neljapäev, 28. aprill 2011

Koeraparanoia eesti moodi

Lugesin Kaamose blogist, kuidas nende vallaametnikud hakkavat eramaadel vabalt liikuvaid koeri pildistama, et omanikele trahvi teha ja olin ausalt öeldes ikka päris kaua sõnatu. Esimene reaktsioon oli, et mida iganes ka ikka ametnikud ei tee, et oma olemasolu ja palgasaamist kuidagi õigustada. Teise reaktsioonina tuli meelde vana anekdoot sellest, kuidas looduskaitseinspektor tahab trahvida looduskaitsealal järvel paadis raamatut lugevat naist selle eest, et tal oli õng paadis ja see tähendavat ilmset kavatsust kaitsealal kala püüda. Naine omakorda aga lubab mehe omakorda vägistamiskatse pärast kohtusse kaevata, sest tollel olid ka ju vägistamisvahendid kaasas.
Kaamose jutu taustal ei tundu see anekdoot enam üldse naljakas, pigem õpetlik. Nii et kui mõni vallaametnik kavatseb hakata minu suurest teest kaugel oleval krundil ringi hiilimata ja mind trahvima selle eest, et mu peaaegu kolmeteistaastane lombakas ja kurt kolli ketis ei ole, siis mina kavatsen ta küll vägistamissüüdistusega kohtusse kaevata.  Ka siis, kui ta peaks naine olema - äkki on lesbiline ja ikkagi vägistamiskavatsusega?
Ausalt, ma ei arva, et koerad on nunnud ja ohutud elukad. Olen kunagi hammustada saanud omaenda eelmise kolli käest. Mu vasakul abaluul on eluaegsed armid lõunavene lambakoera lõugadest, kes mind selja tagant ründas, ja kunagi olen sattunud ka koerakarja kätte, kes mu riided sõna otseses mõttes ribadeks rebisid, nii et tagasi koju jõudsin ma pesuväel, kuigi tänu appijooksnud naabrimeestele ilma suuremate traumadeta.
Siiski olen sügaval veendumusel, et asi pole mitte koertes, vaid koerapidamise kultuuris. Ja näha igas koduõuel lippavas penis potentsiaalset ründajat on sama paranoiline kui et näha igas vastutulevas potentsiaalset vägistajat.
Koerakultuuri erisustest eri riikides olen ma varemgi mõtisklenud. Eriti siis, kui loen jälle mõnest ehteestilikust koerafoobilisest ülesastumisest ja mõtlen kõikidele nendele sadadele penidele, keda ma olen kohanud Amsterdami, Berliini, Londoni, Rooma ja veel paljude teiste suurlinnade tänavatel. Kes kõnnivad oma peremeeste kõrval tänavatel ilma suukorvideta ja enamikel juhtudel ka jalutusrihmata. Koertega käiakse mitte ainult tänaval, vaid ka poes, kohvikus, restoranis, näitustel ja muuseumides. Ikka ilma suukorvi ja jalutusrihmata. Täna tuli just meelde mõne nädala tagune vaatepilt Berliinist Kurfürstendammilt, kus hiiglaslik leonberger (pilt Wikipediast)
istus toidupoe ukse ees ja ootas peremeest. Ilma suukorvi ja kaelarihmata. Poodi kaasa võetud seda ligi üheksakümnekilost looma polnud ilmselt seetõttu, et kui see ponimõõtu elukas oleks kogemata poes saba liputanud ja pool riiulitäit kaupa maha paisanud, oleks see omanikule liiga kalliks läinud. Väiksemaid koeri nägin ma samas iseteeninduspoes jalutamas küll ja küll.
Ümberrringi kõndisid sajad inimesed, jalutasid pered väikeste lastega ja keegi ei teinud koerast väljagi. Rääkimata kapo, mupo või politsei kutsumisest või kellegi trahvimatükkimisest.

Jah, ka mulle ei meeldi lume alt välja sulavad koerajulkade väljad - aga selles pole koerad süüdi. Mulle ei meeldi ka avalikes kohtades röökivad, ilastavad ja jonnivad inimjõmpsikad. Mulle ei meeldi ka vastu seina või maanteekraavi avalikult kusevad meesolendid, keda ma iga päev kohtan vaat et rohkemgi kui kükitavaid koeri. Aga mul on kuri kahtlus, et need kasvatamatud jõmpsikad, kasimatud meesolendid ja kasvatamata koerad on omavahel kuidagi seotud. Ja selle sideme nimi on kodune kasvatus. Kui seda ei ole, võib tööle panna terve kontrollide armee ja kehtestada tuhandete kaupa käske, keelde, seadusi ja trahve, sellest ei ole abi. Trahvimisega ja karistamisega ei saavutata tulemust. Kui, siis pääseb Eesti lõpuks Guinnessi raamatusse kui maailma kõige koeraparanoilisem riik. Asi ehk seegi.

Igatahes jään ma huviga ootama järgmist kabinetivaikuses sündinud seadusettepanekut, mille alusel tuleks kiibistada, ketistada ja tarastada kõik Eesti vabariigis ilma järelvalveta liikuvad meesterahvad. Põhjusi on kolm 1) vägistamisjuhtumite ja hammustamisjuhtumite arv õnnetusjuhtumite statistikas on enam-vähem võrdne; 2) kui koer loetakse potentsiaalselt ohtlikuks tänu hammaste olemasolule, on inimene kahekordselt ohtlik, sest lisaks hammastele on tal olemas ja kogu aeg kaasas ka veel needsamused vägistamisvahendid 3) igaühele vähegi avatud silmadega ringi liikuvale olendile on selge, et inimene suudab kordades rohkem lagastada kui koer.

Ja oma vanurist kollit, kellega ringikäimiseks pole kunagi isegi kaelarihma vaja läinud, sest ta on nii sõnakuulelik, ma ketti ei pane. Loopige mind nüüd siis kividega, kui soovite.

Bensiinikriis ja tehnoloogiasõltuvus

Inimesena, kellele auto on töövahend, on mul harjumus bensiinipaak üsnagi tühjaks sõita. Et tankimisele võimalikult vähe aega kulutada. Teele pole küll kunagi jäänud, nii ettevaatlik olen küll, aga 58-liitrisesse paaki 57 liitrit olen sisse pressinud küll. Eile töölt koju sõites hakkas bensiini märgutuli põlema kusagil poolel teel, aga ma ei viitsinud tanklasse sisse keerata, esiteks oli suhteliselt kiire ja teiseks ma tean, et auto liigub selle märgutule põledes vabalt veel kaheksakümmend kilomeetrit. Kui mitte rohkem.
Hommikul tuli "hobusejootmine" ikkagi ette võtta. Keerasin Keila Statoili sisse ja pistsin püstoli paaki. Automaadi näidik liikus nagu tigu mööda liimi, venitades kuidagi välja kakskümmend liitrit. Siis hakkas püstol koledat häält tegema.
No kui rohkem ei anta, siis ei anta. Läksin jaama sisse maksma ja viisaka inimesena juhtisin teenindajate tähelepanu sellele, et vist on tankuril midagi viga.
Meil on bensiin otsas kahjuks, teatasid teenindajad. Terminalis on mingi viga. Laagris ka ei ole ja Ülemiste on ka täitsa tühi.
Mnjah. Kui üks tehnoloogiline pisirike võib niipalju segadust tekitada, mis siis veel juhtub, kui osagi sellest hoiatusest peaks tõeks osutuma...ma pole küll mingi paniköör ja maailmalõputeooriaid eriti ei usu, aga praegu on küll tunne, et peaks hakkama bensiinimahutit ehitama, sellega hoiaks vähemalt elektrigeneraatori nii palju töös, et 41 meetri sügavusest kodukaevust vett saada ... või ostaks igaks juhuks juba käsipumba ära, Bauhausis olid müügil eile :).

laupäev, 23. aprill 2011

Põhjalikult tuksis pühad

Veel neljapäeva õhtul polnud mul häda midagi ja pikkadeks pühadeks hunnik valikuid, alates ratsutamisest ja lõpetades aiakoristamise lõpuleviimisega. Lisaks veel kontserdipilet tänaseks õhtuks ja veel üht-teist ilusat.
Inimene mõtleb, saatus otsustab. Olin jõudnud eile paarkümmend roosisorti tagasi lõigata, kui terav valu seljas mind praktiliselt käpuli sundis.
Edasise aja olen põhiliselt veetnud lamavas asendis. Lamada saab. Istuda saab ka. Natuke saab isegi käia. Aga üleminek ühest asendist teise tekitab põrgulikku valu. Üksielamise suur pluss on see, et saab valjusti sisiseda. Kasvõi karjuda. Enamik väljendeid, mis ma asendeid vahetades kuuldavale olen toonud, ei kannata trükimusta ja ei ole mõeldud laiemale publikule.
Tegin eile õhtul sauna, lootuses, et aitab. Võtsin viis korda leili, kuigi lavale ja lavalt alla saamine oli tõsine probleem. Kahjuks ei aidanud suuremat, kui siis niipalju, et öösel sain rahulikult magada.
Valuvaigistitest tundub kodus olevat ainult Ibumaxi. Ma pole suurem asi valuvaigistite neelaja, tavaliselt polegi neid vaja. Kahjuks tuleb tõdeda, et sellele seljavalule valuvaigisti ei mõju ka.
Otsisin internetis, leidsin mingid venitusharjutused, Natuke vist aitas.
Lamada on kõige parem, siis ei valuta üldse. Ainult et mida pikemalt lesida, seda hullem on ülestõusmine.
No on nöök, lausa vihale ajab. Imeilus ilm, vabad päevad, ja ma olen lapiti diivanil. Millega ma selle nuhtluse küll ära teenisin?

pühapäev, 17. aprill 2011

Hobusid patsutamas

Lapsena olin täielik hobustehull ja elus esimest korda tõsteti mind suksu selga vist kusagil kolmeaastaselt. Tollal asus mu vanavanematekodu lähistel piirivalvekordon ja hobustega käidi ka piiri kontrollimas. Keegi sõbralikest piirivalvuritest mind süles ka sõidutas.
Mingil ajal kuulus mu teismeea unistustesse elamine rohkete hobuste ja koertega, soovitavalt kollidega. Kui teised teismelised plikad käisid Saksa DV-s tehtud indiaanifilme vaatamas Gojko Mitici rinnalihaste pärast, siis mina käisin hobuseid vaatamas.
Ratsutama ema mind ei lubanud, olevat liiga ohtlik. Nii ei oska ma seda siiani, kuigi mõnel korral hobu selga ikka saanud olen. Täiskasvanuna sain siiski selgeks, et hobusepidamine pole minu jaoks, nende suursuguste loomade pidamine on raske füüsiline töö, mis käiks lihtsalt üle jõu.

Aga teatavasti oma soovidega tuleb olla ettevaatlik, sest need võivad kõige imelikumaid teid pidi täide minna. Nii sain mina kõrges keskeas teada, et mul on vend - ja vennal ja vennanaisel omakorda terve tallitäis hobuseid. Eile saigi siis pool päeva tallis veedetud ja hobuseid suksutatud. Ratsutama veel ei jõudnud ja ka pildistamiseks oli valgus võimatult kehv, aga mõned kaunitarid siiski. Eesti hobused, tori täkk, ja shetlandi ponid.

Väga mõnusale pärastlõunale hobude ja koertega järgnes mõnus õhtusöök äsjaleitud sugulastega. Aga see jääb perekonnaasjaks.

laupäev, 16. aprill 2011

Hommik

Istun arvuti juures, poolik kohvitass käes ja nurru mörisev kass süles. Kirjutaks midagi, aga juba pikka aega pole tunnet. Autoga maanteel sõites tuleb tihtilugu pähe, et tahaks sellest või teisest või kolmandast midagi kirja panna, paraku kaovad need mõtted kas tööle või koju jõudes kusagile pisikeste argisekelduste koorma alla ja päevad mööduvad nii kiiresti, et minu meelest on lausa pidevalt haigutus suul, väljas pime ja aeg magama minna.
Ilmselt on ka prioriteedid muutunud, kui algul oli siinseid postitusi oluliselt rohkem, siis nüüdseks on aiablogi oluliselt mahukamaks muutunud. Katsun need teemad siiski lahus hoida, jättes aia- ja kodublogi rohkem koduse kroonika rolli, kust ma isegi aeg-ajalt vanu postitusi lappan, püüdes meelde tuletada, millal ja kuidas midagi tehtud sai.
Väljas sajab vihma ja ilm on hall. Eile õhtul enne sauna pestud kaks masinatäit pesu tilgub kevadisest vihmast. Las tilgub, tal aega kuivaks saada küll, nii kaua kui soovib.
Olemine aga on hea, ja juba pikemat aega. Asjad muutuvad, nii positiivses kui negatiivses suunas, aga õnneks on siiani positiivne suhtumine peale jäänud.
Tuleb ilus päev. Peab tulema.