Esmaspäev, 21. september 2009

Väsitav

Kui käia pool päeva tööl, siis ei saa mitte pool tööpäeva ja pool kodust päeva, vaid ühe täiesti tuksis päeva. Peavalu kauba peale.
Vihastasin tegelikult täiesti tühise asja peale. Lootsin vist vaimus, et uus ja särav kontor teeb ka inimesed korralikumaks, aga ei. Endiselt kohviruumis laga ja plekirida. Nagu polekski tööl naised, vaid mingid põssad. Huvitav, kuidas neil kodused köögid välja näevad. Või ei, ma siiski ei tahaks seda vist näha.
Nõudepesumasin vedeles lahti pakkimata keset kööki. Kellelgi polnud viitsimist telefonitoru tõsta ja paigaldajat tellida. Kuigi numbri ma jätsin. Ilmselt on nii keerulise töö tegemiseks ikkagi tippjuhti vaja.
Õhupuhastaja oleks olnud vaja olnud kastist välja võtta ja vooluvõrku ühendada. See oli kah liiga keeruline. Terve teine korrus haises nagu solgiauk mädanevate õunasüdamete ja mingisuguse kapsa järele.

Üht ja teist, suhtlemist, paar probleemi, ja oligi päev õhtupoolikus. Sõitsin linna. Ostsin veel ühe telefoni, sest see poola ime Myphone jooksis peale nädalast kasutamist nii keerulise asja kui numbri mälusse salvestamine lihtsalt kinni. Sellise riistapuu peale ei saa loota.
Siis veel rünnak toidupoele ja läbi see päev oligi. Koju jõudes valutas pea ja valutasid õmblused.
Homme ei lähe kuhugi, kolmapäeval teen uue poolepäevase treeningpäeva :).
Neljapäeva hommikul arsti juurde ja siis kell 16.15 väljuvale Londoni lennukile.
Ma tahan ära, nii koduste kui töiste probleemide juurest. Loodetavasti mõneks päevaks saan ka.

Kolmapäev, 16. september 2009

Innovaatilised levilahendused

Niisiis, levi meil endiselt ei ole. Viimasel nädalal olen kuulnud telefonifirmal kuulnud küll seda, et mul olevat liiga uus ja keeruline telefon (Nokia 6110, mudeli tootmine lõpetatud, kolm aastat levis ja ei olnud liiga uus, nüüd äkki on) kui seda, et ilmselt SIM-kaart loksub ja tuleks ära vahetada (huvitaval kombel esmaspäeval Tallinnas käies ei loksunud ta kuhugi ja levi oli sama telefoni ja SIM-kaardiga laitmatu).
Ostsin endale linnas käies siis lihtsa ja odava telefoni, Poolas toodetud MyPhone, hind 490 krooni. See poola ime vajaks lausa eraldi postitust - pluss on see, et saab korraga sisse panna kaks SIM-kaarti, eri operaatoritelt. Häält teeb samasugust plekist, nagu esimesed Nokiad, need, mida sai vajadusel ka külmrelvana kasutada, nii rasked. Väidetavalt on peal ka FM-raadio ja mp3-mängija, esimene ei saa kätte ühtegi jaama ja teist ma pole mängima saanud, sest microSD pesa Nokia kaarti ei tunnista. Pooled helinatest on hiina muusika stiilis plinn-plõnn-tsink-plekk-pang. Telefon on ilmselt mõeldudki hiina turule, sest sisse lülitades annab ta asukohaks automaatselt Pekingi. Helsingit ja Tallinna kodulinnade valikus ei ole, eestikeelne menüü on. Aga helistada saab ja muud ei olegi mul praegu vaja.
Nüüd on mul siis korraga käibel kolm SIM kaarti eri operaatorite ja eri numbritega, Elisa, Bravocom ja EMT. Kõik peaksid suunama, kui numbrit kätte ei saa. Aga tegelikkuses vahel suunavad ja vahel mitte, nii et kui keegi peaks soovima mulle helistada, varugu rohkelt kannatust.
Ahjaa, täna Ellamaal käies levis mu tavanumber probleemideta. Ei olnud telefon liiga keeruline ega SIM-kaart ei loksunud kuhugi. Ainult kodus on probleemid. Minul, aga mitte sidefirmadel.
Tekitab see aga totraid segadusi, näiteks otsiti mind eile haiglast, et homset vastuvõtuaega muuta seoses arsti haigeksjäämisega. Õnneks jätkus neil oidu õele helistada, kes siis minu nimel uue aja kokku leppis.

Neljapäev, 10. september 2009

Ekskursioonid levialadesse

Kunagi üheksakümnendate lõpul, kui Tele2 oma odavate telefonidega turule tuli, liikus rahva hulgas nali, et Tõnis Palts korraldab tasuta ekskursioone Tele2 levialasse. Meil nüüd siis aastal 2009.sama situatsioon, ainult et teiste teenusepakkujatega.
Elisa levi pole endiselt, nüüd vist juba nädal aega. Ega ma muidu eriti põekski, aga kuna ma olen endiselt haiguslehel, muutuvad sõbrad-tuttavad väga närviliseks, kui mu telefon päevade kaupa levist väljas on. Et äkki midagi juhtunud või sedasi. Muidu on päris kena rahulik, keegi ei saa mulle baktereid õgivaid tolmuimejaid (või oli see vastupidi) või IMP Balticu grammatikavigadest kubisevaid keeleõppepakette pakkuda.
Teiseks plaanisin endale just selleks nädalaks mõne kullerpaki saamise ja muid koduseid askeldusi. Pakid olen tänu headele suhetele postionuga kätte saanud. Kuigi situatsioon on lollakas küll, tellid endale kullerposti ja siis ei saa kuller sind telefoni teel lihtsalt kätte.
Kolleeg saatis Diili ja Smardi kõnekaardid katsetamiseks. Tulemused: EMT levi köögis, esikus ja raamatukogus null, suure toa taganurgas kolm kastikest. Õues maja taga levi pole, maja ees suunaga Laulasmaa poole viis posti. Kuna mul ei ole plaanis maja ette telefoniputkat rajada ja seal istuma hakata, jäi ära.
Tele2 levi kõikus kogu krundi ulatuses 0-2 vahel.
Saatsin mõlemad kõnekaardid kolleegile tagasi soovitusega neid kohvitassi alustena kasutada.
Kõige vahvam on see, et Elisa ei ole nädala aja jooksul suutnud vastata, miks kuus aastat täiesti korralikult toiminud levi (isegi mobiilinternett töötas) äkki ära kadus.
Katsetasin ka teist SIM-kaarti teise telefoniga, sama lugu. Operaatorvõrku ei leita.
Naabrimees pidas eile lausa auto kinni, kui mind heitunud ilmel koduriietes maanteel hulkumas kohtas. Et mis lahti - midagi pole lahti, teen ekskursiooni Elisa ja EMT levialasse, postkontorisse oli vaja helistada, et nad mulle täna ikka paki ära tooksid. Teisel pool maanteed oli levi täitsa olemas.
Egas midagi, Kõu õnneks vähemalt veel toimib. Seni, kuni elektrit on.

Esmaspäev, 7. september 2009

21. sajandil karulaanes

Et siis kõigepealt hästi täpne olla, siis see karulaas asub linnulennult kolmekümne kilomeetri kaugusel Tallinna kesklinnast, linnatulede kuma paistab öises taevas hästi kätte. Lähim suur magistraal asub 150 meetri kaugusel. Karusid meil siiski õnneks ei ole.
Juuli lõpupäevadel käisid Elioni mehed taas Wimaxi levi mõõtmas. Istusid seitsme meetri kõrgusel katusel kut kukulinnud, antenn peos, aga mida polnud, oli Wimax. Arvuti näitas aeg-ajalt ühte posti ja aeg-ajalt ei näidanud midagi. Mingisugust sidet peavat saama tekitada alates vähemalt neljast ühikust.
Siinkohal võiks hardusega meelde tuletada, et kui ma 2006.aasta kevadel Angolas käisin, oli seal satelliidilt tulev kiire internet igas õlgkatusega ümmarguses onnis. Elektri aga sai see onn generaatorilt või päikesepaneelilt.
EMT pole meil kunagi levinud. Eelmisel nädalal kadus ka Elisa. Kolleegidele Skype kaudu saadetud SOS andis tulemuseks, et torm olevat saatjad kohalt ära liigutanud. Ilmselt liigutas nii kaugele, et neid pole siiani üles leitud, sest levi ei ole meil endiselt. Vahel on, vahel mitte, üldiselt ei leia enamjaolt ühtegi võrku. Sisse helistades andvat teate, et telefon levist väljas, välja helistades annab teate,et võrgu viga. Telefonis viga pole, siis peaks sama viga olema kõigil pere telefonidel ja külaliste omadel ka.
Kõu on siinkandis aeglane nagu tigu, aiapostitusse paari pilti üles laadides võin vahepeal rahulikult pooleks tunniks rohima minna. Põhjuseks liiga palju kasutajaid, no mis sa teed - ega me pole oma leviprobleemiga ainukesed, siinkandis ikka elavad mõned inimesed veel.
Täna hommikul kell üheksa kadus plaksust ka elekter ja sellega seonduvalt Kõu jäänused. Krundil ringi luurates õnnestus peldiku tagant leida Elisa leviala ja helistada sõbrale, kes siis interneti kaudu elektrikatkestuse teate saatis - Eesti Energia rikketelefoniga ühendust saada ei õnnestunud. Võrgu viga, võrgu viga, võrgu viga.
Pool kolm tuli elekter tagasi ja sellega koos ka internet. Mobiililevi ei ole endiselt. Ma ei viitsi kogu aeg kempsu taga ka passida, sest sealset leviala jagab Elisa sadade sääskedega.
Ah, ongi hea rahulik :).
Ja ei mingit innovaatilist kodustöötamist haiguslehe ajal.

Teisipäev, 1. september 2009

Lihtne elu

Kord kuus, kuu alguspäevadel on mul kombeks oma rahaasjad üle vaadata. Kuna ma pole viimase nelja nädala jooksul kodunt väljas peaaegu käinudki, ei olnudki seekord eriti midagi vaadata. Kaardiarve näitas kahte poekülastust, haiglast tulles ja vahepeal arsti juures käies. Vahepeal on süüa ostnud küll õde, aga kuna ta väidab, et summad pole märkimisväärsed, siis eks minu kanda jääb selle kuu elektriarve (mis elektriboileriga eramajas, kus kõik käivad vähemalt kord päevas dushi all, pole sugugi väikeste killast).
Pole midagi öelda, kodus vedelemine on odav lõbu. Ma pole ostnud riideid ega raamatuid, kosmeetikat on kulunud minimaalselt, vaid pesu- ja hooldusvahendid. Üleüldse pole ostnud ühtegi asja peale toidu. Seega olen ka mina majanduslanguses otseselt süüdi - midagi ei osta, SKP aina kukub.
Bensiinile pole kulunud sentigi, sest ma pole autoga meetritki sõitnud. Bussipiletitele on kulunud 70 krooni.
Nii et kui välja arvata majalaen, autoliising, kindlustused, prügivedu, internet ja televisioon ning tellitava ajakirjanduse otsekorraldused, mis pank automaatselt arvelt maha kratib, on elamisele kulunud hämmastavalt vähe raha. Puudust tundnud pole ma aga millestki, vastupidi, tasapisi kappe koristades olen kokku korjanud neli suurt kotitäit Humanasse minevat träni. Ilmselt tuleks seda veel, aga kõike ei raatsi minema saata - olen leidnud kevadel ostetud suveriideid, mida pole kordagi selga saanud ja kingi, mis pole jalas käinudki: kaks kolimiskuud jooksin ringi peamiselt pusades-teksastes ja viimase kuu olen veetnud kodukleitides.
Ma ei taha kaugeltki pidada loengut teemal kuidas-on-võimalik-n-krooniga-kuus ära elada. Pigem on see mõtisklus iseenese jaoks . kuivõrd vähesega on tegelikult võimalik ära elada ja kui palju kulub tavaliselt igasuguste impulsiivostude peale, ilma milleta on suurepäraselt võimalik hakkama saada. Seejuures ei ole mul selle kuu jooksul olnud kordagi igav - kodus on tuhandeid raamatuid, kümneid filme, aed, kus jalutada ja nokitseda, ja sõbrad, kes tulevad külla.
Selliseid järelemõtlemise aegu on mõnikord vaja.