"Eesti Ekspressis usutlus viimaseid päevi ametis oleva Eesti kaltsukuningannaga", kisasid eile päev läbi vähemalt kõik Trio raadiojaamad. Huvitav, kes neid reklaame teeb ja kui minu asemel oleks olnud mees, oleks kisatud kaltsukuningast?
Mitte et ma solvunud oleksin. Tosin aastat ajakirjanduse hambus olemist on naha ikka päris kilpkonnakilbiks kasvatanud.
Kummaliselt hea ja kerge tunne on. Mitu inimest küsis eile, kas kahju ei ole. Ei ole. Tüdimus kasvas nii suureks, et seda polnud võimalik enam taluda. Ja ameti võttis üle vääriline inimene.
Kolleegid kinkisid aiapoe kinkekaarte, sest teavad mu tõrksust lõikelillede vastu. Spetsiaalselt kohale lennanud ülemus pidas südamliku tänukõne. Töölised tõid sellise roosikimbu, et ma hakkasin selle raskuse all peaaegu vaaruma.
Otsekui sümboolselt läks paar päeva tagasi rikki kohvimasina taimer. Justkui aimates, et edaspidi ei pea ta enam mulle hommikul kella poole seitsmeks kohvi valmis keetma.
Õhtul kaasa kõrval mürisevas kaubikus koju poole sõites pani otse näkku paistev loojuv päike silmi pilutama. Hea ja soe tunne oli.
Hilisõhtul avasin 2008.aastal Iirimaalt toodud 17-aastase Bushmillsi juubeliviski ja võtsin klaasikese.
Peale seda tuli pikk ja unenägudeta uni.
Kuvatud on postitused sildiga töö. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga töö. Kuva kõik postitused
reede, 29. märts 2013
esmaspäev, 23. aprill 2012
Üleväsimus vist
Ma tunnen, et inimlik lollus ärritab mind, eriti kui see on seotud mingite mõttetute ja mittekuhugiviivate totakate võimumängudega. Oma vanuse ja kogemuste juures ma peaksin sellest lihtsalt üle olema. Või vähemalt olema õppinud õlgu kehitama WTF. Või midagi muud analoogilist. Aga ei ole, aeg ajalt ajab ikka üle ääre.
Aga kui inimene tuleb töölt koju, laob marineeritud lihatükid pannile, lülitab pliidi taimeri sisse ja läheb köögist minema...ning avastab taimeri helisedes lihatükid koos panniga mitte ahjust, vaid endiselt toorena köögiletilt, siis ilmselgelt ei ole tema vaimse tervisega kõik parasjagu korras. Hea seegi, et kass parasjagu toas ei viibinud, see põrguline jõuab nagu ahv kõikidele tasapindadele.
Vaatasin närviliselt I-patsiendist analüüsitulemusi, esimene oli korras, teine polnud laborist veel süsteemi jõudnud. Veel üks lisavärina allikas.
Millel ei ole esimese lõigu jorinaga üldse mingit pistmist.
Väljas on tumehall udu, mida võiks lausa noaga lõigata.
Öösel ei saanud hoolimata eilsest üheksatunnisest aiamaratonist, mis loogika järgi oleks pidanud ka nooremad pikali võtma, ikkagi magada.
Lõrr, ma ütlen.
Kõikide asjade kumuleerumine.
Midagi hullult head tahaks. Ajuvaba puhkust paradiisisaarel või jahil, kus poleks mobiililevi. Või vähemalt konteraputavalt head klassikakontserti. Ülihead raamatut.
Musta triibu järel tuleb teatavasti valge. Elu on sebra.
Aga kui inimene tuleb töölt koju, laob marineeritud lihatükid pannile, lülitab pliidi taimeri sisse ja läheb köögist minema...ning avastab taimeri helisedes lihatükid koos panniga mitte ahjust, vaid endiselt toorena köögiletilt, siis ilmselgelt ei ole tema vaimse tervisega kõik parasjagu korras. Hea seegi, et kass parasjagu toas ei viibinud, see põrguline jõuab nagu ahv kõikidele tasapindadele.
Vaatasin närviliselt I-patsiendist analüüsitulemusi, esimene oli korras, teine polnud laborist veel süsteemi jõudnud. Veel üks lisavärina allikas.
Millel ei ole esimese lõigu jorinaga üldse mingit pistmist.
Väljas on tumehall udu, mida võiks lausa noaga lõigata.
Öösel ei saanud hoolimata eilsest üheksatunnisest aiamaratonist, mis loogika järgi oleks pidanud ka nooremad pikali võtma, ikkagi magada.
Lõrr, ma ütlen.
Kõikide asjade kumuleerumine.
Midagi hullult head tahaks. Ajuvaba puhkust paradiisisaarel või jahil, kus poleks mobiililevi. Või vähemalt konteraputavalt head klassikakontserti. Ülihead raamatut.
Musta triibu järel tuleb teatavasti valge. Elu on sebra.
reede, 30. detsember 2011
2011.aastal
on seel blogi mu elus olnud vaeslapse osas. Aiablogi on suurema tähelepanu enesele saanud, sest sinna ma olen end kasvõi sundinud vahepealseid tegemisi kirja panema, et järg tõsiselt käest ära ei läheks. Siin aga...sageli mõtlen autoga sõites terve postituse valmis ja lõpuks see jääbki kirja panemata, sest on läbimõtlemise käigus oma huvitavuse kaotanud. Minu enese jaoks.
Aastalõpp tuleb rahulik. Tööasjad on taas korras, viimastel kuudel tegemisi vapustanud kriisid lahendatud ja igapäevaelu rööbastesse jooksnud. Lahkunute asemel istuvad uued kolleegid ja tunne on selline, nagu olekski kogu aeg niimoodi olnud...tegelikult on uskumatu, kui ruttu nii mõnegi asendamatuks peetud inimese jäljed kinni vajuvad. Ainet mõtlemiseks, kui hakkad end asendamatuks pidama - ütlus, et kõik surnuaiad olevat täis inimesi, kes eluajal end asendamatuks pidasid, on ilmseltgelt tõsi.
Tühja sellest tööst. Hommikusel onkoloogilisel kontrollil palus arst endale meenutada, palju viimasest operatsioonist möödas on (kaart oli kuskil kabineti teises otsas). Kaks aastat ja viis kuud, vastasin peale hetkelist arvutamist. Visuaalsel vaatlusel oli kõik korras, lõpliku vastuse annavad nagu alati paari nädala pärast saabuvad analüüsivastused. Hiljuti tehtud mammograafia ka korras. Elame veel.
Vahetevahel on see ühest kontrollist teise elamine psüühiliselt vägagi keeruline, aga üldiselt olen treeninud end selle teadmisega elama ja sellele mitte mõtlema. Kui öised painajad tõepoolest magada ei lase, aitab pool tabletti. Õnneks juhtub seda üha harvem.
Uuest aastast loodaks seda, et tuleks vähemalt sama hea. Kindlasti operatsioonivaba. Et teistelgi jatkuks tervist, sest tervel inimesel on kõige muugagi lihtsam toime tulla. Midagi juhtub siin elus kogu aeg, kord head, kord halba. Meie imeline, kordumatu ja ainult meie elu.
Head vana aasta lõppu neile, kes selleaastastel harvadel postitustel külas on käinud.
Aastalõpp tuleb rahulik. Tööasjad on taas korras, viimastel kuudel tegemisi vapustanud kriisid lahendatud ja igapäevaelu rööbastesse jooksnud. Lahkunute asemel istuvad uued kolleegid ja tunne on selline, nagu olekski kogu aeg niimoodi olnud...tegelikult on uskumatu, kui ruttu nii mõnegi asendamatuks peetud inimese jäljed kinni vajuvad. Ainet mõtlemiseks, kui hakkad end asendamatuks pidama - ütlus, et kõik surnuaiad olevat täis inimesi, kes eluajal end asendamatuks pidasid, on ilmseltgelt tõsi.
Tühja sellest tööst. Hommikusel onkoloogilisel kontrollil palus arst endale meenutada, palju viimasest operatsioonist möödas on (kaart oli kuskil kabineti teises otsas). Kaks aastat ja viis kuud, vastasin peale hetkelist arvutamist. Visuaalsel vaatlusel oli kõik korras, lõpliku vastuse annavad nagu alati paari nädala pärast saabuvad analüüsivastused. Hiljuti tehtud mammograafia ka korras. Elame veel.
Vahetevahel on see ühest kontrollist teise elamine psüühiliselt vägagi keeruline, aga üldiselt olen treeninud end selle teadmisega elama ja sellele mitte mõtlema. Kui öised painajad tõepoolest magada ei lase, aitab pool tabletti. Õnneks juhtub seda üha harvem.
Uuest aastast loodaks seda, et tuleks vähemalt sama hea. Kindlasti operatsioonivaba. Et teistelgi jatkuks tervist, sest tervel inimesel on kõige muugagi lihtsam toime tulla. Midagi juhtub siin elus kogu aeg, kord head, kord halba. Meie imeline, kordumatu ja ainult meie elu.
Head vana aasta lõppu neile, kes selleaastastel harvadel postitustel külas on käinud.
kolmapäev, 21. detsember 2011
Nänniaeg
Kätte on jõudnud aeg, mida ilmselt kõigi suurfirmade müügimehed hingepõhjas südamest vihkavad. Sest kusagil ja kunagi on juurdunud arusaam, et klientidele peab jõuludeks nänni viima. Vaesed kliendihaldurid tuiskavad kliendi juurest kliendi juurde, nännipakid autos ja peavad nädalaga kõikjale jõudma. Hull elu see päkapikuelu.
Nomaeitea. Meie siin majas valime tarnijat küll natuke teisel alusel, kui nännipakk. Kui aus olla, siis järgmisel nädalal ei mäleta nagunii keegi, kes nänni tõi. Kui see just midagi eriti õudsat ei olnud.
Eriti nõme oli varasematel aegadel kaela sadanud firmalogodega kohepuruneva hiina nänni hulk, mis oli otsekui mõeldud saajale isikikuks kasutamiseks. Kasutamiseks mittevajalik, ära visata piinlik. Taskulambid, põlled, veiniavamise komplektid, lõppematus koguses kanget alkoholi (mitte et ma alkoholi üldse ei tarbiks, ma olen lihtsalt markide suhtes väga pirtsakas ja mis ei meeldi, seisab kodus kapis kuni järgmise koristuse käigus prügikasti satub...) Pealegi, kui tahetakse teha meelehead kliendile, siis klient ei ole ju firmajuht isiklikult, vaid ettevõte ja selle töötajad. Töökohal on meil ka alkohol kategooriliselt välistatud.
Seega kui ikka kuidagi toomata olla ei saa, võiks ju tuua midagi sellist, mida saaks töötajatega jagada. Kasvõi midagi söödavat. Juurde võtavad jõulude ajal nagunii kõik :).
Õnneks on vist teisedki samal kombel mõtlema hakanud ja nii tööliste kui kontori kööki on sel nädalal jõudnud nii kommi, kringleid kui piparkooke. Kasutute asjade hulka liigitub ainult üks portvein, aga ehk leidub sellelegi kusagil tahtja.
Nomaeitea. Meie siin majas valime tarnijat küll natuke teisel alusel, kui nännipakk. Kui aus olla, siis järgmisel nädalal ei mäleta nagunii keegi, kes nänni tõi. Kui see just midagi eriti õudsat ei olnud.
Eriti nõme oli varasematel aegadel kaela sadanud firmalogodega kohepuruneva hiina nänni hulk, mis oli otsekui mõeldud saajale isikikuks kasutamiseks. Kasutamiseks mittevajalik, ära visata piinlik. Taskulambid, põlled, veiniavamise komplektid, lõppematus koguses kanget alkoholi (mitte et ma alkoholi üldse ei tarbiks, ma olen lihtsalt markide suhtes väga pirtsakas ja mis ei meeldi, seisab kodus kapis kuni järgmise koristuse käigus prügikasti satub...) Pealegi, kui tahetakse teha meelehead kliendile, siis klient ei ole ju firmajuht isiklikult, vaid ettevõte ja selle töötajad. Töökohal on meil ka alkohol kategooriliselt välistatud.
Seega kui ikka kuidagi toomata olla ei saa, võiks ju tuua midagi sellist, mida saaks töötajatega jagada. Kasvõi midagi söödavat. Juurde võtavad jõulude ajal nagunii kõik :).
Õnneks on vist teisedki samal kombel mõtlema hakanud ja nii tööliste kui kontori kööki on sel nädalal jõudnud nii kommi, kringleid kui piparkooke. Kasutute asjade hulka liigitub ainult üks portvein, aga ehk leidub sellelegi kusagil tahtja.
pühapäev, 30. oktoober 2011
Kogu tõde P-st
P elus oli kõik paigas ja ta nautis seda, vähemalt ise väitis nii. Hea välimusega pikka kasvu mehel oli tasuv ja kindel töökoht rahvusvahelises firmas, mida masu isegi mitte õrnalt ei puudutanud. Oma kabinet, kopsakas palk koos preemiatega, viimase malli arvuti ja telefon, napilt aastavanune ametidziip. Töö üle jõu ei käinud ja koju läks P alati kohe peale tööpäeva lõppu. Sest kodu ja perekond olid P jaoks alati esikohal.
Küllap oleks rohkem kui kahesaja naisega töökollektiivis pikale jõukale mehele nii mõnigi silma visanud, aga P oskas distantsi hoida ning võimalikke silmategijaid aupaklikusse kaugusse peletada. Kiitis igal võimalusel oma peret ja eriti oma naist, keda ta lausa jumaldas ja kätel kandis. Peale seitsmeteistaastast abielu nähti neid endiselt siin ja seal käsikäes jalutamas. Seejuures polnud naine vaid koduehe, tillukesel inglivälimusega blondiinil oli kaante vahel magistrikraad ja sellele vastav ametikoht.
Kui lisada veel moodne maja mainekas elurajoonis, kaks eliitkoolides õppivat ja teismeea valud enamuses juba läbi põdenud last, ideaalselt pügatud muru ja berni lambakoer, oli kõrvaltvaatajal rohkem "american dreamiga" sarnanevat elu isegi raske ette kujutada.
Nädal aega tagasi lahkus P töölt, soovides kolleegidele naeratades kena nädalavahetust nagu tavaliselt. Kolm tundi hiljem kostis modernse elamu teiselt korruselt pauk ja akendest hakkas suitsu tulema. Kohalesaabunud Päästeamet leidis eest endale kuuli pähe tulistanud P surnukeha ja süüdatud maja.
Loo moraal: me ei tunne tegelikult neid inimesi, kellega oleme kümme aastat õlg-õla kõrval töötanud. Kohe üldse ei tunne.
Küllap oleks rohkem kui kahesaja naisega töökollektiivis pikale jõukale mehele nii mõnigi silma visanud, aga P oskas distantsi hoida ning võimalikke silmategijaid aupaklikusse kaugusse peletada. Kiitis igal võimalusel oma peret ja eriti oma naist, keda ta lausa jumaldas ja kätel kandis. Peale seitsmeteistaastast abielu nähti neid endiselt siin ja seal käsikäes jalutamas. Seejuures polnud naine vaid koduehe, tillukesel inglivälimusega blondiinil oli kaante vahel magistrikraad ja sellele vastav ametikoht.
Kui lisada veel moodne maja mainekas elurajoonis, kaks eliitkoolides õppivat ja teismeea valud enamuses juba läbi põdenud last, ideaalselt pügatud muru ja berni lambakoer, oli kõrvaltvaatajal rohkem "american dreamiga" sarnanevat elu isegi raske ette kujutada.
Nädal aega tagasi lahkus P töölt, soovides kolleegidele naeratades kena nädalavahetust nagu tavaliselt. Kolm tundi hiljem kostis modernse elamu teiselt korruselt pauk ja akendest hakkas suitsu tulema. Kohalesaabunud Päästeamet leidis eest endale kuuli pähe tulistanud P surnukeha ja süüdatud maja.
Loo moraal: me ei tunne tegelikult neid inimesi, kellega oleme kümme aastat õlg-õla kõrval töötanud. Kohe üldse ei tunne.
reede, 28. oktoober 2011
Selline ta on, see elu
Normaalne vanaaja inimene müttas varakevadest sügiseni värskes õhus ja pimeda aja saabudes pani kõpla varna ning puhkas, istus perega, nokitses käsitööd, jutustas muistseid lugusid. Tänapäeva aiandushuviga töölkäija lõpetab suvise rabelemise, paneb kõpla varna ja...hakkab veel hullemini rabelema. Ja kui ise seda teha ei taha, hoolitsevad tööuputuse eest teised.
Eelmisel nädalal olime sunnitud vallandama kaks üsna olulistel töökohtadel olnud töötajat, mõlemad seitse aastat töötanud ja mõlemad sama paragrahviga, usalduse kaotus. Ehk peale pikka töötamist muutusid näpud firma vara suhtes äkki pikaks. Miks see osade inimestega juhtub, jääb mulle ilmselt surmani mõistatuseks. Ma ei tahagi sellest rohkem kirjutada. Kui palju ma samasuguste probleemide pärast olen inimesi töölt vabastama pidanud, ei teagi. Pole lugenud.
Juba siis olime sunnitud töökoormuse ümber mängima, igale inimesele ajutiselt umbes pool töökoormust juurde. Lisaks pidin ma ise esmaspäeva hommikul Kiievisse nõupidamisele lendama.
Esmaspäeva hommikul kõigepealt kontorisse minnes küsisid kolleegid minu käest, ega ma ühest juhtkonna liikmest ei tea. Ei teadnud, ja see tegi mind esialgu vaid pisut murelikuks. Sest konkreetse meesterahvaga olen kümme aastat koos töötanud ja kogu selle aja jooksul pole ta mitte kordagi tööle niimoodi hilinenud, et poleks ette teatanud. Pedant ja oma asjade vahel ülemääranegi ülekorraldaja.
Kella kümneks olin juba niipalju närvis, et otsisin netist tema abikaasa telefoni ja helistasin talle tööle. Tööl naist polnud, teade lubati edasi anda.
Kell pool üksteist helistas puuduva kolleegi abikaasa tagasi ja küsis, palju ma tean. Midagi ma ei teadnud. Rabav teade oli see, et kolleeg tulistas endale reede õhtul kuuli pähe, põhjuseks pereprobleemid. Ja ei tule enam kunagi.
Ma ei tahaks olla tema naise ja laste nahas. Aga ega meie nahas ka praegu lihtne ei ole. Tund aega hiljem istusin ma lennukis ja tundsin, et mu mõistus on täielikult jäätunud. Kohale jõudsin andsin sealviibivale tippjuhkonnale aru. Kogu konverentsil räägitu jooksis minust mööda nagu postist. Ainult mõtlesin. Miks, kuidas. Miks inimene nii tegi ja kuidas edasi toimida.
Teisipäeval vahetasin reedeks mõeldud lennupileti kolmapäevaks ringi ja lendasin tagasi. Nüüd rabame olukorda lahendada 10-12-14 tundi ööpäevas, loeme kandideerijate CV-sid ja püüame ellu jääda.
Jääme ka. Ja mu allesjäänud töökaaslased on nii tublid, et võtavad pisara silma. Vaat et rohkemgi kui lein argpüksliku enesetapja pärast. Sest paraku olen ma eluaeg enesetappu pidanud lihtsaima vastupanu teeks. Lased endale kuuli pähe, paned köie kaela või lõikad veenid läbi ning sinu jaoks ongi kõik. Aga need, kes sinust hoolisid, peavad kogu sinust mahajääva sõnniku ära likvideerima ja ära seedima. Nii otseses kui kaudses mõttes.
Olen isegi elus korra kõige lõpetamisele mõelnud. Märtsis 2007, kui peale operatsiooni teadsin, et jään teatud mõttes igavesti sandiks. Kui ma koosnesin ainult valudest, lehkavatest haavadest ja õudusest tuleviku ees. Ja ainuke, mis hoidis mind alla andmast, oli teadmine, mida ma sellega teeksin. Oma lähedastele, oma sõpradele, kõigile, kes minust hoolivad.
Ma olen praegu rahul ja õnnelik, et ma alla ei andnud. Ja ei suuda lugu pidada neist, kes annavad.
Me tuleme toime. Alati oleme tulnud.
Eelmisel nädalal olime sunnitud vallandama kaks üsna olulistel töökohtadel olnud töötajat, mõlemad seitse aastat töötanud ja mõlemad sama paragrahviga, usalduse kaotus. Ehk peale pikka töötamist muutusid näpud firma vara suhtes äkki pikaks. Miks see osade inimestega juhtub, jääb mulle ilmselt surmani mõistatuseks. Ma ei tahagi sellest rohkem kirjutada. Kui palju ma samasuguste probleemide pärast olen inimesi töölt vabastama pidanud, ei teagi. Pole lugenud.
Juba siis olime sunnitud töökoormuse ümber mängima, igale inimesele ajutiselt umbes pool töökoormust juurde. Lisaks pidin ma ise esmaspäeva hommikul Kiievisse nõupidamisele lendama.
Esmaspäeva hommikul kõigepealt kontorisse minnes küsisid kolleegid minu käest, ega ma ühest juhtkonna liikmest ei tea. Ei teadnud, ja see tegi mind esialgu vaid pisut murelikuks. Sest konkreetse meesterahvaga olen kümme aastat koos töötanud ja kogu selle aja jooksul pole ta mitte kordagi tööle niimoodi hilinenud, et poleks ette teatanud. Pedant ja oma asjade vahel ülemääranegi ülekorraldaja.
Kella kümneks olin juba niipalju närvis, et otsisin netist tema abikaasa telefoni ja helistasin talle tööle. Tööl naist polnud, teade lubati edasi anda.
Kell pool üksteist helistas puuduva kolleegi abikaasa tagasi ja küsis, palju ma tean. Midagi ma ei teadnud. Rabav teade oli see, et kolleeg tulistas endale reede õhtul kuuli pähe, põhjuseks pereprobleemid. Ja ei tule enam kunagi.
Ma ei tahaks olla tema naise ja laste nahas. Aga ega meie nahas ka praegu lihtne ei ole. Tund aega hiljem istusin ma lennukis ja tundsin, et mu mõistus on täielikult jäätunud. Kohale jõudsin andsin sealviibivale tippjuhkonnale aru. Kogu konverentsil räägitu jooksis minust mööda nagu postist. Ainult mõtlesin. Miks, kuidas. Miks inimene nii tegi ja kuidas edasi toimida.
Teisipäeval vahetasin reedeks mõeldud lennupileti kolmapäevaks ringi ja lendasin tagasi. Nüüd rabame olukorda lahendada 10-12-14 tundi ööpäevas, loeme kandideerijate CV-sid ja püüame ellu jääda.
Jääme ka. Ja mu allesjäänud töökaaslased on nii tublid, et võtavad pisara silma. Vaat et rohkemgi kui lein argpüksliku enesetapja pärast. Sest paraku olen ma eluaeg enesetappu pidanud lihtsaima vastupanu teeks. Lased endale kuuli pähe, paned köie kaela või lõikad veenid läbi ning sinu jaoks ongi kõik. Aga need, kes sinust hoolisid, peavad kogu sinust mahajääva sõnniku ära likvideerima ja ära seedima. Nii otseses kui kaudses mõttes.
Olen isegi elus korra kõige lõpetamisele mõelnud. Märtsis 2007, kui peale operatsiooni teadsin, et jään teatud mõttes igavesti sandiks. Kui ma koosnesin ainult valudest, lehkavatest haavadest ja õudusest tuleviku ees. Ja ainuke, mis hoidis mind alla andmast, oli teadmine, mida ma sellega teeksin. Oma lähedastele, oma sõpradele, kõigile, kes minust hoolivad.
Ma olen praegu rahul ja õnnelik, et ma alla ei andnud. Ja ei suuda lugu pidada neist, kes annavad.
Me tuleme toime. Alati oleme tulnud.
esmaspäev, 4. juuli 2011
Prioriteetide muutumine
Täna hommikul magasin sisse, tervelt tund aega. Poleks M mu toa uksele kloppinud, oleksin vist edasi maganud. Et hommik täiuslikuks kujuneks, unustasin ka mobla köögiletile, kuhu ma ta eile laadima olin jätnud. Veel mõned ajad tagasi oleks selline komplekt, sissemagamine pluss telefoni kojujätmine, mu päeva täielikult rikkunud. Nüüd kehitan vaid õlgu, et nojah, mis seal siis ikka...kui jääbki midagi tegemata, eks siis teeme homme.
Loen mõnikord Sipsiku blogist tema töiseid põlemisi ja olen heas mõttes natuke kade. Sest ma mäletan veel väga hästi, mis tunne see on niimoodi leegitseda. Hea tunne oli. Just nimelt oli, sest kümme aastat samal kohal töötanuna ei saa seda tunnet enam õieti kusagilt kätte. Mitte et saavutusi poleks, on küll. Aga vaat seda tunnet enam ei ole, mis paneks hilisõhtuni silmade põledes tööd tegema ja uusi asju välja mõtlema. Seepärast pole veel midagi poolikult ega lohakalt tehtud, töö on tehtud ja ülemuste väitel hästi.
Siiski pean tunnistama, et pühapäeval aias puhkenud maadja viigikaktuse õis tegi mulle palju suuremat rõõmu kui ettevõttele paar nädalat tagasi saadud AA-reiting.
Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Juba vana tark Saalomon teadis seda. Mitu tuhat aastat tagasi.
Saalomoni ma kah enam ei loe. Lapsepõlve lemmikkirjanikke Feutchwangerit ja Marquesi kah mitte. Selle asemel on mu öökapil Darja Dontsova, Nora Roberts ja Sandra Brown. Ja ma ei häbene seda üleüldse. Sest tavaliselt olen õhtuti sõna ilu nautimiseks lihtsalt liiga kustunud ja unine. Raamatulugemine on lihtsalt etapp ärkveloleku ja unemaailma vahel.
Ainult teleri ja filmide vaatamist pole ma veel suutnud ära õppida. Mine tea, ehk jõuab veel. Praegu on sulaselge prioriteet aiandus ja kõik sellega seonduv. Midagi on vist ka külge jäämas - igatahes hakkasid Räpina õppejõud kõva häälega naerma, kui ma peale mõnetunnilist lobisemist ütlesin,et ma ei tea aiandusest mitte kui midagi.
Midagi pole teha. Kõige paremini teed ikkagi seda, mis sulle hetkel põnevust, põlemist ja mängu ilu pakub. Töökohta selle pärast vist vahetama ei hakkaks. Vähemalt seni, kuni töötulemustega kõik korras on.
"Parim enne" tööturu vanuse suhtes on nagunii möödas ja ammu juba.
Loen mõnikord Sipsiku blogist tema töiseid põlemisi ja olen heas mõttes natuke kade. Sest ma mäletan veel väga hästi, mis tunne see on niimoodi leegitseda. Hea tunne oli. Just nimelt oli, sest kümme aastat samal kohal töötanuna ei saa seda tunnet enam õieti kusagilt kätte. Mitte et saavutusi poleks, on küll. Aga vaat seda tunnet enam ei ole, mis paneks hilisõhtuni silmade põledes tööd tegema ja uusi asju välja mõtlema. Seepärast pole veel midagi poolikult ega lohakalt tehtud, töö on tehtud ja ülemuste väitel hästi.
Siiski pean tunnistama, et pühapäeval aias puhkenud maadja viigikaktuse õis tegi mulle palju suuremat rõõmu kui ettevõttele paar nädalat tagasi saadud AA-reiting.
Ajad muutuvad ja meie koos nendega. Juba vana tark Saalomon teadis seda. Mitu tuhat aastat tagasi.
Saalomoni ma kah enam ei loe. Lapsepõlve lemmikkirjanikke Feutchwangerit ja Marquesi kah mitte. Selle asemel on mu öökapil Darja Dontsova, Nora Roberts ja Sandra Brown. Ja ma ei häbene seda üleüldse. Sest tavaliselt olen õhtuti sõna ilu nautimiseks lihtsalt liiga kustunud ja unine. Raamatulugemine on lihtsalt etapp ärkveloleku ja unemaailma vahel.
Ainult teleri ja filmide vaatamist pole ma veel suutnud ära õppida. Mine tea, ehk jõuab veel. Praegu on sulaselge prioriteet aiandus ja kõik sellega seonduv. Midagi on vist ka külge jäämas - igatahes hakkasid Räpina õppejõud kõva häälega naerma, kui ma peale mõnetunnilist lobisemist ütlesin,et ma ei tea aiandusest mitte kui midagi.
Midagi pole teha. Kõige paremini teed ikkagi seda, mis sulle hetkel põnevust, põlemist ja mängu ilu pakub. Töökohta selle pärast vist vahetama ei hakkaks. Vähemalt seni, kuni töötulemustega kõik korras on.
"Parim enne" tööturu vanuse suhtes on nagunii möödas ja ammu juba.
pühapäev, 27. veebruar 2011
Võib mitte meeldida...
Director on üks vähestest ajakirjadest, mille pea alati kaanest kaaneni läbi loen. Lõpule jõudsin alles sel nädalavahetusel, aga see juhtkiri kummitab kuklas juba mitu nädalat. Panen eelkõige iseenese jaoks selle lõigu kirja ja loodan, et mind luba küsimata tsiteerimise pärast risti ei lööda.
Niisiis, Taivo Paju juhtkiri veebruarikuu Directorist:
"Toon oma kogemustest mõned soovitused, mis peaksid saama mantraks igale palgatöötajale. Häda sellele, kes neid ei mõista - lõppkokkuvõttes rikub ta ainult kolleegide ja iseenda närve.
- Töötajana on sul raske, kui mitte võimatu näha laiemat pilti kui su ülemusel. Kui sulle tundub, et ülemus on loll ja nõme, tuleb see tihti sellest, et sa ei näe suurt pilti või ei saa sellest aru.
- Sinu kui palgatöötaja püha kohus on hääletada jalgadega. Ei ole ühtki vabandust, miks sa peaksid jääma, kui töökoht tõesti ei istu, Otsustamist edasi lükates saab sinust suurim kahjur, kes tööõhkkonda mürgitab.
- Konflikti puhul peab lahkuma alluv, mitte ülemus. Sest ülemus on see, kes vastutab kogu mängu eest ning temal on õigus kokku panna meeskond, kellesse ta usub.
- Kui sa venitad lahkumisega, sesr sama head tööd ja palka on raske leida, siis on su ülemus sind mõttetult kauaks ametisse jätnud. Või oled sa täiega ülemakstud.
- Sinu asi on ülemusega suhteid klaarida, mitte vastupidi. See tundub ebaõiglane, aga ülemusel on tuhat muud muret.
- Kui tõsine rahulolematus ülemusega on firmas üleüldine, on teine lugu. Siis räägi sellest tippjuhi või omanikuga. Aga ole valmis mõlemaks, nii lahkumiseks kui ise ülemuse asemele asumiseks.
- Kui lahkud, mine nii, et taaskohtumine endise ülemusega poleks ebameeldiv. Maailm on nii pisike, varem või hiljem satute niikuinii kokku. "
Rasked ja valusad soovitused, mis kindlasti paljudele ei meeldi. Kellele ikka meeldib, kui soola valusa koha peale raputatakse.
Mind ennast pani see pigem juurdlema, kas üritada üles leida kadumakippuv motivatsioon (sest paraku mind ennast on eluaeg töö huvitavus oluliselt rohkem motiveerinud kui selle eest saadav palk) või mõelda tõepoolest jalgadega hääletamisele.
Tegureid, mis ühele või teisele poole kallutavad, on muidugi rohkem kui välja paistab.
Vähemalt sain selle eneses kripeldanud asja nüüd välja kirjutatud. Mõnikord aitab seegi natuke.
Niisiis, Taivo Paju juhtkiri veebruarikuu Directorist:
"Toon oma kogemustest mõned soovitused, mis peaksid saama mantraks igale palgatöötajale. Häda sellele, kes neid ei mõista - lõppkokkuvõttes rikub ta ainult kolleegide ja iseenda närve.
- Töötajana on sul raske, kui mitte võimatu näha laiemat pilti kui su ülemusel. Kui sulle tundub, et ülemus on loll ja nõme, tuleb see tihti sellest, et sa ei näe suurt pilti või ei saa sellest aru.
- Sinu kui palgatöötaja püha kohus on hääletada jalgadega. Ei ole ühtki vabandust, miks sa peaksid jääma, kui töökoht tõesti ei istu, Otsustamist edasi lükates saab sinust suurim kahjur, kes tööõhkkonda mürgitab.
- Konflikti puhul peab lahkuma alluv, mitte ülemus. Sest ülemus on see, kes vastutab kogu mängu eest ning temal on õigus kokku panna meeskond, kellesse ta usub.
- Kui sa venitad lahkumisega, sesr sama head tööd ja palka on raske leida, siis on su ülemus sind mõttetult kauaks ametisse jätnud. Või oled sa täiega ülemakstud.
- Sinu asi on ülemusega suhteid klaarida, mitte vastupidi. See tundub ebaõiglane, aga ülemusel on tuhat muud muret.
- Kui tõsine rahulolematus ülemusega on firmas üleüldine, on teine lugu. Siis räägi sellest tippjuhi või omanikuga. Aga ole valmis mõlemaks, nii lahkumiseks kui ise ülemuse asemele asumiseks.
- Kui lahkud, mine nii, et taaskohtumine endise ülemusega poleks ebameeldiv. Maailm on nii pisike, varem või hiljem satute niikuinii kokku. "
Rasked ja valusad soovitused, mis kindlasti paljudele ei meeldi. Kellele ikka meeldib, kui soola valusa koha peale raputatakse.
Mind ennast pani see pigem juurdlema, kas üritada üles leida kadumakippuv motivatsioon (sest paraku mind ennast on eluaeg töö huvitavus oluliselt rohkem motiveerinud kui selle eest saadav palk) või mõelda tõepoolest jalgadega hääletamisele.
Tegureid, mis ühele või teisele poole kallutavad, on muidugi rohkem kui välja paistab.
Vähemalt sain selle eneses kripeldanud asja nüüd välja kirjutatud. Mõnikord aitab seegi natuke.
reede, 11. veebruar 2011
Jorr...
Tervis on kehvapoolne olnud juba paar nädalat, mingid kõhujamad, kevadväsimus jnejnejne. Siiamaani püsisin püsti peamiselt vist aastaaruandekoosoleku pinges, aga kui see eilsega läbi sai, siis kukkus kokku ka enesetunne. Täna on olnud kõige enam külastatatud ruumiks olnud tualett, kõik, mis sisse läheb, sealt kohe ka välja tuleb kas nii- või naapidi ja koerte hotellist äratoomiseks ja lumelükkamiseks vilistasin kohale ekskaasa. Et kui tema juba minu autot ekspluateerib (on ikka tahtmist igapäevaselt sõita autoga, mis võtab 16 liitrit sajale), siis mul on ka moraalne õigus teda ennast ekspluateerida.
Viimane nädal Riias oli töiselt küll eduline, olmeliselt aga üpriski kohutav. Kui keegi soovitab teil minna hotelli Jurmala Spa, siis minu siiras soovitus on, et ärge jumala pärast minge. Mõistlikum on telgis ööbida, vähemalt raha jääb alles. Toad on räpased ja haisevad, suitsetada võib ainult õues, saunad on mustad, basseini vesi sogane, basseini kummipõhi mitmest kohast lahti ja teenindajad ülbed ja mornid. Kõige krooniks esitati viie inimese kolme päeva toiduarveks 650 eurot, seejuures oli toit rasvane, maitsetu ja mittemidagiütlev ja hotellist väljatshekkimisel kulus vastuvõtuleti hapude nägudega tüdrukutel arve vormistamiseks üle poole tunni. Hea, et me autoga olime, lennukist oleks kindla peale maha jäänud. Kojugi jõudsin tänu sellele alles kell üks öösel. Algne plaan oli küll alles reedel tagasi sõita, aga neljapäeva õhtuks oli hotell nii jäledaks ja viie sõidutunni kaugusel asuv kodu nii kalliks muutunud, et otsustasime siiski pimedas startida.
Tagantjäreletarkusena oli otsus õige, tänase enesetundega oleks sõitmine päris keeruliseks osutunud.
Nüüd üritan maja soojemaks kütta, külastan iga veerand tunni tagant maja kõige väiksemat ruumi ja loodan sellele, et ehk on homme parem.
Viimane nädal Riias oli töiselt küll eduline, olmeliselt aga üpriski kohutav. Kui keegi soovitab teil minna hotelli Jurmala Spa, siis minu siiras soovitus on, et ärge jumala pärast minge. Mõistlikum on telgis ööbida, vähemalt raha jääb alles. Toad on räpased ja haisevad, suitsetada võib ainult õues, saunad on mustad, basseini vesi sogane, basseini kummipõhi mitmest kohast lahti ja teenindajad ülbed ja mornid. Kõige krooniks esitati viie inimese kolme päeva toiduarveks 650 eurot, seejuures oli toit rasvane, maitsetu ja mittemidagiütlev ja hotellist väljatshekkimisel kulus vastuvõtuleti hapude nägudega tüdrukutel arve vormistamiseks üle poole tunni. Hea, et me autoga olime, lennukist oleks kindla peale maha jäänud. Kojugi jõudsin tänu sellele alles kell üks öösel. Algne plaan oli küll alles reedel tagasi sõita, aga neljapäeva õhtuks oli hotell nii jäledaks ja viie sõidutunni kaugusel asuv kodu nii kalliks muutunud, et otsustasime siiski pimedas startida.
Tagantjäreletarkusena oli otsus õige, tänase enesetundega oleks sõitmine päris keeruliseks osutunud.
Nüüd üritan maja soojemaks kütta, külastan iga veerand tunni tagant maja kõige väiksemat ruumi ja loodan sellele, et ehk on homme parem.
reede, 21. jaanuar 2011
Kõpskingad, klaasmäed ja sookvoodid
Nagu alati valimiste lähenedes kogub ajakirjanduses tuure hala teemadel, kuidas meil võrdõiguslikkusega lood ikka äraütlemata kehvad on ja vaesed naised ikka nende ülbete meestega võrreldes häbematult väheselt ja viletsalt tasustatud on ja kuidas meil ikka nii vähe naisi on äris ja veel vähem poliitikas...
Karva ajas mul turri juba see artikkel ja lõplikult kopsu üle maksa eile vist viiendat korda postkasti potsatanud kutse ilmtingimata osaleda naisjuhtide konverentsil totaka pealkirjaga "Kõpskingadega klaasmäel". Ilmselt on tegemist küll minu puhtisikliku maitse ja mättaga, aga juba see pealkiri ajas mul kananaha ihule. Kutseid konverentsidele ja koolitustele tuleb muidugi katkematu voona, aga midagi nii tobedat polnud ma tükil ajal kohanud. Lihtsalt huvi pärast vaatasin ka programmi ja esinejaid - paar elukutselist koolitajat, paar naisjuhti, psühhiaater, kes oma stammloengut peaks minu meelest ka koerte varjupaigas, kui talle selle eest maksta, paar tegelast sotsiaalministeeriumist, kelle seisukohad annab Google 10 sekundiga. No mis häda pärast peaksin ma sellisele jurale kulutama terve päeva ja 165 eurot? Ja miks üleüldse peaks naistele eraldi konverentsi korraldama?
Eraldi teema on muidugi see, et naiste ja meeste palgavahet põhjustab see, et vähemtasustatud erialadel töötavadki enamuses naised.
Selles ettevõttes, kus töötan mina, on pilt küll vastupidine, keegi pole siin küll kunagi sugude kaupa keskmist palka arvutanud, aga ilmselt paneks naiste palk meestele ikka pika puuga ära. Ja mitte sellepärast, et nad on naised, vaid nad lihtsalt teevad kvalifitseeritumat tööd. Ka tööliste hulgas.
Rohkem kui meeste eelistamist olen mina oma töös kohanud seda, et naised lihtsalt ei võta neile pakutud kõrgemat ametikohta vastu. Eelistades suuremale vastutusele ja suuremale palgale rahulikumat pereelu, enamat vaba aega või mida iganes. Kindlasti ei mõista ma neid selle eest hukka, see on nende vaba valik. Seda enam, et kui keegi väidab, et tal on õnnestunud olla edukas tippjuht, kaitstes samal ajal doktorikraadi ja kasvatades kolme last, tekib mul küsimus, kui suur on see "hall armee" tema selja taga - vanemad, lapsehoidjad, koduabilised. Sellest poleks nagu viisakas rääkida. Eesti naine peab ju suutma ülal pidada mehe ja kuus last. Aegade algusest saadik.
Mõtlesin ka sellele seltskonnale, kes minuga ühel aastal majandusteaduskonna lõpetas, üks kolmandik mehi, kaks kolmandikku naistest. Naistest läheb enamusel hästi. Mõnel isegi väga hästi. Kuigi neist ei tea mitte midagi ajakirjandus, ei roosa ega kollane. Meestest peale ühe ma ei ole eriti midagi kuulnud. Sel ühel läheb minuteada hästi.
Miks aga naised poliitikasse ei kipu? Ise ka ei kipuks. Korra proovisin ühte erakonda kuuluda ja tüdinesin kuue kuuga nendest intriigidest, üksteisel vaiba alt tõmbamise katsetest ja astusin sama teed pidi välja. Pole minu jaoks.
Lisaks tasuks igal poliitikasse pürgijal läbi lugeda Mark Twaini följeton "Kuidas ma kuberneriks kandideerisin" ja mõelda sellele, et ajad meie ümber on küll muutunud, inimesed paraku mitte. Naiste alalhoidlikkus on suurem ja nii mõnigi neist, võiks vist isegi öelda et enamik, ei tahagi enesele suureks äriks või suureks poliitikaks hädavajalikku kuuli- ja sõnnikukindlat soomust selga kasvatada.
Kirsiks tordi peal lugesin eilsest Ekspressist muheledes nupukest sellest, kuidas mu grupiõde ostis ära pankrotistunud ärimehe Guido Sammelselja funkvilla, mingi tühise 13 miljoni krooni eest. Ma ei ole oma grupiõde küll kümme aastat kohanud ja siis oli tal tilluke söögikoht Sõle tänaval, aga tulemust vaadates ma ei usu, et ta vahepeal sookvootide ja klaasmägede temaatikaga tegeles.
Ja mul isiklikult oleks küll kohutavalt piinlik, kui ma oleksin elus mingi positsiooni saavutanud seetõttu, et ma olen naine ja sookvooti tuli millegagi täita. Ma tahaksin midagi saavutada selle kehaosaga, mis asub kõrvade vahel. Mitte sellega, mis seeliku all. Muidu ma oleksin teise elukitse valinud ;). Tunduvalt tasuvama.
Karva ajas mul turri juba see artikkel ja lõplikult kopsu üle maksa eile vist viiendat korda postkasti potsatanud kutse ilmtingimata osaleda naisjuhtide konverentsil totaka pealkirjaga "Kõpskingadega klaasmäel". Ilmselt on tegemist küll minu puhtisikliku maitse ja mättaga, aga juba see pealkiri ajas mul kananaha ihule. Kutseid konverentsidele ja koolitustele tuleb muidugi katkematu voona, aga midagi nii tobedat polnud ma tükil ajal kohanud. Lihtsalt huvi pärast vaatasin ka programmi ja esinejaid - paar elukutselist koolitajat, paar naisjuhti, psühhiaater, kes oma stammloengut peaks minu meelest ka koerte varjupaigas, kui talle selle eest maksta, paar tegelast sotsiaalministeeriumist, kelle seisukohad annab Google 10 sekundiga. No mis häda pärast peaksin ma sellisele jurale kulutama terve päeva ja 165 eurot? Ja miks üleüldse peaks naistele eraldi konverentsi korraldama?
Eraldi teema on muidugi see, et naiste ja meeste palgavahet põhjustab see, et vähemtasustatud erialadel töötavadki enamuses naised.
Selles ettevõttes, kus töötan mina, on pilt küll vastupidine, keegi pole siin küll kunagi sugude kaupa keskmist palka arvutanud, aga ilmselt paneks naiste palk meestele ikka pika puuga ära. Ja mitte sellepärast, et nad on naised, vaid nad lihtsalt teevad kvalifitseeritumat tööd. Ka tööliste hulgas.
Rohkem kui meeste eelistamist olen mina oma töös kohanud seda, et naised lihtsalt ei võta neile pakutud kõrgemat ametikohta vastu. Eelistades suuremale vastutusele ja suuremale palgale rahulikumat pereelu, enamat vaba aega või mida iganes. Kindlasti ei mõista ma neid selle eest hukka, see on nende vaba valik. Seda enam, et kui keegi väidab, et tal on õnnestunud olla edukas tippjuht, kaitstes samal ajal doktorikraadi ja kasvatades kolme last, tekib mul küsimus, kui suur on see "hall armee" tema selja taga - vanemad, lapsehoidjad, koduabilised. Sellest poleks nagu viisakas rääkida. Eesti naine peab ju suutma ülal pidada mehe ja kuus last. Aegade algusest saadik.
Mõtlesin ka sellele seltskonnale, kes minuga ühel aastal majandusteaduskonna lõpetas, üks kolmandik mehi, kaks kolmandikku naistest. Naistest läheb enamusel hästi. Mõnel isegi väga hästi. Kuigi neist ei tea mitte midagi ajakirjandus, ei roosa ega kollane. Meestest peale ühe ma ei ole eriti midagi kuulnud. Sel ühel läheb minuteada hästi.
Miks aga naised poliitikasse ei kipu? Ise ka ei kipuks. Korra proovisin ühte erakonda kuuluda ja tüdinesin kuue kuuga nendest intriigidest, üksteisel vaiba alt tõmbamise katsetest ja astusin sama teed pidi välja. Pole minu jaoks.
Lisaks tasuks igal poliitikasse pürgijal läbi lugeda Mark Twaini följeton "Kuidas ma kuberneriks kandideerisin" ja mõelda sellele, et ajad meie ümber on küll muutunud, inimesed paraku mitte. Naiste alalhoidlikkus on suurem ja nii mõnigi neist, võiks vist isegi öelda et enamik, ei tahagi enesele suureks äriks või suureks poliitikaks hädavajalikku kuuli- ja sõnnikukindlat soomust selga kasvatada.
Kirsiks tordi peal lugesin eilsest Ekspressist muheledes nupukest sellest, kuidas mu grupiõde ostis ära pankrotistunud ärimehe Guido Sammelselja funkvilla, mingi tühise 13 miljoni krooni eest. Ma ei ole oma grupiõde küll kümme aastat kohanud ja siis oli tal tilluke söögikoht Sõle tänaval, aga tulemust vaadates ma ei usu, et ta vahepeal sookvootide ja klaasmägede temaatikaga tegeles.
Ja mul isiklikult oleks küll kohutavalt piinlik, kui ma oleksin elus mingi positsiooni saavutanud seetõttu, et ma olen naine ja sookvooti tuli millegagi täita. Ma tahaksin midagi saavutada selle kehaosaga, mis asub kõrvade vahel. Mitte sellega, mis seeliku all. Muidu ma oleksin teise elukitse valinud ;). Tunduvalt tasuvama.
neljapäev, 13. jaanuar 2011
Siit, sealt ja vahepealt
Alustada võiks sellest, et reedel teatavasti jäin lumme kinni. Olles tagajärjetult üritanud lumekoristusfirmaga ühendust saada, saatsin vallavalitsusse esmaspäeva hommikul kurja kirja. Tuletades meelde nii aastate jooksul vallale laekunud tulumaksusumma suurust kui ka muid vabatahtlikult tehtud asju. Ne otveta, ne priveta, nagu naaberrahvus ütleks. Loomulikult mitte ka traktorit. Ei ka esmaspäeval, ei ka teisipäeval.
Kolmapäeva hommikul saatsin sama kirja koos kaaskirjaga uuesti,aga siis juba sõbra soovitusel konkreetsele isikule. Vastus tuli poole tunni jooksul. Peale lõunat tuli veel üks vastus. Ja õhtul tuli ka traktor, mida ta tegi, ei tea, mina olin selleks ajaks juba tuhande kilomeetri kaugusel.
Siis üritasin tagajärjetult ühest veebipoest võimsamat murutraktorit osta. Kõik oli nagu kenasti, kuni postkasti laekus arve, millel ei olnud mitte see traktor,mida ma osta tahtsin, vaid hoopis teine. Müüja püüdis mulle selgeks teha, et see on sama hea. No ega ikka ei olnud küll. Pidasime kolm päeva kurja kirjavahetust, mille käigus üritasin talle selgeks teha, et asjaolu, et ostja on naisterahvas, ei tähenda siiski seda, et ta automaatselt ka püstijuhm oleks. Raha sain lõpuks tagasi,aga traktorit mul endiselt ei ole. Ehk peab vana väike tubli MTD ikka veel vastu.
Kolmapäeval üritasin Berliini lennule automaadis check-ini teha ja nagu kurjast vaimust vaevatud toppisin ID-kaardi valesse kohta. Automaat pani kaardi lõnksti pintslisse ja tuli abi otsima minna. Mõtlesin õudusega, et kui tuleb nüüd mingi teenusfirma kutsuda, jään ma lennust maha…ilmselt polnud ma aga ei esimene ega viimane, kes sellega hakkama sai, sest võti oli registreerimisletis lauasahtlis. Sain oma isikuttõendava dokumendi tagasi ja teine katse läks juba õieti. Tahtsin peaaegu uriseda, et nad võiksid neil masinatel erinevad pilud kuidagi ära märgistada, et lollid ka aru saaksid, aga eks juba härra Murphy teadis, et võimatu on teha midagi lollikindlaks, sest lollid on haruldaselt leidlikud.
Lend üle Helsingi Berliini kulges rahulikult, kui tavapärased jäätõrjega seotud hilinemised välja arvata.Kolmetunnist ooteaega Helsingis aitas sisustada tasuta internet.
See vana Deutsche Bahni külalistemaja, kus ma hetkel elan, on askeetlik, aga armas. Toad meenutavad küll pigem ühiselamut, aga voodid on mugavad.Ja siin majas on kuidagi väga hea olla. Isegi sellele vaatamata, et suitsetamas peab käima õues.
Jaanuarikuine Berliin meenutab meiekandi märtsi.Lumekuhjad on veel sulamata, aga tänavad puhtad ja kuivad. Sooja viie kraadi ringis, mis sisemaal on lausa mõnus. Pakkisin ettenägelikult vihmavarju kaasa, aga siiani pole seda vaja läinud.
Jõudsin järeldusele, et meie organisatsioonis tegeletakse tõsise soolise diskrimineerimisega. Tänasel tippnõupidamisel istus laua taga üheteistkümne eri riigi tippjuhte. Nende seas ei olnud mitte ühtegi meest.
Tänane tööpäev sai läbi, homne on ees. Laupäeval sama teed pidi tagasi. Noorem generatsioon kantseldab koeri, kütab maja ja lükkab vajadusel lund. Seal, kusagil kaugel kodus. Mõnus.
Kolmapäeva hommikul saatsin sama kirja koos kaaskirjaga uuesti,aga siis juba sõbra soovitusel konkreetsele isikule. Vastus tuli poole tunni jooksul. Peale lõunat tuli veel üks vastus. Ja õhtul tuli ka traktor, mida ta tegi, ei tea, mina olin selleks ajaks juba tuhande kilomeetri kaugusel.
Siis üritasin tagajärjetult ühest veebipoest võimsamat murutraktorit osta. Kõik oli nagu kenasti, kuni postkasti laekus arve, millel ei olnud mitte see traktor,mida ma osta tahtsin, vaid hoopis teine. Müüja püüdis mulle selgeks teha, et see on sama hea. No ega ikka ei olnud küll. Pidasime kolm päeva kurja kirjavahetust, mille käigus üritasin talle selgeks teha, et asjaolu, et ostja on naisterahvas, ei tähenda siiski seda, et ta automaatselt ka püstijuhm oleks. Raha sain lõpuks tagasi,aga traktorit mul endiselt ei ole. Ehk peab vana väike tubli MTD ikka veel vastu.
Kolmapäeval üritasin Berliini lennule automaadis check-ini teha ja nagu kurjast vaimust vaevatud toppisin ID-kaardi valesse kohta. Automaat pani kaardi lõnksti pintslisse ja tuli abi otsima minna. Mõtlesin õudusega, et kui tuleb nüüd mingi teenusfirma kutsuda, jään ma lennust maha…ilmselt polnud ma aga ei esimene ega viimane, kes sellega hakkama sai, sest võti oli registreerimisletis lauasahtlis. Sain oma isikuttõendava dokumendi tagasi ja teine katse läks juba õieti. Tahtsin peaaegu uriseda, et nad võiksid neil masinatel erinevad pilud kuidagi ära märgistada, et lollid ka aru saaksid, aga eks juba härra Murphy teadis, et võimatu on teha midagi lollikindlaks, sest lollid on haruldaselt leidlikud.
Lend üle Helsingi Berliini kulges rahulikult, kui tavapärased jäätõrjega seotud hilinemised välja arvata.Kolmetunnist ooteaega Helsingis aitas sisustada tasuta internet.
See vana Deutsche Bahni külalistemaja, kus ma hetkel elan, on askeetlik, aga armas. Toad meenutavad küll pigem ühiselamut, aga voodid on mugavad.Ja siin majas on kuidagi väga hea olla. Isegi sellele vaatamata, et suitsetamas peab käima õues.
Jaanuarikuine Berliin meenutab meiekandi märtsi.Lumekuhjad on veel sulamata, aga tänavad puhtad ja kuivad. Sooja viie kraadi ringis, mis sisemaal on lausa mõnus. Pakkisin ettenägelikult vihmavarju kaasa, aga siiani pole seda vaja läinud.
Jõudsin järeldusele, et meie organisatsioonis tegeletakse tõsise soolise diskrimineerimisega. Tänasel tippnõupidamisel istus laua taga üheteistkümne eri riigi tippjuhte. Nende seas ei olnud mitte ühtegi meest.
Tänane tööpäev sai läbi, homne on ees. Laupäeval sama teed pidi tagasi. Noorem generatsioon kantseldab koeri, kütab maja ja lükkab vajadusel lund. Seal, kusagil kaugel kodus. Mõnus.
esmaspäev, 3. jaanuar 2011
Kümme aastat tagasi
...olin ma viimaseid päevi töötu. Uus töökoht oli küll käegakatsutavas ulatuses, mitmeetapiline konkurss Fontese personalifirmas läbitud ja mind selle võitjaks tunnistatud. Aga endal oli sellest hoolimata päris korralik hirm tuleviku ees.
Tööd olin ma selleks ajaks otsinud üle poole aasta. Saatnud sadu CV-sid ja kaaskirju. Lootusetus oli üsnagi üle pea löönud. Õnneks polnud päris tegevusetu, meie väikefirma veel kuidagimoodi hingitses. Kuigi juba suve algusest saadik oli selge, et mitte enam väga kaua. Igatahes kahe inimese sissetulekut sellest enam välja ei vedanud ja riskijulgem pidi minema.
Riskijulgusest tundus vähe tolku olevat. Nelja keele oskusest ja rahvusvahelise kaubanduse kogemusest samuti. Tunne oli selline, et äsja ette löönud neljakümnes eluaasta viskas mu automaatselt kandidaatide hulgast välja. Oli noorte ja ilusate aeg. Isegi vestlustele ei kutsutud.
Siis helistati Fontesest ja kutsuti konkursil osalema. Ma olin seda kuulutust näinud. Ma olin viimaste kuude jooksul läbi lugenud sadu kuulutusi. Ja valmis juba ka selleks, et kui muud üle ei jää, tuleb vastu võtta suvaline töökoht, mis ainult leiva lauale annaks ja üüri maksta võimaldaks.
Kes ei mäleta, siis aastal 2000 oli töötusega siinmail umbes samamoodi kui aastal 2010. Inimeste mälu on lühike.
Kui ma sellest konkursivõidust teada sain, lõin araks. Olin olnud praktiliselt kolmteist aastat iseenda tööandja. Ma ei olnud sugugi kindel, et ma suurorganisatsiooni reeglitele alluda suudan. See polnudki kerge.
Kui ma töölepingule alla kirjutasin, olin kindel, et ma üle neljakuise katseaja vastu ei pea. Mõtlesin pigem sellele, et see neli kuud on mul kindel sissetulek ja ma ei pea homse päeva pärast värisema.
Algas pöörane karussell, mille käigus püüdsin üles ehitada organisatsiooni, käia autojuhikursustel...koju vajusin vaid magama ja isiklik elu kui selline puudus mul paar aastat pea täielikult.
Kui karussell oli hoo sisse saanud ja suutis ilma vahetpidamata taga utsitamata keerelda, oli sujuvalt paar aastat mööda saanud ja ma ikka sellessamas kohas tööl.
Kümme aastat hiljem olen ma ikka samas kohas tööl. Ainult et koht ise on tundmatuseni muutunud. Küllap olen ma ka ise muutunud.
Ma poleks seda kümme aastat tagasi uskunud.
Olge oma soovidega ettevaatlikud, mõnel neist on kombeks täide minna.
Tööd olin ma selleks ajaks otsinud üle poole aasta. Saatnud sadu CV-sid ja kaaskirju. Lootusetus oli üsnagi üle pea löönud. Õnneks polnud päris tegevusetu, meie väikefirma veel kuidagimoodi hingitses. Kuigi juba suve algusest saadik oli selge, et mitte enam väga kaua. Igatahes kahe inimese sissetulekut sellest enam välja ei vedanud ja riskijulgem pidi minema.
Riskijulgusest tundus vähe tolku olevat. Nelja keele oskusest ja rahvusvahelise kaubanduse kogemusest samuti. Tunne oli selline, et äsja ette löönud neljakümnes eluaasta viskas mu automaatselt kandidaatide hulgast välja. Oli noorte ja ilusate aeg. Isegi vestlustele ei kutsutud.
Siis helistati Fontesest ja kutsuti konkursil osalema. Ma olin seda kuulutust näinud. Ma olin viimaste kuude jooksul läbi lugenud sadu kuulutusi. Ja valmis juba ka selleks, et kui muud üle ei jää, tuleb vastu võtta suvaline töökoht, mis ainult leiva lauale annaks ja üüri maksta võimaldaks.
Kes ei mäleta, siis aastal 2000 oli töötusega siinmail umbes samamoodi kui aastal 2010. Inimeste mälu on lühike.
Kui ma sellest konkursivõidust teada sain, lõin araks. Olin olnud praktiliselt kolmteist aastat iseenda tööandja. Ma ei olnud sugugi kindel, et ma suurorganisatsiooni reeglitele alluda suudan. See polnudki kerge.
Kui ma töölepingule alla kirjutasin, olin kindel, et ma üle neljakuise katseaja vastu ei pea. Mõtlesin pigem sellele, et see neli kuud on mul kindel sissetulek ja ma ei pea homse päeva pärast värisema.
Algas pöörane karussell, mille käigus püüdsin üles ehitada organisatsiooni, käia autojuhikursustel...koju vajusin vaid magama ja isiklik elu kui selline puudus mul paar aastat pea täielikult.
Kui karussell oli hoo sisse saanud ja suutis ilma vahetpidamata taga utsitamata keerelda, oli sujuvalt paar aastat mööda saanud ja ma ikka sellessamas kohas tööl.
Kümme aastat hiljem olen ma ikka samas kohas tööl. Ainult et koht ise on tundmatuseni muutunud. Küllap olen ma ka ise muutunud.
Ma poleks seda kümme aastat tagasi uskunud.
Olge oma soovidega ettevaatlikud, mõnel neist on kombeks täide minna.
reede, 12. november 2010
Abiks algajale tööotsijale
Me võtame inimesi juurde. Mitte just sadu, aga kümnetes on see number küll. Arvestades seda, et iga töökoha kohta tuleb umbes sada avaldust, on pea kõik töölevõtmisega tegelevad inimesed meie majas hullumise esimeses staadiumis. Kui mitte teises. Peamiselt seetõttu, et enamik sellest tööst, mida me igapäevaselt teeme, on täiesti mõttetu ja asjatu.
Sellega seoses oleks mul tööletahtjatele mõned tõsised palved. Vaevalt nad küll seda blogi loevad, aga vähemalt mina saan ennast välja elada.
Esiteks, palun loe kuulutus otsast lõpuni läbi. Tavaliselt on seal kirjas, milliste oskustega inimest otsitakse ja mida talle pakutakse. Tee endale selgeks, kas sul on vajalikud oskused olemas. Ava internetis selle firma kodulehekülg, kuhu sa tööle kandideerid ja katsu aru saada, millega nad üldse tegelevad.
Teiseks, kui kuulutuses palutakse saata kaaskiri, siis palun kirjuta ja saada see. NB! Lause "vajan tööd" ei ole kaaskiri ka siis mitte, kui seal on hüüumärk lõpus. Või mitu.
Vahemärkus: kui lased oma CV ja kaaskirja koostada kellelgi teisel, siis palun loe need läbi ja katsu meelde jätta, mis seal kirja pandud on. Viimasel ajal on töövõtuvestlustele sattunud inimesi, kes ei tea, mida nende saadetud CV sisaldab.
Kolmandaks, ära jäta oma CV-sse auke. Kui oled vahepeal olnud töötu, siis pole see mingi häbiasi. Kui tegid tööd, mis ei ole sinu meelest sobiv näidata, ei ole ka see häbiasi. Kui olid lapsega kodus, on see ju tore ja pane see kirja. Aga ära jäta oma CV-sse kolmeaastast tühimikku, mis tekitab personalijuhis kahtluse, et sul on midagi varjata.
Neljandaks, pildiga CV äratab alati rohkem tähelepanu kui pildita CV. Keegi ei tegele missivalimistega, kuid inimene, kes julgeb avaldada oma näo, äratab rohkem usaldust.
Viiendaks, kui sind kutsutakse vestlusele, siis ilmu kohale, pane end viisakalt riidesse ja tule kohale õigel ajal (üks personalifirmas koostatud CV-ga keskastmejuhi kandidaat näiteks ilmus pooletunnise hilinemisega ja pükstes, mida minusugune vanatädi kvalifitseeris spordisuspedena. Ma miskipärast ei tahtnud temaga vestelda).
Enne vestlust võiks veel korra lahti võtta firma kodulehekülje ja meenutada, millega nad tegelevad.
Kui oled otsustanud, et sa siiski ei taha selles firmas töötada, informeeri. Kui helistada ei julge, saada e-kiri.
Senine masendav statistika on paraku selline:
100-st saadetud avaldusest on nõutud kaaskiri suvatsetud kaasa panna umbes pooltele.
Allesjäänud viiekümnest pooled kaaskirjad on standardtekst, mida võiks adresseerida ükskõik kellele ja ükskõik kuhu.
Veel allesjäänud kahekümneviiest kahel kolmandikul puuduvad igasugused kuulutuses soovitud oskused, kogemused ja igasugune motivatsioon.
Allesjäänud seitse-kaheksa kutsume vestlusele. Kohale ilmub 4-5 (asi on veidi paranenud, veel aasta tagasi oli kadu rohkem kui pool, hea, kui kaheksast kaks kohale jõudis ).
Neist umbes pooled vastavad küsimusele: Miks te meile tööle kandideerisite? vastusega, et midagi peab ju tegema.
Ühesõnaga sajast kandidaadist saab heal juhul ühe töötaja. Halvemal juhul mitte ühtegi.
Ei, me ei otsi väiksepalgalisi. Meie töölised saavad ikka üle Eesti keskmise. Head töölised saavad ka väga hästi.
Ja tegelikult on täiesti kohutav, kui palju selle mõttetu massi "läbitöötamisele" aega ja energiat kulub.
Ja kui ma siis kuulen raadiost, kuidas valitsus (?) peaks tööpuuduse vähendamiseks midagi ette võtma, tahan ma kedagi hammustada. Mitte valitsust seekord.
Sellega seoses oleks mul tööletahtjatele mõned tõsised palved. Vaevalt nad küll seda blogi loevad, aga vähemalt mina saan ennast välja elada.
Esiteks, palun loe kuulutus otsast lõpuni läbi. Tavaliselt on seal kirjas, milliste oskustega inimest otsitakse ja mida talle pakutakse. Tee endale selgeks, kas sul on vajalikud oskused olemas. Ava internetis selle firma kodulehekülg, kuhu sa tööle kandideerid ja katsu aru saada, millega nad üldse tegelevad.
Teiseks, kui kuulutuses palutakse saata kaaskiri, siis palun kirjuta ja saada see. NB! Lause "vajan tööd" ei ole kaaskiri ka siis mitte, kui seal on hüüumärk lõpus. Või mitu.
Vahemärkus: kui lased oma CV ja kaaskirja koostada kellelgi teisel, siis palun loe need läbi ja katsu meelde jätta, mis seal kirja pandud on. Viimasel ajal on töövõtuvestlustele sattunud inimesi, kes ei tea, mida nende saadetud CV sisaldab.
Kolmandaks, ära jäta oma CV-sse auke. Kui oled vahepeal olnud töötu, siis pole see mingi häbiasi. Kui tegid tööd, mis ei ole sinu meelest sobiv näidata, ei ole ka see häbiasi. Kui olid lapsega kodus, on see ju tore ja pane see kirja. Aga ära jäta oma CV-sse kolmeaastast tühimikku, mis tekitab personalijuhis kahtluse, et sul on midagi varjata.
Neljandaks, pildiga CV äratab alati rohkem tähelepanu kui pildita CV. Keegi ei tegele missivalimistega, kuid inimene, kes julgeb avaldada oma näo, äratab rohkem usaldust.
Viiendaks, kui sind kutsutakse vestlusele, siis ilmu kohale, pane end viisakalt riidesse ja tule kohale õigel ajal (üks personalifirmas koostatud CV-ga keskastmejuhi kandidaat näiteks ilmus pooletunnise hilinemisega ja pükstes, mida minusugune vanatädi kvalifitseeris spordisuspedena. Ma miskipärast ei tahtnud temaga vestelda).
Enne vestlust võiks veel korra lahti võtta firma kodulehekülje ja meenutada, millega nad tegelevad.
Kui oled otsustanud, et sa siiski ei taha selles firmas töötada, informeeri. Kui helistada ei julge, saada e-kiri.
Senine masendav statistika on paraku selline:
100-st saadetud avaldusest on nõutud kaaskiri suvatsetud kaasa panna umbes pooltele.
Allesjäänud viiekümnest pooled kaaskirjad on standardtekst, mida võiks adresseerida ükskõik kellele ja ükskõik kuhu.
Veel allesjäänud kahekümneviiest kahel kolmandikul puuduvad igasugused kuulutuses soovitud oskused, kogemused ja igasugune motivatsioon.
Allesjäänud seitse-kaheksa kutsume vestlusele. Kohale ilmub 4-5 (asi on veidi paranenud, veel aasta tagasi oli kadu rohkem kui pool, hea, kui kaheksast kaks kohale jõudis ).
Neist umbes pooled vastavad küsimusele: Miks te meile tööle kandideerisite? vastusega, et midagi peab ju tegema.
Ühesõnaga sajast kandidaadist saab heal juhul ühe töötaja. Halvemal juhul mitte ühtegi.
Ei, me ei otsi väiksepalgalisi. Meie töölised saavad ikka üle Eesti keskmise. Head töölised saavad ka väga hästi.
Ja tegelikult on täiesti kohutav, kui palju selle mõttetu massi "läbitöötamisele" aega ja energiat kulub.
Ja kui ma siis kuulen raadiost, kuidas valitsus (?) peaks tööpuuduse vähendamiseks midagi ette võtma, tahan ma kedagi hammustada. Mitte valitsust seekord.
neljapäev, 4. november 2010
Killukesi kahest viimasest nädalast
Gent on imeilus linn, iga maja vanalinnas kui kunstiteos. Sinna tahaks tagasi minna. Ja mitte selles mõttes, et ma ju olin juba seal. Ega peaaegu ei olnud küll, kui paarikümneminutiline jalutuskäik välja arvata. Kuna vihma sadas, ei olnud läbi bussiakna mõtet isegi pilti teha.
***
Antverpen on suur ja iseloomutu. Isegi poed olid igavad.
***
Elasime hotellis, kus oli gurmeerestoran. Kolleeg vaatas õudusega talle toodud õhtusööki, ja küsis, millise söögiriistaga ta seda kahte kakatriipu sööma peab. Lohutasime teda sellega, et olgu mis on, selle saab veiniga alla loputada.
***
Brüsseli lennujaamas oli kahetunnine turvaväravate järjekord ja täielik bardakk. Ja see peab olema Euroopa Liidu pealinn. Linna me, tõsi küll, ei näinud.
***
Brüsselist Tallinna lendasime koos seitsmenädalase berni lambakoera kutsikaga. Kui ma Brüsselis suutsin end veel eemale hoida, siis Tallinna Lennujaamas pagasit oodates leidsin end ikka kutsikaga käpuli põrandalt. Ilmselt olen ma eelmises elus olnud emane koer ja mul on karmavõlg, sest lapsed ei ärata minus küll selliseid emotsioone.
***
Pühapäeval lendas Skype lahti solvunud hüüatusega "Te kas üldse ei hooli või ei vaata te uudiseid!!!" Ei vaadanud uudiseid jah, ei kuulanud kah ja jõmpsik sattus selle enesetapurünnaku ajal parasjagu Istanbulis olema. "Lohutasin" teda sellega, et kui ma oleksin uudiseid kuulanud, oleksin ikka korduvalt Istanbulis ringikolanuna teadnud, et Taksim jäi tema toimetamiskohtadest õite kaugele. Nad isegi olid toimunust kuulda saanud seetõttu, et ühe rumeenia poisi vanemad olid helistanud.Igatahes jäi üle nentida, et kui juba kirjutab, küllap on siis ka elus.
***
Tööpäevad on hullumeelselt tihedad, ühes otsas toodetakse, teises ehitatakse, kolmandas kolitakse. Kutsed glamuuriüritustele nagu Kaubanduskoja sünnipäev, uputan elegantse ligutusega prügikasti.
***
Homme õhtul taas Berliinis. Peab vist hakkama oma saksa keele oskust ein-zwei-drei-bitte.danke tasemest edasi arendama.
***
Antverpen on suur ja iseloomutu. Isegi poed olid igavad.
***
Elasime hotellis, kus oli gurmeerestoran. Kolleeg vaatas õudusega talle toodud õhtusööki, ja küsis, millise söögiriistaga ta seda kahte kakatriipu sööma peab. Lohutasime teda sellega, et olgu mis on, selle saab veiniga alla loputada.
***
Brüsseli lennujaamas oli kahetunnine turvaväravate järjekord ja täielik bardakk. Ja see peab olema Euroopa Liidu pealinn. Linna me, tõsi küll, ei näinud.
***
Brüsselist Tallinna lendasime koos seitsmenädalase berni lambakoera kutsikaga. Kui ma Brüsselis suutsin end veel eemale hoida, siis Tallinna Lennujaamas pagasit oodates leidsin end ikka kutsikaga käpuli põrandalt. Ilmselt olen ma eelmises elus olnud emane koer ja mul on karmavõlg, sest lapsed ei ärata minus küll selliseid emotsioone.
***
Pühapäeval lendas Skype lahti solvunud hüüatusega "Te kas üldse ei hooli või ei vaata te uudiseid!!!" Ei vaadanud uudiseid jah, ei kuulanud kah ja jõmpsik sattus selle enesetapurünnaku ajal parasjagu Istanbulis olema. "Lohutasin" teda sellega, et kui ma oleksin uudiseid kuulanud, oleksin ikka korduvalt Istanbulis ringikolanuna teadnud, et Taksim jäi tema toimetamiskohtadest õite kaugele. Nad isegi olid toimunust kuulda saanud seetõttu, et ühe rumeenia poisi vanemad olid helistanud.Igatahes jäi üle nentida, et kui juba kirjutab, küllap on siis ka elus.
***
Tööpäevad on hullumeelselt tihedad, ühes otsas toodetakse, teises ehitatakse, kolmandas kolitakse. Kutsed glamuuriüritustele nagu Kaubanduskoja sünnipäev, uputan elegantse ligutusega prügikasti.
***
Homme õhtul taas Berliinis. Peab vist hakkama oma saksa keele oskust ein-zwei-drei-bitte.danke tasemest edasi arendama.
kolmapäev, 8. september 2010
Sky is the limit
Ettevõtlusest ja ettevõtjatest kirjutatakse meil uudistes peamiselt siis, kui keegi suure kolinaga pankrotti läheb või altkäemaksuvõtmisega vahele jääb. Või siis vähemalt halatakse vahetpidamata, kui õudne ja halb kõik on. Kui kellelgi juhtub vahepeal ka natuke hästi minema, ilmub vägal heal juhul sellest näpuotsasuurune nupuke päevalehe kaheteistkümnendal leheküljel. Mooramaa mees on oma töö teinud, maksuraha valmis tootnud. Nüüd võib mooramaa mees minna, muidu läheb ehk uhkeks.
Tegelikult on mul sellest, mida uudised kirjutavad, üsnagi poogen.
Sellegipoolest oli isegi minusugusel paadunud skeptikul presidendi käepigistust vastu võttes kõrvusttõstetud tunne. Peaauhind pole meie liigas, aga kõrvalosatäitja Oscari saime küll.
Koju sõitsin seda lugu kuulates:
Uudis sõpradega jagamiseks on siin.
Tegelikult on mul sellest, mida uudised kirjutavad, üsnagi poogen.
Sellegipoolest oli isegi minusugusel paadunud skeptikul presidendi käepigistust vastu võttes kõrvusttõstetud tunne. Peaauhind pole meie liigas, aga kõrvalosatäitja Oscari saime küll.
Koju sõitsin seda lugu kuulates:
Uudis sõpradega jagamiseks on siin.
reede, 13. august 2010
Töötusest eri regioonides
Otsisime Lõuna-Eestisse keskastmejuhti tuntud tööportaali kaudu. Laekus 68 avaldust, vestlusvooru valisime kaheksa. Kohale jõudis ei rohkem ega vähem kui kaks, kellel oli vaja töölevõtuvestluse asemel matkale minna, kellel olla auto katki läinud. Jne.
Jätkame.
Põhja-Eestisse oleks mul hädasti aga labidameest vaja...sellist kellele hommikul tööportsu kätte annad ja ise võid samal ajal tööle minna, pabistamata, et pool maja vahepeal minema kõnnib või vend end õhtuks oimetuks joonud ole...no ei leia. Kui lähedases väikelinnas tegin ettepaneku kolmekümne kantis suitsu pomminud meeshingele natuke suurema kui suitsuraha eest tööd teha, sain kuulda, et olen üks kapitalistivärdjas...
Eelmise aasta katusevärvijate näol on näide olemas, mis juhtub, kui mehed küll leiad, aga kõrval ei seisa...pool katust pesti enne värvimist pesuainega puhtaks, pool mitte, ja selle poole pealt, kus pesemata, tuleb värv kolinal maha, seejuures ei maksnud ma meestele sugugi sandikopikaid.
Kui keegi mulle suurest töötusest räägib, lähen ma väga tigedaks.
Jätkame.
Põhja-Eestisse oleks mul hädasti aga labidameest vaja...sellist kellele hommikul tööportsu kätte annad ja ise võid samal ajal tööle minna, pabistamata, et pool maja vahepeal minema kõnnib või vend end õhtuks oimetuks joonud ole...no ei leia. Kui lähedases väikelinnas tegin ettepaneku kolmekümne kantis suitsu pomminud meeshingele natuke suurema kui suitsuraha eest tööd teha, sain kuulda, et olen üks kapitalistivärdjas...
Eelmise aasta katusevärvijate näol on näide olemas, mis juhtub, kui mehed küll leiad, aga kõrval ei seisa...pool katust pesti enne värvimist pesuainega puhtaks, pool mitte, ja selle poole pealt, kus pesemata, tuleb värv kolinal maha, seejuures ei maksnud ma meestele sugugi sandikopikaid.
Kui keegi mulle suurest töötusest räägib, lähen ma väga tigedaks.
kolmapäev, 7. juuli 2010
Tööhobuste vahetus
Kakskümmend kaheksa kraadi sooja. Varjus.
Koerakarvad. Kassikarvad. Veel natuke koerakarvu.
Tolmuimeja tõmbab üldiselt paremini, kui torust eemaldada sinna kinni jäänud tulemasin ja midagi, mis meenutab ammusurnud hiirt.
Kaks atlast. Kaks mobiililaadijat. Kolm taskulampi. Üks lõhnaõli. Kaks paari kääre. Pussnuga??? Kolm tulemasinat. Pool tosinat CD-d. Kleeplint, käte desinfitseerimisvahend ja plaastrikarp.
Peotäis pastakaid.
Veel natuke koerakarvu.
N+1 poekotti, igaks juhuks.
Kolm jääkaabitsat. Kaks De-Icerit. Puhastusvahend ja paberkäterätikud.
Kahed päikeseprillid.
Lumehelbekese ärakadunud tagavaravõtmed. Postkasti ärakadunud tagavaravõtmed. Linnakorteri võtmed. Maja tagavaravõti.
Piknikutekk, koormarihmad ja umbes pool kilo tsementi (tagavararatta pesast)
Veel natuke koerakarvu ja ammukadunud hoiatusmärk “Beware, bitch on the board” (tagumise istme alt).
Ära arvasite, koristasin oma liisingfirmale tagasiminevat sinist suksut. Ma ikka muidu koristan ka oma autot vahel. Aga peale koerte viimast hotellistamist jäi ajapuudusel tegemata. Ning mõnesse panipaika polnud ma tõepoolest vist kuid vaadanud,
Kui ma olin liimirulliga istmetetaguste nühkimise lõpetanud ja enda arust viimased karvad kätte saanud, jalutas kass külma rahuga diagonaalis läbi auto. Ma oleksin tast topise teinud, aga see punane sindrinahk oli vanainimese jaoks liiga kiire.
Siis tuli veel täketega esiklaas ära vahetada, see käis kaskokindlustuse alla.
Klaasivahetusest kontori poole sõites hakkasin just juhipoolset esiklaasi kinni libistama, kui käis raksakas.
Mingi rihm või misiganesasi seda aknaklaasi tõstab, ütles lepingu üles. Kurat. Viis aastat ei juhtunud selle autoga Absoluutselt Mitte Midagi (paar katkisõidetud rehvi ja läbipõlenud pirnid ei lähe tehniliste rikete alla).
Kakskümmend kaks kilomeetrit pärani akendega sõitnud, jõudsin järeldusele, et meie kliimas endale lahtist autot igatseda ei ole eriti nutikas. Lõpus hakkas päris jahe.
Kell neli sõidutasin sinise autopoe parklasse. Patsutasin teda armatuurlauale ja kapotile ja tänasin truu teenistuse eest. Ja et ta uutele omanikele sama hea kaaslane oleks kui mulle.
Mõningane paberimajandus ja hõbedane liugles klaasustest välja. Söötsin uuel kullakesel lähema bensiinijaamas kõhu täis ja tulime pikemat teed, üle Tabasalu ja Keila-Joa koju. Mõnusalt kurviline tee uuekese proovimiseks. Hea oli.
Loodetavasti on sama truu kaaslane lähemaks viieks aastaks,
Mark...ikka sama, juba kaheksa aastat, aga kolmas sama marki auto. Ilmselt olen fänn.
Koerakarvad. Kassikarvad. Veel natuke koerakarvu.
Tolmuimeja tõmbab üldiselt paremini, kui torust eemaldada sinna kinni jäänud tulemasin ja midagi, mis meenutab ammusurnud hiirt.
Kaks atlast. Kaks mobiililaadijat. Kolm taskulampi. Üks lõhnaõli. Kaks paari kääre. Pussnuga??? Kolm tulemasinat. Pool tosinat CD-d. Kleeplint, käte desinfitseerimisvahend ja plaastrikarp.
Peotäis pastakaid.
Veel natuke koerakarvu.
N+1 poekotti, igaks juhuks.
Kolm jääkaabitsat. Kaks De-Icerit. Puhastusvahend ja paberkäterätikud.
Kahed päikeseprillid.
Lumehelbekese ärakadunud tagavaravõtmed. Postkasti ärakadunud tagavaravõtmed. Linnakorteri võtmed. Maja tagavaravõti.
Piknikutekk, koormarihmad ja umbes pool kilo tsementi (tagavararatta pesast)
Veel natuke koerakarvu ja ammukadunud hoiatusmärk “Beware, bitch on the board” (tagumise istme alt).
Ära arvasite, koristasin oma liisingfirmale tagasiminevat sinist suksut. Ma ikka muidu koristan ka oma autot vahel. Aga peale koerte viimast hotellistamist jäi ajapuudusel tegemata. Ning mõnesse panipaika polnud ma tõepoolest vist kuid vaadanud,
Kui ma olin liimirulliga istmetetaguste nühkimise lõpetanud ja enda arust viimased karvad kätte saanud, jalutas kass külma rahuga diagonaalis läbi auto. Ma oleksin tast topise teinud, aga see punane sindrinahk oli vanainimese jaoks liiga kiire.
Siis tuli veel täketega esiklaas ära vahetada, see käis kaskokindlustuse alla.
Klaasivahetusest kontori poole sõites hakkasin just juhipoolset esiklaasi kinni libistama, kui käis raksakas.
Mingi rihm või misiganesasi seda aknaklaasi tõstab, ütles lepingu üles. Kurat. Viis aastat ei juhtunud selle autoga Absoluutselt Mitte Midagi (paar katkisõidetud rehvi ja läbipõlenud pirnid ei lähe tehniliste rikete alla).
Kakskümmend kaks kilomeetrit pärani akendega sõitnud, jõudsin järeldusele, et meie kliimas endale lahtist autot igatseda ei ole eriti nutikas. Lõpus hakkas päris jahe.
Kell neli sõidutasin sinise autopoe parklasse. Patsutasin teda armatuurlauale ja kapotile ja tänasin truu teenistuse eest. Ja et ta uutele omanikele sama hea kaaslane oleks kui mulle.
Mõningane paberimajandus ja hõbedane liugles klaasustest välja. Söötsin uuel kullakesel lähema bensiinijaamas kõhu täis ja tulime pikemat teed, üle Tabasalu ja Keila-Joa koju. Mõnusalt kurviline tee uuekese proovimiseks. Hea oli.
Loodetavasti on sama truu kaaslane lähemaks viieks aastaks,
Mark...ikka sama, juba kaheksa aastat, aga kolmas sama marki auto. Ilmselt olen fänn.
esmaspäev, 5. juuli 2010
Kuumarabandus?
Kuna igasugused halturtsikud tegid nädalavahetustel mu sularahavarudele lõpu peale, oli neid vaja täiendada ja minna pangaautomaati piinama. Need teatavasti tahavad enne sinu enda raha sulle kätteandmist hirmsasti reklaami näidata. Õuevalgus ere, päev palav, automaadi ekraan varjus ja tuhmivõitu, nii loengi ma reklaamtekstist algust, et ***panga investeerimisfondid on otsas!
Õige tekst oli tegelikult, et needsamused investeerimisfondid on OSA millestki. Millest, ei viitsinud lugeda. Võtsin oma kroonid ja lippasin edasi.
Äkki oli enne?
Mu alluvad arvavad nagunii,et mul on ettenägemisvõime, sest meie nädala aja pärast algava kollektiivpuhkuse ajal on alati ilus ilm. Kuigi minu jaoks on tegemist pigem loogikaga, igal aastal omanike käest puhkuseaega välja pressides lähtun pigem sellest, et kui Eestis üldse ilusat ilma juhtub olema, siis juuli teisel poolel. Kui siis ka pole, tuleb ilma olla.
Õige tekst oli tegelikult, et needsamused investeerimisfondid on OSA millestki. Millest, ei viitsinud lugeda. Võtsin oma kroonid ja lippasin edasi.
Äkki oli enne?
Mu alluvad arvavad nagunii,et mul on ettenägemisvõime, sest meie nädala aja pärast algava kollektiivpuhkuse ajal on alati ilus ilm. Kuigi minu jaoks on tegemist pigem loogikaga, igal aastal omanike käest puhkuseaega välja pressides lähtun pigem sellest, et kui Eestis üldse ilusat ilma juhtub olema, siis juuli teisel poolel. Kui siis ka pole, tuleb ilma olla.
kolmapäev, 28. aprill 2010
Laks käes...
See ei ole esimene (ega loodetavasti ka viimane) kord tõdeda, et kui organismile temale lubatud puhkust kätte ei anta, siis ta võtab selle ise, täiesti süüdimatult ja temale sobival ajal ilma kellegagi kooskõlastamata.
Ennevanasti nimetati seda vist ülemiste hingamisteede katarriks, köhin nagu puuslik, pea valutab ja keha keeldub võtma mingit muud asendit peale lamava. Esimesed märgid olid juba nädalavahetusel, aga kuna ilma köhata, ei osanud kohe õigeid järeldusi teha.
Täna lohistasin veel end tööle, aastaaruande lõpetamine. Kuigi viimaseid liigutusi saab ehk kodunt interneti teel ka teha.
Häh, ja ma olin veel õnnelik, et polnud talv läbi mitte kordagi haige. Nüüd siis käes.
Kuum piim, mesi, tee, tekk. Igemepõletiku vastu kirjutatud antibiootikumid (mida ma väga ei fänna, aga kui sunnitakse...) peaksid vähemalt ravimi infolehe järgi ka bronhiidi vastu toimima. Paar vaba päeva ülemuse lahkel nõusolekul. Ehk aitab.
Ennevanasti nimetati seda vist ülemiste hingamisteede katarriks, köhin nagu puuslik, pea valutab ja keha keeldub võtma mingit muud asendit peale lamava. Esimesed märgid olid juba nädalavahetusel, aga kuna ilma köhata, ei osanud kohe õigeid järeldusi teha.
Täna lohistasin veel end tööle, aastaaruande lõpetamine. Kuigi viimaseid liigutusi saab ehk kodunt interneti teel ka teha.
Häh, ja ma olin veel õnnelik, et polnud talv läbi mitte kordagi haige. Nüüd siis käes.
Kuum piim, mesi, tee, tekk. Igemepõletiku vastu kirjutatud antibiootikumid (mida ma väga ei fänna, aga kui sunnitakse...) peaksid vähemalt ravimi infolehe järgi ka bronhiidi vastu toimima. Paar vaba päeva ülemuse lahkel nõusolekul. Ehk aitab.
kolmapäev, 24. veebruar 2010
Lühendatud pühadeeelne tööpäev
Selliseid nähtusi on meil neli korda aastas, jõulupühade, uusaasta, vabariigi aastapäeva ja jaanipäeva eel. Kolm tundi lühem tööpäev, vähemalt teoreetiliselt. Ka uude töölepinguseadusse jäi see nõukaaegne rudiment sisse.
Minu isiklik seisukoht on, et selline poolik tööpäev on tobe ja kahjulik nii tööandjale kui töövõtjale. Tootmisettevõtted ei saa õiget töörütmi kätte. Kaubanduses ja teeninduses, kus inimesed töötavad vahetustega ja nagunii ühtegi kauplust või teenindusasutust varem kinni ei panda, tähendab see sisuliselt, et osa töötajaid töötavad sellel kuul kolm tundi vähem, aga sellel kolmel tunnil ei pruugi pühadega üldse mingit seotust olla. Sama lugu näiteks meditsiiniga, haiglad ei sulge oma uksi kunagi, seega tähendab niinimetatud lühendatud tööpäev lihtsalt üht lisajama töögraafikute koostamisel.
Eraettevõtete valgekraede tööaega ei loeta nagunii, töö tuleb ära teha. Ükskõik, kui mitu tundi selleks kulub.
Kellele see lühendatud tööpäev siis midagi tähendab, riigi- ja omavalitsuste töötajatele?
Mina teeksin igatahes ettepaneku need neli topakat poolikut tööpäeva teha täispikkuses ja anda selle asemel inimestele kaks täiendavat riigipüha kusagil aasta teises pooles, kus riigipühi niigi vähe. Kuluks vähem vaeva ja energiat, säästaks loodust - vähem edasi-tagasi sõitmist jne.
Et mis riigipühad need olema peaksid - mul ausalt öeldes täiesti ükskõik.
Minu isiklik seisukoht on, et selline poolik tööpäev on tobe ja kahjulik nii tööandjale kui töövõtjale. Tootmisettevõtted ei saa õiget töörütmi kätte. Kaubanduses ja teeninduses, kus inimesed töötavad vahetustega ja nagunii ühtegi kauplust või teenindusasutust varem kinni ei panda, tähendab see sisuliselt, et osa töötajaid töötavad sellel kuul kolm tundi vähem, aga sellel kolmel tunnil ei pruugi pühadega üldse mingit seotust olla. Sama lugu näiteks meditsiiniga, haiglad ei sulge oma uksi kunagi, seega tähendab niinimetatud lühendatud tööpäev lihtsalt üht lisajama töögraafikute koostamisel.
Eraettevõtete valgekraede tööaega ei loeta nagunii, töö tuleb ära teha. Ükskõik, kui mitu tundi selleks kulub.
Kellele see lühendatud tööpäev siis midagi tähendab, riigi- ja omavalitsuste töötajatele?
Mina teeksin igatahes ettepaneku need neli topakat poolikut tööpäeva teha täispikkuses ja anda selle asemel inimestele kaks täiendavat riigipüha kusagil aasta teises pooles, kus riigipühi niigi vähe. Kuluks vähem vaeva ja energiat, säästaks loodust - vähem edasi-tagasi sõitmist jne.
Et mis riigipühad need olema peaksid - mul ausalt öeldes täiesti ükskõik.
Tellimine:
Postitused (Atom)