Neljapäev, 31. detsember 2009

Aasta viimased mõtted

Tegelikult pole sel aastanumbri vahetusel ju mingit mõtet, tegemist on lihtsalt kokkuleppelise ajapunktiga Gregoriuse kalendri järgi, mis Maarjamaal alles 1918.aastal kasutusele võeti. Minu enese jaoks on pööripäeval oluliselt suurem märgiline tähtsus. Valguse võit pimeduse üle, uue loodusetsükli algus.

Nii kaunist jõulu- ja aastavahetust ei mäletagi, võib-olla kusagilt lapsepõlvest. Tõeline talvemuinasjutt. Panen aiablogisse ka mõned pildid. Paar päeva tagasi oli meie sissesõiduteel isegi traktorit näha, kuue siinelatud talve jooksul tervelt teist korda, ja isegi kohalikke valimisi pole tulemas. Midagi imelikku toimub. Muidugi võis olla ka mõne hea naabri eraalgatus, keegi pole ütlema tulnud.

Õnneks tõi eks eile õhtul tagasi remonditud Lumehelbekese, nii et kui lumi just üle pea ulatuma ei hakka, peaks tubli neljaveoline ameeriklane meid välja vedama. Parketimaasturiga lumme söösta ei riskiks, kuigi pooleteise aasta tagune otsus vahetada naelrehvid Nokia lamellide vastu on osutunud õigeks, lumepudrus pidamine on oluliselt parem.

Karukalli sain eksilt pealekauba, nii et ribid ragisesid. Jah, kui saaks inimesest valida ainult need omadused, mis head ja vastuvõetavad on. Sellest on ilmselt kõik unistanud. Sellegipoolest on mul hea meel, et me kõigest hoolimata hästi läbi saame. Ma ei oska vihata ja kauna kanda. Oli, mis oli.

2009, millega ta meelde jääb? Firma kolimine, seda eelkõige. Töine, loominguline, raske, kuid ometi igat kulutatud kalorit ja ajurakku väärt. Ise rahul ja töötajad kiidavad taevani.
Ema operatsioon, õnneks heade tulemustega. Enda järjekordne katkilõikamine-kokkuõmblemine, õnneks heade tulemustega. Kaks soojamaapuhkust, mõned tööreisid.
Palju uusi ja ilusaid asju aias. Vajalikud ja õnnestunud täiendused majas ja aias - uus ahi, terrass, majaesise sillutis. Masu on meie perest õnneks mööda läinud, samamoodi läks meist mööda buum - raha on tulnud lugeda kogu aeg.

Viimasel jõulueelsel tööpäeval jõudis kohale ka firma sünnipäevakink, mingil salapärasel põhjusel ligi kuu aega Viinist teel olnud Zimbabwe skulptori Colleen Madamombe skulptuur. Kui hästi läheb, toome koostöös välisministeeriumiga järgmisel aastal nende näituse ka Eestisse. Põnevad ja suurepärased kujud. Olen igatahes kingi eest tänulik, kuigi hetkel jääb kuju kuuri alla ootele ja kevadel läheb aeda. Toas pole nii suure asja jaoks lihtsalt kohta.

Kõigile lugejatele aga head vana aasta lõppu. Minu oma tuleb teleka ees, koerte, taasleitud kassi, kodutehtud seakarbonaadi ja Martini Astiga. Natuke pauku teeme ka. Et kurjad vaimud meist järgmisel aastal kaugele hoiduksid.

Reede, 25. detsember 2009

Jõulud seljanka ja Bocelliga

Arvestades seltskonnaürituste tihedust viimase kuu jooksul otsustasime sel aastal traditsioonilise perekondliku jõulusöömingu ära jätta. Väikeseid lapsi, kellele asi hirmtähtis oleks, peres pole. Üleüldse on peret vaid näputäis, nii et otsus sai üsna üksmeelne. Ilma lubas ka sellist,,,tuisku lörtsi, väikseid poisse ja pussnuge, õnneks oli tegelikkus palju rahulikum. Ema ja tädi ea ja tervise tõttu on ringikütmine nende jaoks kaunis pingutav, poiss on selles vanuses, kus traditsioonid enam ei loe ja veel ei loe, ning ainult kahekesi pidulikku õhtusööki korraldama hakata tundus lihtsalt äärmisel mõttetu.
Lisaks tuli üleeilseks kutse naabrimehe sünnipäevale ja arvestades viimase aja kogemusi, kipuvad peod selle seltskonnaga kole lõbusaks kätte ära minema ja kole kaua kestma. Nii juhtus ka seekord. Kohe väga lõbus oli. Ja kaua kestis ka. Tagajärjena tundsin end jõululaupäeva hommikul nagu peksasaanud kass. Õnneks ei olnud üldse paha olla, lihtsalt selline teerulli alla jäänud tunne. Tukkusin terve päeva teleka ees, paaril korral jäin ka paariks tunniks magama. Keetsin seljankat ja panin selle nahka. Lugesin läbi kaks raamatut, viimase Dontsova ja "Minu Nepaali". Kuulasin-vaatasin telekast Andrea Bocelli kontserti ja kuna sellest jäi väheks, panin veel sama laulja jõuluplaadi peale.
Tegelikult oli väga mõnus päev ja mitte ühtegi töömõtet ei tulnud pähe. Mis on suht haruldane ja vägagi teretulnud nähtus.
Täna on tänu totaalsele väljapuhkamisele äärmiselt hea olla. Kui välja arvata suurest lösutamisest kangeks muutunud selg. See loodetavasti läheb tegutsedes üle.

Esmaspäev, 21. detsember 2009

Kes tellis valged jõulud?

No igatahes saite valge toomapäeva. Kui ma kella kolme ajal päeval linnaringilt tagasi jõudsin, olles teepeal vaikselt ropendanud, et kui see linnaviletsus mingeid sotsiaalseid töökohti kangesti teha tahab, siis miks nad kojamehi ei palka nende bussistukkujate asemel, polnud mingit tuisku. Paar tundi hiljem taas kontori uksest välja astudes leidsin auto olevat kaetud kümnesendimeetrise lumevaibaga. Oma Hondu tundsin ära ainult suuruse järgi. Kaks väiksemat lumehunnikut kössitas veel kõrval.
Lund maha lükata oli kerge, sõitma hakata enam nii kerge ei olnud. Kohe väravast valgustamata ja otse loomulikult lahtilükkamata teele. Tunne oli selline, nagu sõidaks aeroünaamilisest torus, mitte midagi ei näe ja igalt poolt tuiskab - eest, tagant, ülevalt ja alt. Nähtavus viis meetrit. Kui ma muidu pimedas vastutulijatest eriti vaimustuses ei ole, siis seekord küll, võis oletada, et vastutulijast paremal asus minu sõidurida.
Minu kiiks on veel see, et kui ma midagi ei näe, tekivad mul raskused ka koordinatsiooniga. Ka käies. Mulle on siiamaani selgusetu, kuidas pimedad käia suudavad, kui minul silmad kinni siduda, jään ma omaenese jalgade taha kinni ja kukun pikali. Seetõttu on ka selline nullnähtavuses sõitmine probleem. Targad mehed küll väidavad, et sellistes tingimustes tuleb sõita intuitsiooni järgi, aga kuidas ma ka ei pingutaks, ei suuda tuletada meelde ühtegi sellist intuitsiooni järgi sõitvat tuttavat, keda vähemalt korra poleks pidanud dziibiga kraavist välja sikutama. Nii et mina proovin ikka sõita mulle arusaadavamate meelte järgi ja olen siiani kraavidest eemal püsinud, ptüi-ptüi-ptüi.
Kolmkümmend kilomeetrit keskmise kiirusega nelikümmend kilomeetrit tunnis ja kodus ma olingi. Tänasin mõtted kõiki teadaolevaid jumalaid, et ainult kolmkümmend. Mitte kuuskümmend, nagu eelmisel talvel.
Krampikiskunud käte ja tardunud vereringe elustamiseks viskasin õue lumest puhtaks. Tund aega hiljem koju veerenud õde jorises, et ma olen tema õhtuvõimlemise ära teinud. Noh, kui veel paar tundi sajab, saab ta otsast alustada. Ja siis on veel hommik, mis teatavasti on õhtust alati targem.

Laupäev, 19. detsember 2009

Jõulutundetus

Mul on kuuris terve laealune riiulitäis, ikka korralik mitmemeetrine riiulitäis jõulunänni kaste täis ja varasematel aastatel on seda hoolega ka kasutatud. Aga sel aastal ei edene kohe mitte kuidagi. Välistuled sai korda tehtud juba esimesel advendil, aga seal polnud ka eriti midagi teha, adapterid juhtmete otsa keerata ja paar pikendusjuhet vedada. Välisvalgustuseta siin metsas oleks ikka päris kurb, praegu on nii mõnus, kui pimeda metsa vahelt säravates tuledes maja paistma hakkab.
Aga sees ei edene kohe kuidagi. Ei viitsi ega ei taha. Mitte et jõulude vastu midagi oleks, aga jõudu ei ole. Isegi tavapärast jõuluõhtusööki ei taha kohe üleüldse mitte korraldada. Minusuguse patoloogilise eraku jaoks on viimasel ajal seltsielu niigi liiga palju olnud. Järgmisel nädalal veel üks sünnipäevaleminek ootamas. Kuigi tegelikult tahaksin üksi olla, kamina ees kerra tõmbuda ja raamatuid lugeda. Mida ma täna peamiselt teinud olengi, aga ikka jääb väheks.
Külm vist ka väsitab. Kodune aur on kulunud peamiselt ahjukütmisele, sellest hoolimata jõudsin sel nädalal korra ujuma ja eile Evitat vaatama - Maarja oli lahja ja ilmetu nagu tavaliselt, kuid positiivseteks üllatusteks olid Anna Põldvee kaunis hääl ja Vaiko Eplik Che-na.
Jõulupuhkuseni on jäänud kaks ja pool tööpäeva.

Pühapäev, 13. detsember 2009

Poolteist nädalat

... on jäänud jõulupuhkuseni ja ma lausa ootan seda. Pühad on ka kalendrisse sel aastal nii kenasti paigutatud, et koos pühadega saab puhkuse pikkuseks lausa poolteist nädalat. Mõnus.
Viimased nädalad olen vaevelnud tõsises motivatsioonikriisis. Sellel pole mingit pistmist saabunud ümmarguse vanusega, viimasega on kõik kenasti korras. Asi on töine ja seetõttu pole mul ka õigust ega tahtmist sellest üksikasjalikult kirjutada. Lühidalt võiks seda sõnastada nii, et üheksa aastat tagasi palgati mind üht asja üles ehitama ja nüüd on minu meelest see asi nii valmis kui ta üldse selle kiluvabariigi (pidin äärepealt -tiigi kirjutama) võimaluste piires valmis saab olla. Areneda ei ole suurt enam kusagile ja see tähendab, et mul on igav. Vaimselt igav, igasugused igapäevasekeldused ja argiaskeldused ning jooksvate probleemide lahendamine täidavad küll aega, kuid emotsionaalset rahuldust ei paku. Tunnet, et jess! ma sain hakkama! ei ole ega paista kusagilt ka tulevat. Ma tunnen sellest puudust. Rutiinitaluvus on mu kõige nõrgem külg ja selles suhtes pole vanusega küll mitte midagi muutunud.
Lugesin Airi Ilisson-Cruzi "Minu Austraaliat" ja kahetsesin hetkeks hingepõhjast, et pole kakskümmend viis aastat noorem. Siis oleks lihtsam hõlmad vöö vahele panna ja end kusagil mujal proovile panna. Minu vanuses ja eriti minu diagnoosiga oleks see nii suur risk, et ma ei julgeks seda ette võtta. Vähemalt ära minna küll mitte, mingil muul maal täiesti uuesti alustada.
Kevadeks, kui saab jälle näpud mulda pista ja aeda kujundama hakata, läheb ehk kergemaks. Seni...seni tuleb kuidagi välja kannatada. Olemata küll rahul, kuid siiski oskamata midagi ette võtta. Tahtes ära, ja ometi paigale jäädes. Põhjusi jäämiseks on tuhandeid, minemiseks vaid üks - rahutus. Rahutus, millega võidelda on suhteliselt lootusetu.
Jääb üle vaid loota, et aeg annab arutust. Nagu tavaliselt.

Kolmapäev, 9. detsember 2009

Soovid, soovid, soovid

Ma pean ausalt tunnistama, et iga hinna eest salmikeste punnitamine õnnitluskaartidele on minu jaoks eluaeg suhtlesiselt võõras teema olnud. Kui soov on siiras, piisab ka lihtsast õnnesoovist. Kui soovitakse käsu või kohustuse korras, ei aita ka soovide riimihigistamine.


Emmeliina poolt kirja pandud vahva K.M. Sinijärve luuletus aga pani mind tahtma kirja panna eelkõige enese jaoks (telefonisõnumid teatavasti kaovad ja suurem asi kaartidesäilitaja ma ka ei ole, eriti kui on tegemist Interflora ühesuguste lipikutega...) vahvamaid saadud soove. Mis sugugi ei tähenda, et teised soovid teisejärgulised oleksid, ma lihtsalt ei viitsi kõiki ümber tippida.

...

Dear E, I hope that you have a great day and that you will find a way to bear your new age with an appropriate dignity without loosing the youthful wildness of your spirit. K.

.........

From Russia with Love! We were not able to join you today, but we still want to participate and wish you all the best - both today - and for the next many years to come. From experience: 50 is wonderful. A and others.

.........

.... ja lähimatelt kolleegidelt saadud autorita luuletus...

ole õunapuuõite valgus
mitte lõpp, vaid alati algus,
ole kastaniküünalde roosa,
ole kokku nii luule kui proosa,
ole sireli kohev sülem,
ikka üllas, siiras ja ülev,
pääsusilmade lillakas silm,
Eestimaa tujukalt kaunis ilm,
ole hurmav kui piibeleht,
ainulaadne, alati eht...

Igatahes kõigile õnnitlejatele suur aitäh ja kalli-kalli. Uudishimu käes vaevlejatele: õige päev oli seitsmes. Neile, kes küsivad, mis tunne on, vastuseks, et mingit tunnet ei ole. Täitsa samasugune tunne nagu eelmisel nädalal.

Reede, 4. detsember 2009

Kõhutants ja viiskümmend roosi

Igal aastal selle pimeda ja koleda kaamose keskel hakkab mul tekkima tunne, et selgroog vajub kõveraks ja pea kukub tagumikku. Liikumisvaegus, noh...Kuigi maakodus elades ei saa päris kurta, et kogu elu vaid raamatulugemisest ja diivanillamamisest koosneb, jääb sellest suvega võrreldes ikka väheks, paljast puudetassimisest-askeldamisest ei piisa.
Interneeduses ringi lapates leidsin kuulutuse, Keila kultuurikeskuses kõhutantsu trenn algajatele. Sobib igas vanuses ja iga kehakaaluga. Esimene tund tasuta. Et koht jääb nagunii poolele teele töö ja kodu vahele, siis miks mitte proovida.
Esimese kümne minutiga sain aru, et olen vales kohas. Üks asi on kodus puid tassida, maad kaevata ja kive veeretada. Tööd, mida tehes saad ise valida aega ja asendit, keha ise teab, kuidas ta saab ja suudab. Ettenähtud rütmis etteantud liigutuste tegemine aga tuletas kohe ja väga valusalt meelde, et viimased õmblused keresse said tsutt vähem kui neli kuud tagasi. Ja kokku on neid õmblusi päris palju ja päris valusaid.
Lisaks oli käte ja jalgade koordinatsiooniga olukord kah tavaline, see tähendab, et minu jalgu ja käsi koordineerivad tavaliselt kaks erinevat ajupiirkonda, millel omakorda side täielikult puudub. Tänu sellele pole ma kunagi korralikult tantsima õppinud. Õnneks sündisin sellesse põlvkonda, kus on ka orangutangi kombel karglemist tantsimiseks lubatud pidada.
Olles enesehaletsusest lõpuks jagu saanud, keksisin teise trennipoole omas rütmis ja oma liigutustega kaasa. Treeneri vähe imestunud pilgu peale ütlesin, et olen ilmselt valesse kohta sattunud. Viisaka inimesena seletasin ka, miks.
Edasised kõhutantsutrennid hakkavad toimuma kodus elutoas koos koertega. Oma muusika järgi, oma liigutustega ja põrand on puhtam ka.
Õhtul magama jäädes nägin unes viitkümmend valget lõhnavat roosi, mille majaomaniku esindaja täna mulle tõi, vabandades, et ta õigel päeval tulla ei saa. Oleks kakskümmend aastat noorem ja tervem, oleks võinud poissi ennastki unes näha, pole tükil ajal nii heade kommete, hea hariduse ja hea välimusega kutti kohanud. Mis siis, et rahvuselt lätlane. Musi sain sellegipoolest. vot.