Väikeses armsas inglise linnas

Veel eelmisel pühapäeval kirusin end maapõhja, et kolm kuud tagasi Londoni lennukipiletid ostsin ja Crawleysse hotelli broneerisin. Niigi peaaegu ei mäletanud, mismoodi kodu päevavalgel välja näeb ja veel terveks nädalavahetuseks niimoodi jalga lasta, et koju alles pühapäeva öösel jõuda.
Aga tegelikult oli üllatavalt mõnus ära olla. Nii sinna- kui tagasilend koduse Eesti Õhuga oli meeldiv ja rahulik, kõik toimus õigeaegselt. Gatwicki lõppematu remondi tõttu ekslesime küll natuke tuttavat bussiliini otsides, kuid leidsime kohalike abiga siiski üles. Sama kordus Crawleys, kus Google Maps oli hotelli asukoha mitmesaja meetriga puusse pannud ja taas tuli teed küsida. Kohale igatahes jõudsime ja nii mõnusat hotelli pole tükil ajal olnud. 15.sajandi hoones on hotelli peetud juba aastast 1615, esimese hooga kartsime, et eksime selles koridoride ja treppide rägastikus ära. Kääksuvad trepid ja kriiksuvad uksed käisid muidugi asja juurde. Tuba oli ent mõnus, hiigelsuure sisseehitatud seinakapiga ja voodites oli mõnus nurru lüüa. Kui seal majas keegi kummitaski, siis meid ta ei tülitanud.
Paremat asukohta oleks ka raske olnud ette kujutada. Paarsada meetrit bussipeatusest, hiiglaslikust outlet-kaupluste alast sama kaugel, sisse piiratud pubidest-baaridest ja lisaks avastasime pea hotelli tagahoovist järgmisel päeval 24 tundi avatud hiiglasliku ASDA supermarketi. Linnapuhkuseks ideaalne.
Magasime, täpselt nii kaua, et veel hommikusöögile jõuda. Shoppasime. Sõime. Jalutasime. Shoppasime veel. Enam ei jaksanud. Puhkasime pisut. Siis läksime pubidesse.
Järgmisel päeval enam vähem-sama stsenaarium. Lisaks käis alates keskpäevast linnakese keskväljakul lakkamatu tasuta vabaõhukontsert, üks ansambel lõpetas, teine alustas.
Kolmandal päeval pidime hotellist välja kirjutama ja kuna muudest poodidest oli lõplikult siiber, külastasime kohalikku aianduskeskust.
Siis tagasilend, sama rahulik kui tulles.
Esmaspäeval valutasid selg ja jalad, aga pea oli viimaks ometi mitu päeva töömõtetest puhas olnud.

Kui emake Maa aevastab...

on end ülbelt looduse krooniks pidav inimene täpselt sama abitu nagu selili kukkunud sitikas. Siba, mis sa sibad ja vihasta, mis sa vihastad, teha ikka eriti midagi ei saa. Ma ei taha ausalt öeldes isegi mitte ette kujutada, mis praegu enamuses Põhja-Euroopa lennujaamades toimub. Olen kunagi olnud Kopenhaageni lennujaamas uduga, mis takistas õhkutõusmist paar tundi ja juba selle tulemus oli korralik kaos. Mis siis rääkida paaripäevasest lennuseisakutest suurtes lennujaamades, kus iga viie minuti tagant stardib 5-10 lennukit.

Mind isiklikult puudutab see samuti, kuna pühapäeva hommikul peaksin olema Tallinnast Riia kaudu Londonisse suunduval lennukil. Kas see ka teoks saab, ei ole praegu võimalik ette ennustada. Lennupiletite raha lubab lennufirma tagasi maksta, hotelli osas vastust veel pole. Pühapäeva õhtuks juba oktoobris ostetud kontserdipiletid võib ka korstnasse kirjutada ja sellest oleks vaat et veel kõige rohkem kahju, sest selliseid kontserte eriti sagedasti ei korraldata.
Praegu tulen lihtsalt hoida pöidlaid ja varbaid, et see tuhapilv kuhugi Põhja-Jäämere kohale kooserdaks. Koos minuga hoiavad pöidlaid ja varbaid ilmselt kümned tuhanded inimesed, kellel arvataolevalt on suuremaidki muresid kui ära jääma kippuv puhkusereis.
Pildid siit. http://www.dailyworldbuzz.com/iceland-volcano-eruption-from-eyjafjallajokull-glacier-island-exclusive-report/30991/

Väsitav

Kui käia pool päeva tööl, siis ei saa mitte pool tööpäeva ja pool kodust päeva, vaid ühe täiesti tuksis päeva. Peavalu kauba peale.
Vihastasin tegelikult täiesti tühise asja peale. Lootsin vist vaimus, et uus ja särav kontor teeb ka inimesed korralikumaks, aga ei. Endiselt kohviruumis laga ja plekirida. Nagu polekski tööl naised, vaid mingid põssad. Huvitav, kuidas neil kodused köögid välja näevad. Või ei, ma siiski ei tahaks seda vist näha.
Nõudepesumasin vedeles lahti pakkimata keset kööki. Kellelgi polnud viitsimist telefonitoru tõsta ja paigaldajat tellida. Kuigi numbri ma jätsin. Ilmselt on nii keerulise töö tegemiseks ikkagi tippjuhti vaja.
Õhupuhastaja oleks olnud vaja olnud kastist välja võtta ja vooluvõrku ühendada. See oli kah liiga keeruline. Terve teine korrus haises nagu solgiauk mädanevate õunasüdamete ja mingisuguse kapsa järele.

Üht ja teist, suhtlemist, paar probleemi, ja oligi päev õhtupoolikus. Sõitsin linna. Ostsin veel ühe telefoni, sest see poola ime Myphone jooksis peale nädalast kasutamist nii keerulise asja kui numbri mälusse salvestamine lihtsalt kinni. Sellise riistapuu peale ei saa loota.
Siis veel rünnak toidupoele ja läbi see päev oligi. Koju jõudes valutas pea ja valutasid õmblused.
Homme ei lähe kuhugi, kolmapäeval teen uue poolepäevase treeningpäeva :).
Neljapäeva hommikul arsti juurde ja siis kell 16.15 väljuvale Londoni lennukile.
Ma tahan ära, nii koduste kui töiste probleemide juurest. Loodetavasti mõneks päevaks saan ka.

Shop till you drop in Crawley

Enamik inimesi pole seda kohanime ilmselt kunagi kuulnud ja enda jaoks avastasin selle linnakese paar aastat tagasi, kui mingi Londonis ümberistumise käigus jäi kahe lennu vahele pea terve ööpäev, millega midagi eriti tarka pihta hakata ei olnud. Hotellis kohalikku turismiinfot lapates jäi silma, et Crawleys on esindatud pea kõik põnevamad kaubandusketid ja nii saigi vaatama mindud. Nüüd katsun seal käia pea iga kord, kui Inglismaale satun. Peale suvist ebaõnnestunud katset endale paar pükse leida olen Eesti rõivakaupluste külastamisest lõplikult loobunud ja kuna midagi selga panna on vaja, sai seekordki kolmveerandpäevane Crawley-kroolimine tööreisi lõppu planeeritud.
Crawley on umbes Keila-suurune linn 45 kilomeetrit Londonist lõunas, mis olevat kohaliku kaubanduskeskusena tuntud juba alates 13.sajandist. Pääseda sinna on imelihtne, Gatwicki lennujaamas, kuhu maandub ka Estonian Air, tuleb tasuta süstikrongiga sõita Lõunaterminaalist Põhjaterminaali, laskuda esimesele korrusele, istuda kohalikule bussile nr.10 ja küsida bussijuhi käest pilet Broadwayle. Sõit kestab umbes kakskümmend minutit ja pilet maksab poolteist naela. Bussid käivad iga 10 minuti tagant.
Ja siis me shoppasime. Mõnuga. Marks&Spencer, mustad stretchteksad, hind allahindluses 17.50 (kõik hinnad eesti kroonis arusaamiseks tuleb korrutada kahekümnega). Bonmarche, tumelillad velvetpüksid, hind 15 naela. Nexti jätsime seekord vahele, aeg surus peale. Hennes&Mauritz, seekord ei leidnud eriti midagi peale ühe kümnenaelase kodukleidi. BHS-sist mõned vahvad jõulukingitused. Edasi sattusime Poundlandi, tegemist on poega, kus kõik asjad maksavad ühe naela ehk 20 krooni. Valik on seal suhteliselt juhuslik, olen sealt väljunud ka midagi ostmata, aga seekord suutsin kulutada 22 naela ja ostukorv sai sellest päris täis. Mõned näited, mida sealt sai 20 krooni eest soetada: fotopaber printerile, 72 lehte pakis; mõned käsimüügiravimid emale südamekloppimise vastu, 12-ne komplekt veekindlaid markereid, 12-ne komplekt mehhaanilisi pliiatseid, mänguasjad ja harjad koertele jne.jne. Kes neid asju siin soetanud on, teab, mis hinda tuleb maksta...
Peacock. Suhteliselt odav, kuid korralikust kangast ja päris põnevate lõigetega riided. Leian ühe musta seeliku, 12 naela, samuti mõned kiiksuga jõulukingitused. Naerame peaaegu pisarateni roosat autokomplekti vaadates, kuhu kuuluvad roosa karvane roolikate, peegliümbris ja päikesesirmi peale käivad roosad kosmeetikataskud. Õnnetuseks või õnneks pole tutvusringkonnas ühtegi tibi, kellele sellist kinkida võiks.
Primark. Sealsed riided on hirmodavad, aga kvaliteet sellele vastav, 3 naela maksvast kampsunist pole mõtet palju loota. Osta aga tasub pudinaid, puuvillased sokid näiteks, 7 paari pakis, paki hind 2 naela. Talvised 60den sukkpüksid, 3 paari pakis, paki hind 3 naela. Geeltallad kingadesse, 1 nael paar. Jne.
Viimaseks jätsime T.J.Hughesi, sest senise kogemuse kohaselt kipuvad seal tekkima kõige suuremad pakid. Õnneks asub see pood otse bussipeatuse kõrval. Tegemist on kolmekordse outlet-tüüpi kaubamajaga, kus müüakse kõike kosmeetikast kodutehnikani ja kust hea õnne puhul saab 12 naela ehk kahesaja neljakümne krooni eest nii Guerlaini lõhnaõli kui Ecco kingad.
Endale ostsin mitu kashmiiri-angoorasegust üliõhukest, kuid sooja dzemprit, 7 naela tükk, 2 kell-käevõru, 5 naela tükk, nahast vidinaid ja Sally Hanseni küünehooldustooteid,hind 1.50 - siin alla 100 krooni ei saa. Õde leidis endale 30 naelaga kashmiirjaki, mis nägi välja hirmkallis.
Siis hakkas aeg otsa saama. Tagasiteel veel M&S toidupoest pakkide kaupa õiglase kaubanduse kofeiinivaba teed ja kohvi, mis Inglismaal sugugi hingehinda ei maksa, ja Bootsist natuke hooldustooteid. Hotelli fuajees pakkisime oma träni kottidest kohvritesse ja eriti ei imestanud, et 11 kilost pagasist kahe peale saabumisel oli äralennul ligi 30 saanud.
Londonist väljalend hilines ligi nelikümmend minutit, sest seltsimees Savisaar suvatses lennule hilineda ja tema tõttu hoiti lennukit kinni. Võrdluseks võiksin siinkohal tuua, et lendasime Londonisse ümberistumisega Oslos - ja seda, et meiega ühes lennukis lendas Oslost Londonisse terve Norra kuninglik perekond, poleks me vist muidu märganud, kui vastavalt traditsioonile poleks lennuki kapten pärast maandumist tänanud lennu eest Tema Majesteeti, teisi kuninglikke kõrgusi ja kõiki ülejäänud reisijaid. Kuninglikel kõrgustel ei valmistanud õigeaegselt lennukile jõudmine miskipärast mingeid probleeme.
Ülemisel pildil jalakäijate väljak Queen´s Square Crawleys, mille ääres asub ka osa kirjeldatud poodidest. Ja alumisel pildil linnud (rästad?) sama väljaku tänavakohvikus. Crawleys oli reedel 15 kraadi sooja ja inimesed käisid kampsunites ja paljasääri.
***
Peale postituse teelesaatmist logisin end netipanka, et näha, kui põhjaliku aadrilaskmise ma krediitkaardil olin korraldanud ja avastasin meeldiva üllatusega, et inglise naela kurss on veelgi langenud ja ostud olid eesti krooni arvestatud kursiga 18,33.