Pühapäev, 26. september 2010

Reisipohmelus

Õnneks paistis Tallinnas vähemalt päike ja ka eilne päev oli suviselt soe ja päikeseline, polnudki nii raske. Täna see-eest lajatas sügismasendus täie rauaga, külm, niiske, pime, kurgede hale kruu-kruu puudelatvadele laskunud hallis taevas.
Lisaks ei mingit entusiasmi homse töölemineku suhtes. Kuigi puhanud peaks olema tõesti hästi, nädal aega ei mingit internetti, mitte ühtegi vastuvõetud telefonikõnet - võõraid numbreid ma sellisel reisil vastu ei võta ja tuttavad ei helistanud. Sellegipoolest on pigem trammi alla jäänud vihmavarju tunne, tahaksin kusagile nurka pugeda (soovitavalt teki sees ja kamina läheduses) ja lihtsalt vait olla...mitu-mitu päeva.
Suure surmaga sain täna lõpuks kohvri tühjaks ja homme tuleb hakata järgmist pakkima.
Ja pikk ja vastik sügis on alles oma teekonna alguses. Ja aega, nagu alati, ei jätku õieti millekski. Kuigi tõesõna, tahaks lihtsalt molutada ja tukkuda. Mängida ja hängida Raamatut lugeda. Laiselda.
Vähemalt kavatsen seda kõike teha tänase õhtu järelejäänud tunnid.

Pühapäev, 12. september 2010

Oli see vast nädal

Sellest ajast, kui ma seitse aastat tagasi lõplikult linnast minema kolisin, on õhtuti kodunt väljas käimisega väga kehvasti. Või mida ma valetan, tegelikult on nädalavahetustel ka´päevasel ajal väljaskäimisega väga kehvasti. Esiteks on kodus liiga hea olla. Teiseks ma lihtsalt ei viitsi. Kolmandaks olen ma juba aastaid selline paras tuhkatriinu, kes eriti ei taha peale keskööd kusagil ringi kooserdada, siis on uni rikutud (sellega on niigi juba aastaid probleeme) ja järgmisel päeval paha olla ka ilma igasuguse alkoholita. Hommikul pole veel väga viga, aga pärastlõunasel ajal hakkab koon klaviatuuri vajuma ja liikluses ma kõige kirkam täht kohe kindlasti ei ole.
Lõppema hakkaval nädalal oli õhtuseid hulkumisi lausa kaks, millega peaks aastanorm täidetud ja ületatud olema...teisipäevane ettevõtlusgala koos sellega kaasneva ülipidulikkusega, soengud, ehted, kleidid jms, lille lüüa mulle end aeg-ajalt meeldib, aga tegelikult sellised üritused eriti mitte, small talk on midagi sellist, mida ma surmani ilmselt selgeks ei saa ja gurmeetoitu ma ka vist nautima ei õpi. Minusugune mats ja maakas lihtsalt ei saa aru, miks peab kohutavalt aega ja energiat kulutama selleks, et muuta toit millekski algainega võimalikult vähem sarnaseks ja siis tõmmata selle millegagi taldrikule kolm väidetavalt kunstipärast triipu. Seda siis nimetatakse näiteks eelroaks. Aga noh, ega ma ei peagi kõigest aru saama ja vähemalt suutsin südaöösel koju jõudes kartulite praadimisest hoiduda, uni oli niigi untsus.
Kolm järgnevat päeva oli tihedalt töiseid tegemisi täis, õnnitlusi ka, reedel sai ka kolleegidele laud kaetud, fikseerisin fakti, et kunagi pidulike sündmuste tarbeks varutud Natureo alkoholivaba vein hakkab otsa saama ja ma muidugi ei mäleta, millise maaletooja käest ma selle välja võlusin...igatahes imehea jook töiste pidude jaoks, klaase saab kokku lüüa ja pärast saab igaüks autoga koju ka sõita.
Saunapäev sai seekord reedele, aga enne saunaminekut saabus kodustesse arvutitesse läbi MSN-i ebameeldiv üllatus troojalase näol, eriti ebameeldiv kasvõi seetõttu, et olen oma isiklikud arvutid suutnud täiesti viirusvabad hoida alates aastast 1987, kui esimese soetasin, ja nüüd siis selline pirukas. NOD32 seda tegelast üles ei leidnudki, õnneks saabus Tartust koju jõmpsikas, kes reinstalleeris ja installeeris ja lõpuks F-Secure abiga pahalasel pea maha lõi.
Laupäevane vihmane, hall ja niiske ilm kulus põhiliselt kodutöödele ja tegelikult ei olnud vähimatki tahtmist hakata õhtul linna poole sõitma. Peab olema Väga Mõjuv Põhjus, mis sunniks mind laupäeva õhtul kilulinna sõitma ja Üliväga Mõjuv Põhjus selleks, et ma seda koledat ebamugavate plastiktoolidega plekkputkat, mida Saku Suurhalliks nimetatakse, külastaksin. Seekord sai selleks põhjuseks Royal Philharmonic Orchestra, Sting sealjuures kirsiks tordi peal. Masu sattus jälle kusagil mujal viibima, sest kõik kuus tuhat piletit kontserdile (kus odavaim pilet maksis üle seitsmesaja krooni) olid lõpuni välja müüdud ja saal puupüsti täis. Ning ega ei kahetse küll, oli ülivõimas elamus, Nii mulle kui kaasasolnud üheksateistaastasele. Boonusena saime veel suhteliselt valutult parklast välja ja autonina kodu poole, süaööks kodus. Und ei tulnud sellegipoolest kella poole kolmeni ja nüüd olen jälle paras zombi, seda enam, et kell pool kaheksa hommikul äratas mind väga ebamusikaalne duett, jooksuajal kaukatüdruk köögis vingumas ja huilgamas ja naabrite poolpime, poolkurt ja lombakas krants maja ees ulgumas, Romeo ja Julia rõdustseen missugune...
Õnneks on pühapäev, autoga kuskile sõitma ei pea ja kokkuvõttes pole kellegi asi, kui unine ja uimane ma olen.

Kolmapäev, 8. september 2010

Sky is the limit

Ettevõtlusest ja ettevõtjatest kirjutatakse meil uudistes peamiselt siis, kui keegi suure kolinaga pankrotti läheb või altkäemaksuvõtmisega vahele jääb. Või siis vähemalt halatakse vahetpidamata, kui õudne ja halb kõik on.  Kui kellelgi juhtub vahepeal ka natuke hästi minema, ilmub vägal heal juhul sellest näpuotsasuurune nupuke päevalehe kaheteistkümnendal leheküljel. Mooramaa mees on oma töö teinud, maksuraha valmis tootnud. Nüüd võib mooramaa mees minna, muidu läheb ehk uhkeks.
Tegelikult on mul sellest, mida uudised kirjutavad, üsnagi poogen.
Sellegipoolest oli isegi minusugusel paadunud skeptikul presidendi käepigistust vastu võttes kõrvusttõstetud tunne. Peaauhind pole meie liigas, aga kõrvalosatäitja Oscari saime küll.
Koju sõitsin seda lugu kuulates:

Uudis sõpradega jagamiseks on siin.

Neljapäev, 2. september 2010

Nüüd ma siis tean...

millised dokumendid tuleb esitada Tallinna linnavalitsusse töölesaamiseks. Lisaks tavapärasele CV-le ja motivatsioonikirjale ilmselt ka parteipilet. Ja salajaste lisade hulka kuulub ilmselt ka röntgenpilt ajust, millel ka kõige hoolikamal vaatlusel ei tohi märgata olla ainsatki kurrukest ning soovitavalt ka arstlikku konsiiliumi otsus selle kohta, et nimetet ajus ei ole kunagi mõttetegevust toimunud ega hakka ka kunagi toimuma.
Mille muuga seletada olukorda, kus septembri esimesel nädalal, kus stressis lapsevanemad oma uniseid võsukesi esimest nädalat kooli tassivad, on korraga otsustatud remonti tegema hakata kõigil linna peamagistraalidel, kus suvel valitses täielik vaikus? Ja Paldiski maantee linnast väljas pandi igaks juhuks üldse kinni.
Eilne, tarkusepäeva ja esimese koolipäeva seis siis...Pärnu maantee ja Vabaduse puiestee Laagrist Järveni pinnatud, kiirusepiirang 30, ummik algas Laagri Maksimarketi eest, sest, nagu öeldud, Paldiski maantee on kinni ja kogu sealne liiklus suunatud Kanama ristmiku kaudu Pärnu maanteele. Peterburi tee ja Smuuli ristmik pinnatud, kiiruspiirang 30 kmh. Järvevana tee täies pikkuses pinnatud, kiiruspiirang 30 km/h. Võib-olla veel kusagil, rohkem marsruute minu hädavajalikud käigud ei hõlmanud - ja ilma hädavajaduseta ei sõida ma Tallinnas üldse mitte kuhugi.
Või on see linnavõimude kättemaks alatutele kodumaareeturitele, kes oma kodud ja maksud on linnalähedastesse valdadesse viinud, paras teile, kükitage nüüd ummikutes...vähe valel aadressil läheb see kättemaks, kulla ametnikukesed. Sest meie, maakad, oleme sellega harjunud, et meie kodukohas pole mingisugust ühistransporti, teedes on meteoriidikraatritega võrreldavad augud ja mõnikord ei lükata talvel kolm päeva lund. Ning oleme vastavalt ka varustunud. Ning sel ajal, kui meie oma kliimaseadmetega varustatud jeepides vaikselt ropendades muusikat kuulame, katus pea kohal ja aknad tihedalt kinni, ladestub nendestsamadest ummikutest põhjustatud saaste linnakodanike kopsudesse ja kodudesse. Mis aga maksmisesse puutub...selle summaga, mis kasvõi meie firma müügimaksuna linnavalitsuse põhjatusse kaukasse maksab, saab linnapea mersu liisingu kinni maksta ja jääb veel paari mersu jaoks ülegi. Nii et selle raha eest võin ma kord nädalas pealinnas sõita ehk küll.
Kolmas võimalus on muidugi veel, et kogu see hoogtööremont on nüüd kenasti ajastatud nii, et haugimäluga valija mällu jääks pilt, kuidas teatud erakonna esindaja pidulikult neid äsjaremonditud teid avab...ma väga tahaks loota, et valija intelligentsust on alahinnatud, kuigi kindel ma selles ei ole. Kopsuprobleemid löövad ju alles aastate pärast välja.