Esmaspäev, 30. aprill 2012

Viimase aprillipäeva kontrastid

Hommikul kell 5.30 sõitma hakates kraapisin autoaknalt jääd, kuigi köögiakna tagune kraadiklaas näitas 0,8 kraadi plusspoolele.
Kell kuus Sakust kolleegi peale võttes oli seal maa paksu härmatisega kaetud ja autotermomeeter näitas -1.
Vilniuse lennujaama vastu tulnud ülemus oli triiksärgi väel. Neil olevat pühapäeval olnud 30 soojakraadi. Täna oli natuke vähem. Igatahes sukkpüksid ja villane jakk tundusid üleliigsetena.
Tallinna Lennujaamas õhtul +14 ja mereäärses koduõues +9

Neljapäev, 26. aprill 2012

Mehed ja haigused

Niipalju, kui minusugune teab, on haigeid mehi kahte liiki. Ühtede puhul aitab palavikust +36,9, et peituda pimedasse tuppa, seal vaikselt omaette oiata ja haliseda ning järjekordset testamenti koostama hakata. Vahepeal naist jooksutades tee, taskurättide, vahetuspadjapüüri ja muu sihukese järele. Sellistega mul õnneks kogemus puudub.
Minul veab mitmendat korda selliste tegelastega, kes väidavad end mitte kunagi haigeks jäävat. Ja alles siis, kui neljakümnekraadise palaviku juures pilt esimest korda taskusse kukub, on nõus tunnistama, et jah, vist on natuke kehv enesetunne jah. Peale teist pildikaotust ollakse nõus juba tabletti võtma.
Ja mida kauem lolli mängitakse, seda kauem see jama kestab. Meil käib olen-täitsa-terve-ainult-pea-peal-võiks-mune-praadida tsirkus juba kolmandat nädalat. Ja ma mõtlen juba päris õelalt, et kui ikka puuhaluga pähe kopsata, kas ma siis jaksan ta autosse lohistada ning arsti juurde transportida...

Esmaspäev, 23. aprill 2012

Üleväsimus vist

Ma tunnen, et inimlik lollus ärritab mind, eriti kui see on seotud mingite mõttetute ja mittekuhugiviivate totakate võimumängudega. Oma vanuse ja kogemuste juures ma peaksin sellest lihtsalt üle olema. Või vähemalt olema õppinud õlgu kehitama WTF. Või midagi muud analoogilist. Aga ei ole, aeg ajalt ajab ikka üle ääre.
Aga kui inimene tuleb töölt koju, laob marineeritud lihatükid pannile, lülitab pliidi taimeri sisse ja läheb köögist minema...ning avastab taimeri helisedes lihatükid koos panniga mitte ahjust, vaid endiselt toorena köögiletilt, siis ilmselgelt ei ole tema vaimse tervisega kõik parasjagu korras. Hea seegi, et kass parasjagu toas ei viibinud, see põrguline jõuab nagu ahv kõikidele tasapindadele.
Vaatasin närviliselt I-patsiendist analüüsitulemusi, esimene oli korras, teine polnud laborist veel süsteemi jõudnud. Veel üks lisavärina allikas.
Millel ei ole esimese lõigu jorinaga üldse mingit pistmist.
Väljas on tumehall udu, mida võiks lausa noaga lõigata.
Öösel ei saanud hoolimata eilsest üheksatunnisest aiamaratonist, mis loogika järgi oleks pidanud ka nooremad pikali võtma, ikkagi magada.
Lõrr, ma ütlen.
Kõikide asjade kumuleerumine.
Midagi hullult head tahaks. Ajuvaba puhkust paradiisisaarel või jahil, kus poleks mobiililevi. Või vähemalt konteraputavalt head klassikakontserti. Ülihead raamatut.
Musta triibu järel tuleb teatavasti valge. Elu on sebra.