neljapäev, 2. veebruar 2012

Mehed ON Marsilt

Olen viimastel jäistel hommikutel tormanud üle õue garaazi, auto käima ja garaaziuks lahti, ise tuppa tagasi viimast kohvilonksu ja sigaretti nautima. Las suksu soojeneb natuke enne teeleasumist.
Tänagi hommikul viskan kasuka selga ja topin talvepapud jalga, hakkan autovõtmeid otsima, mida pole, seda pole...ma üldiselt olen korralik ja panen nad kohe koju jõudes kindlasse nagisse, aga vahel unustan ka taskusse.
Mida pole, seda pole.
Sisetunne sunnib M käest küsima, ega ta autovõtmetest midagi ei tea.
Ei, vastab tema surmtõsise ja üliausa näoga. Nii ausa, et mu kahtlustunne süveneb. Sellegipoolest keeran käekoti pahupidi (no Bermuuda kolmnurk on ju naisterahva käekotiga võrreldes üks ohutu ja klaar koht, eks).
M on vait nagu sukk ja mina lähen järjest rohkem närvi.
Lõpuks vaatan uksest välja, no selge pilt, suured saapajäljed lähevad kuurini ja tulevad tagasi ka...
Või mina vannitoas lobistades kuulsin, et ta väljas käis. Pealgi, hommikuse koerte sisse-väljalaskmise käigus paugub välisuks nagunii korduvalt.
Ausõna, üldse ei olnud naljakas. Kuigi peab tunnistama, et sooja autosse istuda oli meeldiv küll. Aga miks ta seda öelda ei võinud?