Kolmapäev, 23. märts 2011

Vana hobuse hapud kaerad

Kui detsembri algul suur perekondlik laialikolimine toimus, tekkis mul alguses tunne, et äkki hakkab pikkadel talveõhtutel üksinda maamajas igav. Etteulatuvalt võib öelda, et see tunne oli täiesti vale, mul ei ole mitte kordagi üksinda igav hakanud ja pigem jääb ajast puudu, aga see selleks. Ühesõnaga, selleks, et potentsiaalset igavustunnet juba eos tõrjuda ja võib-olla end ka natuke emotsionaalselt upitada, tegin endale profiili ühte välismaisesse tasulisse tutvumisportaali. Miks välismaisesse - Eesti on esiteks nii väike, et siin anonüümseks jääda on praktiliselt võimatu, pealegi on kogemus näidanud, et minuvanuste eesti meeste arvates tuleks üldjuhul minuvanused naised kas jää peale surema viia nagu eskimod oma vanuritega vanasti tegid, teine variant on, et vajatakse toatüdruk-sokipesijat ja kolmas variant on, et 25-aastane noormees pakub head seksi täieliku ülalpidamise eest. Kõiki kolme varianti soovisin juba eos vältida.
Tasulise portaali aga valisin just nimelt selle kolmanda variandi vältimise nimel, sest see pole kaugeltki kohalik probleem.
Minu mõte aga oli rohkem tõesti see, et pigem sooviks kirjasõpra, kellega kirja teel natuke lobiseda, oma inglise keelt rohkem vormis hoida, kui vaid majandusnäitajatest rääkides. Mõttes lubasin endale, et päris kindlasti ei hakka ma kirjutama kellegagi, kes elab lähemal kui tuhat kilomeetrit ja üleüldse soovitavalt mida kaugemal, seda parem. Sest reaalelulised suhted on küll viimane, mida ma soovin.
Tulemus oli täiesti ootamatu, juba esimesel päeval saabus üle viiekümne kirja ja ma poleks neile vastata jõudnud isegi siis, kui ma seda soovinud oleksin. Paarile siiski vastasin. Kuid juba esimestel päevadel sain selgeks, et tegelikult ma ei viitsi kirjutada ja ei viitsi ka suhelda. Mul on omaenese personaalses mullis parasjagu nii hea ja roosa olla, et ma lihtsalt ei taha, et keegi mind selles segaks.
Kõige jamam on see, et ma ei saa seda profiili nüüd ka maha võtta enne, kui ettemakstud raha otsa lõpeb ja kirju tuleb endiselt. Kirjutajate ees on päris paha tunne - no mida ma pidin seda profiili sinna toppima, kui ma tegelikult suhelda ei taha. Üsna imelik on ka selgitada, et sorry, probleem pole Sinus, vaid minus. Igatahes on mu Gmaili postkast lootusetult lugemata kirju täis ja kui ma mõnele inimesele pole nädalaid vastanud, siis palun vabandust, ma pole seda kirja ilmselt märganud või olen selle kogemata hulkkustutamise käigus välja visanud...
Lisaks veel tõdemus, et tuhat kilomeetrit ei ole piisav vahemaa, majanduslikult kindlustatud inimene võtab lennukipileti ja kui sa siis kohtama minna ei taha, pead lihtsalt valetama...mis ei ole mu tugevaim külg ja paneb mind põdema.
Moraal nagu alati, olge oma soovidega ettevaatlikud, need võivad täide minna. Ja katsuge siis tulemustega toime tulla.

Pühapäev, 20. märts 2011

Elu nagu seebiooperis

Mu lemmiktsitaatide hulka on kuulunud juba aastakümneid ühe prantsuse kirjaniku (no ei tule nimi hetkel meelde) ütlus, et inimesed, kes kirjutavad romaane, ei ela neid läbi. Ja inimesed, kes elavad läbi romaane, ei kirjuta neid. Kunagi vabandasin selle tsitaadiga end oma eesti keele õpetaja ees, kes oleks mind meelsasti näinud rohkem kirjutamas ja eesti keelt õppimas, tema suureks pettumuseks valisin ma hoopis majandusteaduskonna ja pole seda kunagi kahetsenud.
Aga seebiooperlikke situatsioone on elu hiljem rohkesti pakkunud ja mõni on olnud ka tõepoolest selline, et mingi Mehhiko seep kahvataks selle kõrval. Memuaaride kirjutamiseks olen aga liiga laisk, ja kes neid ikka lugeda viitsiks...
Elu aga võib seep olla ka praegu. Reede õhtul logelesin parajasti arvuti ees, kui Facebook sissetulevast kirjast märku andis. Saatja mulle tundmatu tütarlaps ja kirja sisuks vaid üks küsimus: kas ma olen (minu isa) tütar. Vastasin jaatavalt ja küsisin, kas me oleme kuidagi seotud. Vastus oli kiire ja hämmastav - jah, oleme. Minu isa on ühtlasi tema vanaisa.
Päris tooli pealt ma maha ei kukkunud, sest kuulujutu tasemel olin ma kuulnud, et mu isal pidavat olema vallaspoeg, kes on mu õest vaid loetud nädalad vanem ja kannab sama nime, kui mu isa. Midagi täpsemat ei teadnud ja polnud ka kellegi käest küsida. Mingil ajahetkel aastakümneid tagasi olen küll mõelnud, et otsiks oma poolvenna üles, aga kuidas otsida inimest, kellest ei tea midagi peale eesnime ja väga ligikaudse sünniaja...sinna need otsingud jäidki. Ja kui aus olla, siis pole ma sellele väga palju mõelnud ka. Kui tema oleks mind leida tahtnud, oleks see olnud kaunis lihtne, peale kunagist lahutust võtsin tagasi oma neiupõlvenime, seega olen täpselt sama nimega kui sündides ja kõikvõimas Google teab minust ikka üsna palju. Igatahes leidis mu vennatütar mu päris hõlpsasti. Elagu sotsiaalvõrgustikud.
Kui algul suhtusin natuke umbusklikult, siis kell pool kaksteist öösel potsatasid mu postkasti pildid ja neid avades vaatasin oma viisteist aastat tagasi surnud isa silmadesse. Enam polnud mingit kahtlust.
Suhtlesin oma vennatütrega vist kella poole üheni öösel, juttu jätkus kauemaks. Vend ise olevat Tais puhkusel ja ei tea meie kontaktist veel midagi. Tütar lubas temaga rääkida, kui vanemad tagasi tulevad.
Nii et kui asjad sujuvad, kohtume aprillis vennaga, keda pole kunagi kohanud.
Elu on põnev.
Õeraasu sünnipäeva puhul aga käisime Nokias Gregoriani kuulamas, hea oli. Noorem põlvkond sai ka kaasa võetud, noormees ja tütarlaps, kaks armunud turteltuvi. Nii armas. Muusika oli vapustav ja etendus vägev, tuld ja pauku laval nii palju, et ma hakkasin vahepeal juba kahtlustama, et etenduse kulminatsiooniks kujuneb Nokia sprinklersüsteemi töölehakkamine ja kõik külastajad lahkuvad läbivettinutena, seda õnneks siiski ei juhtunud.

Teisipäev, 15. märts 2011

Elu võimalikkusest maal vol. ...

Kaks nädalat tagasi sai perearstiga kokku lepitud, et teen sel nädalal uue vereanalüüsi ja lippan siis uuesti ka tema kabinetist läbi. Veel 3.märtsil asusid nii labor kui arst samas majas ja analüüsi vastuse sai viis minutit peale verevõtmist. Täna hommikul aga ilutses Keila haigla labori uksel silt "Labor suletud. Analüüse saab anda Akadeemia tee 15b".
Riidehoiutädi kehitas resigneerunult õlgu: "Iga päev kaob midagi ja ega keegi sellest ette teata...".
Egas midagi, istusin uuesti autorooli ja sõitsin teise linna vereanalüüsi andma. Õnneks oli nagunii sinnapoole asja, kuigi tavaliselt nii suure ringiga poleks läinud. Perearsti juurde tagasi loomulikult minema ei hakanud, see oleks tööpäevast juba liiga suure tüki ära kulutanud.
Mõtlema hakkasin hoopis sellele, et mida ma siis oleksin teinud, kui oleksin ikka tõeliselt haige olnud...viimati sattusin perearsti juurde viis aastat tagasi 39-kraadise palavikuga ja siis ma küll poleks olnud suuteline autoga 20 km kaugusele vereanaüüsi andma minema. Ühistranspordiga ka mitte, sellega oleks pääsenud küll Keilast Õismäele, aga kuidas edasi Akadeemia teele, seda ma ei suutnud esimese hooga isegi välja mõelda. Teiste nakatamisoht viirushaiguse puhul veel kõige krooniks.
Mnjah. Elamaks maal peab olema noor, terve ja võimeline igas asendis autot juhtima.