pühapäev, 28. märts 2010

Parimad asjad eilses päevas

Päike.
Esimene teejoomine õues terrassil, kolm sookurge üle taeva lendamas.
Õhtune vihmatrummeldamine plekk-katusel.
Tule mühin saunaahjus.
"Vanaema Agafja" saunaessentside tilgutamine leilivette, tilgake üht ja tibake teist, metsmaasikaleht, kaseleht, saialill jne.
Kerise järsk ohe.
Jääkülm õlu.
Saunaseep 37 siberi ravimtaimega, mis sobib mu ülitundlikule nahale imehästi ja jätab eriliselt puhta ja puhastunud tunde.
Kellade keeramine suveajale, nüüd on õhtud veelgi pikemad. Minu meelest võiks kogu aeg suveaeg olla.
Meretuultes kuivanud lõhnav voodipesu.
Sügav ja unenägudeta uni.

kolmapäev, 24. märts 2010

Positiivseid mõtteid otsides

Tegelikult ei ole ju mitte midagi halvasti, pigem vastupidi.
Eilne onkoloogi külastus andis positiivse emotsiooni, arst, kes on päris otsekoheselt öelnud, et ta ise alustab mu läbivaatust käte värisedes, oli rahul ja ütles, et kriitiline koht näeb välja parem kui kunagi varem. Lõpliku teadmise selleks korraks annavad muidugi paari nädala jooksul saabuvad analüüsivastused.
Päike paistab ja lumehanged kahanevad. Maja on peale ränka talve enam-vähem ühes tükis, allakukkunud väike varikatus välja arvata.
Tööga oleks kah nagu kõik korras.
Miks siis ikkagi on tunne, et mitte millelgi pole mõtet ja päevad pudenevad nagu hallid tombud aja täitmatusse kurku?
Oma viga muidugi, mitte midagi ei viitsi. Lugeda ei viitsi. Arvutiga mängida ei viitsi. Telekat vaadata pole ma kunagi eriti viitsinud. Veel vähem viitsin ma end kodunt välja ajada.
Võib-olla oli neid lumetonne ja puukoormaid napilt pool aastat tagasi lõhki lõigatud kere jaoks selle talve jooksul ikkagi natuke paljuvõitu.
Kevadväsimus on sõna, mis üha rohkem ja rohkem juhuslikult kuuldud lausekatketest kõrvu kõlama jääb. Ainult et kuidas sellega toime tulla? Vitamiine neelan niigi igal hommikul terve peotäie.
Kui oleks igavlev miljardär, läheks sellisele reisile. Kahjuks pole isegi mitte miljonär ja lotopiletite ostmine ei aita, mul on haruldaselt vilets loosiõnn.
Ehk läheb kevade kasvades paremaks. Mitte loosiõnn, aga enesetunne.

kolmapäev, 17. märts 2010

Katkised loendurid

Umbes nädal aega tagasi ütlesid üles mõlema, nii selle kui aiablogi loendurid. Loenduri asemel ilutses punane plärakas kirjaga "Broken counter, remove this code".
Ega ma väga fanaatiliselt külastajate arvu pole jälginud, aga äraütlemata põnev on olnud vaadata, kustkandist mu blogi lugejad tulevad. Loetud on nii Ameerikast kui Austraaliast, kõigist Euroopa riikidest ja Venemaaltki.
Panin loendurid uuesti peale, püsisid kaks päeva ja jälle sama lugu.
Nüüd mõtlen, kust midagi töökindlamat leida. Google Statsi mina oma blogides mingil salapärasel põhjusel tööle pole saanud, kuigi see olevat üks usaldusväärsemaid. Ju siis olen liiga blondiin.
Otsime edasi.

pühapäev, 14. märts 2010

Raamatute invasiivne paljunemine

Kui perekonnalegende uskuda, olevat mul esimesed tähed olnud selged aasta ja kolme kuuselt ja kolmeaastaselt lugesin vabalt raamatuid. Mitte lasteraamatuid. Viiendaks eluaastaks oli mul ammendatud kogu sari "Seiklusjutte maalt ja merelt", kusjuures osadest raamatutest sain ma muidugi lootusetult valesti aru, nii on siiani meeles arusaam, kuidas musketärid vaesele mileedile liiga tegid...lapse jaoks on ilmselt mõisted ustavus ja reetmine liiga abstraktsed.
Kooli esimestel aastatel olin palju haige ja muudkui lugesin. Õnneks enamikke maailmakirjanduse klassikuid nõuka-ajal keelatud kirjanduse nimekirja ei sattunud ja kõik nad olid kodus olemas, Balzac, Tolstoi, Tshehhov, Shakespeare, Cervantes - kõik need kuulusid mu lapsepõlve lugemisvara hulka.
Lugemine ja suitsetamine on siiani kaks tõsist sõltuvust, millest ma ilmselt hauani ei vabane. Ainult et väärtkirjandust ma enam ei loe. Ilmselt olen oma doosi kauges nooruses mitmekordselt kätte saanud ja siiamaani on kuhi peal.
Lugemine on viimasel ajal meelelahutus ja täpselt meelelahutuslikke asju loengi. Selliseid, mis puhastavad aju päevapingetest, teevad meele kergeks. Depressiooni, raskemeelsust ja traagikat on igapäevaeluski piisavalt, ma ei pea seda raamatutest juurde hankima.
Ainuke häda, et neid raamatuid kipub aina juurde tekkima. Raamatukogudesse ma oma töögraafiku tõttu eriti ei jõua. Elu on näidanud, et raamatuid valima veel jõuan, aga õigeaegse tagastamisega võib probleem tekkida - ja ma lausa vihkan millegagi hilinemist. Nii ma neid siis ostangi. Sõltlase elu on tänapäeval kergeks tehtud, isegi poodi ei pea minema, veedad pooltunnikese põlevail silmis internetis, teed paari hiireklõpsuga oma pangaarve kergemaks ja nädalakese jooksul saabubki kast otse koju või tööle.
Meie kodu seinad on lapsepõlvest saadik välja näinud sellised nagu pildil, skandinaavialikult kargest sisekujundusest on asi kaugel. Raamatuid ostsid mu vanavanemad, vanemad ja ma ise. Ma ei tea, kui palju raamatuid mul kodus on, olen paaril korral lugeda üritanud, aga kusagil paari tuhande kandis saab entusiasm otsa. Õnneks või kahjuks sai osa raamatuid 2004.a. kapitaalremondi ajal hukka, kui muud kohta raamatute ladustamiseks ei olnud, kui õues koormakatte all. Kõlab äärmiselt barbaarselt, aga tookord põletasin raamatuid sadade kaupa, sest nad olid hallitama läinud. Tõsi küll, enamuses oli tegemist nõukogude sotsialistliku realismi teostega. Minu põlvkond veel mäletab neid sundoste, tahtsid osta Kaugveri, aga sellele lisaks said kaasa veel Ivanovi, Petrovi ja Sidorovi. Tõsi, tollal maksid raamatud tol ajal kopikaid ja loodusressursside kokkuhoiust ei rääkinud veel keegi.
Sellest autodafeest hoolimata hakkab taas tekkima probleem sellega, et raamatuid pole enam kuhugi panna. Normaalseid raamaturiiuleid ei müüda poes juba ammu, miskipärast on kõik 30cm sügavused, kui 20cm-st piisab täiesti, kümme lisasentimeetrit on puhas ruumiraiskamine ja tore täiendav võimalus tolmupühkimise harrastamiseks. Seetõttu olen enamuse koduseid raamaturiiuleid ise ehitanud, sest 20cm liimpuitplaat on õnneks ehituspoodides müügil. Aga enam pole eriti vaba seina, kuhu ehitada.
Mõistlik tegu oleks osa raamatuid, sellised, millest kindel olen, et neid kunagi enam ei loe, lihtsalt ära anda. Aga seegi on probleem. Olen pakkunud raamatukogudele, aga suhtumine on olnud kõike muud kui entusiastlik. Seejuures pole ma pakkunud mingeid nõuka-aegseid raamatuid, vaid ikka viimastel aastatel ilmunuid. Kirbuturg pole lahendus, ma ei viitsi oma mõnusat kodust laupäevahommikut linnasõiduga ära rikkuda. Vaba aega on niigi alati liiga vähe ja linn puhkepäeval ei ahvatle kohe üldse.
Selline üritus oleks iseenesest tore, konkreetsel juhul küll kahjuks liiga kaugel. Aga ehk võtab keegi siinkandis ka mõtte üles. Kui autoga ligi pääseks (sest seljastassijat minust paraku pole), viiks üht-teist laadale küll.
Seniks jääb soovida kaunist emakeelepäeva.

kolmapäev, 10. märts 2010

Haruldaselt vaikne on

Täiesti kummaliselt vaikne kohe. Telefon ei helise, meilboks on tühi. Probleemid hetkeseisuga lahendatud, tootmine toodab, müügipool müüb. Isegi viimane tootmiskoosolek reedel oli lühike ja igav, sest tegelikult polnudki millestki rääkida. Reeglid on hästi paika pandud, igaühel tema ülesanne teada ja suur masinavärk töötab tavapärases rütmis. Isegi lähinädalatel esilekerkivad võimalikud probleemid on ette ära kaardistatud ja võimalikud lahendused paika pandud.
Mis muidugi ei tähenda, et kusagil mingi "tulekahju" välja lüüa ei või. Aga praegu on tõesti mõnusalt vaikne. Juba meie praegune asukoht linna serval on nii vaikne võrreldes eelmisega, kus ühel pool maja sõitsid rongid, teisel pool lõugas Kuusakoski metallipurusti ja üle katuse tõusid ja maandusid lennukid. Aeg-ajalt plahvatas metallilaos mõni põlemasüttinud auto ka. Sellega võrreldes on praegune asukoht täielik kuurort. Vahel kuuleb mõne kolleegi kontsaklõbinat koridoris, aga väljastpoolt ei tule ühtegi heli.
Öeldakse, et kui tundub, et mingi asi on valmis (ettevõte kaasa arvatud), algab varsti allakäik. Võib alata, aga ei pruugi. Sest tegelikult ei saa kogu aeg ainult joosta. Vahepealsed vaikusehetked on vajalikud. Kasvõi selleks, et vaadata kaarti ja mõelda sellele, ega sa äkki vales suunas ei torma.
Ja ka head ideed tulevad reeglina puhanud peas ja vaikuses. Mitte siis, kui äraaetuna kusagil posti najal lõõtsutad.

esmaspäev, 8. märts 2010

Ökotoidu probleemid

Kui mitte varem, siis esimese tõsise terviseprobleemi ilmnemisel hakkab inimene mõtlema, mida ta suhu topib ja mida mitte. Olen minagi peale mitmekordset opilaual lesimist oluliselt rohkem hakanud uurima, kust leida e-aineteta ja võimalikult vähetöödeldud toitu, kuid siiani suhteliselt kesiste tulemustega. On küll olemas sellised toredad kohad, nagu Ökosahver, Tervitus ja Elavtoit, aga nende kasutamisega põrkan alatasa kõikvõimalikele takistustele. Pesuvahendeid ja muud ökokosmeetikat olen Tervitusest tellinud, aga püüe elavtoit.com kaudu tootjatega suhelda osutus küll suhteliselt tulutuks ürituseks. Peamiselt seetõttu, et otse tootjalt ostes oleksid kogused kahenaisemajapidamise jaoks lootusetult suured - no mida me hakkaksime pihta veerand sea või suure kartulikotiga. Meie jaoks on isegi kahekilone kana liiga suur kogus :), seda enam, et tööpäevaõhtuti kokkamine jääb tihtilugu üldse ära ja põhiline söögitegemine toimub nädalavahetusel. Lisaks veel see, et enamik tootjaid pakub asju, millega ma ei oskaks üldse midagi pihta hakata, tänagi sain postkasti meili pakkumisega:
*Nopri talujuustu 95.- kg ca 300 g vaakumpakendites / Parmesani tüüpi juust
*Misso suitsuvorst 90.- ca 700 g latt
*Misso vinnutatud suitsuvorst 90.- ca 400g latt/ õlle ja punase veini juurde sobilik,
aga tellivad ka viskisõbrad/
*Kärinä taluleiba Ivi Leplandilt 60.- suur vormileib
*Oja talu "Sibliva" kana munad 10 tk. 25.-
*Õunamahl 3l purk 60.-
*Oja talu õunamoos 0,5l purk 27.-
*Oja talu borsi põhi 0.7l purk 27.-
*Oja talu porgandid 1kg 12.- / keskmised suurused, mitte hiigelsuured
*Oja talu peet 1kg 14.-
*Oja talu kaalikas 1kg 14.-
Kes soovivad mahla, palun võimalusel 3l vahetuspurk kaasa võtta.
*Õunad "Tellissaar" Valgamaalt ja Tartumaalt 20.- kg
*Mesi Räpinast1 l purk 120.-.
Kaarli talust:
*Hernejahu 0,5 kg 20.-
*Hernes 1,0 kg 20.-
*Kaerahelbed 1,0 kg 24.-
*Kaerajahu, sõre 1kg 20.-
*Kolmevilja helbed 1, kg 28.-
*Linaseemned 0,2 kg 18.-
*Nisujahu, sõre 1kg 20.-
*Odrahelbed 1kg 18.-
*Odrajahu, sõre 1 kg 20.-
*Rukkihelbed 1kg 18.-
*Rukkijahu, sõre 1 kg 20.-
*Sinepiseemned 0,2 kg 18.-
*Speltanisu helbed 0,5 kg 25.-
*Speltanisu, sõre 0,5 kg 25.-
*Tatar kestaga 1 kg 22.-

No kogu sellest loetelust oskaksin ma midagi pihta hakata juustu, suitsuvorsti ja munadega, teraviljatooted on mulle vastunäidustatud ja herned-oad-läätsed igasugusel kujul täiesti vastuvõtmatud, aga nii väikese tellimuse pärast pole mõtet kodanikku ilmselt tülitada. Kallid kolleegid aga suhtuvad mu üritusse ignorantselt, neil tervis senini korras...

kolmapäev, 3. märts 2010

Kinnisvarakuulutus

Niisiis, kuna juba on küsitud, siis panen teate üles:
Alates aprillist üürile anda 2-toaline kõigi mugavustega korter suurusega 49,6m2 Pelgurannas Sõle ja Sitsi t. ristmiku piirkonnas. Parkimine tasuta, hoovis. Bussipeatus 100m, kesklinna sõidab buss vähem kui veerand tundi. Stroomi randa 800 m jalutamist.
Maja ehitatud 1987, telliskivihoone, 5-kordne, korter 4.korrusel. Nurgakorter, maja eriti läbi ei kosta. Lifti ei ole, aga lapsevankrit või käru saab hoida lukustatud keldris. Toad 14m2 ja 24m2 (läbikäidav). Aknad ja kogu santehnika vahetatud 2004.a., sanitaarremondi tegid eelmised üürnikud 2008.a. suvel. Kuna mees oli ehitaja, siis oli endale ja päris korralikult tehtud. Osaliselt möbleeritud, olemas külmkapp ja pesumasin.
Elasin ise selles korteris aastatel 1987 kuni 2003 ja tegemist on ikka päris rahuliku ja mõnusa piirkonnaga, sama on öelnud mõlemad üürnikud, kes seal peale mind elanud on, kõik väikeste lastega pered.
Üüriks küsiksin praegust nadi kinnisvaraolukorda arvestades 2300 krooni kuus (ametlikult, saab vajadusel arve), sellele lisanduvad kommunaalkulud. Selle aasta ülikülmas jaanuarikuus olid ühistule makstavad kommunaalkulud (küte, vesi, prügivedu jamisiganes 2048 krooni, suvel on alla tuhande), Kuna majal on oma katlamaja, on küttekulud linna keskmisest odavamad. Pluss veel Eesti Energiale näitude järgi makstav elekter ja internet, mille teenusepakkuja võib ise valida ja temaga otse arveldada.
Seniste üürnikega on olnud kokkulepe, et seni, kuni nad maksavad korralikult kõik arved ja täidavad seadusi ja avaliku korra eeskirju ning korterit maha ei lammuta, võivad neil minu poolest olla lapsed, koerad, kassid või minu poolest kasvõi anakondad, mina oma nina nende asjadesse ei topi ega seinavärvi ette ei kirjuta. Ise ma elama sinna korterisse nagunii enam ei lähe, seni, kuni tervis lubab, kavatsen elada oma praeguses kodus ja kui enam ei luba, siis poleks ka 4.korruse korter vist eriti hea mõte.
Nii et kui kellelgi asja vastu huvi on, võib saata meili evepiibe@gmail.com

teisipäev, 2. märts 2010

Et probleemid mitte otsa ei saaks,

helistas täna korteri üürnik ja ütles, et nad ostsid korteri ja kolivad kuu lõpus välja. Ma mõistan neid, kahe olemasoleva ja ühe tulemasoleva lapsega jääb kahetoaline ikka armetult väikeseks. Lõppude lõpuks elasid nad seal viis ja pool aastat, olin mina korralike üürnikega rahul ja paistab, et nemad ka, igatahes ütles üürnikupoiss, et tema kokku kümneaastase üürnikuelu jooksul olin mina maailma parim üürileandja. Kompliment muidugi tore, paraku ei päästa see mind lisapeavalust, mida kõigi ülejäänud asjade taustal on mulle vaja nagu surnule suupilli. Üldiselt olid ka nemad väga head üürnikud, maksid oma arved õigeaegselt ja korralikult ja hoidsid elamise korras. Kuigi ausalt öeldes ei ole ma tänase seisuga seal aastajagu isegi mitte käinud.
Valikuid on tegelikult kolm, otsida uuesti üürilist, müüa maha või jätta niisama seisma. Üürnikud tunduvad olevad peavalu, nii nagu eelmistega, ei pruugi vedada ja ausalt öeldes ma hästi nagu ei viitsi selle üürimisega sekeldada. Mida vanemaks ma saan, seda keerulisemaks enese killustamine erinevate projektide vahel muutub. Tahaks nagu rohkem rahu ja keskendumist olemasolevale, oma kodule, aiale ja tööle. Üüriturg tundub ka üsnagi madalseisus olevat, kui korteri väärtuses raha kuskile säästuhoiusele panna, teeniks intressina vaat et rohkem kui üürina ja poleks mingit sekeldamist korteriühistuga, kes aastaks 2010 pole suutnud veel õppida e-maili kasutama.
Lihtsaim variant oleks müük, viskaks mõnele maaklerile võtmed pihku ja las tegelevad asjaga. Iseasi, kas selleks muidugi kõige õigem turusituatsioon on. Iseasi, kas ja millal paremaks läheb.
Kalleim variant oleks lihtsalt seisma jätta. Kommunaalkulud tuleb nagunii maksta ja teatavasti tahavad majad, et neis elataks. Aeg-ajalt tuleks ikka käia linna teises otsas pilku peale viskamas.
Oehh, peavalu. Õnneks pole otsustamisega kiiret.

esmaspäev, 1. märts 2010

Laisk nädalavahetus

Lõpuks ometi sula ja kui laupäevahommikused harjutused terrassikatusel ning saunapuud välja arvata, ei pidanudki end laipväsinuks nikastama. Isegi ahju ei pea enam selle temperatuuri juures iga päev kütma.
Üle tüki aja tegin endale seega pühapäeval sellise päeva, et päev läbi ei teinud muud, kui lugesin. Ei mäletagi, millal viimati sellist mõnu nautida sai. Isegi süüa ei pidanud tegema, kuna õde tegi laupäeval laari imemaitsvat kapsa-hakklihahautist ja sellest jatkus vabalt kaheks päevaks.
Hakkama sain päeva jooksul kolme raamtuga, neist üks Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad". Suhtusin eelarvamusega, kuna paar näppusattunud retsensiooni nimetasid raamatut masendavaks. Ei olnud. Kohati valus küll. Kuid pean tunnistama, et pole ammu nii lummatult ühegi eestlase kirjutatud raamatut lugenud. Ühe hooga läbi.
Võrdluseks pean tunnistama, et ühe hiljuti ostetud Wimbergi raamatu panin teisel leheküljel kinni ja viskasin tagantkätt raamaturiiulisse, sest see pikkkkkade väldetega poosetamine ajas mind närvi ja segas lugemast. No ei saa ikka mats kõrgetest kunstifinessidest aru, midagi pole parata.
Lõpuks veel Veerpalu sõit, kui aus olla, siis ainuke olümpiaülekanne, mida ma vaatasin. Lõpp läks põnevaks ja kui oleks mina kohtunik saanud olla, siis ma oleks kuldmedali kaela riputanud igale selles maratoni juhtgrupis lõpetanud mehele. Nad olid kõik seda väärt ja minu silmis polnud küll mingit vahet, kes esimene, kes kuues või kümnes.
Nojah, minusugune spordihuvitu annaks muidugi jalgpallis ka igaühele palli, et nad vaesekesed seda ühte nii pikalt taga ajama ei peaks.