teisipäev, 26. mai 2009

Kappide koristamise aeg

Trulla tegi tuleohutusest nii eeskujuliku postituse, et ma tundsin ka kohe vajadust natuke inimesi harida. Sel teemal, millest ma ise vast päris palju tean ja mis omakorda hakkas peas keerlema tänu Biankale. Kuna siin blogis on viimasel ajal ringi vaadanud pea seitsesada inimest nädalas, on vast sellest infost kellelgi midagi kasu ka.
Esiteks, keskkonnaministeeriumi ametlik seisukoht on siiamaani, et kasutatud riided ja jalatsid on prügi ja lähevad ladustamisele prügimäele. Selle kohta tahaksin alati uriseda, et loll jutt suhu tagasi ja kiiresti. Seda enam, et samasugust jama ajavad suust välja ka meie niinimetatud ökodisainerid, kelle ainukeseks eesmärgiks näib olevat iseennast ja oma toodangut promoda. Aga see on juba eraldi teema.
Lõuna-Soomes, elanikkonnaga umbes kolm miljonit inimest, koguti ja saadeti 2008.aastal taaskasutusse 7,6 miljonit kilo kasutatud riideid ja jalatseid (www.uff.fi). Kogus on raskesti hoomatav, aga ehk annab parema ülevaate see, et ühte suurde rekkasse mahub umbes 15 tonni riideid. Nii et kui kogu see hunnik autodele laadida, läheks vaja 507 veoautot ja selle autorongi kogupikkus oleks 7,6 kilomeetrit. Meie keskkonnaministeeriumi arusaama kohaselt oleks tulnud kogu kupatus prügimäele saata, soomlased saatsid kõik taaskasutusse. Kumb on tulevaste põlvede suhtes inimlikum suhtumine, pole mõtleval inimesel raske arvata.
Kui kõrvale jätta kampaaniad, glämmilaadad ja muud ühekordsed üritused, tegelevad riiete ja jalatsite kogumisega Eestis peamiselt Uuskasutuskeskus ja Humana. Mõlemal oma spetsiifika, Uuskasutuskeskus võtab lisaks riietele vastu ka raamatuid, mööblit, plaate jms, aga nemad vaatavad toodu ükshaaval üle ja sellele on tingimus, et asi peab olema müügikõlbulik. Humana spetsiifika on kitsam, riided, jalatsid, kodutekstiil ja mänguasjad. Kuid selle eest võib nende kauplustes asuvatesse kogumiskastidesse panna ka asju, mis otseselt müügikõlblikud enam ei ole. Kui veelkord numbrite keeles rääkida, siis võib öelda, et igast kümnest esemest, mis Humana kogumiskastidesse pannakse, läheb 1-2 käitlemiskulude katteks müüki (ja kui ühe kuu jooksul maha ei müüda, annetatakse abivajajaile Eestis), 3 saadetakse humanitaarabina Aafrikasse, 4-5 läheb ümbertöötluseks ja üks läheb prügimäele. Kusjuures prügimäele läheb tõesti see, mis kuidagi enam ümbertöötlemiseks ei kõlba, alates sellest aastast on isegi üksikutele ilma kontsata jalatsitele leitud tarbija - maamiinide poolt vigastatud inimesed Aasias ja Aafrikas.
Mida Humana oma kogumiskastides näha tahab: eelkõige puhtaid asju, kulumisastmest sõltumata. Kui asi on puhas, kuigi kulunud või katkine, saab selle saata ümbertöötlemiseks. Puhtaid veel sellepärast, et teatavasti mustad riided lehkavad. Ja selle leha võtab enesesse ka puhas tekstiil, millega inimesed enne annetamist on vaeva näinud ja puhtaks pesnud. Triikimine ei ole vajalik. Kastidesse võib tuua riideid, jalatseid, kardinaid, voodipesu, laudlinu, käterätikuid, ühesõnaga kõike seda, mis tekstiili või jalatsi mõistesse mahub. Samuti vähegi kasutuskõlblikke mänguasju, pudipadi, ehteid. Kulda ja hõbedat pole vaja :). Äraantavatel esemetel tuleks üle kontrollida taskud, kuuldavasti on sorteerijad leidnud sealt mida iganes...
Kogumiskastidesse kogutu pakitakse kohapeal kaupluses, olgu siis Tallinnas, Tartus või Pärnus, kottidesse ja saadetakse sorteerimiskeskusse ilma seda kaupluses üle vaatamata. Nii et narmendava servaga köögirätiku pärast põdeda ei maksa.
Kogumiskastidesse ei maksaks panna katkiseid kandmiskõlbmatuid jalatseid, katkiseid mänguasju, õli- ja värviplekkidega tekstiilesemeid. Aga kui te pärast ihnurist vanavanatädi matuseid avastasite tema korterist nõukogudeaegse voodipesulao, siis selle võib Humana kasti viia küll. Soovitavalt läbipestuna, sest sellised asjad lähevad otse humanitaarabina Aafrikasse ja seal on pesumasinatega üldiselt kehvasti. Rääkimata elektrist.
Küsimusi aga pidavat saama esitada meiliaadressil mari@humanae.ee
Kaupluste-vastuvõtukohtade aadressid saab siit: Tallinnas, Tartus, Pärnus.

teisipäev, 19. mai 2009

Peldikusaaga jätk

Täna hommikul oli meil kontori ukse taga viiskümmend raevunud venekeelset töölist ja asi lõhnas füüsilise vägivalla järele oluliselt hullemini kui pärast pronksiööd. Et nemad ei saa pissile, juua ja käsi pesta. Lubati helistada sanepidjaama, Savisaarele, Medvedjevile ja Putinile. Et jälle ahistatakse.
Majaomanikust ja torujüridest muidugi ei kippu ega kõppu.
Hakkasime helistama firmadesse, kes rendivad neid siniseid välikempse, mida üritustel kasutatakse. Esimene firma ei võtnud nii varasel tunnil telefoni vastu. Teine ütles, et nemad nii lühikeseks ajaks ei rendi, ainult vähemalt nädalaks. Kolmas arvas, et ehk nad jõuaksid millalgi peale lõunat oma putkadega kohale...
Ise tormasin hulgilattu ja laadisin Lumehelbekese kasti joogivett täis.
Putkad jõudsid ka hääletõstmise peale hoovile.
Enne ei usu mina mingisse majanduskriisi, kui needsamad tellimustest mittehuvitatud firmade juhid ei seisa tänavanurkadel, sildid käes "Vajan tööd". Nii nagu kolmekümnendade suurkriisi ajal.
Seni paistab selle majandussurutise põhjuseks olevat laiskus, hoolimatus, soov kergelt rikastuda ja mitte midagi teha.
Kahju on ainult sellest, et nagu tavaliselt, kannatavad kõige rohkem kõige nõrgemad.

esmaspäev, 18. mai 2009

Natuke kriisi, paluks!

Kui keegi juhtub kusagil majanduskriisi kohtama, siis öelge talle, et ta Lasnamäelt läbi astuks. Põikega Liivalaia tänavale, kus meile pinda rentiva firma kontoora laiutab.

Nimelt läks meil täna vesi ära. Kadus salapäraselt. Majaomanik, kelle püha lepingujärgne kohustus on kommunikatsioonide korrashoid, uimerdas kohale, ütles, et mingi siiber katki. Eks need veneaegsed aastaid hooldamata-kontrollimata torud nüüd üksteise järel minema hakkavad. Ilmusid majaomaniku kutsutud torujürid, nokitsesid, sügasid tagumikku ja muid kohti, kell viis panid pillid kokku ja kõndisid koju. Vett polnud endiselt. Anti lootust, et homme lõunaks ehk saab.

Mismoodi haiseb peldik, kus pole vett ja mida on olude sunnil pidanud kasutama ligi 60 inimest, ei ole võimalik kirjeldada. Ise võtsin auto ja sõitsin poolteist kilomeetrit eemal asuvasse Maksimarketisse, aga jalgsi kõndivatele töötajatele seda küll poleks julgenud soovitada.

Enne, kui ei muutu töössesuhtumine, ei muutu midagi.

esmaspäev, 11. mai 2009

Oskusostleja pihitool

Trulla viskas meemiga ja katsun kibekiiresti enne äralendu vastata :)
Meie põlvkonna kahetsusväärsemaid ostud kuuluvad vist varastesse üheksakümnendatesse, sest nõukaaegse defitsiidiga harjunud inimese tegi saabunud kaubauputus ikka pisut ogaraks küll. Õnneks on tolleaegsed ostud ammu prügimäele rännanud, rämpsukoguja kalduvusi mul pole. Aga viimase aja äpardunud ostudest siis järgmised:
1, Sõudetrenazööri ostsin paar aastat tagasi ja algul ikka kasutasin ka. Siis aga hakkas see periood pihta, kui tohtrid mind viilutama-õmblema hakkasid ja sellest ajast seisab kuuris ja kogub tolmu.
2. Videokaamera. Igatsesin seda endale mitu aastat, lõpuks ostsin ära ka. Käisin Iirimaa reisil ära ja filmisin kolmkümmend megabaiti materjali, mis siiamaani puutumata seisab, sest aega ei ole sellega tegeleda. Kaamera vedeleb sestsaadik kapis.
3. Fiskarsi umbrohunapsik. Ilmselt olen ikka täielik blondiin, sest ma ei saa aru sellise riistapuu mõttest, mis rebib umbrohu ribadeks ja pudistab selle peenrale laiali. Lootsin küürutamist vähendada, aga tutkit.

Aga ostmata jäänud asi, mis mind lausa aastakümneid vaevanud on, on pigem tegemata asi. Aastal 1979 võeti mu tollane abikaasa sõjaväkke ja tollane nõukogude võim pakkus ajateenijate abikaasadele võimalust kord aastas riigi kulul kaasale külla sõita. Kutt aga teenis Baikali ääres.
Lõin põnnama, üksinda rongiga päevade kaupa läbi Siberi, pealegi oleks ikka natuke komplitseeritud olnud kolmeks nädalaks ära kaduda, käisin ülikooli kõrvalt veel tööl. Nüüd sinnakanti sattuda on vist keeruline. Nii et Baikal on siiamaani nägemata.

Meemi edasi saadan Metsapiigale ja Emmeliinale.

pühapäev, 10. mai 2009

Audis

Ma pole tükil ajal nii audis olnud kui eile. Pole ka midagi imestada, pea kaks nädalat rabelemist nii tööl kui kodus, mis kulmineerus reedese Vilniusse ja tagasi lennuga, ja tervepäevase ajuderagistamisega, peab varem või hiljem kusagilt tunda andma. Igatahes olin eile hommikul vihmasaju üle väga rõõmus, väljas poleks nagunii midagi teha saanud ja sees ma midagi teha ei viitsinud. Ausalt öeldes isegi ei tea, mida ma päev läbi tegin, natuke lugesin, natuke siiski askeldasin, tegin süüa ja siis oligi kell kaheksa õhtul ja saunamineku aeg käes. Isegi lavale jõudsin vaid kaks korda, sest nagu ma õeraasule kurtsin, oli mul vertikaalasendis, ka istuvas, püsimisega tõsiseid raskusi. Selgroog keeldus koostööst ja tunne oli päev läbi selline, et pea kipub ühte tunduvalt madalamasse kehaosasse kukkuma.
Kuid mäng oli küünlaid väärt, kuuekümneleheküljeline leping sai allkirjad alla ja see tähendab, et augustikuus me kolime. Hüvasti, vana kultuuriministeeriumi paberiladu oma pragunevate seinte ja ladudes lõõtsuva tõmbetuulega. Tere tulemast, uued ja kaasaegsed töötingimused inimestele, normaalse põranda, normaalse ventilatsiooni ja normaalse valgustusega.
Millist töömahtu see nii mulle kui kogu tiimile lähema kolme kuu jooksul tähendab, on parem praegu mitte mõelda. Aga kuivõrd tehnilised lahendused on enam-vähem paigas, on edasine nii-öelda tehnika küsimus. Et mida võtta, mida jätta, mis uus, kust tellida jms.
Mu uus Panasonic Lumix aga korraldas mulle tõsise käki. Tegin üleeile Leedus mitukümmend pilti vajalikest asjadest, enne ärasõitu veel vaatasin läbi, kõik oli korras. Eile hommikul kodus tahtsin mälukaardilt pildid arvutisse kopeerida ja mälukaart oli täiesti tühi!!! Kusjuures ma olen juba küll ja küll selle kaardiga pildistanud ja midagi pole juhtunud. Oskan kahtlustada ainult lennujaama röntgenit, aga seegi oleks üllatav, kunagi pole ühegi digifotokaga midagi taolist juhtunud, kümnetest röntgeniaparaatidest läbi vedades ka mitte.
Täna aga peab end siiski liigutama hakkama, on asju, mida ei saa edasi lükata, sest homme taas koerad hotelli ja ise lennukile.
Eile mõtlesin veel korra, et järgmiseks välisreisiks peaks meie suvel 18-aastaseks saava lapsukese Venemaale viima. Tuli lihtsalt jutuks, et selles hotellis, kus me järgmisel nädalal Odessas elame, pole internetti. Poiss pööritas silmi ja küsis, et mis koht see siis selline on. Hakkasin naerma, ega enamikes riikides pole internet nii enesestmõistetav kui Eestis. Rääkimata Ukrainast. Poiss püüdis vastu vaielda, et Ukraina peaks ju ikkagi Euroopa olema. Nojah. Geograafiliselt tõesti. Tegelikkus on natuke teine. Aga sellest ehk pikemalt tagasi jõudes.

teisipäev, 5. mai 2009

Ostku, mida on!

Eelmise Eestit raputanud majanduskriisi ajal, kusagil aastal 1997, jagasin kaubanduspinda ühe pisikese pesufirmaga. Küllap olin tollal parem inimene kui praegu, sest lasin allüürimise küsimuses endale augu pähe rääkida. Ise ma seal poes küll pidevalt ei olnud, aga vahel ikka ja siis ma ikka ja jälle "imetlesin" selle tädikese poepidamist. Kaup teda ei huvitanud, ostjad veel vähem. Kui ostja sisse astus ja midagi küsis, aga tema suurust-mudelit-värvi polnud, sisises mutt ostja lahkudes, et kuradi pirtsutajad, ostku, mida on.
Kui ma siis üritasin vihjata, et ega ükski inimene ei osta endale rinnahoidjaid-pükse, mis talle ei meeldi ega sobi, ja kui kaubavalikut ei täiendata ning ostjate arvamusega ei arvestata, ei saagi kaup minna, olin mina see paha inime, kes tema eluraskustest aru ei saanud.
Lõpuks pakkis ta oma seismisest plekiliseks ja võidunuks muutunud hilbud kokku ja kadus, jäädes kolme kuu rendi võlgu.
Kui ma seda mutti viimati nägin, töötas ta kusagil supermarketis koristajana ja oli veel virilam kui enne.

Miks ma sellest nüüd kirjutan...sellepärast, et samasugust mentaliteeti olen viimasel ajal järjest rohkem ja rohkem kohanud. Kui ma pean kolmes pikkuses kruvisid käima otsimas kolmest erinevast ehituspoest, ei ole see minu meelest normaalne. Täna otsisin tööliste kööki veekeetjaid - müügil on kahte sorti, 150-kroonised, mis paljast vee sisselaskmisest katki lähevad, või ületuhandekroonised, mis suure tõenäosusega lähevad köögist lihtsalt salapäraselt kaotsi. Eriti aega tuulata ei olnud, ostsin mõned 150-krooniseid, et las lõhuvad. Endale koju ei oleks ostnud.
Sama juttu rääkis eile meie IT-mees: et kui kliendil arvuti katki läheb, siis tuleb varuosi nädal aega oodata, sest kellelgi pole midagi. Siis aga on juba lihtsam ja odavam tellida internetist ja kohalik müüja üldse vahele jätta.
Muruniiduki käigukasti ootan ka juba kuu aega, täna öeldi jälle, et ehk järgmisel nädalal...ilmselt pean koju jõudes murule sedasama ütlema ja paluma tal aeglasemalt kasvada.
Kes on siis selles süüdi, et jaekaubanduse käive langeb? Kas ostja, kes endale sobivat kaupa ei leia ka siis, kui tal raha on? Või müüja, keda ostja soovid lihtsalt ei koti?
Võrreldes 1997.aastaga on elu muutunud, vajadusel saab suurema osa asju netist kätte ja rohkem kui 90% töövõimelisest elanikkonnast, kellel praegu on tööd ja palka (sest mida muud 9% tööpuudus tähendab, ikka seda, et üheksal inimesel kümnest on tööd) tõepoolest ei pea enam kohalikus kaubanduses oma närve ja aega kulutama.
Ja koristajakohtadega on kuuldavasti juba praegu kehvasti.

esmaspäev, 4. mai 2009

Halb ja hea

Halb uudis on see, et emotsioonitu I-Patsient teatas mulle must valgel täna analüüsi vastuseks, et retsidiivi kahtlus, carcinoma en situ.
Hea uudis on see, et kuigi analüüsi vastused olid tulnud juba 27.aprillil (õnneks ma eelmisel nädalal ei taibanud vaadata), pole arst mulle siiamaani helistanud ja see ehk tähendab, et vähemalt 18.juunini jäetakse mind rahule. Loodetavasti.
Egas midagi, elame edasi. Ehk nagu mu vaimutohter mind eelmisel nädalal lohutas: tänapäeval on vähi tähendus muutunud ja tegemist on lihtsalt ühega paljudest kroonilistest tõbedest, mida õigeaegse meditsiinilise sekkumisega on võimalik kontrolli all hoida.