Lapsena olin täielik hobustehull ja elus esimest korda tõsteti mind suksu selga vist kusagil kolmeaastaselt. Tollal asus mu vanavanematekodu lähistel piirivalvekordon ja hobustega käidi ka piiri kontrollimas. Keegi sõbralikest piirivalvuritest mind süles ka sõidutas.
Mingil ajal kuulus mu teismeea unistustesse elamine rohkete hobuste ja koertega, soovitavalt kollidega. Kui teised teismelised plikad käisid Saksa DV-s tehtud indiaanifilme vaatamas Gojko Mitici rinnalihaste pärast, siis mina käisin hobuseid vaatamas.
Ratsutama ema mind ei lubanud, olevat liiga ohtlik. Nii ei oska ma seda siiani, kuigi mõnel korral hobu selga ikka saanud olen. Täiskasvanuna sain siiski selgeks, et hobusepidamine pole minu jaoks, nende suursuguste loomade pidamine on raske füüsiline töö, mis käiks lihtsalt üle jõu.
Aga teatavasti oma soovidega tuleb olla ettevaatlik, sest need võivad kõige imelikumaid teid pidi täide minna. Nii sain mina kõrges keskeas teada, et mul on vend - ja vennal ja vennanaisel omakorda terve tallitäis hobuseid. Eile saigi siis pool päeva tallis veedetud ja hobuseid suksutatud. Ratsutama veel ei jõudnud ja ka pildistamiseks oli valgus võimatult kehv, aga mõned kaunitarid siiski. Eesti hobused, tori täkk, ja shetlandi ponid.
Väga mõnusale pärastlõunale hobude ja koertega järgnes mõnus õhtusöök äsjaleitud sugulastega. Aga see jääb perekonnaasjaks.
