Miks ma õieti blogin

Vahetevahel, kui loen üleskutseid teemadel, kuidas oma blogile rohkem klikke teenida või arvamusavaldusi teemal, kuidas kõik blogijad on grafomaanid ja ekshibitsionistid, tekib minus nõutus. Aga eks inimesi on erinevaid ja igaühe eesmärgidki vastavalt erinevad.
Minu jaoks pole blogi loetavus olnud kunagi eesmärgiks, blogi alustades ma isegi ei mõelnud sellele, et see, mida kirjutan, võiks kellelegi nii palju huvi pakkuda, et ta seda lugema vaevuks.
Kirjutada on mulle aga meeldinud varasest lapsepõlvest peale, paberpäevikud said mu parimateks sõpradeks juba varases teismeeas. Mu esimesed kirjutised nägid trükivalgust tollases "Sädemes" ja "Pioneeris". Hilisteismelisena ja ülikoolis kirjutasin peamiselt luulet (kes meist selles vanuses poleks seda teinud...) ja sedagi avaldati päris palju. Oma koguni siiski ei jõudnudki, polnud piisavalt visa ja huvitatud. Muud huvid tulid peale ja luuletusi olen kirjutanud nüüd harva. Siis, kui tõsiselt vaim peale tuleb.
Paberpäevikud aga jäid ja olid mu saatjateks veel paar aastat tagasigi.
Kui blogimine huvi hakkas pakkuma, tegin delfisse blogi minagi. Ühekordseks katsetuseks see paraku jäigi, ju siis ei olnud hetkel midagi enesest välja kirjutada. Uuest avastasin blogimaailma siis, kui elu päris segaseks keeras: esimene vähidiagnoos, kriitiliseks muutunud kooselu, pingelised töösuhted. Rääkida polnud õieti kellegagi, pole eriti see tüüp, kes vahetpidamata lähedaste õlad märjaks nutab. Tollal tundus anonüümne internetimaailm ideaalse kohana oma frustratsiooni väljakarjatamiseks.
Anonüümsusest pole praeguseks enam suurt midagi järele jäänud. Kirjutan sellest, mida mõtlen ja arvan, ning oma mõtteid ja arvamusi pole ma kunagi häbenenud. Iseenesest võiks ka oma nime all kirjutada, aga nii on lihtsalt jäänud.
Thela, mis on kombinatsioon mu perekonnanime tähtedest, oli tegelikult ka esimene alias, mille endale kunagi 1997.aastal võtsin. Vahepeal kasutasin teisi, aga blogimaailma tulles soojendasin vana nime jälle üles.
Niisiis, mingeid eesmärke mul blogimaailma tulles ei olnud. Oma suureks üllatuseks ja heameeleks aga olen oma blogi lugejate hulgast leidnud kaasmõtlejaid ja pöidlahoidjaid, mõttekaaslasi ja peaaegu et sõpru. Ka reaalsesse ellu. Ja see on tõeliselt vahva kogemus.

Ja kuigi see tõepoolest polnud eesmärk omaette, meeldib mulle siiski, et mu blogidel on lugejaid, järelikult pakub see, mida mõtlen ja kirjutan, kellelegi ka huvi. Ma pole siiani viitsinud ühtegi korralikku statistikamootorit peale panna, aga freecounter näitab praeguse seisuga ligi 27 tuhat külastust siin blogis ja ligi 12 tuhat aiablogis. Lisaks Eestile käiakse siin regulaarselt Inglismaalt, Iirimaalt, Saksamaalt, Belgiast, Prantsusmaalt, Ühendriikidest ja Kanadast. Põnev.

Aiablogi on veel eraldi teema, sellega alustasin tegelikult enesedistsipliini huvides. Et lõpuks oleks kirjas, mida ma aias tegin ja millal. Sinnani käis mu istutamine suhteliselt stiilis anarhia-matj-porjadka. Tolku on olnud, nüüd olen palju korralikum. Rääkimata sellest, et IRL kokku saanud aiablogijate seltskond on üks äraütlemata vahva kamp. Kiiksuga nagu ma isegi :).

Kui ma aga lähinädalatel suurest igavusest pikki ja lohisevaid postitusi tegema hakkab (haiguslehel vedelev inimene põeb teatavasti suhtemisvaegust ja võib Väga Tüütu olla), siis ärge unustage seda punast kastikest ekraani ülemises paremas nurgas...klõps, ja läinud mu udujura ongi. Selleks korraks vähemalt.

Aiajutud eraldi blogisse

Kuna blogger pakub mõnusat võimalust mitut eraldi blogi pidada (mis minusugusele hullule süstematiseerijale väga meeldib), tegin aiajuttude jaoks eraldi päeviku . Kes tahab, see vaatab.