Reede, 30. detsember 2011

2011.aastal

on seel blogi mu elus olnud vaeslapse osas. Aiablogi on suurema tähelepanu enesele saanud, sest sinna ma olen end kasvõi sundinud vahepealseid tegemisi kirja panema, et järg tõsiselt käest ära ei läheks. Siin aga...sageli mõtlen autoga sõites terve postituse valmis ja lõpuks see jääbki kirja panemata, sest on läbimõtlemise käigus oma huvitavuse kaotanud. Minu enese jaoks.
Aastalõpp tuleb rahulik. Tööasjad on taas korras, viimastel kuudel tegemisi vapustanud kriisid lahendatud ja igapäevaelu rööbastesse jooksnud. Lahkunute asemel istuvad uued kolleegid ja tunne on selline, nagu olekski kogu aeg niimoodi olnud...tegelikult on uskumatu, kui ruttu nii mõnegi asendamatuks peetud inimese jäljed kinni vajuvad. Ainet mõtlemiseks, kui hakkad end asendamatuks pidama - ütlus, et kõik surnuaiad olevat täis inimesi, kes eluajal end asendamatuks pidasid, on ilmseltgelt tõsi.
Tühja sellest tööst. Hommikusel onkoloogilisel kontrollil palus arst endale meenutada, palju viimasest operatsioonist möödas on (kaart oli kuskil kabineti teises otsas). Kaks aastat ja viis kuud, vastasin peale hetkelist arvutamist. Visuaalsel vaatlusel oli kõik korras, lõpliku vastuse annavad nagu alati paari nädala pärast saabuvad analüüsivastused. Hiljuti tehtud mammograafia ka korras. Elame veel.
Vahetevahel on see ühest kontrollist teise elamine psüühiliselt vägagi keeruline, aga üldiselt olen treeninud end selle teadmisega elama ja sellele mitte mõtlema. Kui öised painajad tõepoolest magada ei lase, aitab pool tabletti. Õnneks juhtub seda üha harvem.
Uuest aastast loodaks seda, et tuleks vähemalt sama hea. Kindlasti operatsioonivaba. Et teistelgi  jatkuks tervist, sest tervel inimesel on kõige muugagi lihtsam toime tulla. Midagi juhtub siin elus kogu aeg, kord head, kord halba. Meie imeline, kordumatu ja ainult meie elu.
Head vana aasta lõppu neile, kes selleaastastel harvadel postitustel külas on käinud.

Kolmapäev, 28. detsember 2011

Me kõik jääme vanaks

Kui aus olla, siis eriti tihti ma oma vanusele ei mõtle. Ehk sellele numbrile, mis jääb järele käesoleva kalendriaastaarvu ja passis leiduva sünniaastaarvu lahutamisel. Teatavasti pole mul lapsi, kes võiksid mind teavitada järjekordseks vanaemakssaamisest. Peegelpilt hommikuti ka veel tuju ei riku. On muidugi asju, mida ma enam ei tee - aga ei tunne neist ka erilist puudust. Energiat lihtsalt ei ole enam nii palju. Ja on asju, mida ma pole kunagi teha viitsinud, ka kahekümnesena mitte, hommikuni pidu pidada näiteks. Üleüldse on vanuseküsimus, nagu paljud muud asjad sessinatses maailmas, eelkõige siiski kõrvade vahel kinni.On inimesi, kes on paarikümneselt muldvanad ja on inimesi, kelle mõtteerksust võib imetleda ka enam kui kaheksakümneselt,
Külma vett kallavad krae vahele eelkõige eakaaslaste surmateated. Eile astus söögikohas mu juurde noormees (no nii kolmekümnene on minu jaoks noormees), kes küsis, kas mu esimese abikaasa nimi tuleb mulle tuttav ette. Et ta on juba ammu mind selles kohas söömas käies märganud ja ammu tahtnud küsida. No muidugi tuli tuttav ette. Nimi, mitte noormees. Kohe selgus, et ka noormees on tuttav. Esimese abikaasa poeg tema teisest abielust. Meie abiellusime, kui mina olin 18 ja lahutasime, kui olin 22, töö kiire ja korralik. Tänapäeval poleks ilmselt abiellutudki, aga ajad olid teised ja minu ettepaneku peale lihtsalt kokku kolida tõusis lapsevanemate hüsteeria taevastesse kõrgustesse. Mina läksin oma teed ja tema oma teed, lapsed sündisid tal hiljem. Aga kuna saime aastaid veel hästi läbi, olin ma ka tema lapsi näinud. Kontakt kadus lõplikult kümmekond aastat tagasi, lihtsalt sumbus kuhugi ajaliiva.
Palusin eksi tervitada. Selgus, et juba kaks ja pool aastat polegi kedagi tervitada. Südamepuudulikkus, enne viiekümnendat sünnipäeva.
Mismoodi ta poeg mu ära tundis, jääb pisut müstika valdkonda. Ta pidi mind viimati nägema kusagil viieaastasena ja nii vähe ma kohe kindlasti muutunud ei ole. 
Õhtul mõtlesin sellele, et olen kauem elanud nii oma esimesest armastusest, esimesest abikaasast ja hilisemast elukaaslasest. Mõneks hetkeks tundsin end muldvanana.
Õnneks läks see hommikuks üle.
Lugu on minu maitse jaoks pisut liiga mainstream, aga ilus sellegipoolest.



Neljapäev, 22. detsember 2011

Jõulumaania

Nii nagu ühes nõukaaegses anekdoodis, oleks mul ka nüüd silma-kõrvaarsti vaja. Et järjekordselt kõrvad kuulevad ühtmoodi ja silmad näevad teistmoodi. Ainult et vaatepilt on risti vastupidine kui noorusaegadel - tollal tuututas meedia vahetpidamata sellest, kui tore ja hea meil elada on, silmad aga ei tahtnud kuidagi seda imetoredat pilti üles leida. Nüüd kuulen iga päev kõigist meediakanalitest ulgu ja hala, kuidas kõik asjad on kohutavalt kallid, inimesed on töötud ja rahatud ja üleüldse on kõik nii halvasti, et halvemaks minna nagu enam ei saagi, aga...
...eile jäi meil laste kommipakke puudu. Sai nagu novembri algul otse Kalevist küll 140 tükki tellitud, nagu väikese reserviga, aga töötajate ja nende laste arv vahepeal niipalju suurenenud, et 18 pakki jäi puudu. Läksin siis naiivselt poodi, et ostan. Esimeses poes, Rimis, polnud ühtegi kommipakki alles, kõik otsas. Kõrvalasuvast Maksimarketist õnnestus ikka täpselt 18 pakki kokku kraapida, aga need olid ka viimased ja järgmistele ei jäänud küll midagi.
...üritas minukene end täna tööasjus linna poole pressida. Kell üksteist tööpäeva hommikul olid kõik pealinna südame poole viivad teed paksult autosid täis. Nõmme ristmikul ootasin vasakpööret pea veerand tundi, ummiku põhjustasid turulekippujad. Turu parkla oli nii täis, et sinna poleks saanud isegi mitte hiirekaarikut parkida. Oli mul endalgi patune plaan lõunapausi arvelt kuskilt turult praetükk ära krabada, kavatsuseks oleks see jäänudki, kui poleks Sütiste kanti ka asja olnud. Seal oli isegi võimalik parkida. Tagasitulek oli sama hull, auto autos kinni, nagu ei maksakski bensiin vanas rahas üle 20 krooni liiter. Ei mingit masu, täpet ega puput. Või on soe sügis igal pool rahapuud kasvama ja vilja kandma pannud.
Mis suurtes kaubanduskeskustes toimub, ei taha ma isegi mitte teada. Laupäeva õhtul veerand silmaga telekast nägin, väga õudne oli. Õnneks on minapäkapikul kingitused ostetud ja ainult pakkimise vaev jäänud.

Kolmapäev, 21. detsember 2011

Nänniaeg

Kätte on jõudnud aeg, mida ilmselt kõigi suurfirmade müügimehed hingepõhjas südamest vihkavad. Sest kusagil ja kunagi on juurdunud arusaam, et klientidele peab jõuludeks nänni viima. Vaesed kliendihaldurid tuiskavad kliendi juurest kliendi juurde, nännipakid autos ja peavad nädalaga kõikjale jõudma. Hull elu see päkapikuelu.
Nomaeitea. Meie siin majas valime tarnijat küll natuke teisel alusel, kui nännipakk. Kui aus olla, siis järgmisel nädalal ei mäleta nagunii keegi, kes nänni tõi. Kui see just midagi eriti õudsat ei olnud.
Eriti nõme oli varasematel aegadel kaela sadanud firmalogodega kohepuruneva hiina nänni hulk, mis oli otsekui mõeldud saajale isikikuks kasutamiseks. Kasutamiseks mittevajalik, ära visata piinlik. Taskulambid, põlled, veiniavamise komplektid, lõppematus koguses kanget alkoholi (mitte et ma alkoholi üldse ei tarbiks, ma olen lihtsalt markide suhtes väga pirtsakas ja mis ei meeldi, seisab kodus kapis kuni järgmise koristuse käigus prügikasti satub...) Pealegi, kui tahetakse teha meelehead kliendile, siis klient ei ole ju firmajuht isiklikult, vaid ettevõte ja selle töötajad. Töökohal on meil ka alkohol kategooriliselt välistatud.
Seega kui ikka kuidagi toomata olla ei saa, võiks ju tuua midagi sellist, mida saaks töötajatega jagada. Kasvõi midagi söödavat. Juurde võtavad jõulude ajal nagunii kõik :).
Õnneks on vist teisedki samal kombel mõtlema hakanud ja nii tööliste kui kontori kööki on sel nädalal jõudnud nii kommi, kringleid kui piparkooke. Kasutute asjade hulka liigitub ainult üks portvein, aga ehk leidub sellelegi kusagil tahtja. 

Teisipäev, 13. detsember 2011

Väikeses armsas inglise linnas

Veel eelmisel pühapäeval kirusin end maapõhja, et kolm kuud tagasi Londoni lennukipiletid ostsin ja Crawleysse hotelli broneerisin. Niigi peaaegu ei mäletanud, mismoodi kodu päevavalgel välja näeb ja veel terveks nädalavahetuseks niimoodi jalga lasta, et koju alles pühapäeva öösel jõuda.
Aga tegelikult oli üllatavalt mõnus ära olla. Nii sinna- kui tagasilend koduse Eesti Õhuga oli meeldiv ja rahulik, kõik toimus õigeaegselt. Gatwicki lõppematu remondi tõttu ekslesime küll natuke tuttavat bussiliini otsides, kuid leidsime kohalike abiga siiski üles. Sama kordus Crawleys, kus Google Maps oli hotelli asukoha mitmesaja meetriga puusse pannud ja taas tuli teed küsida. Kohale igatahes jõudsime ja nii mõnusat hotelli pole tükil ajal olnud. 15.sajandi hoones on hotelli peetud juba aastast 1615, esimese hooga kartsime, et eksime selles koridoride ja treppide rägastikus ära. Kääksuvad trepid ja kriiksuvad uksed käisid muidugi asja juurde. Tuba oli ent mõnus, hiigelsuure sisseehitatud seinakapiga ja voodites oli mõnus nurru lüüa. Kui seal majas keegi kummitaski, siis meid ta ei tülitanud.
Paremat asukohta oleks ka raske olnud ette kujutada. Paarsada meetrit bussipeatusest, hiiglaslikust outlet-kaupluste alast sama kaugel, sisse piiratud pubidest-baaridest ja lisaks avastasime pea hotelli tagahoovist järgmisel päeval 24 tundi avatud hiiglasliku ASDA supermarketi. Linnapuhkuseks ideaalne.
Magasime, täpselt nii kaua, et veel hommikusöögile jõuda. Shoppasime. Sõime. Jalutasime. Shoppasime veel. Enam ei jaksanud. Puhkasime pisut. Siis läksime pubidesse.
Järgmisel päeval enam vähem-sama stsenaarium. Lisaks käis alates keskpäevast linnakese keskväljakul lakkamatu tasuta vabaõhukontsert, üks ansambel lõpetas, teine alustas.
Kolmandal päeval pidime hotellist välja kirjutama ja kuna muudest poodidest oli lõplikult siiber, külastasime kohalikku aianduskeskust.
Siis tagasilend, sama rahulik kui tulles.
Esmaspäeval valutasid selg ja jalad, aga pea oli viimaks ometi mitu päeva töömõtetest puhas olnud.

Teisipäev, 6. detsember 2011

Kui on kiire...lugege instruktsiooni

Mu passi kehtivusaeg lõpeb 21.mail 2012. Aga maailmas on küllalt palju riike, kuhu võõramaalast, kelle pass ei kehti sisenemishetkest alates veel vähemalt kuus kuud, sisse ei lasta. Minu eluviisi puhul ei ole teada, kas järgmise kuue kuu jooksul on vaja neis mõnest viibida. Kui ei muud, siis äkki tuleb millalgi vastupandamatane kiusatus näiteks Egiptusesse sooja minna (on seegi minu teada üks neist riikidest).
Kuna mul on endiselt suurem osa ajast Väga Kiire, kasutasin hommikust kesklinnaskäiku põikeks Kopli kanti, kus üks KMA juba aastaid asub. Sisenesin ametiasutuse ruumidesse ja otsisin üles tahvli pealkirjaga INFO. INFO-l oli igasugust infot. Näiteks selle kohta, milleks passi ja ID kaarti vaja on. Mida passisaamiseks tegema peab, seda ma ei leidnud. Viimasest passisaamisest 10 aastat möödas ka, või ma mäletan.
Järgmiseks leidsin nuppudega puldi. Ühel nupul oli kirjas "taotlused", teisel "väljastamised", kolmanda pealkirja ma juba ei mäleta. Vajutasin nuppu "taotlused", sain numbri ja asusin ooteasendisse. Väga kaua ei tulnud oodata, nii viie inimese jagu. Saingi ametniku jutule. Ametnik küsis, kas ma pildi tegin. Ei teinud, pidi ju automaadis teha saama. Selgus, et pilt tuleb teha juba enne ametniku juurde järjekorranumbri võtmist. Infoleheke selle kohta oli kleebitud järjekorraautomaadi juurde seinale. Mina paraku vaatasin alla, automaadi klahvidele. Et millist vajutada.
Ametnik halastas mu peale ja lubas minna pilti tegema ilma uut järjekorranumbrit võtmata. Upitasin seal fotokabiinis mis ma upitasin, aga minusugusest käblikust jäi pildile ainult see osa, mis ulatus ninasõõrmetest ülespoole ja ametnik saatis mu uuesti pildistama. Öeldes seekord, et tooli kõrgus tuleb keerutades õigeks seada. Nagu selgus, oli see kirjutatud kambrikese välisseinale ka, aga enne varjas järjekord selle seina lihtsalt ära....keerutasin siis toolikest ja sain pika pööritamise peale ikka silmad enam-vähem õigele kõrgusele. Pildid tulevad sealt automaadist küll sellised, et ma tahaks kolm päeva pärast surma ka parem välja näha... aga senine kogemus näitab, et ega naisterahva passipilt ei peagi tema enesega sarnanema ja seekord võeti sõrmejäljed ka.
Vabandasin viisakalt, et ma infot õigest kohast ei otsinud ja soovisin ametnikule ilusat päeva. Maksin kassas riigilõivu. 
Siis selgus veel, et rahvastikuregistris oli mu meiliaadress salapäraselt muundunud ja sai seegi õigeks muudetud. Aadress ja telefon olid moonutusteta pääsenud. Kui meiliaadress nüüd ikka õigeks läks, siis nädalakese pärast peaksin uue dokumendi valmimise kohta meili saama ja võingi järele minna.
Vana passi tahaksin hirmsasti alles jätta, lihtsalt mälestuseks. Seal selliste riikide templeid ja viisasid sees, kuhu kindlasti selles elus enam ei satu.