Ei sheeri

Pärast seda, kui meie küla improviseeritud naisansambel jaaniööl minu soleerimisel "Nõia elu" esitas, on meie küla mehed miskipärast arvamusel, et ma oskan laulda, Vabandada võib seda eksitust ainult asjaoluga, et kellaaeg oli hiline ja jaaniöö...nojah, umbes samamoodi, nagu kõik naised pidid õhtu edenedes ilusaks muutuma. Laulsime tookord kambakesi varase hommikuahetuseni.
Igatahes kui Ühtelaulmine välja kuulutati, siis otsustati, et meie küla on ka käpp. Koht olemas, elekter ühendatud,  keegi pidi orgunnima projektori, keegi ekraani, söögid-joogid jne. Üheskoos laulmine ka muidugimõista.
Aga kui selle laulmise repertuaar paar päeva tagasi mu meilikasti potsatas, vajus vähemalt minukese suukene küll ikka väga pikalt töllakile. Kuna viimane koorilaulukogemus jääb keskkooliaegadesse (ja siis teatavasti olid sellised laulud pea et keelatud ja üleüldse oli tegemist kammerkooriga, kuhu tollasel laulmisõpetajal õnnestus ka pisut gospelit sisse smuugeldada...), suudaksin ma enam-vähem ära laulda kaheksast laulust kaks või kolm, ülejäänute puhul läheks vaja kõigepealt nooti ja seejärel harjutamist, igatahes rahvalikust üheslaulmisest, millega igamees hakkama saaks ja mis tõeliseks rahvaürituseks kujuneks, on asi ikka vägaväga kaugel.
Kahju tegelikult. Meie tuleme küll kokku ikka, ehk paneme suure ekraani ka üles, kui ilma on õues vaatamiseks. Oleme niisama koos ja lõbusad, nagu selle seltskonnaga ikka. Aga ei registreeri ega sheeri ja suure tõenäosusega ka ei laula. Kui, siis hiljem ja midagi muud.

 

Täiskuuball

Tegelikult poleks ma viitsinud eile mitte kuhugi minna. Mu aju ja kere olid omavahel leppimatult tülli läinud ja kui aju käskis kerel end maast lahti ajada ja tegutsema hakata, saatis kere ta lihtsalt kuradile ja väitis, et ta on talv läbi lund lükanud ja enne seda on teda kolme aasta jooksul viis korda lõhki lõigatud ja kokku õmmeldud ja üleüldse on kõigesr siiber ja isegi lamamine on liiga väsitav tegevus.
Kuid sõbrannale oli lubatud ja juuksuri aeg kinni pandud, tuli end jalule ajada. Stiimuliks veel teadmine,et tegelikult on niigi neid üritusi, kus pikka kleiti ja pidulikku soengut kanda, niigi meie kolkamaal armetult vähe. Eelmisel aastal ma kaubanduskoja ballil ei käinud, üleeelmisel ka mitte - olin peale järjekordset katkilõikamist enam-vähem voodis. Nii et üle tüki aja ju oleks võinud. Lisaks olin eelmisel nädalal leidnud täpselt Mirjami tehtud kaelakeega ühte värvi kleidi ja ei saanud oma absoluutset värvimälu ometigi demonstreerimata jätta. Kleit oli küll numbrijagu suur, aga seda viga sai vanadest varudest pärit jakiga varjata.

Kodunt väljusin küll õigel ajal, kuid kümme kilomeetrit eemal tuli meelde, et olin telefoni koju unustanud.Tagasi. Telefon kotti ja uuele katsele, seekord märgatavalt kiiremalt. Õnneks ei olnud sinivalgeid teel ja juuksurisalongi uksest astusin sisse kaks minutit pärast kokkulepitud kellaaega. Vau, ütles juuksurineiu, kui mind sisse lehvimas nägi. Ja siis veelkord vau.
Soeng tuli tualeti vääriline ja see andis jõudu. Nii mõnelgi korral küsiti, kas ehted on kujundatud kleidi või kleit ehte järgi. Tegelikult ei kumbagi :).
Üritus oli tore, kuigi Gloria restoran jäi kutsutute arvule ilmselgelt väikeseks. Väga head sööki jätkus küll kõigile ja veini voolas ojadena, aga istumiskohtadega oli kitsas käes ja jalad väsisid ära. Leidsime vahepeal küll lobisemiseks kohakese veinikeldris, aga seal oli kohutavalt umbne ja vinguhaisune.
Programm oli vaatamistväärt, söök imehea, torti, ma nagu tavaliselt ei puutunud, aga välja nägi too küll fantastiline. Veinid olevat ka head olnud, ise piirdusin vee ja mahlaga.
Kesköine Tallinn oli rüve. Lühikesel teekonnal Gloriast Vabaduse platsi parklasse kohtasime vähemalt kümmekonda maani purjus inimest, neist üks isane lahistas vastu seina kusta. Öäkk.
Parkla uksel selgus kurb tõsiasi, et peale kella kümmet õhtul pääseb parklasse ainult parkimispiletiga. Mis oli otse loomulikult parklas asuvas autos, sest naiste õhtukotid ei ole ette nähtud lõpmatu arvu esemete mahutamiseks. Õigemini ei mahu nendesse kottidesse peaaegu mitte midagi. Õnneks kakerdas seespool üks lõbusas meeleolus meesisend, kelle tähelepanu kaks kätega vehkivat blondiini lõpuks äratada suutsid.

Viisin sõbranna hotelli ja võtsin suuna maanteele. Kuu oli taevas tõeliselt suur.  Südaöine liiklus oli üllatavalt tihe, täistulesid peaaegu ei saanudki kasutada. Lisaks paar ilmselgelt suitsiidikalduvustega jalgratturit ja mõned teeserval kakerdavad helkuriteta paarikesed. Koju jõudes limpsisin klaasi martiinit raamatulugemise kõrvale.
Täna keeldub kere endiselt koostööst ja ilusat ilma olen imetlenud peamiselt läbi akna. Noh, paar ringi ümber maja on ikka sooritatud.

Kultuuri nuuskimas

Üle tüki aja sai õhtune aeg linnas veedetud. Püüdsingi mäletada, millal viimane saalisistumine oli, berberi peod jms välja arvata, siis Odessa ooperiteatri Giselle maikuus. Seekord siis värske Nokia Kontserdimaja ja Gregorian.
Olin küll üks nendest, kes vana Sakala mahalõhkumise vastu hääletas, aga pika vihaga ei ole, mis läinud,see läinud. Tulemus tundub kaunis hea olevat ja korralikke kontserdisaale meil teatavasti liiga palju ei ole. Sellesse niinimetatud Saku Suurhalli plekk-kuuti mina oma jalga rohkem ei tõsta, tulgu sinna esinema kestahes. Aga uude Solarisse läheks küll - hea koht, hea parkida, hea akustika, mugavad toolid, laiad reavahed, palju ruumi fuajeedes ja ohmisõnn, isegi ruumid suitsetajatele. Ei aetudki õue ukse ette mittesuitsetajaid ahistama ja neile suitsu näkku puhuma.
Suurte rahvakogunemiste puhul on minusuguse eraku jaoks kaks probleemi, esiteks helid ja teiseks lõhnad. Olen ise mõelnud, et kui ma ei suitsetaks (mis teatavasti vähendab lõhnatundlikkust), kui hull see asi lõhnadega minu jaoks siis oleks...kui isegi praegu erinev segu tugevatest parfüümidest ja eri inimeste lõhnadest võib mul pea valutama ja halvemal juhul isegi iiveldama ajada. Viimase vastu aitab eelnev söömine, mida me Lidos ka tegime.
Kontserdi esimeses osas püüdsin aru saada, kas a)minu kõrvad on vaiku täis b)heli on ebapuhas 3)diktsioon on võimatult halb, aga ühestki sõnast ma aru ei saanud ja muidu fantastilise esituse puhul see häiris ja päris kõvasti. Teiseks osaks olin oma ajukääre püüdnud veenda, et nad laulavadki mingis sellises keeles, mida ma sõnagi ei oska, kopti või suahiili näiteks...siis tuli puhta heli nautimine juba paremini välja. Amelia Brightmani kaunis hääl sarnanes tämbrilt vägagi vanema ja kuulsama õekese Sarah´häälele, oleks võinud isegi segi ajada. Ning üldiselt oli ikka päris meeldiv ja võimas elamus.
Nagu selgus, juutuubist videot bloggerisse kopeerida ma ei oska, seega panen lihtsalt lingi.
Hulleim asi õhtuste väljaskäimiste juures on muidugi kojujõudmine südaöösel ja magamasaamine kella ühe paiku, terve tänane päev seega rikutud. Reziimirikkumised ei sobi mulle viimasel ajal kohe üleüldse.

Kuidas Tartus kolm korda ära eksida

Mitte et mul Tartu vastu midagi oleks, kena rahulik jõeäärne linnake. Aga kuidagi on juhtunud nii, et mul pole selles linnas aastakümneid ühtegi tuttavat elanud. Ülikooliaegadel sai veel vanadel koolikaaslastel külas käidud, aga siis jäi paarikümneaastane auk ja viimasel ajal ainult töösõidud - hommikul Tartusse, punktis X asjad kähku aetud ja õhtuks koju tagasi. Mistõttu Tartu liiklusskeem on minu jaoks paras Sannikovi maa.
Algas see pull tegelikult sellest, et suutsin saadetud meilist miskipärast Ateena keskuse asemel välja lugeda Atlantise keskuse. Võib-olla seetõttu, et teadsin, Atlantis on endine Kaunas. Üks asi on teada, teine asi on sellele autoga läheneda. Masu pole Tartusse jõudnud või oli sealt juba lahkunud, igatahes jõudsin parkimiskoha otsinguil mööda ühesuunalisi tänavaid seigeldes peaaegu Annelinna välja. Lõpuks maabusin ikkagi kusagil Raatuse kandis. Jalutasin Atlantisse, seal ei teadnudki keegi muidugi mulle vajalikust üritusest muhvigi. Mõningad hädaabikõned, ja selguski, et Ateena, mitte Atlantis...algasid uued otsingud. Ülikooli eest sõitsin vist kolm korda läbi, enne kui otsustasin auto tuttavamasse kohta parkida ja otsinguid jalgsi jätkata.
Kohale jõudsin täpselt lõuna ajaks. Vähemalt söömata ei jäänud. Üritus oli tore.
Õhtul jalutasin mööda Ülikooli tänavat Barclay hotelli. Sirgel teel ma siiski ära eksida ei suutnud.
Barclay jättis üldiselt väga nadi mulje. Ilmselt seetõttu, et olin just tulnud Inglismaalt samade tärnidega hotellist ja ausalt öeldes polnudki midagi võrrelda. Kolm asja, mida hotellis tegelikult vaja on, on ju voodi, vannituba ja hommikusöök. Barclay voodi kohta pole midagi piriseda, sest Sofiteli sulemadratsi, suleteki ja kahe suure sulepadjaga vooditega pole nagunii ükski hotell suutnud võistelda. Vannituba Sofitelis tähendas hiiglasliku peeglilauaga ruumi, kuhu mahtusid vabalt ära kahe naise träni ja ruumi jäi ülegi, hotelli poolt oli dushigeel, shampoon, palsam, vatipadjad, vatitikud, küüneviilid ja vannimütsid. Suurest vannist ma parem ei räägigi. Barclay vannitoa "mugavused" väljendusid pisikeses plastikriiulis peegli all ja vedelseebis seinahoidikus. Hommikusöök oli ka kaunis kohutav, ülepraetud ja jahtunud härjasilmad, paar haledat viinerit, need kah külmad. Igasugust külma lauda paistis olevat, see mind paraku ei ahvatlenud. Kahetsesin, et ei järginud K eelmisel õhtul antud soovitust süüa hommikut Ülikooli kohvikus, mitte Barclays.
Edasi uurisin kaarti, kuidas autoga Eesti Rahva Muuseumi pääseda. Kaardil tundus asi simpel, korra vasakule, siis otse ja lõpuks veelkord vasakule. Sellegipoolest suutsin ära eksida, sest pidasin Liivi tänavat pargiteeks, kuhu autoga tungida poleks viisakas. Teisel katsel läks õnneks.
Kui aga oma vähesest ajutegevusest tingitud sekeldused välja arvata, oli Tartus väga tore. Leidsin nii mõndagi head:
- Eesti raudselt parima teenindusega veinipoe 75cl Kompanii tänaval. Astusin sisse mõttega vaadata üks roosa vein, väljusin kolmega ja oluliselt suuremate teadmistega veinimaailma suhtes. Tänud omanik Joelile, kes lollikest haris, mul oli tõsiselt huvitav ja üks vein, mis eile õhtul ära joodud sai, oli tõsiselt hää - veebipood on tal ka, www.75cl.ee, ma hakkan sealt kindlasti ostma.
- fantastilised 1940.aasta fotod minu kodutalust ERM arhiivist, mille koopiad peaksid paari nädala jooksul mu meilboksi potsama, suured tänud sealsetele väga kenadele töötajatele.
- viimase aja parima cappucino Caffe Truffes.
- koha, mis võiks kindlasti pretendeerida Eesti kauneima tualettruumi tiitlile Pierre kohvikus.
- villase käsitsikootud keebi käsitööpoest, kuhu A. mind kättpidi viis. Polnud just odav, aga iga kulutatud krooni väärt.
- kenad inimesed Ave ja Bianka, kellega oli äraütlemata tore kokku saada ja kohvitada - muuseas sõnajalg kaotas 240 kilomeetrise kodutee käigus ainult ühe lehe :).
Koduteel hakkasin lõpuks aru saama, miks Tallinn-Tartu maanteed nii hullusti kirutakse. Siiani olen arvanud, et kõige suurem oht sel teel on oht igavusse surra või roolis magama jääda. Aga kui ligi viiskümmend kilomeetrit lohiseb Su ees mingi tropp kiirusega 75 km/h ja mööda ei saa, siis minusuguse võtab siili kombel podisema ja nõrganärvilisemad hakkavad riskantseid möödasõite sooritama. Kahjuks ei ole see asi, mida saaks parandada tee laiendamisega, kahe sõidurea puhul sõidaks seal ilmselt kaks troppi kõrvuti...
Närvisüsteemi huvides pöörasin Põltsamaa peale ja tulin põiki läbi Eesti, üle Võhma, Türi, Rapla ja Varbola. Keila alt lõikasin läbi Tuula ja Ohtu otse Niitväljale. Teekond on niimoodi sama pikk, kuid tänu kitsamatele, käänulistematele ja ilusamatele teedele palju vaheldusrikkam ja uni ei tule peale.

Suhtefoobik

Minu elulukku on mahtunud üks abielu ja kaks pikemat kooselu, mõned pikemaajalised visiitsuhted ja terve hulk lühiromansse, mille arvu ma ei mäletaks ka pingutades mitte. Mitme otsaga mängud pole mulle kunagi sobinud, kui suhe, siis üks korraga. Mitte iialgi mitu. Vahest ja üsnagi tihti üldse mitte. Enamike oma eksidega saan siiamaani hästi läbi, kui teed ristuma juhtuvad.
Esimene abielu oli 18-aastaselt, pulmad kaks nädalat peale kooli lõpupidu. Minusugune innovaator tegi küll tollal ennekuulmatu ettepaneku niisama koos elada, aga kolmkümmend üks aastat tagasi loeti seda rängaks moraalirikkumiseks ja mõlema poole vanemad sugulased pidid kreepsu saama. Eks me siis abiellusime, valge kleidi, musta Volga, õnnepalee ja pulmapeoga tollase Noorsooteatri keldrisaalis. Nii nagu pidi.
Nagu paljud verinoorelt abiellunud paarid, läksime nelja aasta pärast lahku. Õigem oleks öelda, kasvasime lahku.
Teine kooselu tekkis pärast kümmet aastat omaetteelamist poolkogemata lapsepõlvesõbraga, kes segastel perekondlikel aegadel ajutist varjupaika otsis ja selle minu tollases elutoas leidis. Ühel hetkel avastasime, et oleme juba kaks kuud vaielnud teemal, kas on parem elada koos või eraldi. Hakkasime naerma ja jäimegi kokku.
Selle kooselu lõpetas saatus. Peale üht pikemat pidu ütles kaasa, et läheb ja puhkab veidi. Kui ma paari tunni pärast vaatama läksin, kaua ta magab, leidsin meie ühisest voodist juba külma keha. Veresoone lõhkemine ajus, ütles lahkamine.
Sellele järgnenu oli mu elu rängim aasta, sellesse mahtus veel rida matuseid: vanaisa, vanaema, isa ja parim sõbratar.
Taas seitse aastat üksielamist. Ok, visiitsuhe oli, tervelt viis aastat pikk. Kooseluks see ei muutunud, niisama oli vahel koos vahva olla.
Kolmas kooselu algas ja lõppes mürtsuga, olles siiski ka viis aastat vastu pidanud. Koos elama hakkasime ülepeakaela (mida neljakümnendates inimestest nagu enam ei ootakski) ja lahku läksime suure tüliga. Nüüd, üle aasta hiljem, oleme sõbrad. Niivõrd, kuivõrd see ekskaasade vahel võimalik on. Taastada ei soovi kumbki midagi.

Miks ma sellest aga kirjutama hakkasin... nagu kõigil tänapäevastel inimestel, on minulgi oma kõrgest vanusest hoolimata mitmetes suhtlusportaalides profiile, Orkut, Facebook, Linkedin, Skype, MSN jne. Suhtlen sealtkaudu vahel sõpradega ja uusi suhteid ei otsi. Tavaliselt on see ka mu profiili juures kaunis selgelt välja öeldud.
Sellest hoolimata saan aeg-ajalt kirju, kus tahetakse virtuaalmaailmast pärismaailma suhteid teha. Mõned kirjad on tuntavalt võltsid. Mõned kõlavad siiralt.
Täna olen vastanud eitavalt ühele päris siiralt kirjutavale meesisikule ja blokeerinud viis Skype-tüütajat.
Poleks iial uskunud, et poolsajandi künnisel olen endiselt hädas selgitamisega, et ma ei soovi meessuhteid. Äkki peaks end omasooiharaks kuulutama. Kardan, et olen vilets valetaja...
Aga kui vastata ausalt, et sorry, ma ei viitsi, mul on üksindagi piisavalt hea ja õnnelik olla, siis on suuremal osal inimestest seda vist peaaegu võimatu uskuda. Kuigi see on tõsi.
Mulle meeldib olla tigu omas kojas, sirutada oma tundlad välja siis, kui tõesti suhtlemistuju tuleb. Selleks on virtuaalmaailm suurepärane koht. See on egoistlik, ma tean.
Ümber ma kardetavasti ei kasva. Ei taha.

Minu kodu on minu kookon

Viimasel ajal on järjest raskem mind kodunt välja saada. Ega ma muidu ka kunagi varem erilise seltsieluga hiilanud pole. Aga varem tuli siiski ette, et neli seina hakkasid ahistama ja sai vähemalt linna vahele kolama mindud, näitustel käidud, vahel end teatrisse-kontserdile veetud või hetkeajel nädalavahetuseks Stockholmi shoppama sõidetud.
Eriti seltsielulised olid esimesed aastad eksiga, kui sai tõepoolest palju väljas käidud küll võistlemas ja võistlusi vaatamas, teatris ja ballidel. Aga õige pea vajus see ära. Rahvarallist sai mul peale seda siiber, kui olin mossega ühe korra üle kaela ja kaks korda puus ära käinud, viimane kord ise roolis olles. Niipalju ei hakanud isegi hirm, kui et tekkis täielik arusaamatus selles suhtes, et miks peab nii palju raha maksma, et kusagil Eesti teises otsas auto ära lõhkuda ja siis seda ronti öö läbi köie otsas kodu poole lohistada. Kodus puid küll, kuhu vastu sõita, kui hirmus isu peaks peale tulema. Eksi ralliautod ka kõik võsa vahel rivis, nii et võta otsast ja kuku lajatama, kui adrenaliini puudu hakkab jääma.
Rallisõitjate peod muutusid ka varsti tüütuks, seltskonnas, kus peamiseks jututeemaks on jubinad nagu generaatori rihm...on vist ikka sihuke asi olemas, hakkas lihtsalt igav.
Võistlustele vaatajaks minna ka enam ei viitsinud, sest kuidagi eriti jabur tundus olevat puhkepäeva hommikul kell neli üles tõusta ja lasta end kuskile karuperse sõidutada selleks, et autorataste alt lendava kruusaga vastu vahtimist saada. Eks ma hakkasin tollal ka juba haigeks jääma, kuigi ise seda veel ei teadnud.
Teatrifänn pole ma kunagi olnud, vahel ikka käinud, aga mida aeg edasi, seda vähem.
Kontserditele vahel ikka satun, kuigi mitte viimase aasta jooksul. Kodus plaat peale panna on suurem mõnu.
Kinos olen iseseisvusajal käinud täpselt ühe korra. Mida vaatamas, ei mäleta. Seda mäletan, et popcorni lõhn oli väga jäle ja peletas eemale.
Enam ei vaata isegi telekat, lihtsalt ei tule meelde seda käima panna. Täna just avastasin, et eelmisel esmaspäeval enne ärasõitu seinast tõmmatud teleka-digiboksi-kodukino voolujuhe on endiselt seinast väljas. Väga keskkonnasäästlik.
Loen muidugi endiselt palju. Ja eks see interneedus ja arvutimängud kulutavad ka priskesti aega. Kool lõpeb veebruaris, kuigi palju peaks ka selle arvelt aega lisaks jääma.
Üks põhjus muidugi selles, et aeg-ajalt peaks vist ikkagi passi vaatama. Üks asi, mis aastate lisandudes kaob, on seesama pauer. Lihtsalt ei viitsi ega jaksa ringi tuuseldada.
Ja teine asi, mis paueri viib, on reisimine. Vaatasin just täna hommikul oma aastakava üle ja jõudsin järeldusele, et praeguste plaanide kohaselt (millele kindlasti lisandub midagi ootamatut) olen selle aasta viiekümne kahest nädalast vähemalt seitse Eestist ära. Viis töö- ja kaks puhkusereisi. Üks selja taga, kuus ees. Peaks koerahotellist küsima, kas neil püsikliendiallahindlust ka tehakse (hea, et koerad seda lugeda ei oska, neil oleks kindlasti oma arvamus minu äraolekute kohta ja see pole kuigi positiivne).
Ilmselt siis saan reisidel ka oma elamusvajaduse rahuldatud ja pole ime, et kodus istudes kohe kuidagi enam välja ei kipu. Viimase nädalavahetuse ainsateks väljaskäimisteks jäid postkontorist nädala posti äratoomine ja viis kilomeetrit kepikõndi. Ikka parem kui mitte midagi.
Aga päevad lähevad pikemaks ja ehk tuleb ka tegutsemistahet juurde.

Pidu minus eneses

Biankalt laenatud teema tegelikult. Ja üldiselt ei ole mul täna eriti kirjutamistuju. Vaatame, mis välja tuleb.
Üks naljakas elukogemus on näidanud, et inimene peab oma mõõdu täis pidutsema. Ja kas ta teeb seda nooruses, keskeas, eakana või terve elu läbi, on üsna ükskõik. Pidutsemise mõõt aga isikuti erinev. Imetlen säravaid eakaid, kes suudavad veel pensionieas tantsuõhtutel käia, kuid ise ei muutu selliseks vist kunagi.
Paljud inimesed aga, kes on noorena palju kohustusi pidanud kandma, noorelt abiellunud, lapsed saanud, elu perekonna, töö ja õpingute vahel jaganud, muutuvad just keskeas, kui elus stabiilsus saavutatud ja lapsed kaela kandmas, seltskondlikult aktiivsemaks.
Minu jaoks oli suurim pidutsemise aeg keskkoolis ja ülikooli esimesel kursusel. Keskkoolis ei jäänud pea ükski nädalavahetus tantsupeota ja esimene kursus oli täis rajusid tudengipidusid. Siis aga käis nagu mingi krõks ja enam ei viitsinud laaberdada. Aega jäi ka järjest vähemaks, lisaks päevasele kooliskäimisele käisin kogu ülikooliaja täiskohaga tööl. Pidusid sai muidugi peetud ikka, aga rohkem väiksema ja omasema seltskonnaga. No ja malevapeod muidugi, see unustamatu EÜE...
Sama jätkus hiljem, väiksemad, omased seltskonnad, rohkem kodused peod.
Üheksakümnendate algusest jäi pidutsemine üsnagi unarusse. Tööd ja tegemist oli korraga nii palju ja pidudeks polnud enam aega ega energiat. Vahel tundsin sellest puudust, enamjaolt mitte.
Kuus aastat tagasi nüüdseks juba ekskaasaks saanud mehega tutvudes oligi asi, mis mind tema juures algul köitis, et ta vedas mu kodu ja töö nõiaringist välja. Pidudele, tantsima, võistlustele. See kõik oli minusuguse töönarkomaani jaoks rõõmus ja meeldiv vaheldus. Siinkohal peaks muidugi lisama, et see pidudel käimine kestis seni, kuni ta oma kohvritega minu juurde kolis, siis lõppes see tedremäng enam-vähem päevapealt. Võistlustele kaasa ta mind ikka kutsus, aga kuivõrd rallisport jäigi mulle võõraks ja meeldima ei hakanudki, eelistasin üha rohkem ja rohkem koju jääda. Paar korda aastas käisime ka suurematel üritustel, Äripäeva ball, Kaubanduskoja ball. Aga kuivõrd sedatüüpi üritustel on mul tavaliselt surmigav, ei tunne ma ka nüüd neist mingit puudust.
Maale elama jäämine on mu hoopis koduseks muutnud. Poole peotujust võtab tavaliselt teadmine, et pärast tuleb tund aega mööda kottpimedat maanteed koju sõita.
Alkoholiga ma ka viimasel ajal eriti hästi läbi ei saa. Ilmselt on kõigil neil operatsioonidel-narkoosidel oma tagajärg, igatahes kolmanda klaasi veini järel tahan ma tuttu minna, mitte pidu pidada. Kange alkohol aga on juba aastaid täiesti out, no lihtsalt ei maitse ega lähe alla.
Mu meilikasti potsatab pea iga nädal kutseid üritustele, vastuvõttudele, aga tavaliselt ma kustutan nad kohe. Pole minu rida. Lähen ainult siis, kui töö seda tõepoolest nõuab. Minu pidu ja lõõgastumine on kodus diivanil. Hea raamatu ja koerte seltskonnas.
Võib-olla kui oleks tõeliselt mõnus seltskond, tuleks ka peotuju. Aga kunagisest heast seltskonnast mõned mulla all ja ülejäänud mööda maailma laiali. Kuid...iial ära ütle iial. Seniks head pidutsemist kõigile neile, kes seda täiega nautida oskavad :).

Naeruralli

Üks põhjus, miks ma juba üle seitsme aasta samas firmas vastu pidanud olen, on seltskond. Paremat tiimitööd on raske ette kujutada - ja see pole mitte ainult minu isiklik, vaid ka meist kõrgemalseisvate jõudude arvamus. Kuni selleni välja, et sellele ollakse kohati lausa kadedad. Aga see pole tänane teema. Tänane teema on kogu töökat kollektiivi regulaarselt nii paar korda kuus tabavad naerukrambihood.
Tänane naeruralli algas sellega, et taanlasest kolleegil, kes parasjagu Tallinnas viibis, oli täna sünnipäev ja ta soovis lõuna välja teha. Koht anti mulle valida ja peale mõningast ajuhalvatuses vaevlemist otsustasin seltskonna Mercadosse sõidutada (Maksimarketi söökla ei tundunud sündmuse tähtsust arvesse võttes just päris paslik olevat). Hoiatasin ette, et ma pole seal ise käinud, koht on suhteliselt üles haibitud ja et kui hinnad väga kirveks osutuvad, siis halastame sünnipäevalapse krediitkaardile ja läheme mujale. Minule oli miskipärast jäänud mööda sõites mulje, et tegemist on kohaga, kus on lumivalged laudlinad ja tärgeldatud kelnerid. Aga ei, koht oli mõnus, teenindus hea, toidud maitsvad ja hinnad Tallinna kohta mõistlikud. Nii algaski itsitamine juba lõunalauas, jätkus väljas, kus kõik tahtsid innovatsioonilinnaku lamamistoole proovida ja selleks ajaks, kui me parklast välja keerasime, rõkkas auto hullumeelsest hirnumisest. Minul oli kõige keerulisem, sest pidin naerukrampides visklemise ja silmist naerupisarate pühkimise vahel ka suutma autot teel hoida ja mitte kedagi alla ajama. Õnneks läks vist.
Siseringi mitmedimensionaalseid nalju ümber jutustada pole mõtet, need muutuksid lihtsalt lamedaks. Aga päeva lõpuks olin päris õnnelik, et tänu Bourjois Clubbing silmalainerile oli vähemalt osagi meiki säilinud, suurem osa voolas koos naerupisaratega minema.
Päeva lõpuks oli asi nii kaugel, et üks kolleeg nimetas teist aktiivseks kaameliks, kuna tolle rinnaesist ehtis Camel Active hiiglaslik logo ja isegi see oli sel hetkel nii naljakas, et kõik luksusid naerust. Kaamel kaasa arvatud.
Siiamaani tuleb aga meelde ja ajab aga naerma.