Kolmapäev, 14. oktoober 2009

Ei Klooga polügoonile!

Kutsun üles hääletama Klooga polügoonil eluasemete vahetus läheduses toimuva õppelaskmise vastu osalusveebis https://www.osale.ee/ideed/idea/view/2576
Üleskutse tekst:

Kaitseväe Klooga polügooni vahetuses läheduses elab üle kahe tuhande inimese, lisaks on lähedalasuvasse rannarajooni suvekodud rajanud veel teist samapalju linnainimesi. Läheduses asub ka tundliku pinnasega Pakri maastikukaitseala.

Viimasel ajal on kaitseväe laskeõppused Klooga polügoonil ületanud ümbruskonna elanike igasuguse taluvuse piirid. Pühapäeval, 11.oktoobril algas raskerelvadest tulistamine kell 8.00 hommikul ja lõppes kell 16.00 päeval. Tulistamispiirkonnast veel kolme kilomeetri kauguselgi purunesid aknad, kukkusid hoonetes esemed ja hullusid koerad.

Olukorras, kus me räägime majandussurutisest, kus väidetavalt ei jätku riigi raha enam lasteaedadele, koolidele ja arstiabile, on ennekuulmatu, et kaitsevägi põmmutab maksumaksja raha sõna otseses mõttes vastu taevast ja seda elurajoonide vahetus läheduses, muutes sellesama maksumaksja elu talumatuks.

Nõuame:

Eluasemete lähedal Klooga polügooni tegevuse lõpetamist hiljemalt 1.jaanuariks 2012.

Polügooni lõpetamisaja jooksul laskeharjutuste korraldamist ainult tööpäeviti kella 9.00-16.00.

Kohaliku elanikkonna eelnevat hoiatamist laskeharjutustest raadio, televisiooni ja ajakirjanduse kaudu.

***

Lisaks: minu koer sai seekord tänu kallitele naabritele eluga koju. Aga kui palju neid võib olla kadunuks jäänudki...

Teisipäev, 13. oktoober 2009

Väsinud hulkur jõudis koju

Olin parasjagu Ülemiste kandis, kui lõõtsutav naabrimees helistas: "Kus sa oled, ma vist leidsin Salla, ajan teda praegu mööda Paldiskit taga! Ei lase end puudutada!"
Hüppasin autosse ja andsin gaasi. Niipalju kui see tipptunnil ringteel võimalik on. Tee peal hoidsime naabrimehega vahelduva eduga sidet - teatas, et sai koera kätte ja viib oma aeda.
Kui ma läbi ummikute kohale jõudsin, ootas mind juba läbi aialippide pistetud pikk nina ja lehviv saba. Koer ise oli sellist nägu, et teab, kas ikka tasus selle väikese jalutuskäigu pärast nii palju jama tekitada.
Nüüd lesib väsinud, näljane ja pulstis elukas vaibal ja magab, süüa ma talle eriti anda ei julgenud, ainult natuke. Kuidas vana koera tervis 2,5 ööpäevasele tormi ja rahega metsasolekule vastu peab, näitab aeg.
Ja ma ise olen kohutavalt tänulik kõikidele, kes aitasid ja kaasa elasid. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga eks nad ise teavad...aitäh, aitäh, aitäh!
Küll aga pani mind juhtunu kindlalt otsustama, et hakkan kodanikualgatuse korras selle põrguliku paugutamisega võitlema. Vastav hääletusettepanek ootab osale.ee veebis juba teist ööpäeva aktsepteerimist. Kui üles läheb, annan teada.

Esmaspäev, 12. oktoober 2009

Palun abi kadunud koera leidmisel

Eilse sõjardite põmmutamismängude käigus läks koduõuelt Pakri poolsaarel kaduma 11-aastane kolli, kes varemalt pole eriti pauku kartnud. Koer on isane, kastreeritud, sõbralik, võõraste suhtes natuke umbusklik (ei lase end puudutada). Koer on terve ja vaktsineeritud, kiipi ega kaelarihma polnud, sest reeglina ta koduõuelt vabatahtlikult ei lahku. See on tema 11 eluaasta jooksul esimene kord kaotsi minna.
Olen tänulik igasuguse informatsiooni eest. Meiliaadress evepiibe@gmail.com
Lisaks sai minust eilse magamata ja nutetud öö jooksul täielik patsifist ja ma kavatsen algatada allkirjade kogumise selle jälgi polügooni vastu elamisalade vahetus läheduses. ON absurdne, et olukorras, kus lasteaedade jaoks ei jätku raha, on riigil piisavalt vahendeid selleks, et pühapäevasel päeval hommikul kella kaheksast päeval kella neljani maksumaksja raha õhku põmmutada, kurdistades kohalikke elanikke, lõhkudes nende aknaid ja tappes nende koeri???
EDIT: ja kui mõni IT-asjatundja on võimeline abi pakkuma allkirjade kogumiseks netilehekülje ülespanekul, oleksin väga tänulik. Kontakti saab samal meilil.

Pühapäev, 11. oktoober 2009

Oma mätta otsast

Ärkasin täna hommikul selle peale, et majaseinad vappusid ja aknaklaasid klirisesid. Linnulennult kolme kilomeetri kaugusel Klooga polügoonil oli ilmselt õppus ja üks viimase aja karmimaid. Klaasid ärvardasid eest lennata ja koerad kippusid sülle.
Jätan siinkohal kirja panemata selle, mida ma üldse igasugusest sõjardlusest ja paugutamisest arvan. Aga küsimus tekkis selle kohta, et kas need juhmakad militaristid ei võiks oma tobedaid paugutamismänge mängida mingil muul ajal kui pühapäeva hommikul kell üheksa.
Elukoha valikust siinkohal polemiseerida pole mõtet...nagu eelmisel nädalal minuni jõudnud arheoloogiliste väljakaevamiste tulemustest nähtub, oli meie talukohas asustus juba rauaajal. Kui tulirelvade leiutamiseni jäi veel tuhatkond aastakest.
Praeguseks kestab see põmmutamine ikka veel, juba kuuendat tundi. Ja mu üheteistaastane kolli on neljandat tundi kadunud, ilmselt hirmust kusagile jooksnud. Mu süda valutab ja ma ei oska oma koera kusagilt otsida.

Neljapäev, 8. oktoober 2009

Simple Life

Õhtul koduteel Selverist toidupoolist noolides jäin toppama noorepoolse meesterahva taha, kes oli ostukäruga blokeerinud terve leiva-saiariiuli ja kuulas peetpunasel näol moblast antud kriiskavas kõneviisis korraldusi, millist saia valida.
Mõtlesin, et meite nooruspõlves oli meestel ikka lihtne elu. Ei mingeid moblasid. Ei mingit võimalust, et teinepool sind igal eluhetkel kontrollida ja juhendada saab. Saiariiuli juures oli ka valik sinu eest tehtud, saia kas oli või ei olnud. Enamjaolt sellisel kellaajal enam ei olnud.
Ime siis, et K-erakonna valijatest enamik pidid olema keskealised ja vanemad meesterahvad...

Kolmapäev, 7. oktoober 2009

Märk kui illusioon

Minu nõrkus erinevate stiilide, hilpude ja papude vastu on ilmselt geneetiline hälve. Või kasvatuse vili. Olen oma vanaisa kasvatatud laps ja enne teist ilmasõda Pariisis moodi ja rõivaste konstrueerimist õppinud ja eluaeg rätsepana leiba teeninud papa oleks midagi väga iroonilist nähvanud, kui ma oleksin tema silma alla millegi stiilituga ilmunud. Teksastega talle külla minna ei julgenud ma kuni tema surmani 1995.aastal. Papa teravast keelest tasus end eemale hoida.
Papa juurdelõikuslaua all olid lõikerullid, mida keegi isegi koristamise käigus puudutada ei tohtinud. Igale kundele tema individuaalsete mõõtude järgi konstrueeritud lõiked. Arvestades seda, et ükski inimkeha ei ole täiuslikult sümmeetriline, kellel üks õlg kõrgem, kellel teine rind natuke väiksem. Papa õmmeldud ülikonnad tegid igast kanarinnaga küürakast supermani ja kostüümidest ma parem ei räägigi...
See oli oma aja moekunst. Kuigi tollal nimetati seda lihtsalt rätsepatööks. Heaks rätsepatööks.
Võib-olla sellepärast pole mulle kuidagi, hoolimata armastusest hilbunduse vastu, kuidagi külge hakanud kaubamärgikultus. Sest olgu rõiva sisse kirjutatud Dior või Primark, see, mida müüakse jaekaubanduses, on ikkagi seeriatoodang, anonüümne, hingetu, tehtud keskmiste mõõtude järgi. Ja ma ei näe mingit mõtet seeriatoodangu eest (mis paraku ka kalliste kaubamärkide puhul on toodetud Bangladeshis, Vietnamis, Hiinas või Indoneesias, kus parasjagu odavam on) üüratut raha välja käia. Lihtsalt selle pärast, et nende kaubamärkide reklaamid ilmuvad formaadis A3 maailma kuulsates ajakirjadest ja nende poed asuvad maailma kalleimatel kaubatänavatel.
Oma imevähese telekavaatamise juures on pea ainus saade, mida olen viimasel kuul jälginud, on "Gok Wan´s Fashion Fix", teisipäeva õhtuti Kanal 11-st. Juba sama poisi eelmine saatesari "How to look good naked" oli tohutult hea ja oleks pidanud kuuluma iga sellise naise vaatamisvarasse, kes vähegi põeb mõne lisakilo või lisandunud eluaasta pärast. Seekordne saatesari kujutab endast duelli massimoe ja kõrgmoe vahel, hääletab publik ja juba viis nädalat järjest on kõrgmood massimoe käest pika puuga pähe saanud.
Kaubamärgifännid muidugi võivad nina kirtsutada ja mühatada, et pööbel pole kunagi kõrget kunsti ja kvaliteeti mõistnud. Paraku panevad samas saates järjekindlalt asjade kvaliteedi hindamisel puusse ka inimesed, kelle riidekapid roppkallitest esemetest kubisevad.
Ise sattusin kaks nädalat tagasi Heathrow lennujaamas asuvasse Harrodsi filiaali (päris-Harrodsis olen mõned aastad tagasi puhtast uudishimust käinud ja rohkem ei lähe). Olin just andnud pagasisse 22 kilose kohvri, täis kõige erinevamate ja Eestis enamuses tundmatute kaubamärkidega hilpe. Otsustades kõrgmoodi nuusutada, jalutasime siis Harrodsis. Ausalt öeldes ei leidnud ma ühtegi asja, mida ma selle raha eest osta oleksin tahtnud. Olen üle kahekümne aasta tekstiiliga tegelenud ja ma ei leidnud ühtegi materjali, mis oleks massimoest oluliselt parem olnud. Õmblustes rippusid niidiotsad samamoodi kui massimoe mudelitel. Nii et milleks...selliseid tuttavaid, kellele teatada, et ma ostsin eile Harrodsist Missoni kudumi, mul kahjuks või õnneks ei ole...
Maasikaks tordi peal kujunes Pierre Cardini ehetekomplekt, mida tahtsin lennukist osta, mis seal paraku otsas oli ja mille British Airwaysi superteenindus mulle silmpilkselt koju lubas saata. Estonia, no problem. Ausalt öeldes oleksin selle karbikese ostnud ka siis kui sinna oleks Tola peale kirjutatud - või üldse mitte midagi. Hind oli sellise koguse kudinate peale suht soodne ja karp ise tundus ideaalne reisidel kaasastassimiseks, hoiab kõik vidinad kenasti paigal. Kui ma täna postkontorist kättesaadu lahti pakkisin, olin sellegipoolest pettunud - oleksin ma sama kvaliteediga asja sama raha eest ostnud Istanbuli turult, oleksin oma ostuga täiesti rahul olnud. Aga halvasti kleebitud ja kõverate otstega pappkarp kirjaga Pierre Cardin tekitas pettumuse. Et kui on märk, võiks ikkagi natuke nagu kvaliteeti olla. Paraku ei olnud.
Kõrvarõngastel iseenesest polnud viga, aga selleks, et ära arvata, et tegemist on Cardini, mitte hiina poest pärit tootega, peaks ilmselt kõrvas kandma ka karpi :D. Kuigi see ilmselt eriti kaua vastu ei peaks...

Reede, 2. oktoober 2009

Kuidas Tartus kolm korda ära eksida

Mitte et mul Tartu vastu midagi oleks, kena rahulik jõeäärne linnake. Aga kuidagi on juhtunud nii, et mul pole selles linnas aastakümneid ühtegi tuttavat elanud. Ülikooliaegadel sai veel vanadel koolikaaslastel külas käidud, aga siis jäi paarikümneaastane auk ja viimasel ajal ainult töösõidud - hommikul Tartusse, punktis X asjad kähku aetud ja õhtuks koju tagasi. Mistõttu Tartu liiklusskeem on minu jaoks paras Sannikovi maa.
Algas see pull tegelikult sellest, et suutsin saadetud meilist miskipärast Ateena keskuse asemel välja lugeda Atlantise keskuse. Võib-olla seetõttu, et teadsin, Atlantis on endine Kaunas. Üks asi on teada, teine asi on sellele autoga läheneda. Masu pole Tartusse jõudnud või oli sealt juba lahkunud, igatahes jõudsin parkimiskoha otsinguil mööda ühesuunalisi tänavaid seigeldes peaaegu Annelinna välja. Lõpuks maabusin ikkagi kusagil Raatuse kandis. Jalutasin Atlantisse, seal ei teadnudki keegi muidugi mulle vajalikust üritusest muhvigi. Mõningad hädaabikõned, ja selguski, et Ateena, mitte Atlantis...algasid uued otsingud. Ülikooli eest sõitsin vist kolm korda läbi, enne kui otsustasin auto tuttavamasse kohta parkida ja otsinguid jalgsi jätkata.
Kohale jõudsin täpselt lõuna ajaks. Vähemalt söömata ei jäänud. Üritus oli tore.
Õhtul jalutasin mööda Ülikooli tänavat Barclay hotelli. Sirgel teel ma siiski ära eksida ei suutnud.
Barclay jättis üldiselt väga nadi mulje. Ilmselt seetõttu, et olin just tulnud Inglismaalt samade tärnidega hotellist ja ausalt öeldes polnudki midagi võrrelda. Kolm asja, mida hotellis tegelikult vaja on, on ju voodi, vannituba ja hommikusöök. Barclay voodi kohta pole midagi piriseda, sest Sofiteli sulemadratsi, suleteki ja kahe suure sulepadjaga vooditega pole nagunii ükski hotell suutnud võistelda. Vannituba Sofitelis tähendas hiiglasliku peeglilauaga ruumi, kuhu mahtusid vabalt ära kahe naise träni ja ruumi jäi ülegi, hotelli poolt oli dushigeel, shampoon, palsam, vatipadjad, vatitikud, küüneviilid ja vannimütsid. Suurest vannist ma parem ei räägigi. Barclay vannitoa "mugavused" väljendusid pisikeses plastikriiulis peegli all ja vedelseebis seinahoidikus. Hommikusöök oli ka kaunis kohutav, ülepraetud ja jahtunud härjasilmad, paar haledat viinerit, need kah külmad. Igasugust külma lauda paistis olevat, see mind paraku ei ahvatlenud. Kahetsesin, et ei järginud K eelmisel õhtul antud soovitust süüa hommikut Ülikooli kohvikus, mitte Barclays.
Edasi uurisin kaarti, kuidas autoga Eesti Rahva Muuseumi pääseda. Kaardil tundus asi simpel, korra vasakule, siis otse ja lõpuks veelkord vasakule. Sellegipoolest suutsin ära eksida, sest pidasin Liivi tänavat pargiteeks, kuhu autoga tungida poleks viisakas. Teisel katsel läks õnneks.
Kui aga oma vähesest ajutegevusest tingitud sekeldused välja arvata, oli Tartus väga tore. Leidsin nii mõndagi head:
- Eesti raudselt parima teenindusega veinipoe 75cl Kompanii tänaval. Astusin sisse mõttega vaadata üks roosa vein, väljusin kolmega ja oluliselt suuremate teadmistega veinimaailma suhtes. Tänud omanik Joelile, kes lollikest haris, mul oli tõsiselt huvitav ja üks vein, mis eile õhtul ära joodud sai, oli tõsiselt hää - veebipood on tal ka, www.75cl.ee, ma hakkan sealt kindlasti ostma.
- fantastilised 1940.aasta fotod minu kodutalust ERM arhiivist, mille koopiad peaksid paari nädala jooksul mu meilboksi potsama, suured tänud sealsetele väga kenadele töötajatele.
- viimase aja parima cappucino Caffe Truffes.
- koha, mis võiks kindlasti pretendeerida Eesti kauneima tualettruumi tiitlile Pierre kohvikus.
- villase käsitsikootud keebi käsitööpoest, kuhu A. mind kättpidi viis. Polnud just odav, aga iga kulutatud krooni väärt.
- kenad inimesed Ave ja Bianka, kellega oli äraütlemata tore kokku saada ja kohvitada - muuseas sõnajalg kaotas 240 kilomeetrise kodutee käigus ainult ühe lehe :).
Koduteel hakkasin lõpuks aru saama, miks Tallinn-Tartu maanteed nii hullusti kirutakse. Siiani olen arvanud, et kõige suurem oht sel teel on oht igavusse surra või roolis magama jääda. Aga kui ligi viiskümmend kilomeetrit lohiseb Su ees mingi tropp kiirusega 75 km/h ja mööda ei saa, siis minusuguse võtab siili kombel podisema ja nõrganärvilisemad hakkavad riskantseid möödasõite sooritama. Kahjuks ei ole see asi, mida saaks parandada tee laiendamisega, kahe sõidurea puhul sõidaks seal ilmselt kaks troppi kõrvuti...
Närvisüsteemi huvides pöörasin Põltsamaa peale ja tulin põiki läbi Eesti, üle Võhma, Türi, Rapla ja Varbola. Keila alt lõikasin läbi Tuula ja Ohtu otse Niitväljale. Teekond on niimoodi sama pikk, kuid tänu kitsamatele, käänulistematele ja ilusamatele teedele palju vaheldusrikkam ja uni ei tule peale.