Uitmõtteid

Ajakirjanduse valvekoerad teritasid hambaid jälle Tallinna Vähikliiniku kallal ja see teeb mulle peaaegu isiklikult haiget. Miks keegi ei terita hambaid Hiiu onkoloogia kallal, mille ülbete ja ennasttäis arstide viimane arenduskoolitus tundub olevat jäänud kusagile möödunud sajandisse ja kliiniku kogu aur näib olevat suunatud mitte haigete ravimisele, vaid võimalike konkurentide turult väljasurumisele haigekassast suurema lõuatäie saamise nimel? Olen ise olnud eluaeg veendunud selles, et konkurents ükskõik millisel alal, on tervistav, sest selleta minnakse laisaks, lohakaks ja upsakaks. Olgu tegemist kas äri, meditsiini või isegi kultuuriga.
***
Saatsin eile hommikul meili ühele põetusvahendite müügiga tegelevale firmale. Kuna apteekidest on Eestis selliseid asju suht lootusetu otsida, nende tootenimekirjas aga olemas, küsisin, kas saaks osta seda, seda ja seda. Siiamaani pole keegi suvatsenud vastata. Äri läheb ilmselt nii hästi, et mingile eraisiku meilile pole mõtet reageerida.
***
Ringtrajektoorist kodu-töö-kodu-töö tahaks mõnikord välja saada, natuke vaheldust. Lähim koht, kus midagi toimub, on Tallinn. Ma ei fänna eriti üldse autoga sõitmist, paljalt töölkäimise pärast sõidan seitsesada kilomeetrit nädalas ja vabal ajal pealinna ronida üldse ei tahaks. Pealegi algavad kõik suvised üritused kas kell 21 või koguni 22. Lisame paar tundi ürituse pikkust, tund kojusõitu, natuke veel kodusaskeldamist ja saame magamaminekuajaks kell 2 öösel. Äratus paratamatult kell kuus, uneaega 4 tundi jääb minu jaoks väheks, seega jäävad üritused minu jaoks lihtsalt ära. Veel kaugemale minekust ei tasu rääkida. Siiani ei saa aru, miks ei toimu peaaegu midagi Keila imeilusal laululaval, Paldiski vahvates Muula mägedes või suurepärase akustikaga Padise kloostris? Ikka on lähimad kohad Rapla ja Haapsalu. Kurb.
***
Mustad mõtted on ka aeg-ajalt peas, pole ma nii vapper midagi, kui välja paistan.
***
Uputan end töösse, see aitab alati.

Rahu, ainult rahu!

Lugesin just Äripäev Onlinest, et homme ilmub Eesti suurima väljaandearvuga ajaleht "Kaubandus". Tsitaat: "Uue, tasuta ligi miljoni inimeseni jõudva ajalehe välja andmisega soovib Äripäev julgustada inimesi taas Eestis tarbima ning seeläbi majandust tõusuteele aitama. Leht hakkab ilmuma kaks korda kuus."

Muhahhaa.

Sellest, et ma Eestist juba aastaid ei saa endale ühtki riidehilpu ostetud, olen ma juba korduvalt kirjutanud. Ehitusmaterjalide defitsiidist ka. Viimasel ajal olen jõudnud järeldusele, et oluliselt mugavam ja odavam on kõik vajalik, kaasa arvatud taimed, endale neti kaudu koju tellida. Kordese roosid viimaseks näiteks. Nii et kui aus olla, ostan kodumaistelt kaupmeestelt viimasel ajal ainult süüa ja eestikeelseid raamatuid. Raamatuid kah internetist ja kui saaks, ostaks ka söögikraami netist.
Paar nädalat tagasi, kui arvuti kõvaketas hingusele läks, oleksin äärepealt firmale ühe tagavaraläpaka ostnud. Õnneks jäi ostmata - Lasnamäe Enteris ei saanud puukeelne klienditeenindaja ühestki küsimusest aru ja igal pool mujal oli sobiv mudel tellimisel.

Viimased paar nädalat olen üritanud autot osta. Lollike olen, kogemused puuduvad, eluaeg ametiautoga sõitnud. Hiline pistis kärbse pähe, tahan kastikat, kaheukselist, automaatkäigukastiga. Loomulikult on selliseid autosid Eestis müügil alla kümne. Helistan kuulutajatele: üks ei tea, kus ta auto parasjagu asub. Teine ei mäleta üldse, et kuulutanud oleks. Jne.
Mul hakkab ostuisu vaikselt üle minema. Ja Äripäev võiks oma 400000 tiraazi ilmutamata jätta, säästaks vähemalt loodust. Sest potentsiaalne ostjaskond jaguneb peamiselt kaheks: nendeks, kellel pole raha ja nendeks, kes ei leia sobivat kaupa.

Meediast. Natuke karvaselt.

Istusin terve päeva meediasuhtluse meistriklassis ja kuigi sai ka tsuti positiivset energiat ja mhead mõtted, tundsin terve päeva, et midagi on nagu valesti. Härrased ja prouased tegevajakirjanikud muudkui aga rõhutasid, kui hirmus oluline on nendega hästi läbi saada ja nendele kogu aeg infot edastada. Nomaeitea. Minu meelest on ajakirjandus ainuke majandusharu, mis toitub informatsioonist. Ja toitumisahela üks põhiprintsiipe on see, et toit tuleb endal leida. Või välja teenida. Ette kantakse toit ainult nendele, kes nooruse või vanuse tõttu seda ise ei ole suutelised tegema.
Aga seda olen ma ennegi kogenud, et enamikele ajakirjanduse esindajatele võrdub kolmnurgast Pärnu maantee-Narva maantee-Maakri tänav väljasaatmine ekspeditsiooniga Amazonase deltasse. Kuigi ma ei ole kindel, et nad ka Lasnamäel ilma GPS-ta ära ei eksiks.
Just nagu mu mõtete kinnituseks avaldas juhtiv majandusleht arvamuseavalduse juurde pildi, mida ma olen korduvalt palunud mitte enam avaldada ja mille kohta õde irooniliselt küsis, et millal sa selle jaki humanitaarabisse saatsid, kaks või kolm aastat tagasi?
Positiivsema poole pealt võib tõdeda, et arvamust ikka küsitakse. Ei pea seda kellelegi toppima. Äkki küsiks meediasuhtluse seminari rahast pool tagasi?