid, enam-vähem uued, istusid nagu valatult, hind 50% allahindlusega 64.50.
Ja palun ärge enam mitte kunagi küsige mu käest, miks ma ostan oma riided eranditult välisreisidelt või kasutatud riiete poodidest.
Mida ma ei mõista, on see, et kui ma vähegi ringi vaatan, näen ma tänaval oluliselt suuremaid inimesi kui mina ja sugugi mitte vähe. Kõik ei tuiska mööda maailma ringi nii nagu mina, aga alasti pole ka keegi. Kust nad oma riided saavad?

Mis aga kummalisustesse puutub, siis nendest kirjutamine on plaanis. Aga Algarvul on õigus, ma olen päris põhjalikult töösse sukeldunud olnud ja tegelikult seda lausa nautinud. Sest kevadine ligi kolmekuine sundtegevusetus on andnud teadmise, et tegelikult on täie rauaga tööd teha vahel ju päris mõnus. Ja ülejärgmisest nädalast algab puhkus nagunii.

Viimaks ometi selline hommik,

kus saab paljajalu ja öösärgis õue minna, kohvitass ja läptop kaasas. Taevas on küll pisut vines, pole välistatud, et vihmalubadus millalgi ka täitub, aga vähemalt seni katsun eestimaisest juunihommikust küll viimast võtta. Kartsin küll, et wifi basseini äärde ei ulatu, aga ennäe imet, toimetab küll. Nii et praegu tunnen end küll täieliku mõisaprouana, roosid õitsevad, purskkaev suliseb ja päike paistab. Mõnus.
Möödaminnes tuvastasin küll fakti, et peenrasse on järjekordselt nõgesed tekkinud (nõgesed, naadid ja varemerohi lihtsalt jumaldavad meie savist ja kivist pinnast), aga ei viitsinud nii varajasel tunnil neid mõrvama hakata. Selleks oleks pidanud nahkkindad välja otsima jne.jne. Liiga keeruline.
Kui välja arvata, et kolli pani äsja vastu mu sigaretti oma saba põlema (jäle kärsahais), kauka teeb teisel pool maja mingeid hääli, mille kõrval Baskerville´i koer tunduks süütu kääbuspuudlina, ja kass oleks kividel balansseerides äärepealt basseini lajatanud, on tõepoolest kena ja rahulik. Igav selle loomaaiaga igatahes ei hakka.
Lugesin eile õhtul mingit Reet Ausi järjekordset sõnavõttu second-handi teemal ja läksin taas karvaseks. Ma ei suuda aru saada, kuidas tütarlaps saab kirjutada taaskasutuse alast magistritööd (ja huvitav oleks teada, kes on ta juhendaja), kui ta ajakirjanduses alatasa oma äärmiselt puudulikke ja ühekülgseid teadmisi demonstreerib. Eriti pani mind silmi pööritama lause, et Eestist kogutud kasutatud riided on keskkonnasäästlikumad kui sisse toodud kasutatud riided. Mnjah. Arvesse võttes, et Eestis peale mõne üksiku tegija enam valmisriideid ei toodagi (liiga kallis, ka nt. Baltika osad asjad tulevad alltöövõtuna idast), ei suuda ma küll aru saada, kuidas eestlase seljas olnud Lindexi hõlst saab olla keskkonnasäästlikum kui soomlase või rootslase seljas olnu? Ja kes mäletab, millal Eestis viimati rõivakangast toodeti? Kreenholm ei lähe atvesse, nende spetsiifika on siiski kodutekstiil ja karta on, et neidki kaua pole. Iseenesest võib ju olla päris hea meel, et meil kangatootjaid ei ole, tegemist on kaunis keskkonda kurnava tootmisharuga. Aga lõpptulemus on siiski see, et kõik see mis meil poes, seljas või kapis on, on Eestisse imporditud. Kui tegemist ei ole just maavillase kampsuniga, mille villa päritolu kindlalt teada on.
Ja teine jaburus, millega inimesi lollitada, on kogu see tants ümber orgaanilise puuvilla. Jah, keemiat ei kasutata ja see on muidugi hea. Aga joogivett kulub kordades rohkem, kui tavalise puuvillakasvatuse juures. Ja just vesi on see ressurss, millega maapalli peal olukord järjest kriitilisemaks muutub.
Ühesõnaga, silmaringi piiratus oli ja jääb asjaks, mis mul karva turri ja silmad põlema ajab. Ja ma kuidagi ei parane sellest. Kuigi selles vanuses juba võiks.