Reede, 31. detsember 2010

Kaks tuhat ja kümme

No alustada võiks selles, et veel paar aastat tagasi ma isegi ei uskunud, et ma seda aastanumbrit üldse näen. Veel vähem, et selline aastanumber võiks täiesti vähivaba olla. Kauakestvad kiiduavaldused siinkohal mu suurepärasele arstile ja mu vaprale organismile. Isegi operatsioonidest räsitud ainevahetus hakkab normaliseeruma, lund lükates ei lähe enam süda pahaks (higistama hakkamise asemel oli eelmisel talvel paraku nii ja see tegi asja eriti hulluks, rassi mis rassid, higi ei tule tilkagi, see eest ajas kohutavalt iiveldama) ja sujuvalt on isegi üks suurusnumber riietel alla läinud ilma selleks eriti midagi tegemata. Aga kõik muu on kõrvalise tähtsusega ja aasta suurim saavutus on muidugi sõravabad analüüsid.

Töiselt on kah päris kenasti läinud. Aga see pole minu, vaid paljude inimeste igapäevase töö tulemus. Ja mitte ainult sellel, vaid kõikidel eelmistel aastatel tehtud töö tulemus. See, et president minu kätt surus, oli lihtsalt roll. Keegi pidi seal ju olema, poleks olnud mina, oleks olnud keegi teine.
Isiklikus elus pole kah millegi üle nuriseda, palju häid sõpru ümberringi. Nii vanu kui uusi.
Paar mõnusat soojamaapuhkust.
Kaks pereliiget on endale kaaslase leidnud ja sellegi üle võib ainult rõõmu tunda. Eriti nunnu on muidugi noori vaadata, esimene armastus, juunõuuu. Isegi minusuguse küüniku südamesarnase eseme võtab võdisema.
Ega järgmiselt aastalt muud ei soovigi, kui et ta tuleks vähemalt sama hea kui kohe möödasaav.
Blogilugejatele aga kaunist vana lõppu ja kõikide soovide täitumist uuel. Lugejaid ikka on, kaunter näitab 83778 ja keskmiselt käiakse blogis 700 korda nädalas. Kuigi ma olen viimasel ajal olnud laisavõitu kirjutaja, muid tegemisi lihtsalt nii palju...luban end parandada, aga päevad on liiga lühikesed :D.

Pühapäev, 26. detsember 2010

Käänuline tee eurole

Veel nädal aega krooniaega ja algab jaekaubanduse põrgu ehk sularaha paralleelkäibe periood. Ehk selline tore aeg, kui poes saab maksta nii krooni kui euroga.

Jätaksin siinkohal kõrvale igasugused eesti krooni ja eurole üleminekuga seotud emotsioonid ja majanduslikud kaalutlused. Aga sellele mehele, kes tolle paralleelkäibe perioodi välja mõtles, tahaksin küll pahasti öelda. Kohe väga pahasti. Kas ei oleks võinud jätta rahavahetuse pankadele ja mitte üritada igast burgeri- ja ajalehemüüjast või turutädist rahavahetajat teha?
Ma juba kujutan seda bardakki aastaalguse kauplustes ette. Kõiki neid järjekordi. Isegi vilunud inimesel võtab kahe erineva rahaga rehkendamine tavalisest rohkem aega. Mis veel vilumata (aga vilumata on kõik).
Loodetavasti jätkub väga paljudel inimestel mõistust maksta pangakaardiga ja mitte piinata niigi heitunud müüjaid. Ise kavatsen küll aasta kahe esimese nädala jooksul võimalikult vähe oma jalga poodi tõsta ja hädavajadusel külastada vaid neid poode, milles tean olevat automaatkassad, kus ainult kaardiga maksta saabki. Sest järjekordades seismine mulle lihtsalt ei meeldi.
Perekonna vanema generatsiooni varustasin igaks juhuks euro stardipakettidega. Sest elavad nad lähimatest sularahaautomaatidest kaugel, kohe üsna kaugel. Kuigi ka nende stardipakettide kättesaamiseks  tuli peaaegu et tutvusi kasutada. Need olid lihtsalt igalt poolt otsas. Katsuge veel väita, et rahval pole raha...

Reede, 24. detsember 2010

Kauneid jõule

Kiiretel aegadel on üks hea omadus - neid asju, mis ei meeldi, pole aega tähele panna...tavaliselt ma vihkan novembrit kogu selle pimeduses ja masenduses, aga sel aastal jäi vähemalt minu meelest november lihtsalt vahelt ära ja selleks ajaks, kui ma jälle praktilisele igapäevaelule pihta saama hakkasin, oli isegi pool advendiajast möödas.
Millalgi jõudsin isegi maja ära kaunistada, kuigi khm, osa maja välistulesid on seni karbis kapi otsas ja mõndasid ei ole ma isegi mitte üles veel leidnud. Eks järgmisel aastal olen ehk tublim.
Ja blogimine ei ole kindlasti mitte surnud, on teine lihtsalt talviselt uimane ja kiiretest aegadest oimetu.
Aga pimeduse selgroog on pooleks tehtud ja valguse aeg astub sammhaaval üle õue.
Kauneid jõule kõigile!

Kolmapäev, 8. detsember 2010

Päkapikutegu

Peab tunnistama, et ma olen kohutavalt vilets panditaara äraviija. Kokku saab küll kõik hoolsalt kogutud ja suurtesse kinninööritavatesse prügikottidesse pakitud. Edasi rändavad need kotid garaazi ja sinna nad kipuvad jäämagi...lähim taaraautomaat on 15 kilomeetri kaugusel ja eraldi poodisõitu peaaegu ette ei tulegi, enamjaolt saab poeskäik koduteel ära tehtud. Töö juurde aga on sandivõitu kottidega sõita, peab olema kindel, et päeva jooksul ei tule muid asjaajamisi, mille puhul taara segama võiks hakata.
Peale selle ma kohe mitte ei armasta neid taaraautomaate, mis iga kümnenda purgi ja pudeli järel kas rikki lähevad või täis saavad.
Eile õhtul aga vaatasin seda seina äärde kogunenud kotilaviini ja tõotasin endale, et enne aastalõppu olgu seinaäärne puhas. Tõstsin kolm kotti auto äärde valmis. Hommikul peale. Peaaegu oleksin ära unustanud, et taarakotid parketimaasturi tagaotsas sõidavad, aga õnneks midagi kolises ja tegin kiire pöörde Laagri Maksimarketi taaramaja juurde.
Olin just kaks esimest kotti maha tõstnud ja suundusin nendega putka ukse poole, kui nägin üht elust räsitud meesolendit lähenemas, samasugune pisut räsitud kutsa kaasa lonkimas. Käes meesolendil pooltühi kilekott ilmselt mõne taaraühikuga ja suund sama mis minul, taaraautomaadi juurde. Minuga võrreldes oli tal mõnemeetrine edumaa.
Küllap sai otsustavaks asjaolu, et selle asemel, et minust ette tormata, hoidis enne mind ukseni jõudnud koll mulle ust lahti, et ma oma suurte kottidega sisse saaksin. Enne teda.
Panin kotid ukse juurde maha, ja küsisin, kas ta soovib need ära anda. Ta kaotas esimese hooga peaaegu kõnevõime. Ei, ta ei olnud purjus. Vähemalt mitte silmnähtavalt. Lihtsalt hämmingus ja tänulik.
Ütlesin, et oodaku, kolmas kott on ka. Andsin sellegi talle. Koll kohmis tänusõnu. Naersin, et mõelgu sellele, et tal käis täna päkapikk.
Auto juurde lipates hõikasin veel üle õla, et ostku ikka kutsale vorsti ka. "Kindla peale!" vastas nüüd juba kõnevõime tagasi saanud mees.
Vähemalt ühe mehe ja ühe koera päeva tegin ma täna ilusamaks. Päris hea tunne oli. Isegi teades, et suurem osa sellest taararahast kulub ilmselt uimastavale joogile. Pole andnud mulle keegi õigust teiste üle kohut mõista.

Esmaspäev, 6. detsember 2010

Mängime siis jõulumeemiga

Kukupai siis lennutas jõulumeemi ka minu pihta. Pole parata, tuleb vastata :D.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Meeldivad juba sellepärast, et seonduvad pööripäeva ja valguse võiduga pimeduse üle ja see jube pimedus, mida ma nii vägaväga vihkan, hakkab kukesammuhaaval alla andma.

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Haa. Veel paar aastat tagasi oleksin vastanud, et kodus ja perega. Aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem hakkan aru saama sellest loost. Veel mõned aastad tagasi pidasin seda lugu totakaks. Nüüd olen ise ka üha totakam.



3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Isapoolsed vanavanemad olid tõsiusklikud ja seetõttu oli jõuluõhtul nende külastamine lastelaste püha kohustus. Alati laeni kuusk, ehitud tollal nii haruldaste elektriküünaldega, mis olid elektrikust vanaisa enda tehtud. Palju värvilisi pakke. Hirmus head toidud (vanaema oli fantastiline kokk). Söögipalve, mis ateistlike vanemate lapsele väga veidra asjana tundus.

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Ei kartnud. Kodus pandi pakid kuuse alla või jäeti korteri ukse taha, nii et päris lapsepõlvest mul mingit jõulu- ega näärivana mälestust ei olegi. Lasteaias ma ka ei käinud. No ja kooliajal, kes siis enam mingit vanameest uskus.

5. Parim jõulumälestus?

Kaks täiesti erinevat, ühed samast ajast lapsepõlvest vanavanemate juurest. Teine samuti aastate tagant, kui sai paksus lumepilves kusagil metsa vahel saaniga sõidetud, küünlad saanil. Aga sellest ma tõtt-öelda ei mäleta, kas oli tegemist jõulude või uusaastaga.

6. Lemmikjõulutoit?

Seda pole ma aastakümneid saanud ega enam ilmselt saagi. Sama Hiiu-vanaema tehtud paks kissell, nii paks, et seisis vaagna peal kuhjana. Vahukoorega ümbritsetult. Retsepti kahjuks päranduseks ei saanud.
Muidu aga vist verivorst. Meie peres pole lookas laud kunagi kombeks olnud, ikka kas notsupraad, ahjulõhe või midagi seesarnast. Pagan, nüüd läks kõht tühjaks...

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Ei tea, pole otsustanud. Sinna kaugele saarele kahjuks ei saa, pole aega. Otsustatud on uue aasta vastuvõtmine, mis toimub heade sõpradega kodukülas.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Ei ole, algul, kui maja valmis sain, ehtisin seda nagu hull. Enam ei viitsi.

9. Sinu jõulukingisoov?

Tervist endale ja lähedastele.

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Ei oska ühtegi eriti välja tuua, lähedaste kingitustes loeb rohkem emotsioon, kui asi ise.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Inimesed, kes silma all räägivad üht ja selja taga laimavad ja valetavad. Eriti valus inimeste puhul, keda oled arvanud usaldavat.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Kauneid jõule. Valguse võitu pimeduse üle. Tervist ja enesega rahulolu. Kõike seda, mida nad siin blogis otsimas käivad. Ma tõtt-öelda ei saa siiamaani aru sellest fenomenist, et see blogi pidevalt blogipuu esiviiekümnes püsib. Ma ei kirjuta ju nii tihti.
 
Edasi ei viska, sest tundub, et kõik, kes vastata viitsiksid, on juba meemipalliga pihta saanud. Kui mõni veel viitsib, võib ise üles korjata.

Laupäev, 4. detsember 2010

Maal, õhus ja vahepeal

Nädal algas ärkamisega kell 3.45. Sellele oli eelnenud veel pühapäevane paanikahäire, kuna oli tunne, et me ei saa siit enam välja ja mitte mingil juhul õigeks ajaks lennukile, mine või linna hotelli. Aga pühapäeval sai koerad penipansioni viidud ja kuigi teed olid libedad, olid vähemalt sahad oma tööd korralikult teinud. Kui me enne viit hommikul startisime, ei sadanud ka midagi juurde. Tuiskama hakkas alles siis, kui Tallinna lennujaamas juba lennukis istusime ja jäätõrjet ootasime. Pooletunnine väljalennu hilinemine polnud midagi võrreldes selle kaosega, mis Euroopa lennujaamades hiljem toimuma hakkas.
Kohale me igatahes jõudsime. Leedukatel lund eriti ei olnud, külma ja tuult see-eest rohkem kui meil, kraadiklaas, nii palju kui seda näha sai, näitas pidevalt 13-15 külmakraadi. Õnneks oli sooje riideid piisavalt kaasa varutud, kusagil kümne külmakraadi juures jäätub minus igasugune huvi peegelpildi vastu ära ja alles jääb ainult soov sooja saada. Ning mis siin ikka eputada, kunagised ohtlikud kurvid on juba ammu ringteeks muutunud ja hea välja nägemine muutub üha keerulisemaks. Leppigem sellega.
Aasta ostuämbriks võib sellegipoolest nimetada Ivo Nikkolo karupükste ostmist peaaegu tuhande krooni eest...poes ma nende soojusele ja pehmusele vastu ei pidanud ja tegin hinnasildi suhtes südame kõvaks...juba esimesel kandmisel selgus, et püksid ajavad kihelema ja lisaks sellele ka kohutavalt karva, nii auto- kui lennukiiste nägid peale istumist välja nagu oleks seal kevadiselt lahtise karvaga kassi või koera  veetud ja nõupidamisel nihkusid kolleegid minust aupaklikku kaugusse väitega, et ma ajavat karva. Nii pakkisingi roppu hinda maksnud püksid õhtul hoolikalt kohvrisse, et nad teisi asju ära ei määriks ja nüüd mõtlen, kas visata need Humana kogumiskasti (et mõni teine veel õppetunni saaks) või otse prügikasti, ning 999-kroonine hind koolirahaks lugeda. Ei ole ikka vaja kallist rämpsu osta. 
Teisipäeval skaipis naabrinaine, et terves külas oli elekter ära esmaspäeva õhtust teisipäeva ennelõunani. Närvikõdi, kas torustik külmus ära või mitte, jätkus kuni kojujõudmiseni. Õnneks oli kõik korras.
Kolmapäeval kadus mobiililevi. Aga see on juba vana uudis. Internet motellis toimis ja saime teada, et probleem on üleüldine.
Neljapäevahommikune äratus taas varane, jõudsime õigeks ajaks lennujaama, et kohe teada saada, et lend on üle kahe tunni edasi lükatud. Lohutuseks anti kolme peale kuuekümnelitine hommikusöögivautsher, mille kohe ka ära kasutasime, sest hotellis me hommikust süüa ei jõudnud (kohvi siiski saime). Ajal, kui hommikusööki lõpetasime, oli lendu veel kaks tundi edasi lükatud. Lume tõttu olid suletud Gatwick, Pariis, Genf ja veel mitmed lennujaamad ja see tekitas lennuplaanides ilmselt üleeuroopalise segaduse. Kolasime poodides (mis on kõigis maailma lennujaamades ühte nägu ja Vilniuses eriti igavad), jõime kohvi, lobisesime, ajasime tööasju, surfasime internetis. Tõeline kergendus oli näha, et meile järele lendama pidanud lennuk oli kell 10:51 lõpuks Tallinnast tulema hakanud. Algses plaanis ette nähtud hommikuse 8:50 lennu asemel tõusime õhku kella ühe paiku päeval.
Tallinnas ei julgenud parkimise eest kohe makstagi, teadmata, kui kaua auto lume alt välja kraapimine aega võib võtta. Asi aga polnudki eriti hull, viimaste päevade lumi oli eelnevaga võrreldes ikka õhuke, teisi nägime labidaga vehkimas küll.
Otsustasime Keilas süüa, teades, et koduses külmkapis valitseb äraolekujärgne tühjus. Gnoomis on mõnus kodune toit ja mõistlikud hinnad. Muidu oleks kõik hästi olnud, kui üks tüütu tegelane leidnud sobivat hetke külge lööma hakata, lauda jäätist ja veini saates. Põgenesime kohvikust, jäätise ja veini muidugi puutumata jättes...ebaviisakas või mitte, aga jäätist ma talvel kindlasti ei söö ja veini kell kolm päeval autoroolis olles ka ei joo, isegi suitsetamispeatuse tegime alles kaheksa kilomeetri pärast juba koerahotelli poole ära keerates.
Siis kaks õnnelikku ähkivat peni auto tagaruumi ja ots kodu poole. Õuel tervitamas ja kiisutamas õnnelik kass. Köögis 15,6 ja tagatoas 13,6 kraadi sooja, ahjud kütte.
Reede õhtul meelitas eks mu Rock Cafesse rallihooaja lõpetamisele. Sai teine kauaigatsetud I koha kätte, kahjuks naiste klassis. Muhahaa. Norisime ta kallal tükk aega. Aga kaardilugeja on ka rallisõitmisel hädavajalik inimene. Püüdsin meelde tuletada, millal ise viimati kaarti lugesin. Vist oli 2007 Unicute talvesõit. Selle aasta talvesõiduks ka ettepanek olemas, aga ma ise pole kindel, et mu närvisüsteem sportklassile vastu peab.
Koht ise oli Väga Kole ja tagasi sinna ei läheks. Ilmselt pole ka enam sellest vanuses. Ja nii koledat kempsu nägin ma viimati Odessas.
Täna on olnud esimene päev, kui ma olen sellest talvest tõsist mõnu tundnud. Ilus lumine päev, kuus kraadi külma, isegi päike pilvede vahelt aeg-ajalt piilumas. Lükkasin lund, mitte selle pärast, et väga vaja oleks olnud, vaid lihtsalt enese liigutamise pärast. Lumi sahises nagu suhkur. Tassisin nädalajao puid tuppa. Üritasin traktorile lumekette panna, aga tegin oma blondiiniajuga midagi ilmselt valesti, sest need tulid mõnekümne meetri pärast uuesti alt ära. Naabrimeest ei viitsinud moosima minna, homme ka päev ja selle töö võib julgelt saunajärgseks päevaks jätta, higiseks ei aja. Nüüd on ootamas saun ja jalge ees norisevad koerad.
Ja tõsiselt hea meel on selle üle, et üks pereliige on ilmselt otsustanud iseseisvat elu alustada. Miks ta sellest saladuse teeb ja nurkateinud kassi olemisega ringi käib, ma paraku aru ei saa. Ei peagi saama. Ei ole enam minu mure. Hea ja kerge on olla. Kõik asjad leiavad lõpuks lahenduse.