teisipäev, 30. juuni 2009

Uitmõtteid

Ajakirjanduse valvekoerad teritasid hambaid jälle Tallinna Vähikliiniku kallal ja see teeb mulle peaaegu isiklikult haiget. Miks keegi ei terita hambaid Hiiu onkoloogia kallal, mille ülbete ja ennasttäis arstide viimane arenduskoolitus tundub olevat jäänud kusagile möödunud sajandisse ja kliiniku kogu aur näib olevat suunatud mitte haigete ravimisele, vaid võimalike konkurentide turult väljasurumisele haigekassast suurema lõuatäie saamise nimel? Olen ise olnud eluaeg veendunud selles, et konkurents ükskõik millisel alal, on tervistav, sest selleta minnakse laisaks, lohakaks ja upsakaks. Olgu tegemist kas äri, meditsiini või isegi kultuuriga.
***
Saatsin eile hommikul meili ühele põetusvahendite müügiga tegelevale firmale. Kuna apteekidest on Eestis selliseid asju suht lootusetu otsida, nende tootenimekirjas aga olemas, küsisin, kas saaks osta seda, seda ja seda. Siiamaani pole keegi suvatsenud vastata. Äri läheb ilmselt nii hästi, et mingile eraisiku meilile pole mõtet reageerida.
***
Ringtrajektoorist kodu-töö-kodu-töö tahaks mõnikord välja saada, natuke vaheldust. Lähim koht, kus midagi toimub, on Tallinn. Ma ei fänna eriti üldse autoga sõitmist, paljalt töölkäimise pärast sõidan seitsesada kilomeetrit nädalas ja vabal ajal pealinna ronida üldse ei tahaks. Pealegi algavad kõik suvised üritused kas kell 21 või koguni 22. Lisame paar tundi ürituse pikkust, tund kojusõitu, natuke veel kodusaskeldamist ja saame magamaminekuajaks kell 2 öösel. Äratus paratamatult kell kuus, uneaega 4 tundi jääb minu jaoks väheks, seega jäävad üritused minu jaoks lihtsalt ära. Veel kaugemale minekust ei tasu rääkida. Siiani ei saa aru, miks ei toimu peaaegu midagi Keila imeilusal laululaval, Paldiski vahvates Muula mägedes või suurepärase akustikaga Padise kloostris? Ikka on lähimad kohad Rapla ja Haapsalu. Kurb.
***
Mustad mõtted on ka aeg-ajalt peas, pole ma nii vapper midagi, kui välja paistan.
***
Uputan end töösse, see aitab alati.

neljapäev, 18. juuni 2009

Viies. Viies.

Eelmiste analüüside halvad eelaimused osutusid tõeks ja arsti jutt oli täna lühike, tuleb uuesti lõigata. Vähki veel ei ole, aga düsplaasia on. Ja sealt võivad õige pea uuesti sõraotsad vilkuma hakata.
Seega viies operatsioon viiendal augustil. Nii hilja sellepärast, et ise palusin. Ma ei saa rahulikult kaheks kuuks vedelema jääda, kui tööasjad nii ripakil on kui praegu. Viiendaks augustiks peaksime olema uues kohas ja minu süda rahul. Siis saab rahulikult tervist lappida. Kõik vaatamata filmid ära vaadata ja raamatuid lugeda ja... tuleb ju asjast positiivne üles leida, eks.
Tuju on sellegipoolest sealsamuses. Aga alla ei anna.

kolmapäev, 17. juuni 2009

Suhtefoobik

Minu elulukku on mahtunud üks abielu ja kaks pikemat kooselu, mõned pikemaajalised visiitsuhted ja terve hulk lühiromansse, mille arvu ma ei mäletaks ka pingutades mitte. Mitme otsaga mängud pole mulle kunagi sobinud, kui suhe, siis üks korraga. Mitte iialgi mitu. Vahest ja üsnagi tihti üldse mitte. Enamike oma eksidega saan siiamaani hästi läbi, kui teed ristuma juhtuvad.
Esimene abielu oli 18-aastaselt, pulmad kaks nädalat peale kooli lõpupidu. Minusugune innovaator tegi küll tollal ennekuulmatu ettepaneku niisama koos elada, aga kolmkümmend üks aastat tagasi loeti seda rängaks moraalirikkumiseks ja mõlema poole vanemad sugulased pidid kreepsu saama. Eks me siis abiellusime, valge kleidi, musta Volga, õnnepalee ja pulmapeoga tollase Noorsooteatri keldrisaalis. Nii nagu pidi.
Nagu paljud verinoorelt abiellunud paarid, läksime nelja aasta pärast lahku. Õigem oleks öelda, kasvasime lahku.
Teine kooselu tekkis pärast kümmet aastat omaetteelamist poolkogemata lapsepõlvesõbraga, kes segastel perekondlikel aegadel ajutist varjupaika otsis ja selle minu tollases elutoas leidis. Ühel hetkel avastasime, et oleme juba kaks kuud vaielnud teemal, kas on parem elada koos või eraldi. Hakkasime naerma ja jäimegi kokku.
Selle kooselu lõpetas saatus. Peale üht pikemat pidu ütles kaasa, et läheb ja puhkab veidi. Kui ma paari tunni pärast vaatama läksin, kaua ta magab, leidsin meie ühisest voodist juba külma keha. Veresoone lõhkemine ajus, ütles lahkamine.
Sellele järgnenu oli mu elu rängim aasta, sellesse mahtus veel rida matuseid: vanaisa, vanaema, isa ja parim sõbratar.
Taas seitse aastat üksielamist. Ok, visiitsuhe oli, tervelt viis aastat pikk. Kooseluks see ei muutunud, niisama oli vahel koos vahva olla.
Kolmas kooselu algas ja lõppes mürtsuga, olles siiski ka viis aastat vastu pidanud. Koos elama hakkasime ülepeakaela (mida neljakümnendates inimestest nagu enam ei ootakski) ja lahku läksime suure tüliga. Nüüd, üle aasta hiljem, oleme sõbrad. Niivõrd, kuivõrd see ekskaasade vahel võimalik on. Taastada ei soovi kumbki midagi.

Miks ma sellest aga kirjutama hakkasin... nagu kõigil tänapäevastel inimestel, on minulgi oma kõrgest vanusest hoolimata mitmetes suhtlusportaalides profiile, Orkut, Facebook, Linkedin, Skype, MSN jne. Suhtlen sealtkaudu vahel sõpradega ja uusi suhteid ei otsi. Tavaliselt on see ka mu profiili juures kaunis selgelt välja öeldud.
Sellest hoolimata saan aeg-ajalt kirju, kus tahetakse virtuaalmaailmast pärismaailma suhteid teha. Mõned kirjad on tuntavalt võltsid. Mõned kõlavad siiralt.
Täna olen vastanud eitavalt ühele päris siiralt kirjutavale meesisikule ja blokeerinud viis Skype-tüütajat.
Poleks iial uskunud, et poolsajandi künnisel olen endiselt hädas selgitamisega, et ma ei soovi meessuhteid. Äkki peaks end omasooiharaks kuulutama. Kardan, et olen vilets valetaja...
Aga kui vastata ausalt, et sorry, ma ei viitsi, mul on üksindagi piisavalt hea ja õnnelik olla, siis on suuremal osal inimestest seda vist peaaegu võimatu uskuda. Kuigi see on tõsi.
Mulle meeldib olla tigu omas kojas, sirutada oma tundlad välja siis, kui tõesti suhtlemistuju tuleb. Selleks on virtuaalmaailm suurepärane koht. See on egoistlik, ma tean.
Ümber ma kardetavasti ei kasva. Ei taha.

teisipäev, 16. juuni 2009

Streigi devalveerimine

Kohalike uudiste allikaks meie majas on peamiselt raadio, telekavaatamiseks pole jälle aega ja uudisteportaalides kõõlumiseks ka mitte. Peab tunnistama, et raadiojaamade suhtes on meil kodus täielik eklektika. Minu toas ja autos mängib üldiselt Kuku. Köögis Vikerraadio. Kuuris Power Hit. Laupäeviti saunas Elmar. Nii et uudiseid mitmelt lainelt.
Nii et seda ma kuulsin, et streik on. Aga minusugune naiivne arvab siiamaani, et streigitakse millegi vastu ja nõutakse midagi. Kahjuks jäi täiesti arusaadamatuks, kelle-mille vastu ja mida siis õigupoolest nõuti.
Ainuke, mis meelde jäi, oli see, et Tallinnas seisis ühistransport tund aega ja Tartus ja Pärnus vist kauemgi. Tallinnas kella 10.15-11.15. Nii et ainukesed, kes selle all kannatasid, olid inimesed, kes sel kellajal kuhugi minema pidid. Nojah. Sellesse Tallinna kesklinnast seitsme kilomeetri kaugusel asuvasse kohta, kus meie ettevõtmine asub, käibki tööpäeviti üks buss tunnis. Laupäeviti-pühapäeviti mitte ühtegi. Paljudesse Eestimaa asulatesse käib üks buss päevas. Ja veel enamatesse mitte ühtegi.
Nii et ränk streigimeede küll.
Ja ikkagi, kelle vastu ja mille poolt?
Kusagilt on ähmaselt meelde jäänud, et uue töölepingu seaduse vastuvõtmise vastu... no ma ei tea, olles selle seaduse risti ja põiki läbi lugenud ja mitmel asjalikul koolitusel käinud, ei suuda ma kohe kuidagi selles seaduses ühtegi punkti leida, mis senisest enam töölist ahistaks. Ainult koondamine on ettevõtte jaoks natuke odavamaks tehtud. Mina paraku pole oma tööajaloo jooksul sellist ettevõtjat kohanud, kes ärkaks hommikul üles, sügaks tagumikku ja otsustaks, et kuna täna midagi targemat teha pole, hakkaks õige koondama. Koondatakse ikka viimases hädas, kui tööd anda pole. Või vähemalt peaks nii olema.
Kui aga juhtub nii lolle ettevõtjaid siiski olema, kelle lemmiktegevus on koondamine, siis nende tulevane koduloom on Pank Rott nagunii ja selle eest ei kaitse töötajat ükski seadus, ei senine ega tulevane.

neljapäev, 11. juuni 2009

Täiesti mittevajalik ülemus

Ühe töölise arvates ei tee juht nagunii muud, kui sõidab uhke autoga, käib välismaal meelt lahutamas ja kui eelnimetatutest aega juhtub üle jääma, mõtleb tööliste kiusamiseks uusi lollusi välja.
Minu ja teiste sama koolkonna juhtide jaoks on firma juhtimissüsteemi kvaliteedimärk see, kuidas ettevõte mõnda aega ilma juhita hakkama saab. Tõsine proovikivi oli selles suhtes eelmise aasta kolmekuine haigusleht ja voila! mitte midagi ei juhtunud, kõik töötas edasi nagu õlitatult. Noh, eks kui ma teadvusele tulin, siis ma ikka distantsilt püüdsin silma peal hoida.
Selles mõttes ma oma viimase kolmepäevast haigeoleku pärast üldse südant ei valuta, ainuke kannataja olen ma olnud ise. Olen tüdinenud pruuskamast nagu kolm jõehobu ja võrreldes mu peegelpildiga on kõik miljard hiinlast olnud täielikud punnsilmad.
Ilm läks ka nii ilusaks, et rohkem kodus vedeleda vist ei kannata. Kuigi nina tilgub ja pea valutab endiselt.
Eks näis, mis enestunne homme ütleb.

esmaspäev, 8. juuni 2009

Tatine krokodill

Mu pea oli eile lõhkemas ja kui ma tahtnuks endast karikatuuri joonistada, oleks olnud sellel mu ninas näpits, kõrvadest tolknenud välja mingid rauast konstruktsioonid, juhtmed, kaitsmed ja keset pealage ilutsenud kaheksatonnine press. Just täpselt niimoodi ma ennast eile selle uue tootmise ehitusprotsessi vältel tundsingi.
Peale selle saadeti mulle päev läbi jooniseid .dwg failidena ja ma pidin joonestajatele teatama nagu papagoi, et me ei hakka mõne joonise pärast endale Autocadi soetama. Ehk oleks ikka viitsimist pdf või jpg salvestada.
Noh kui väga pingutada, saab muidugi dwg lahti ka, aga ma ei oska arvata, kas on see vabavara trikk või ongi mõni hullumeelne geenius teinud laorakiste joonise mustal taustal punase ja kollasega...mul on aga väga lollakas kiiks, kui mõni asi, tekst või joonis, on heledaga tumedal, jätan selle koheselt lugemata-vaatamata, muidu hakkab mul pea silmpilkselt valutama.
Kui mul kogu sellest lõbust ja noorte kenade poistega suhtlemisest juhtus aega üle jääma, üritasin kolimise eelarvet kokku panna. Veendudes selle käigus, et ekstreemsetes tingimustes lähevad vahel ka kõige normaalsemad inimesed pisut lolliks. Milleks on logistikajuhil vaja nelja telefoniliini - siiani on ta kahega hakkama saanud ja kuivõrd ma ei usu tema võimesse endale mõned lisakomplektid kõrvu ja suid kasvatada, tõmban lisaliinid maha. Sama teed lähevad üleliigsed garderoobikapid ja veel üht-teist.
Ja et elu täiuslik oleks, suutsin hommikul arvatava trimmerdamisest saadud allergilise nohu ravimiseks hommikul ühe Zyrteci neelata ja pidin juba tööle sõites magama jääma. Päeva poole ei läinud asi sugugi paremaks , iga natukese aja tagant oli tunne, et hakkan ninaga klahve vajutama. Mööda lõin ka kogu aeg. Hea, et geelküüsi pole, muidu ei tea, mis ma juba korda saatnud oleksin.
Kella kaheni pidasin vastu, siis sõitsin koju- Tükk aega polnud see kodutee nii hullult pikk olnud. Eks koperdas õuel oma romulas, pidi midagi maha müüma. Ma ei jaksanud isegi hurraa hüüda. Roomasin teisele korrusele, kukkusin voodisse ja magasin kaks tundi. Vahepeal helises telefon, aga ma ei suutnud end liigutada.
Täna on vist kröömike parem, aga nina tilgub endiselt ja linna ma end vedama ei hakanud. Kiired asjad saab ka kodunt korda ajada. Lapin immuunsüsteemi auke, muidu võib see kurjalt kätte maksta.

Puu(vilja)pommiga pihtas,

ühelt poolt siis Emmeliinalt kastanimunaga ja teiselt poolt Kaamoselt lehisekäbiga :D (eksootilise iluduse eest peaks vist kniksu tegema?).

Aga minu vastused siis siin:
1. Lapsepõlvega seonduvad hetkelt metsmaasikad. Kui silmad sulgeda. kangastub juulikuine päev, väike tüdruk kraavipervel pika kõrre otsa pisut kleepuvate näppudega marju lükkimas, mesilased sumisevad ja kõik need südasuvised lõhnad...
2. Maailma ajalugu on ikkagi vist kõige enam mõjutanud kartul, ilma selleta oleksid me esivanemad nälga surnud. Kuigi jah, kui need hullud konkistadoorid poleks vürtse ja kulda jahtinud, poleks nad ilmselt ka kartuli otsa komistanud.
3. Kolm blogijat:
Laborihiir - kadakas. Mitte selline puukooli epukadakas, vaid kodumaine rannakarjamaa kadakas. Jääb kõigis tormides sakutamisest hoolimata alati püsti.
Sipsik - õun. Positiivne, punapõskne. Ettevaatamatu hammustaja võib sellegi poolest hapu vilja otsa sattuda ;).
Metsapiiga - humal. Sitke, nõtke, elegantne, vastupidav.

esmaspäev, 1. juuni 2009

Kostüümid ja naelad

Ausalt, ma ei ole kostüümikandja. Minu jaoks on see pisut liiga pauerwomanlik riideese ja nagu kõiki lühikesi naisi, kipub ka pisut tünjaks ja kandiliseks tegema. Pealegi tunnen end nii formaalses riietuses kuidagi ahistatuna. Teksakandja ma ka ei ole, minu lemmikriietusese on kleit. Ei pitsita, ei hõõru, ei ahista.
Lisaks tundub, et kostüümidel on ka midagi minu vastu. Viimane kord, kui mu autol rehv katki läks, tulin ma Tallinna Raekojast vastuvõtult, heleroosa kostüüm seljas ja nii ma siis seal õilmitsesin Luise tänava ääres, kuni autoabi kohale jõudis.
Tänahommikusse komplekti kuulusid liivakarva pükskostüüm, kõrged kontsad ja ehitusarmatuuri tükk paremas tagarehvis. Mis võis ka omaenda õuelt pärineda, olles seal kuuriehitusest saadik salakavalalt õiget hetke oodanud. Või sobivat kostüümi valinud.
Rehv vajus tühjaks pooleteise kilomeetri kaugusel kodunt. Esimene valik oleks olnud koju tagasi minna ja teine auto võtta. Ühtviisi väheahvatlevana tundusid nii kaheksasentimeetristel kontstel koju tagasilonkamine kui ka hilisem ülemõõdulise Lumehelbekese mõnesse kesklinna parkimismajja toppimine. Ma ei taha eriti sinna isegi parketimaasturiga minna.
Kutsusin ikkagi autoabi välja. Kolmveerand tundi, mis nende kohalejõudmiseks kulus, jalutasin mere ääres, hingasin sirelite lõhna sisse ja pidasin vajalikke töökõnesid. Midagi ei jäänud tegemata.
Seda vist nimetataksegi produktiivseks kaugtööks.
Liivakarva kostüüm läheb annetuskotti sellegipoolest ja homme panen kleidi selga.