Kes ei tea, siis pealkiri on inglisekeelne sõna, mis moodustub väljendi Not In My BackYard esitähtedest ja tähendab soovi, et misiganes ei juhtuks sinu enda tagahoovis. Inimlik, mõistetav, sugugi mitte ühele rahvusele ega rassile omane soov. Ehk ehitage oma raudtee või tuumajaam, ainult et mitte meie lähedusse. Võtke oma poolteist miljonit pagulast ja viige kuhugi, ainult ärge meile ühtegi tooge. Ühine soov kõigile, muuseas, mitte ainult eestlastele.
Ja veel vähem soovib keegi oma ees- või tagaõuele terroriste. Kuigi selles küsimuses oleme me eriti demagoogilised.
Paar näidet vaid sellest aastast.
02.aprillil tulistasid terroristliku islamiorganisatsiooni al-Shabab liikmed Garissa ülikoolis Keenias surnuks 147 tudengit, samasugused moslemid nagu nad isegi. Ma ei näinud Eesti uudistes isegi mitte sellekohast rida. Notinmybackyard, eksole.
31.oktoobril kukkus väidetavalt ISISe pommi tagajärjel alla Vene reisilennuk, hukka sai 224 inimest. Riikide tasemel avaldati kaastunnet, aga tagajalgadele ei tõusnud keegi. Venekeelses näoraamatus oli küll ohtralt leina ja kaastundeavaldusi, kuid eestikeelsesse need ei jõudnud.
Vaid päev enne Pariisi sündmusi, neljapäeval, korraldas ISIS terrorirünnaku Shia linnaosas Beirutis. Surma sai 44 ja raskelt vigastada üle 200 inimese, enamuses kindlasti moslemid, sest tegemist oli ühe Beiruti vaeseima linnaosaga. Võib-olla jooksis see uudis kuskil väikeses kirjas läbi, aga võib-olla mitte. Moslemid tapavad moslemeid, so what...
13.novembri Pariisi terrorirünnakutes hukkus 129 inimest ja korraga oli kogu Euroopa tagajalgadel. Sest see juhtus meie tagaõues. Puudutas meid isiklikult. Oli ainult pooleteise lennutunni kaugusel.
Kõik võtsid sõna. Terve FB värvus prantsuse lipu värvidesse. Sajad hooned ja objektid üle maailma ka. Valgustajad teenisid hea papi.
Seda, et ISISe terrorirünnakud mõistsid avalikult hukka ka enamike islamiriikide juhid, kirjutati miskipärast jälle ainult väikeses kirjas. Sellest, et hukkunute hulgas oli mitmeid araabia nimesid, ei räägita ka miskipärast üldse. Seda, et nädalavahetusel toimusid pea kõigis suurtes islamiriikides kaastundeüritused Pariisis hukkunutele, leiab eestikeelsest meediast vaid väga sügavalt kaevates.
Karachi, Pakistan http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20151116/NEWS/151119765/AR/0/pariisi-terror-pakistan.jpg&modified=20151116141820
Burj Kalifa, Dubai, Saudi Araabia http://www.aripaev.ee/galleryimage/EA/20151116/OPINION/111609999/PH/0/5/PH-111609999.jpg&MaxW=1800&MaxH=900&modified=20151116121817
Giza, Egiptus http://www.aripaev.ee/uudised/2015/11/16/moslemid-ule-maailma-malestasid-pariisi-hukkunuid#nr6
Pole siis ime, et keskmise meediatarbija häguseks teadvuses muutuvad kõik vähe teistvärvi nahatooniga inimesed moslemiteks ja pagulasteks ja need omakorda terroristideks.
Kui selle hämaga istutaks kodus ja podisetakse omaette, siis poleks mul sooja ega külma. Kui aga järjest tuleb teateid, et tänavatel sõimatakse turiste, välistudengeid, külalisi, et pereliikmed ei julge jõuludeks koju sõita, sest juhuslikult on nende kaasa ka võõrapärase välimusega, siis on mul kaaskodanike pärast lihtsalt häbi.
Vihkamine sünnitab vihkamist, raev õhutab raevu, rumalus on toiduks mõlemale.
Ega minagi ei tahaks oma tagahoovi Rail Balticut, Balticconnectorit ega pagulaslaagrit. Aga see ei tekita minus vihkamist, raevu ega võõraviha.
Eilses Äripäevas oli Sokoteli tegevjuhi Anu Sosaare repliik selle kohta, kuidas ühe konverentsikorraldaja aadressil rassistlike märkuste tegemine tänaval läks nende ettevõttele maksma 200 000 eurot. Kui palju rumalus ja võõraviha meile kõigile maksma lähevad?
Kuvatud on postitused sildiga kurb. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kurb. Kuva kõik postitused
kolmapäev, 18. november 2015
pühapäev, 30. oktoober 2011
Kogu tõde P-st
P elus oli kõik paigas ja ta nautis seda, vähemalt ise väitis nii. Hea välimusega pikka kasvu mehel oli tasuv ja kindel töökoht rahvusvahelises firmas, mida masu isegi mitte õrnalt ei puudutanud. Oma kabinet, kopsakas palk koos preemiatega, viimase malli arvuti ja telefon, napilt aastavanune ametidziip. Töö üle jõu ei käinud ja koju läks P alati kohe peale tööpäeva lõppu. Sest kodu ja perekond olid P jaoks alati esikohal.
Küllap oleks rohkem kui kahesaja naisega töökollektiivis pikale jõukale mehele nii mõnigi silma visanud, aga P oskas distantsi hoida ning võimalikke silmategijaid aupaklikusse kaugusse peletada. Kiitis igal võimalusel oma peret ja eriti oma naist, keda ta lausa jumaldas ja kätel kandis. Peale seitsmeteistaastast abielu nähti neid endiselt siin ja seal käsikäes jalutamas. Seejuures polnud naine vaid koduehe, tillukesel inglivälimusega blondiinil oli kaante vahel magistrikraad ja sellele vastav ametikoht.
Kui lisada veel moodne maja mainekas elurajoonis, kaks eliitkoolides õppivat ja teismeea valud enamuses juba läbi põdenud last, ideaalselt pügatud muru ja berni lambakoer, oli kõrvaltvaatajal rohkem "american dreamiga" sarnanevat elu isegi raske ette kujutada.
Nädal aega tagasi lahkus P töölt, soovides kolleegidele naeratades kena nädalavahetust nagu tavaliselt. Kolm tundi hiljem kostis modernse elamu teiselt korruselt pauk ja akendest hakkas suitsu tulema. Kohalesaabunud Päästeamet leidis eest endale kuuli pähe tulistanud P surnukeha ja süüdatud maja.
Loo moraal: me ei tunne tegelikult neid inimesi, kellega oleme kümme aastat õlg-õla kõrval töötanud. Kohe üldse ei tunne.
Küllap oleks rohkem kui kahesaja naisega töökollektiivis pikale jõukale mehele nii mõnigi silma visanud, aga P oskas distantsi hoida ning võimalikke silmategijaid aupaklikusse kaugusse peletada. Kiitis igal võimalusel oma peret ja eriti oma naist, keda ta lausa jumaldas ja kätel kandis. Peale seitsmeteistaastast abielu nähti neid endiselt siin ja seal käsikäes jalutamas. Seejuures polnud naine vaid koduehe, tillukesel inglivälimusega blondiinil oli kaante vahel magistrikraad ja sellele vastav ametikoht.
Kui lisada veel moodne maja mainekas elurajoonis, kaks eliitkoolides õppivat ja teismeea valud enamuses juba läbi põdenud last, ideaalselt pügatud muru ja berni lambakoer, oli kõrvaltvaatajal rohkem "american dreamiga" sarnanevat elu isegi raske ette kujutada.
Nädal aega tagasi lahkus P töölt, soovides kolleegidele naeratades kena nädalavahetust nagu tavaliselt. Kolm tundi hiljem kostis modernse elamu teiselt korruselt pauk ja akendest hakkas suitsu tulema. Kohalesaabunud Päästeamet leidis eest endale kuuli pähe tulistanud P surnukeha ja süüdatud maja.
Loo moraal: me ei tunne tegelikult neid inimesi, kellega oleme kümme aastat õlg-õla kõrval töötanud. Kohe üldse ei tunne.
reede, 28. oktoober 2011
Selline ta on, see elu
Normaalne vanaaja inimene müttas varakevadest sügiseni värskes õhus ja pimeda aja saabudes pani kõpla varna ning puhkas, istus perega, nokitses käsitööd, jutustas muistseid lugusid. Tänapäeva aiandushuviga töölkäija lõpetab suvise rabelemise, paneb kõpla varna ja...hakkab veel hullemini rabelema. Ja kui ise seda teha ei taha, hoolitsevad tööuputuse eest teised.
Eelmisel nädalal olime sunnitud vallandama kaks üsna olulistel töökohtadel olnud töötajat, mõlemad seitse aastat töötanud ja mõlemad sama paragrahviga, usalduse kaotus. Ehk peale pikka töötamist muutusid näpud firma vara suhtes äkki pikaks. Miks see osade inimestega juhtub, jääb mulle ilmselt surmani mõistatuseks. Ma ei tahagi sellest rohkem kirjutada. Kui palju ma samasuguste probleemide pärast olen inimesi töölt vabastama pidanud, ei teagi. Pole lugenud.
Juba siis olime sunnitud töökoormuse ümber mängima, igale inimesele ajutiselt umbes pool töökoormust juurde. Lisaks pidin ma ise esmaspäeva hommikul Kiievisse nõupidamisele lendama.
Esmaspäeva hommikul kõigepealt kontorisse minnes küsisid kolleegid minu käest, ega ma ühest juhtkonna liikmest ei tea. Ei teadnud, ja see tegi mind esialgu vaid pisut murelikuks. Sest konkreetse meesterahvaga olen kümme aastat koos töötanud ja kogu selle aja jooksul pole ta mitte kordagi tööle niimoodi hilinenud, et poleks ette teatanud. Pedant ja oma asjade vahel ülemääranegi ülekorraldaja.
Kella kümneks olin juba niipalju närvis, et otsisin netist tema abikaasa telefoni ja helistasin talle tööle. Tööl naist polnud, teade lubati edasi anda.
Kell pool üksteist helistas puuduva kolleegi abikaasa tagasi ja küsis, palju ma tean. Midagi ma ei teadnud. Rabav teade oli see, et kolleeg tulistas endale reede õhtul kuuli pähe, põhjuseks pereprobleemid. Ja ei tule enam kunagi.
Ma ei tahaks olla tema naise ja laste nahas. Aga ega meie nahas ka praegu lihtne ei ole. Tund aega hiljem istusin ma lennukis ja tundsin, et mu mõistus on täielikult jäätunud. Kohale jõudsin andsin sealviibivale tippjuhkonnale aru. Kogu konverentsil räägitu jooksis minust mööda nagu postist. Ainult mõtlesin. Miks, kuidas. Miks inimene nii tegi ja kuidas edasi toimida.
Teisipäeval vahetasin reedeks mõeldud lennupileti kolmapäevaks ringi ja lendasin tagasi. Nüüd rabame olukorda lahendada 10-12-14 tundi ööpäevas, loeme kandideerijate CV-sid ja püüame ellu jääda.
Jääme ka. Ja mu allesjäänud töökaaslased on nii tublid, et võtavad pisara silma. Vaat et rohkemgi kui lein argpüksliku enesetapja pärast. Sest paraku olen ma eluaeg enesetappu pidanud lihtsaima vastupanu teeks. Lased endale kuuli pähe, paned köie kaela või lõikad veenid läbi ning sinu jaoks ongi kõik. Aga need, kes sinust hoolisid, peavad kogu sinust mahajääva sõnniku ära likvideerima ja ära seedima. Nii otseses kui kaudses mõttes.
Olen isegi elus korra kõige lõpetamisele mõelnud. Märtsis 2007, kui peale operatsiooni teadsin, et jään teatud mõttes igavesti sandiks. Kui ma koosnesin ainult valudest, lehkavatest haavadest ja õudusest tuleviku ees. Ja ainuke, mis hoidis mind alla andmast, oli teadmine, mida ma sellega teeksin. Oma lähedastele, oma sõpradele, kõigile, kes minust hoolivad.
Ma olen praegu rahul ja õnnelik, et ma alla ei andnud. Ja ei suuda lugu pidada neist, kes annavad.
Me tuleme toime. Alati oleme tulnud.
Eelmisel nädalal olime sunnitud vallandama kaks üsna olulistel töökohtadel olnud töötajat, mõlemad seitse aastat töötanud ja mõlemad sama paragrahviga, usalduse kaotus. Ehk peale pikka töötamist muutusid näpud firma vara suhtes äkki pikaks. Miks see osade inimestega juhtub, jääb mulle ilmselt surmani mõistatuseks. Ma ei tahagi sellest rohkem kirjutada. Kui palju ma samasuguste probleemide pärast olen inimesi töölt vabastama pidanud, ei teagi. Pole lugenud.
Juba siis olime sunnitud töökoormuse ümber mängima, igale inimesele ajutiselt umbes pool töökoormust juurde. Lisaks pidin ma ise esmaspäeva hommikul Kiievisse nõupidamisele lendama.
Esmaspäeva hommikul kõigepealt kontorisse minnes küsisid kolleegid minu käest, ega ma ühest juhtkonna liikmest ei tea. Ei teadnud, ja see tegi mind esialgu vaid pisut murelikuks. Sest konkreetse meesterahvaga olen kümme aastat koos töötanud ja kogu selle aja jooksul pole ta mitte kordagi tööle niimoodi hilinenud, et poleks ette teatanud. Pedant ja oma asjade vahel ülemääranegi ülekorraldaja.
Kella kümneks olin juba niipalju närvis, et otsisin netist tema abikaasa telefoni ja helistasin talle tööle. Tööl naist polnud, teade lubati edasi anda.
Kell pool üksteist helistas puuduva kolleegi abikaasa tagasi ja küsis, palju ma tean. Midagi ma ei teadnud. Rabav teade oli see, et kolleeg tulistas endale reede õhtul kuuli pähe, põhjuseks pereprobleemid. Ja ei tule enam kunagi.
Ma ei tahaks olla tema naise ja laste nahas. Aga ega meie nahas ka praegu lihtne ei ole. Tund aega hiljem istusin ma lennukis ja tundsin, et mu mõistus on täielikult jäätunud. Kohale jõudsin andsin sealviibivale tippjuhkonnale aru. Kogu konverentsil räägitu jooksis minust mööda nagu postist. Ainult mõtlesin. Miks, kuidas. Miks inimene nii tegi ja kuidas edasi toimida.
Teisipäeval vahetasin reedeks mõeldud lennupileti kolmapäevaks ringi ja lendasin tagasi. Nüüd rabame olukorda lahendada 10-12-14 tundi ööpäevas, loeme kandideerijate CV-sid ja püüame ellu jääda.
Jääme ka. Ja mu allesjäänud töökaaslased on nii tublid, et võtavad pisara silma. Vaat et rohkemgi kui lein argpüksliku enesetapja pärast. Sest paraku olen ma eluaeg enesetappu pidanud lihtsaima vastupanu teeks. Lased endale kuuli pähe, paned köie kaela või lõikad veenid läbi ning sinu jaoks ongi kõik. Aga need, kes sinust hoolisid, peavad kogu sinust mahajääva sõnniku ära likvideerima ja ära seedima. Nii otseses kui kaudses mõttes.
Olen isegi elus korra kõige lõpetamisele mõelnud. Märtsis 2007, kui peale operatsiooni teadsin, et jään teatud mõttes igavesti sandiks. Kui ma koosnesin ainult valudest, lehkavatest haavadest ja õudusest tuleviku ees. Ja ainuke, mis hoidis mind alla andmast, oli teadmine, mida ma sellega teeksin. Oma lähedastele, oma sõpradele, kõigile, kes minust hoolivad.
Ma olen praegu rahul ja õnnelik, et ma alla ei andnud. Ja ei suuda lugu pidada neist, kes annavad.
Me tuleme toime. Alati oleme tulnud.
laupäev, 23. aprill 2011
Põhjalikult tuksis pühad
Veel neljapäeva õhtul polnud mul häda midagi ja pikkadeks pühadeks hunnik valikuid, alates ratsutamisest ja lõpetades aiakoristamise lõpuleviimisega. Lisaks veel kontserdipilet tänaseks õhtuks ja veel üht-teist ilusat.
Inimene mõtleb, saatus otsustab. Olin jõudnud eile paarkümmend roosisorti tagasi lõigata, kui terav valu seljas mind praktiliselt käpuli sundis.
Edasise aja olen põhiliselt veetnud lamavas asendis. Lamada saab. Istuda saab ka. Natuke saab isegi käia. Aga üleminek ühest asendist teise tekitab põrgulikku valu. Üksielamise suur pluss on see, et saab valjusti sisiseda. Kasvõi karjuda. Enamik väljendeid, mis ma asendeid vahetades kuuldavale olen toonud, ei kannata trükimusta ja ei ole mõeldud laiemale publikule.
Tegin eile õhtul sauna, lootuses, et aitab. Võtsin viis korda leili, kuigi lavale ja lavalt alla saamine oli tõsine probleem. Kahjuks ei aidanud suuremat, kui siis niipalju, et öösel sain rahulikult magada.
Valuvaigistitest tundub kodus olevat ainult Ibumaxi. Ma pole suurem asi valuvaigistite neelaja, tavaliselt polegi neid vaja. Kahjuks tuleb tõdeda, et sellele seljavalule valuvaigisti ei mõju ka.
Otsisin internetis, leidsin mingid venitusharjutused, Natuke vist aitas.
Lamada on kõige parem, siis ei valuta üldse. Ainult et mida pikemalt lesida, seda hullem on ülestõusmine.
No on nöök, lausa vihale ajab. Imeilus ilm, vabad päevad, ja ma olen lapiti diivanil. Millega ma selle nuhtluse küll ära teenisin?
Inimene mõtleb, saatus otsustab. Olin jõudnud eile paarkümmend roosisorti tagasi lõigata, kui terav valu seljas mind praktiliselt käpuli sundis.
Edasise aja olen põhiliselt veetnud lamavas asendis. Lamada saab. Istuda saab ka. Natuke saab isegi käia. Aga üleminek ühest asendist teise tekitab põrgulikku valu. Üksielamise suur pluss on see, et saab valjusti sisiseda. Kasvõi karjuda. Enamik väljendeid, mis ma asendeid vahetades kuuldavale olen toonud, ei kannata trükimusta ja ei ole mõeldud laiemale publikule.
Tegin eile õhtul sauna, lootuses, et aitab. Võtsin viis korda leili, kuigi lavale ja lavalt alla saamine oli tõsine probleem. Kahjuks ei aidanud suuremat, kui siis niipalju, et öösel sain rahulikult magada.
Valuvaigistitest tundub kodus olevat ainult Ibumaxi. Ma pole suurem asi valuvaigistite neelaja, tavaliselt polegi neid vaja. Kahjuks tuleb tõdeda, et sellele seljavalule valuvaigisti ei mõju ka.
Otsisin internetis, leidsin mingid venitusharjutused, Natuke vist aitas.
Lamada on kõige parem, siis ei valuta üldse. Ainult et mida pikemalt lesida, seda hullem on ülestõusmine.
No on nöök, lausa vihale ajab. Imeilus ilm, vabad päevad, ja ma olen lapiti diivanil. Millega ma selle nuhtluse küll ära teenisin?
teisipäev, 15. märts 2011
Elu võimalikkusest maal vol. ...
Kaks nädalat tagasi sai perearstiga kokku lepitud, et teen sel nädalal uue vereanalüüsi ja lippan siis uuesti ka tema kabinetist läbi. Veel 3.märtsil asusid nii labor kui arst samas majas ja analüüsi vastuse sai viis minutit peale verevõtmist. Täna hommikul aga ilutses Keila haigla labori uksel silt "Labor suletud. Analüüse saab anda Akadeemia tee 15b".
Riidehoiutädi kehitas resigneerunult õlgu: "Iga päev kaob midagi ja ega keegi sellest ette teata...".
Egas midagi, istusin uuesti autorooli ja sõitsin teise linna vereanalüüsi andma. Õnneks oli nagunii sinnapoole asja, kuigi tavaliselt nii suure ringiga poleks läinud. Perearsti juurde tagasi loomulikult minema ei hakanud, see oleks tööpäevast juba liiga suure tüki ära kulutanud.
Mõtlema hakkasin hoopis sellele, et mida ma siis oleksin teinud, kui oleksin ikka tõeliselt haige olnud...viimati sattusin perearsti juurde viis aastat tagasi 39-kraadise palavikuga ja siis ma küll poleks olnud suuteline autoga 20 km kaugusele vereanaüüsi andma minema. Ühistranspordiga ka mitte, sellega oleks pääsenud küll Keilast Õismäele, aga kuidas edasi Akadeemia teele, seda ma ei suutnud esimese hooga isegi välja mõelda. Teiste nakatamisoht viirushaiguse puhul veel kõige krooniks.
Mnjah. Elamaks maal peab olema noor, terve ja võimeline igas asendis autot juhtima.
Riidehoiutädi kehitas resigneerunult õlgu: "Iga päev kaob midagi ja ega keegi sellest ette teata...".
Egas midagi, istusin uuesti autorooli ja sõitsin teise linna vereanalüüsi andma. Õnneks oli nagunii sinnapoole asja, kuigi tavaliselt nii suure ringiga poleks läinud. Perearsti juurde tagasi loomulikult minema ei hakanud, see oleks tööpäevast juba liiga suure tüki ära kulutanud.
Mõtlema hakkasin hoopis sellele, et mida ma siis oleksin teinud, kui oleksin ikka tõeliselt haige olnud...viimati sattusin perearsti juurde viis aastat tagasi 39-kraadise palavikuga ja siis ma küll poleks olnud suuteline autoga 20 km kaugusele vereanaüüsi andma minema. Ühistranspordiga ka mitte, sellega oleks pääsenud küll Keilast Õismäele, aga kuidas edasi Akadeemia teele, seda ma ei suutnud esimese hooga isegi välja mõelda. Teiste nakatamisoht viirushaiguse puhul veel kõige krooniks.
Mnjah. Elamaks maal peab olema noor, terve ja võimeline igas asendis autot juhtima.
laupäev, 26. veebruar 2011
Mõni päev on halvem kui teised...
kui masenduselained üle pea kokku loksuvad ja maailm tundub üleni hall. Sama hall, kui juuksed, mis väljakasvanud osast välja paistavad, märge sellest, et tuleks juuksurit külastada. Küüned kukuvad tükkideks ja nahk on nagu paber, kortsud nähtavamad kui tavaliselt, õmblused kipitavad ja mingisugune arusaamatu neelupõletik ei taha ega taha ära minna. Peale kolmepäevast puhkamist tundun olevat veel väsinum kui varem, ilmselt enne ma lihtsalt ei lasknud end lõdvaks.
Jõudsin lõpuks Dan Browni raamatute lugemiseni, neelan eile õhtust saadik juba kolmandat, põnev on küll, aga minu maitse jaoks liiga palju realistlikult kirjeldatud piinamist ja laipu. Vähemalt aitab mõtted omaenese probleemidelt ära viia.
Reaalsus ei ole üldse meelitav, kadunud sümboli otsingule vahelduseks ajalehte lehitsedes komistasin klassivenna surmakuulutusele. Me polnud küll erilised sõbrad ja peale kooli lõppu pole ka kokku puutunud, aga tuletas veelkord valusalt vanust ja tervist meelde. Nagu seda surmahõngu viimasel ajal vähe õhus oleks olnud.
Aga pole viga. Päevad lähevad järjest pikemaks ja valgust tuleb juurde. Toad on soojad. Saun köeb ja see rituaal puhastab lisaks kehale teatavasti ka hinge.
Jõudsin lõpuks Dan Browni raamatute lugemiseni, neelan eile õhtust saadik juba kolmandat, põnev on küll, aga minu maitse jaoks liiga palju realistlikult kirjeldatud piinamist ja laipu. Vähemalt aitab mõtted omaenese probleemidelt ära viia.
Reaalsus ei ole üldse meelitav, kadunud sümboli otsingule vahelduseks ajalehte lehitsedes komistasin klassivenna surmakuulutusele. Me polnud küll erilised sõbrad ja peale kooli lõppu pole ka kokku puutunud, aga tuletas veelkord valusalt vanust ja tervist meelde. Nagu seda surmahõngu viimasel ajal vähe õhus oleks olnud.
Aga pole viga. Päevad lähevad järjest pikemaks ja valgust tuleb juurde. Toad on soojad. Saun köeb ja see rituaal puhastab lisaks kehale teatavasti ka hinge.
teisipäev, 19. oktoober 2010
Kus koolitatakse troppe
Juba mitmendat korda viimaste nädalate jooksul jäin ringteel toppama kuuekümnekilomeetrise tunnikiirusega veniva õppesõiduauto sappa. Üldiselt suhtun ma õppesõiduautodesse mõõduka tolerantsusega, õppima peavad ju kõik ja keegi pole esimest korda rooli istudes meister. Seekordne oli pisut erandlik, sest õppeauto märgid olid hiiglasliku furgooni taguotsal. Loomulikult, ka veoautoga sõitmist peab õppima. Küsimus ainult, kas seda peab tingimata tegema tipptunnil ja Eesti kõige tihedama liiklusega teelõigul - Maanteeameti statistika järgi on paljukirutud Tallinn-Tartu maantee võrreldes Tallinna ringteega üks kena ja rahulik kohakene.
Nii see kullakene seal siis rahulikult liikus, mõnikümmend sõiduautot sabas. Mööda suudab sealkandis sõita vaid kamikadze, vastu tuleb samasugune katkematu autodevoog.
Liiklusseaduse paragrahv 11 ütleb, et keegi ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. Ei häirinudki see, et roolis istunud õpipoiss seda ei teadnud. Aga loogika järgi pidi tema kõrval istuma sõiduõpetaja, kes peab selliseid asju teadma. Ja kes oleks ka pidanud juhendama, et kuule, tõmba nüüd vähe kõrvale ja lase see kolonn tagant mööda, siin tee ääres on taskuid ja muid kohti piisavalt.
Oh ei.
Selle kena furgoonikese number oli 242 THK. Ei viitsi otsida, kellele kuulub. Ega see targemaks kedagi ei tee.
Nii see kullakene seal siis rahulikult liikus, mõnikümmend sõiduautot sabas. Mööda suudab sealkandis sõita vaid kamikadze, vastu tuleb samasugune katkematu autodevoog.
Liiklusseaduse paragrahv 11 ütleb, et keegi ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega ohustada või takistada liiklust. Ei häirinudki see, et roolis istunud õpipoiss seda ei teadnud. Aga loogika järgi pidi tema kõrval istuma sõiduõpetaja, kes peab selliseid asju teadma. Ja kes oleks ka pidanud juhendama, et kuule, tõmba nüüd vähe kõrvale ja lase see kolonn tagant mööda, siin tee ääres on taskuid ja muid kohti piisavalt.
Oh ei.
Selle kena furgoonikese number oli 242 THK. Ei viitsi otsida, kellele kuulub. Ega see targemaks kedagi ei tee.
kolmapäev, 13. oktoober 2010
Igapäevased kangelasteod
Vaatasin seda ja panin kanali kinni, sest ei saanud enam, pisarad kippusid silmi. Ja mul ei ole eriti aega töö juures pisaraid valada.
See kangelastegu sattus maailma esiuudistesse. Hiinas vaikitakse sellised asjad lihtsalt maha, jäetakse mehed maa alla aeglaselt lämbuma ja maailm ei saa sellest kunagi teada.
Tegelikult sooritatakse selliseid, mitte ehk küll nii mastaapseid kangelastegusid, iga päev ja igal pool. Võib-olla siinsamas nurga taga. Me ei kuule neist kunagi. Küll kuuleme pidevalt sellest, kui paha meil elada on. Otsime elamusi Hollywoodi kunstverest ja glütseriinipisaraist ja miskipärast ei leia.
Kurb. Ja ometi nii rõõmus päästetud elude pärast.
See kangelastegu sattus maailma esiuudistesse. Hiinas vaikitakse sellised asjad lihtsalt maha, jäetakse mehed maa alla aeglaselt lämbuma ja maailm ei saa sellest kunagi teada.
Tegelikult sooritatakse selliseid, mitte ehk küll nii mastaapseid kangelastegusid, iga päev ja igal pool. Võib-olla siinsamas nurga taga. Me ei kuule neist kunagi. Küll kuuleme pidevalt sellest, kui paha meil elada on. Otsime elamusi Hollywoodi kunstverest ja glütseriinipisaraist ja miskipärast ei leia.
Kurb. Ja ometi nii rõõmus päästetud elude pärast.
neljapäev, 7. oktoober 2010
Unetuse needus
on mind piinanud tegelikult viimased viisteist aastat.´Tuleb ette öid, kui tõepoolest õnnestub probleemideta magama jääda. Aga sagedaseim on see variant, et vean end surmväsinuna voodisse, hädavaevu käsi ja jalgu kaasa lohistades ja silmi hädaga lahti hoides teisele korrusele magamistuppa, pesen end puhtaks, tõmban öösärgi selga, poen voodisse ja jään ootama und, mida ei tule tundide kaupa. Seejuures olen ma ise nii väsinud, et praktiliselt ei suuda silmigi lahti hoida, rääkimata raamatulugemisest või telerivaatamisest.
Tänaöine rähklemismaraton kestis kella kaheni öösel ja lõppes sellega, et lõpuks andsin alla ja ikkagi võtsin ühe tabletipooliku. Tagantjärele oskan vaid kahetseda, et seda varem ei teinud, sest hommikused tagajärjed on magamata ööga kaasnevalt ebameeldivad, peavalu, uimasus, kohmakus, tasakaaluhäired.
Kõik apteegis müüdavad käsimüügivahendid on ammu järele proovitud, ükski ei mõju. Viieteistkümne aasta jooksul, mil need unehäired kestnud on, on vist kõik ära proovitd.. Aitab ainult tabletikeemia, õnneks piisab üliväikesest kogusest. Ma tegelikult vihkan tablettide võtmist, ja eriti alandav on neid arstide käest kerjamas käia. Üks nähvas mulle kunagi isegi, et see mittemagamine olevat ilmselt minu organismi eripära. Mida ma uskuda ei suuda, kui neljatunnine uni olekski see, mida mu organism vajab, poleks ma ju järgmisel päeval nii meeletult väsinud, uimane ja töövõimetu. Ning kõige vastikum on see, et olnud päev läbi pooleldi zombistunud uimases olekus, hakkab õhtul see unetusejama otsast peale.
Õnneks või õnnetuseks kestab see jama tööpäeviti. Nädalavahetusel magamiseks ei vaja ma mingeid tablette.
Keeruline värk.
Tänaöine rähklemismaraton kestis kella kaheni öösel ja lõppes sellega, et lõpuks andsin alla ja ikkagi võtsin ühe tabletipooliku. Tagantjärele oskan vaid kahetseda, et seda varem ei teinud, sest hommikused tagajärjed on magamata ööga kaasnevalt ebameeldivad, peavalu, uimasus, kohmakus, tasakaaluhäired.
Kõik apteegis müüdavad käsimüügivahendid on ammu järele proovitud, ükski ei mõju. Viieteistkümne aasta jooksul, mil need unehäired kestnud on, on vist kõik ära proovitd.. Aitab ainult tabletikeemia, õnneks piisab üliväikesest kogusest. Ma tegelikult vihkan tablettide võtmist, ja eriti alandav on neid arstide käest kerjamas käia. Üks nähvas mulle kunagi isegi, et see mittemagamine olevat ilmselt minu organismi eripära. Mida ma uskuda ei suuda, kui neljatunnine uni olekski see, mida mu organism vajab, poleks ma ju järgmisel päeval nii meeletult väsinud, uimane ja töövõimetu. Ning kõige vastikum on see, et olnud päev läbi pooleldi zombistunud uimases olekus, hakkab õhtul see unetusejama otsast peale.
Õnneks või õnnetuseks kestab see jama tööpäeviti. Nädalavahetusel magamiseks ei vaja ma mingeid tablette.
Keeruline värk.
teisipäev, 31. august 2010
Suurep(l)ärased IT-lahendused
Paar nädalat tagasi pidin välja ostma ühe retseptiravimi. Teisele inimesele. Paljuräägitud digiretsepti alusel. Kõik oli kena ja tore seni, kuni selgus, et kahe arsti poolt välja kirjutatud ravimikarbi asemel näeb apteeker ainult ühte. Ühe ma saingi. Saaja oli kaunikesti õnnetu.
Ise olen kolm või neli korda aastas korduvas situatsioonis, et kusagil novembris või detsembris oleks vaja oma arsti juurde kontrollimiseks number saada. Nii pika intervalliga kordusnumbreid arstid ise miskipärast panna ei saa. Veel enam, ITK-s pole võimalik ka teada saada, millal saab näiteks novembriks numbri panna, see on nii salastatud info, et seda ei tea isegi omad töötajad mitte. Nende I-Patsient on küll suurepärane süsteem oma analüüsitulemuste teadasaamiseks ja haigusloo vaatamiseks, aga nelja aasta jooksul pole mul õnnestunud mitte kordagi selle süsteemi kaudu numbrit broneerida. Umbes pooltel juhtudel teatab süsteem mulle mu raviarsti nime sisestamisel, et "Arsti ei leitud". Nüüdseks olen saanud nii targaks, et see tähendab fakti, et nimetet arsti juurde pole ühtegi vaba numbrit, ka mitte tasulisi.
Tegevus jätkub nagu alati helistamisega numbrile 1900. Kõigepealt kuulan ära sellesama mittetoimiva i-patsiendi reklaami ja siis kuulan kümme minutit muusikat. Oma raha eest. Siis paristan ühe hingetõmbega, et mul oleks vaja doktor selleja selle juurde onkoloogilise vastuvõtu numbrit. Sõna onkoloogiline on seejuures ülitähtis, muidu ei hakata minuga üldse rääkimagi. Edasi selgub tavaliselt, et numbreid pole ja millal järgmise (antud juhul siis novembrikuu) nimekiri avaneb, ei tea mitte keegi, eriti mitte aga registratuur.
Eelmisel nädalal saatsin südametäiega meili ja sain mittemidagiütleva vastuse, kuidas neil aegu ei jätku ja nemad sõltuvad haigekassa rahastamisest. Loogiline, ma ei tahtnudki numbrit ülehomseks ja nii ma neile ka vastasin. Ma lihtsalt tahtsin teada, miks nad kiusavad omaenda töötajaid ja koormavad üle omaenda infosüsteeme sellega, et nad ei suuda välja öelda, et näiteks numbreid novembriks või detsembriks hakatakse välja andma 10.septembril? Või midagi sellist. Selle asemel antakse vastus, et helistagi ikka uuesti ja uuesti ja nii iga päev...vaesed registratuuritöötajad ja vaesed patsiendid.
Ise olen kolm või neli korda aastas korduvas situatsioonis, et kusagil novembris või detsembris oleks vaja oma arsti juurde kontrollimiseks number saada. Nii pika intervalliga kordusnumbreid arstid ise miskipärast panna ei saa. Veel enam, ITK-s pole võimalik ka teada saada, millal saab näiteks novembriks numbri panna, see on nii salastatud info, et seda ei tea isegi omad töötajad mitte. Nende I-Patsient on küll suurepärane süsteem oma analüüsitulemuste teadasaamiseks ja haigusloo vaatamiseks, aga nelja aasta jooksul pole mul õnnestunud mitte kordagi selle süsteemi kaudu numbrit broneerida. Umbes pooltel juhtudel teatab süsteem mulle mu raviarsti nime sisestamisel, et "Arsti ei leitud". Nüüdseks olen saanud nii targaks, et see tähendab fakti, et nimetet arsti juurde pole ühtegi vaba numbrit, ka mitte tasulisi.
Tegevus jätkub nagu alati helistamisega numbrile 1900. Kõigepealt kuulan ära sellesama mittetoimiva i-patsiendi reklaami ja siis kuulan kümme minutit muusikat. Oma raha eest. Siis paristan ühe hingetõmbega, et mul oleks vaja doktor selleja selle juurde onkoloogilise vastuvõtu numbrit. Sõna onkoloogiline on seejuures ülitähtis, muidu ei hakata minuga üldse rääkimagi. Edasi selgub tavaliselt, et numbreid pole ja millal järgmise (antud juhul siis novembrikuu) nimekiri avaneb, ei tea mitte keegi, eriti mitte aga registratuur.
Eelmisel nädalal saatsin südametäiega meili ja sain mittemidagiütleva vastuse, kuidas neil aegu ei jätku ja nemad sõltuvad haigekassa rahastamisest. Loogiline, ma ei tahtnudki numbrit ülehomseks ja nii ma neile ka vastasin. Ma lihtsalt tahtsin teada, miks nad kiusavad omaenda töötajaid ja koormavad üle omaenda infosüsteeme sellega, et nad ei suuda välja öelda, et näiteks numbreid novembriks või detsembriks hakatakse välja andma 10.septembril? Või midagi sellist. Selle asemel antakse vastus, et helistagi ikka uuesti ja uuesti ja nii iga päev...vaesed registratuuritöötajad ja vaesed patsiendid.
teisipäev, 24. august 2010
Rõõmsat ja kurba...
Elus käivad head ja halvad uudised paraku käsikäes. Seda uudist me muidugi teadsime juba laupäevast , kui laipväsinud jõmpsik Kopenhaagenist helistas, ja hea meel oli muidugi, kuigi jah, et see ka nii suurelt kajastamist leiab, poleks osanud oodata. Olgu see siis näiteks ennustajatele, kes väidavad üksikvanemate lapsed probleemide allikad olevat, sel poiss on oma isa elus näinud vaid paaril korral ja siis ka mitte eriti adekvaatses olekus. Materiaalsest toetusest ei räägigi, seda pole eales penni eest olnud ega ka mitte oodatud. Vahel võtab muidugi ennastki imestama, kuidas see põnglane naistekarja kasvatusel nii kobe välja on kukkunud, lisaks kaelasrippuvatele medalitele ei karda ka mootorsaagi käivitada ega traktoril õhufiltrit vahetada, kas siis saab midagi muud kui uhke ja õnnelik olla sellise järeltulija üle? Mis siis, et ma ainult tädi olen :).
Halvem uudis tuli aga vanema generatsiooni tädi käest, kollatähni degenereerumine on hirmus asi ja peaaegu ravimatu, üks laseroperatsioon juba olnud ja teine tulemas, aga eriti lootusrikkad arstid ei olevat ja see teeb tõsiselt murelikuks. Ning kuna vanaemaga elanud poiss läheb sügisest Tartusse, saab meil ilmselt olema kaks vanema generatsiooni esindajat, kes kumbki kategooriliselt keelduvad oma korterist lahkuvat ja samas ilma kõrvalise abita toime ei tule...oehh, saab keeruline olema kogu see logistika juba tänu vahemaade pikkusele, aga midagi pole parata. Kord saame vanaks me kõik.
Kodus aga teeb murelikuks koera tervis, eakas kolli kas ei kuule või on tal mingi muu häda tähelepanemisvõimega, muidugi, lähenev kaheteistkümnes sünnipäev on kolli jaoks kõrge vanus, samas ei ole muul tervisel häda midagi ja murutraktori kärusse hüppamine ja sellega uhkelt ringisõitmine on endiselt parim meelelahutus.
Eks aeg annab arutust. Lahendamatuid probleeme ei ole.
Halvem uudis tuli aga vanema generatsiooni tädi käest, kollatähni degenereerumine on hirmus asi ja peaaegu ravimatu, üks laseroperatsioon juba olnud ja teine tulemas, aga eriti lootusrikkad arstid ei olevat ja see teeb tõsiselt murelikuks. Ning kuna vanaemaga elanud poiss läheb sügisest Tartusse, saab meil ilmselt olema kaks vanema generatsiooni esindajat, kes kumbki kategooriliselt keelduvad oma korterist lahkuvat ja samas ilma kõrvalise abita toime ei tule...oehh, saab keeruline olema kogu see logistika juba tänu vahemaade pikkusele, aga midagi pole parata. Kord saame vanaks me kõik.
Kodus aga teeb murelikuks koera tervis, eakas kolli kas ei kuule või on tal mingi muu häda tähelepanemisvõimega, muidugi, lähenev kaheteistkümnes sünnipäev on kolli jaoks kõrge vanus, samas ei ole muul tervisel häda midagi ja murutraktori kärusse hüppamine ja sellega uhkelt ringisõitmine on endiselt parim meelelahutus.
Eks aeg annab arutust. Lahendamatuid probleeme ei ole.
teisipäev, 6. juuli 2010
Surmakutsarid...
mõtlesin ma momentaalselt, kui tagasivaatepeeglisse kaks kõrvutisõitvat mootorratast ilmusid. Ei teagi, miks, aga mulle ajavad need kostüümides ja lõuani tõmmatud visiirides tegelased hullemad külmajudinad peale kui õudusfilm. Mingi osa minust isegi mõistab, et niimoodi maanteedel lennata, tuul vastu vihisemas, võib isegi väga lahe olla, ja kunagi kuueteistaastaselt olen ma seda isegi proovinuf. Kui keegi peab lahedaks, et pärast tuleb riietelt, kiivritelt ja hammaste vahelt tuhandeid putukaid eemaldada. Vastukarva käib asjaolu, et kaherattaliste mootorsõidukite kohta ei tundu kaasajal käivat mitte ükski reegel, isegi mitte tavaline viisakus. Liikluseeskirjast kui sellist pole mõtet mainidagi. Antud juhulgi sõideti algul kõrvuti, siis tehti 70 km kiiruspiirangu alas paar “ülilahedat” möödasõitu autodest, kiirusega üle saja kilomeetri tunnis nii paremalt mööda teeperve kui vasakult vastutuleva auto nina alt läbi loogeldes. Tavalisest situatsioonist, kus rahulikult näiteks foori taga oodates sööstab sinu ja naaberauto vahelisest kitsukesest pilust läbi teravalt plärisev rakett, pole mõtet polemiseeridagi.
Võib-olla on häda selles, et nendel aegadel, kui ma aastas autoroolis ikka viiskümmend-kuuskümmend tuhat kilomeetrit läbisin, õnnestus teedel märgata ikka kõikvõimalike kokkuvolditud plekihunnikuid. Aga kõige rohkem kohtasin miskipärast siiski Päästeameti tegelasi mootorratturite jäänuseid laibakotti rookimas.
Nojah. Igaüks valib oma suitsiidivahendi ise.
Võib-olla on häda selles, et nendel aegadel, kui ma aastas autoroolis ikka viiskümmend-kuuskümmend tuhat kilomeetrit läbisin, õnnestus teedel märgata ikka kõikvõimalike kokkuvolditud plekihunnikuid. Aga kõige rohkem kohtasin miskipärast siiski Päästeameti tegelasi mootorratturite jäänuseid laibakotti rookimas.
Nojah. Igaüks valib oma suitsiidivahendi ise.
esmaspäev, 19. aprill 2010
Rootsi panga naeruväärne reisikindlustus
Tänu ühe kommentaatori meeldetuletusele võtsin siis täna vaevaks uurida, kas oleks võimalik siiski mingit rahakest tagasi saada. On ju igasuguseid krediitkaarte soetatud just nimelt tänu sellele, et nendega peaks kaasnema reisikindlustus, sealhulgas ka reisitõrkekindlustus. Kusjuures nende krediitkaartide kuumaksud ei ole üldse mitte madalad.
Saatsin siis täna aadressil kahjuabi@swedbank.ee järelepärimise, et kulud hotellile ja kontserdipiletitele olid sellised ja sellised, milliseid pabereid peaks esitama...
Paari tunni pärast sain sellise vastuse:
Kindlustus saaks korvata hetkel erandkorralise otsusega ettetasutud ning tagastamatud teenused maksimaalselt 150 € ulatuses (hotell, kontsert).
Lennupiletite kulu kompenseerib lennufirma.
Kahjukäsitluse jätkamiseks paluksin Teil edastada järgnevad materjalid:
1.konto väljavõte reisi eest tasumise kohta;
Kindlustuskaitse jõustub juhul kui tasuda vähemalt 75% reisikuludest ühel järgneval toodud viisil:
1. Swedbank ASi Gold krediitkaardiga;
2. ülekandega Swedbank interndtipangast Gold krediitkaardiga seotud limiidikontot teenindavalt arvelduskontolt;
3. eelpool nimetatud arvelduskontoga seotud deebetkaardiga.
2. arved ettetasutud teenuste kohta;
3. manuses olev kahjuavaldus.
Ma ausalt öeldes hakkasin seda summat nähes luksuma ja mõtlesin, et nad on ühe nulliga eksinud...150 euroga saab Londonis kolmele inimesele ehk üheks ööks telkimisplatsi (koerahotell on juba kallim) ja hädaga saaks sellega ehk kontserdipiletite maksumuse katta...igaks juhuks küsisin üle ja sain vastuseks:
Paraku on hetkel tegemist olukorraga, mis kuulub enamus seltsides üldiste välistuste alla (loodusjõud) ning hüvitamiskohustust tegelikult kindlustusseltsidel ei ole.
Vastutulelikust seisukohast võtsime otsuse vastu, et hüvitame oma klientidele ettetasutud lisakulud 150 € ulatuses, mis reisi ärajäämise korral kasutamata jäid.
Tore. Edaspidi võivad nad oma krediitkaardid sinnasamusesse toppida ja minu palgalaekumise kah ära unustada, sest teatavasti kliendid hääletavad jalgadega ja minu ja nende arusaam vastutulelikkusest ei lähe mitte üks nõks kokku. Lisaks lugesin igaks juhuks üle nende kindlustustingimused:
Me ei hüvita kahju, mille põhjustas:
Üldistes tingimustes:
• terrorismiakt;
• massihävitusrelv, sõda või sõjalise operatsiooni sarnane olukord, riigipööre, ülestõus, rahvarahutus, streik, töökatkestus;
• tuumaenergia, radioaktiivsus, epideemia, keskkonna saastatus;
• ametivõimude tegevus, vara sundvõõrandamine;
• kindlustatu joobeseisund (alkoholijoove, narkojoove, toksiline joove jms) või joobeseisundi järelnähud;
• enesetapp ja enesetapukatse, õigusvastane tegutsemine, teadlik enese ohtu asetamine, osalemine kaklustes;
• kindlustatu tahtlus või raske hooletus.
Reisikatkestuse või ärajäämise kohal on veel lisatingimused:
Hüvitamisele ei kuulu reisi ärajäämine või katkemine, mille põhjuseks on:
• rasedus või sellest tingitud komplikatsioon, sünnitus;
• krooniline haigus või selle ägenemine;
• psühhiaatriline või psühhoneuroloogiline haigus, k.a depressioon;
• kindlustatu tahtlik enese vigastamine, haigestumise põhjustamine või vara kahjustamine.
Kui keegi näeb nendes tingimustes sõna loodusõnnetus, andke mulle ka teada, ma panen homseks silmaarsti aja kinni. Äärmisel juhul käiks keskkonna saastatus?
Nii et kõik kullakesed, kes kusagil Euroopa avarustes oma kulutshekke koguvad...pole vist mõtet hakata oma taskuid paberipahnaga koormama, nende eest ei tasuta nagunii. Ja juristidel jätkub nüüd ilmselt tööd ja leiba pikemaks ajaks.
Saatsin siis täna aadressil kahjuabi@swedbank.ee järelepärimise, et kulud hotellile ja kontserdipiletitele olid sellised ja sellised, milliseid pabereid peaks esitama...
Paari tunni pärast sain sellise vastuse:
Kindlustus saaks korvata hetkel erandkorralise otsusega ettetasutud ning tagastamatud teenused maksimaalselt 150 € ulatuses (hotell, kontsert).
Lennupiletite kulu kompenseerib lennufirma.
Kahjukäsitluse jätkamiseks paluksin Teil edastada järgnevad materjalid:
1.konto väljavõte reisi eest tasumise kohta;
Kindlustuskaitse jõustub juhul kui tasuda vähemalt 75% reisikuludest ühel järgneval toodud viisil:
1. Swedbank ASi Gold krediitkaardiga;
2. ülekandega Swedbank interndtipangast Gold krediitkaardiga seotud limiidikontot teenindavalt arvelduskontolt;
3. eelpool nimetatud arvelduskontoga seotud deebetkaardiga.
2. arved ettetasutud teenuste kohta;
3. manuses olev kahjuavaldus.
Ma ausalt öeldes hakkasin seda summat nähes luksuma ja mõtlesin, et nad on ühe nulliga eksinud...150 euroga saab Londonis kolmele inimesele ehk üheks ööks telkimisplatsi (koerahotell on juba kallim) ja hädaga saaks sellega ehk kontserdipiletite maksumuse katta...igaks juhuks küsisin üle ja sain vastuseks:
Paraku on hetkel tegemist olukorraga, mis kuulub enamus seltsides üldiste välistuste alla (loodusjõud) ning hüvitamiskohustust tegelikult kindlustusseltsidel ei ole.
Vastutulelikust seisukohast võtsime otsuse vastu, et hüvitame oma klientidele ettetasutud lisakulud 150 € ulatuses, mis reisi ärajäämise korral kasutamata jäid.
Tore. Edaspidi võivad nad oma krediitkaardid sinnasamusesse toppida ja minu palgalaekumise kah ära unustada, sest teatavasti kliendid hääletavad jalgadega ja minu ja nende arusaam vastutulelikkusest ei lähe mitte üks nõks kokku. Lisaks lugesin igaks juhuks üle nende kindlustustingimused:
Me ei hüvita kahju, mille põhjustas:
Üldistes tingimustes:
• terrorismiakt;
• massihävitusrelv, sõda või sõjalise operatsiooni sarnane olukord, riigipööre, ülestõus, rahvarahutus, streik, töökatkestus;
• tuumaenergia, radioaktiivsus, epideemia, keskkonna saastatus;
• ametivõimude tegevus, vara sundvõõrandamine;
• kindlustatu joobeseisund (alkoholijoove, narkojoove, toksiline joove jms) või joobeseisundi järelnähud;
• enesetapp ja enesetapukatse, õigusvastane tegutsemine, teadlik enese ohtu asetamine, osalemine kaklustes;
• kindlustatu tahtlus või raske hooletus.
Reisikatkestuse või ärajäämise kohal on veel lisatingimused:
Hüvitamisele ei kuulu reisi ärajäämine või katkemine, mille põhjuseks on:
• rasedus või sellest tingitud komplikatsioon, sünnitus;
• krooniline haigus või selle ägenemine;
• psühhiaatriline või psühhoneuroloogiline haigus, k.a depressioon;
• kindlustatu tahtlik enese vigastamine, haigestumise põhjustamine või vara kahjustamine.
Kui keegi näeb nendes tingimustes sõna loodusõnnetus, andke mulle ka teada, ma panen homseks silmaarsti aja kinni. Äärmisel juhul käiks keskkonna saastatus?
Nii et kõik kullakesed, kes kusagil Euroopa avarustes oma kulutshekke koguvad...pole vist mõtet hakata oma taskuid paberipahnaga koormama, nende eest ei tasuta nagunii. Ja juristidel jätkub nüüd ilmselt tööd ja leiba pikemaks ajaks.
pühapäev, 18. aprill 2010
Puhkus tuksis
Eilne päev oli tõeliselt masendav, isegi nutsin ühe peatäie. Ma ei ole eriline nutja, viimati oli ikka väga-väga tükk aega tagasi. Võiks isegi sagedamini, kui pinged üle pea kasvavad, on nutmine üks nende vabakslaskmise kanaleid. Tellimise peale see paraku ei õnnestu.
Aga eile ulusin, nii et põrand märg. Positiivsete emotsioonide leidmine on peale seda meeletult rasket talve viimasel ajal nagunii keerulisevõitu ja ma ootasin seda reisi nii väga. Lisaks teiste negatiivsete emotsioonide kumuleerumine, igemepõletik, külmavõetud roosid, mõned pisiasjad otsa. Ja saigi karikas täis.
Saun ja magamine aitasid. Nüüd suudan juba mõelda, et meil on võrreldes miljonite kusagil võõrsil olevate inimestega isegi vedanud, ma istun kodus arvuti taga, mitte ei pea kusagil kohvri otsas paaniliselt kojusõiduvõimalust ootama. See ootamine oligi kõige hullem, teadmatus - kas lendame, kas hakata pakkima, mitte? Vastik. Kui lõpuks Bookinghouse teade tühistatud lennu kohta meilboksi potsatas, hakkas isegi kergem. Vähemalt mingisugunegi teadmine, mis siis, et mitte just meeldivate killast.
Loodetavasti pole ka roosid nii kapitaalselt külmavõetud, ehk on ainult maapealsed osad pihta saanud. Osadel pole üldse häda midagi.
Igemepõletik andis ka hommikuks järgi.
Kui ma kell kaheksa silmad avasin, akna taga tuiskas. Kõige ehtsam lumetuisk. Õnneks sulas lumi maapinnal kohe. Nüüd paistab päike, aga tuul on väga tugev ja jäine.
Homme - homme lähen ilmselt tööle. Kui vaadata järgmise nädala ilmateadet, siis nulli ümber keerlev temperatuur õuetegemisi eriti ei soodusta ja puhkust nelja seina vahel arvutit vahtides veeta oleks ka kaunis mõttetu. Mul on sellest neljast seinast rohkem kui kõrini.
Ainukesed, kes kujunenud olukorraga rahul on, on jalge ees norisevad koerad.
***
Täienduseks netist leitud nali:
Aga eile ulusin, nii et põrand märg. Positiivsete emotsioonide leidmine on peale seda meeletult rasket talve viimasel ajal nagunii keerulisevõitu ja ma ootasin seda reisi nii väga. Lisaks teiste negatiivsete emotsioonide kumuleerumine, igemepõletik, külmavõetud roosid, mõned pisiasjad otsa. Ja saigi karikas täis.
Saun ja magamine aitasid. Nüüd suudan juba mõelda, et meil on võrreldes miljonite kusagil võõrsil olevate inimestega isegi vedanud, ma istun kodus arvuti taga, mitte ei pea kusagil kohvri otsas paaniliselt kojusõiduvõimalust ootama. See ootamine oligi kõige hullem, teadmatus - kas lendame, kas hakata pakkima, mitte? Vastik. Kui lõpuks Bookinghouse teade tühistatud lennu kohta meilboksi potsatas, hakkas isegi kergem. Vähemalt mingisugunegi teadmine, mis siis, et mitte just meeldivate killast.
Loodetavasti pole ka roosid nii kapitaalselt külmavõetud, ehk on ainult maapealsed osad pihta saanud. Osadel pole üldse häda midagi.
Igemepõletik andis ka hommikuks järgi.
Kui ma kell kaheksa silmad avasin, akna taga tuiskas. Kõige ehtsam lumetuisk. Õnneks sulas lumi maapinnal kohe. Nüüd paistab päike, aga tuul on väga tugev ja jäine.
Homme - homme lähen ilmselt tööle. Kui vaadata järgmise nädala ilmateadet, siis nulli ümber keerlev temperatuur õuetegemisi eriti ei soodusta ja puhkust nelja seina vahel arvutit vahtides veeta oleks ka kaunis mõttetu. Mul on sellest neljast seinast rohkem kui kõrini.
Ainukesed, kes kujunenud olukorraga rahul on, on jalge ees norisevad koerad.
***
Täienduseks netist leitud nali:
Britain : WTF Iceland ?!? Why did you send us volcanic ash ? Our airspace has shut down. Iceland : What ? It's what you asked for isn't it ? Britain : NO! CASH! you dyslexic fuck. CASH not ASH! Iceland : woooops..
kolmapäev, 17. märts 2010
Katkised loendurid
Umbes nädal aega tagasi ütlesid üles mõlema, nii selle kui aiablogi loendurid. Loenduri asemel ilutses punane plärakas kirjaga "Broken counter, remove this code".
Ega ma väga fanaatiliselt külastajate arvu pole jälginud, aga äraütlemata põnev on olnud vaadata, kustkandist mu blogi lugejad tulevad. Loetud on nii Ameerikast kui Austraaliast, kõigist Euroopa riikidest ja Venemaaltki.
Panin loendurid uuesti peale, püsisid kaks päeva ja jälle sama lugu.
Nüüd mõtlen, kust midagi töökindlamat leida. Google Statsi mina oma blogides mingil salapärasel põhjusel tööle pole saanud, kuigi see olevat üks usaldusväärsemaid. Ju siis olen liiga blondiin.
Otsime edasi.
Ega ma väga fanaatiliselt külastajate arvu pole jälginud, aga äraütlemata põnev on olnud vaadata, kustkandist mu blogi lugejad tulevad. Loetud on nii Ameerikast kui Austraaliast, kõigist Euroopa riikidest ja Venemaaltki.
Panin loendurid uuesti peale, püsisid kaks päeva ja jälle sama lugu.
Nüüd mõtlen, kust midagi töökindlamat leida. Google Statsi mina oma blogides mingil salapärasel põhjusel tööle pole saanud, kuigi see olevat üks usaldusväärsemaid. Ju siis olen liiga blondiin.
Otsime edasi.
neljapäev, 18. veebruar 2010
Miks ma talve ei salli
Novembri ja detsembri elan ma veel kuidagi üle, suvest on vauhti alles, tegemist on sel perioodil palju ja tavaliselt ei pane tähelegi, kui uus aasta käes. Jaanuar ja veebruar on see-eest õudus kuubis, mingil salapärasel põhjusel on kõik või peaaegu kõik mu elu ebameeldivamaid sündmusi sattunud nende kahe kuu sisse. Paljude pereliikmete ja sõprade lahkumine. Koerte surmad. Omaenda kõige raskemad ja sandistavamad operatsioonid. Pluss veel viis miljonit ebameeldivat sõndmust ja juhtumist ja mõned pealekauba. Alati hingan kergendatult, kui kalendris 1.märts ette lööb.
Sel aastal läks jaanuar lihtsamalt, see-eest veebruaris läks täie hooga lahti. Kõigepealt S. surm, millele mõne päeva jooksul lisandusid teated inimeste lahkumisest, keda ma küll isiklikult ei tundnud, kuid kellest ma sügavalt lugu pidasin, Enn Soosaar ja Linnart Mäll. Masendav.
Muud pisiasjad on nende lahkumiste kõrval kökimöki. S.surmateate saamise päeval kaotasin ära juhiload ja autodokumendid, ilmselt olin nii rea pealt maas, et tõmbasin kotist kogemata välja. Kui välja arvata kunagi Barcelonas koos rahakotiga pihta pandud ID-kaart, pole ma elus varem ühtegi dokumenti kaotanud. Õnneks leidub maailmas veel häid inimesi, kes viitsisid auto tehnilise passi järgi omanikfirma välja otsida ja helistati praktiliselt samal hetkel, kui ma ise kadumise järgmisel päeval avastasin. Veelkord aitäh heale leidjale, kuigi seda blogi ta vaevalt loeb.
Esmaspäeval sain kutse väärteomenetlusele, kuna olevat alustanud ehitusloata ehitust. Viimase kahe aasta jooksul, mis on seaduse järgi väärteo aegumise tähtaeg, olen ma ehitanud ühe kõrgpeenra ja pannud püsti kokkupandava kasvuhoone. Ahjaa, Lepatriinu tegi pesukuivatuspuude alla põranda ka. Eks esmaspäeval kuuleb, millele neist ma oleksin pidanud ehitusluba taotlema. Üldiselt on mul tunne, et valla ebaterve huvi ärkamine ajal, kui ma juba ammu midagi suuremat remontinud ei ole, on pigem seotud minu kaunis teravate sõnavõttudega Klooga polügooni teemal. Sest miskipärast krundi kaasomanikku välja kutsutud ei ole :(.
Teisipäeval lennujaamas läks kaotsi Lepatriinu telefon. Õnneks sai kadumine tuvastatud enne õhkutõusmist ja suutsime SIM-kaardi kohe sulgeda. Enne, kui sellelt keegi oleks võtnud tunniajase kõne Honolulusse või mõnesse muude huvitavasse kohta.
Olime õhku tõusnud ja kusagil pool tunnikest lennanud, teatas esimene piloot, et lennukil ilmnes tehniline rike ja me pöördume tagasi Tallinna. Nii läkski. Õnneks oli Tallinnas olemas vahetuslennuk ja poole tunni pärast tõusime uuest õhku. Kusagil pool üheteistkümneks kohal. Selles karup...s, kus me kolm päeva veetma peame. Täielikku õnne kroonis teadasaamine, et leedukad olid kolme päeva grupitoitlustuseks tellinud india köögi. Mis mulle mitte ainult ei maitse, vaid ma olen mingi selles sisalduva aine vastu allergiline. Kuna suurest näljast üritasin lõuna ajal mingit liha siiski järada, sain laksu kohe kätte ka ja praeguse seisuga istun selle motell-hotelli internetivabas numbritoas, nägu ja keha ülespaistetanud erepunaseid laike täis. Õhtul suudeti mulle paar muna praadida, kui neile lõpuks kohale jõudis, et ma ei ole neid laike endale näkku maalinud ja ilmselt olen praemunadieedil ka ülejäänud kaks päeva. Või olen sunnitud mõne auto ärandama, sest lähima toidupoeni on oma paarkümmend kilomeetrit.
Postitus läheb üles hommikul, kui õnnestub internetti pääseda.
Ja esimese märtsini on veel 10 päeva, jõuab nii mõndagi põnevat veel juhtuda.
kolmapäev, 10. veebruar 2010
Hüvasti, Sten
Mõned päevad tagasi said Sa neljakümne üheksa aastaseks. Neljakümne üheksa aastaseks Sa jäidki.
Kui ma Sind kaheksa aastat tagasi Rootsis esmakordselt kohtasin, mõtlesin, et vau, selle viikingi võtaksin küll. Nagu tavaliselt, mõtteks see jäigi, sest mulle käib üdini vastukarva igasugune kolleegidega semmimine. Hiljem saime sellegipoolest headeks sõpradeks.
Meie koostöö juurde käis aasimine, kaklemine kuni usteprõmmimise ja telefonikõnede katkestamiseni. Lugu lõppes alati leppimise ja õlalepatsutamisega.
Suur osa meie konfliktidest tekkis erineva maailmavaate taustal. Mina kui juurtesse uskuja ja omal küünilisel moel kodumaa patrioot. Sina kui maailmakodanik, viimased paarkümmend aastat elanud stiilis, kus kott, seal kodu. Ma ausalt ei teagi, mitmes maailma riigis Sa elada jõudsid.
Sellegipoolest, kui Sul kuus kuud tagasi maovähk diagnoositi, võtsid Sa end päevapealt töölt lahti ja läksid tagasi oma sünnimaale Rootsi.
Kui Su seisund halvenes, küsisin oma ülemuselt ja Sinu healt sõbralt, miks Sina pole selles Saksamaa superkliinikus, kuhu mindki vähidiagnoosiga saata taheti. Boss, teine samasugune koduta ja juurteta maailmakodanik, vastas hägusel pilgul, et Sa polnud nõus Rootsist lahkuma. Sama mis siin.
Kaks nädalat tagasi kuulsin bossilt, et Sul on väga halb.
Nädal tagasi ei vastanud Sa enam sünnipäevatervitustele.
Täna hommikul tuli teade.
Hüvasti, Sten. Kord läheme me kõik sellest väravast läbi. Siis, kui me enam ei jõua ega jaksa. Kui väärtuslikuks muutuvad asjad, mida me varem väärtustada ei osanud. Nagu näiteks väärtus surra kodumaal ja olla maetud kodumaa mulda.
Kui ma Sind kaheksa aastat tagasi Rootsis esmakordselt kohtasin, mõtlesin, et vau, selle viikingi võtaksin küll. Nagu tavaliselt, mõtteks see jäigi, sest mulle käib üdini vastukarva igasugune kolleegidega semmimine. Hiljem saime sellegipoolest headeks sõpradeks.
Meie koostöö juurde käis aasimine, kaklemine kuni usteprõmmimise ja telefonikõnede katkestamiseni. Lugu lõppes alati leppimise ja õlalepatsutamisega.
Suur osa meie konfliktidest tekkis erineva maailmavaate taustal. Mina kui juurtesse uskuja ja omal küünilisel moel kodumaa patrioot. Sina kui maailmakodanik, viimased paarkümmend aastat elanud stiilis, kus kott, seal kodu. Ma ausalt ei teagi, mitmes maailma riigis Sa elada jõudsid.
Sellegipoolest, kui Sul kuus kuud tagasi maovähk diagnoositi, võtsid Sa end päevapealt töölt lahti ja läksid tagasi oma sünnimaale Rootsi.
Kui Su seisund halvenes, küsisin oma ülemuselt ja Sinu healt sõbralt, miks Sina pole selles Saksamaa superkliinikus, kuhu mindki vähidiagnoosiga saata taheti. Boss, teine samasugune koduta ja juurteta maailmakodanik, vastas hägusel pilgul, et Sa polnud nõus Rootsist lahkuma. Sama mis siin.
Kaks nädalat tagasi kuulsin bossilt, et Sul on väga halb.
Nädal tagasi ei vastanud Sa enam sünnipäevatervitustele.
Täna hommikul tuli teade.
Hüvasti, Sten. Kord läheme me kõik sellest väravast läbi. Siis, kui me enam ei jõua ega jaksa. Kui väärtuslikuks muutuvad asjad, mida me varem väärtustada ei osanud. Nagu näiteks väärtus surra kodumaal ja olla maetud kodumaa mulda.
kolmapäev, 13. jaanuar 2010
Hullumaja puhvet
Stseen 1.
Kodanik Ivanova solvab töökohal seltsimees Sidorovi. Seltsimees Sidorova solvab kodanik Ivanovat vastu. Kodanik Ivanova helistab koju ja kaebab abikaasale, seltsimees Ivanovile, et talle tehti töö juures liiga. Seltsimees Ivanov tuleb abikaasale tööle vastu ja lööb parklas seltsimees Sidorovil silma siniseks. Seltsimees Sidorov kirjutab ettevõtte administratsioonile kaebuse, et talle tehti liiga ja palub olukord lahendada.
Ei ole olukord kaheksakümnendatest. Aeg 12.-13.jaanuar 2010, koht Tallinna lähivald.
...
Stseen 2.
Kaks koolikottidega kõurikut ostavad R-Kioskist kabanosse. Üks üritab paarikümneaastasele müüjannale külge lüüa, nimetades teda vanatädiks. Teine käsib tal vait jääda ja ütleb, et lähme varastame parem poest paki margariini, saab eelmisest poest varastatud näkileivad ka ära süüa.
Koht: Kaubamaja tänav Tallinnas, aeg 12.jaanuar 2010.
...
Stseen 3.
Kaks narkomaani proovivad kaupluses mütse pähe. Midagi hõlma alla panna ei õnnestu, sest müüjad seisavad tuttavate nägude ümber ringina. Lõpuks löövad käega. Väljudes küsib noormehevare neiujäänuse käest hoolitsevalt: "Kindad ikka said kusagilt varastada? Väljas on külm".
Koht: Lasnamäe algus, aeg 13.jaanuar 2010
....
Aeg ajalt mu töö ongi selline. Selliseid asju näha.
Kodanik Ivanova solvab töökohal seltsimees Sidorovi. Seltsimees Sidorova solvab kodanik Ivanovat vastu. Kodanik Ivanova helistab koju ja kaebab abikaasale, seltsimees Ivanovile, et talle tehti töö juures liiga. Seltsimees Ivanov tuleb abikaasale tööle vastu ja lööb parklas seltsimees Sidorovil silma siniseks. Seltsimees Sidorov kirjutab ettevõtte administratsioonile kaebuse, et talle tehti liiga ja palub olukord lahendada.
Ei ole olukord kaheksakümnendatest. Aeg 12.-13.jaanuar 2010, koht Tallinna lähivald.
...
Stseen 2.
Kaks koolikottidega kõurikut ostavad R-Kioskist kabanosse. Üks üritab paarikümneaastasele müüjannale külge lüüa, nimetades teda vanatädiks. Teine käsib tal vait jääda ja ütleb, et lähme varastame parem poest paki margariini, saab eelmisest poest varastatud näkileivad ka ära süüa.
Koht: Kaubamaja tänav Tallinnas, aeg 12.jaanuar 2010.
...
Stseen 3.
Kaks narkomaani proovivad kaupluses mütse pähe. Midagi hõlma alla panna ei õnnestu, sest müüjad seisavad tuttavate nägude ümber ringina. Lõpuks löövad käega. Väljudes küsib noormehevare neiujäänuse käest hoolitsevalt: "Kindad ikka said kusagilt varastada? Väljas on külm".
Koht: Lasnamäe algus, aeg 13.jaanuar 2010
....
Aeg ajalt mu töö ongi selline. Selliseid asju näha.
pühapäev, 13. detsember 2009
Poolteist nädalat
... on jäänud jõulupuhkuseni ja ma lausa ootan seda. Pühad on ka kalendrisse sel aastal nii kenasti paigutatud, et koos pühadega saab puhkuse pikkuseks lausa poolteist nädalat. Mõnus.
Viimased nädalad olen vaevelnud tõsises motivatsioonikriisis. Sellel pole mingit pistmist saabunud ümmarguse vanusega, viimasega on kõik kenasti korras. Asi on töine ja seetõttu pole mul ka õigust ega tahtmist sellest üksikasjalikult kirjutada. Lühidalt võiks seda sõnastada nii, et üheksa aastat tagasi palgati mind üht asja üles ehitama ja nüüd on minu meelest see asi nii valmis kui ta üldse selle kiluvabariigi (pidin äärepealt -tiigi kirjutama) võimaluste piires valmis saab olla. Areneda ei ole suurt enam kusagile ja see tähendab, et mul on igav. Vaimselt igav, igasugused igapäevasekeldused ja argiaskeldused ning jooksvate probleemide lahendamine täidavad küll aega, kuid emotsionaalset rahuldust ei paku. Tunnet, et jess! ma sain hakkama! ei ole ega paista kusagilt ka tulevat. Ma tunnen sellest puudust. Rutiinitaluvus on mu kõige nõrgem külg ja selles suhtes pole vanusega küll mitte midagi muutunud.
Lugesin Airi Ilisson-Cruzi "Minu Austraaliat" ja kahetsesin hetkeks hingepõhjast, et pole kakskümmend viis aastat noorem. Siis oleks lihtsam hõlmad vöö vahele panna ja end kusagil mujal proovile panna. Minu vanuses ja eriti minu diagnoosiga oleks see nii suur risk, et ma ei julgeks seda ette võtta. Vähemalt ära minna küll mitte, mingil muul maal täiesti uuesti alustada.
Kevadeks, kui saab jälle näpud mulda pista ja aeda kujundama hakata, läheb ehk kergemaks. Seni...seni tuleb kuidagi välja kannatada. Olemata küll rahul, kuid siiski oskamata midagi ette võtta. Tahtes ära, ja ometi paigale jäädes. Põhjusi jäämiseks on tuhandeid, minemiseks vaid üks - rahutus. Rahutus, millega võidelda on suhteliselt lootusetu.
Jääb üle vaid loota, et aeg annab arutust. Nagu tavaliselt.
Viimased nädalad olen vaevelnud tõsises motivatsioonikriisis. Sellel pole mingit pistmist saabunud ümmarguse vanusega, viimasega on kõik kenasti korras. Asi on töine ja seetõttu pole mul ka õigust ega tahtmist sellest üksikasjalikult kirjutada. Lühidalt võiks seda sõnastada nii, et üheksa aastat tagasi palgati mind üht asja üles ehitama ja nüüd on minu meelest see asi nii valmis kui ta üldse selle kiluvabariigi (pidin äärepealt -tiigi kirjutama) võimaluste piires valmis saab olla. Areneda ei ole suurt enam kusagile ja see tähendab, et mul on igav. Vaimselt igav, igasugused igapäevasekeldused ja argiaskeldused ning jooksvate probleemide lahendamine täidavad küll aega, kuid emotsionaalset rahuldust ei paku. Tunnet, et jess! ma sain hakkama! ei ole ega paista kusagilt ka tulevat. Ma tunnen sellest puudust. Rutiinitaluvus on mu kõige nõrgem külg ja selles suhtes pole vanusega küll mitte midagi muutunud.
Lugesin Airi Ilisson-Cruzi "Minu Austraaliat" ja kahetsesin hetkeks hingepõhjast, et pole kakskümmend viis aastat noorem. Siis oleks lihtsam hõlmad vöö vahele panna ja end kusagil mujal proovile panna. Minu vanuses ja eriti minu diagnoosiga oleks see nii suur risk, et ma ei julgeks seda ette võtta. Vähemalt ära minna küll mitte, mingil muul maal täiesti uuesti alustada.
Kevadeks, kui saab jälle näpud mulda pista ja aeda kujundama hakata, läheb ehk kergemaks. Seni...seni tuleb kuidagi välja kannatada. Olemata küll rahul, kuid siiski oskamata midagi ette võtta. Tahtes ära, ja ometi paigale jäädes. Põhjusi jäämiseks on tuhandeid, minemiseks vaid üks - rahutus. Rahutus, millega võidelda on suhteliselt lootusetu.
Jääb üle vaid loota, et aeg annab arutust. Nagu tavaliselt.
esmaspäev, 12. oktoober 2009
Palun abi kadunud koera leidmisel
Eilse sõjardite põmmutamismängude käigus läks koduõuelt Pakri poolsaarel kaduma 11-aastane kolli, kes varemalt pole eriti pauku kartnud. Koer on isane, kastreeritud, sõbralik, võõraste suhtes natuke umbusklik (ei lase end puudutada). Koer on terve ja vaktsineeritud, kiipi ega kaelarihma polnud, sest reeglina ta koduõuelt vabatahtlikult ei lahku. See on tema 11 eluaasta jooksul esimene kord kaotsi minna.
Olen tänulik igasuguse informatsiooni eest. Meiliaadress evepiibe@gmail.com
Lisaks sai minust eilse magamata ja nutetud öö jooksul täielik patsifist ja ma kavatsen algatada allkirjade kogumise selle jälgi polügooni vastu elamisalade vahetus läheduses. ON absurdne, et olukorras, kus lasteaedade jaoks ei jätku raha, on riigil piisavalt vahendeid selleks, et pühapäevasel päeval hommikul kella kaheksast päeval kella neljani maksumaksja raha õhku põmmutada, kurdistades kohalikke elanikke, lõhkudes nende aknaid ja tappes nende koeri???
EDIT: ja kui mõni IT-asjatundja on võimeline abi pakkuma allkirjade kogumiseks netilehekülje ülespanekul, oleksin väga tänulik. Kontakti saab samal meilil.
Olen tänulik igasuguse informatsiooni eest. Meiliaadress evepiibe@gmail.com
Lisaks sai minust eilse magamata ja nutetud öö jooksul täielik patsifist ja ma kavatsen algatada allkirjade kogumise selle jälgi polügooni vastu elamisalade vahetus läheduses. ON absurdne, et olukorras, kus lasteaedade jaoks ei jätku raha, on riigil piisavalt vahendeid selleks, et pühapäevasel päeval hommikul kella kaheksast päeval kella neljani maksumaksja raha õhku põmmutada, kurdistades kohalikke elanikke, lõhkudes nende aknaid ja tappes nende koeri???
EDIT: ja kui mõni IT-asjatundja on võimeline abi pakkuma allkirjade kogumiseks netilehekülje ülespanekul, oleksin väga tänulik. Kontakti saab samal meilil.
Tellimine:
Postitused (Atom)