Loomalood

Kasutasin tänast kodust tööpäeva vähe mittesihtotstarbeliselt (töö tuleb nagunii ühtmoodi ära teha, vahet pole, mis kellaajal, jääb lihtsalt hilisemaks) ja kuna 2/3 kodusest loomaaiast vajas kindlasti sel nädalal vaktsineerimist, sai eelmisel nädalal aeg kinni pandud ja täna asja filosoofilise rahuga võttev kolli ja järelejätmatult protesteeriv kass parketimaasturisse (lendava konna väljend,khm) topitud. Kass, kellele autoga sõita üleüldse ei meeldi, tuleb eelnevalt kaelarihmastada-traksistada (et ta kliinikus plehku ei paneks), siis transpordikasti toppida (et ta autos näiteks armatuurlauale ei hüppaks, on sedagi teinud, peale seda ma keeldusin selle metselukaga ühes autos sõitmast, kui ta piisavalt teovõimetuks pole muudetud). Õnneks sain selle punase tiigri tudumast kätte, nii et enne, kui ta piisavalt üles ärkas, oli tal juba rihm kaelas ja karbis. Lõugas ta sellegipoolest terve tee nagu veetaks teda tapale, õnneks ei oska ma kasside keelt, aga kõlas väga ebatsensuurselt.
Kliinikus läks libedalt, kõigepealt protestiv kass üle vaadatud ja seekord läks ainult üks süstlanõel katki, teisega läks õnneks. Siis sai arsti käest plehku pannud kass kliiniku kapi tagant välja tiritud ja uuesti kasti topitud. Edasi kolli käpad, kõrvad, hambad, süda, kopsud ja süstid. Tunnistati kümneaastase kutsa kohta heas vormis olevaks. Kaalust kästi natuke alla võtta (koeral, ega muidugi endal ka paha ei teeks), et siis on liigestel ka vähem koormust. Toidulisand koera liigestele 30 päevaks maksis 605 krooni, need veterinaarravimite hinnad võtavad ulguma...
Koduteel käisime Keila lähedal Jursuna koerahotelliga tutvumas. Jaanuari lõpul on taas pikem nõupidamine tulemas ja muud ei jää üle, kui penid hotelli viia. Jättis päris hea mulje, kolli, kes muidu võõraid eriti ligi ei lase, leppis sealse peremehega kohe. Paluti ka kauka tutvumisreidile tuua, eks tuleb minna.
Kollit jalutades ja peremehega lobisedes jätsin auto tagaluugi pärani. Siiras teadmises, et kass on korralikult kastis kinni ja natuke võiks ta läbi võre õhku saada. Jalutuskäigu lõppedes lasksin koeral autosse hüpata ja lõin ukse tagantkätt kinni. Hakkasin autot ümber keerama, kui hotelliperemees paaniliselt kätega vehkima kukkus. Mõtlesin algul oma blondiiniajuga, et äkki keerasin kuhugi, kuhu poleks tohtinud. Aga kui ta lähemale jõudis, siis sain aru, et ta hüüdis, et ma olevat kassi ära kaotanud ja too on auto all. Nii oligi. Täielikus hüsteerias kass lamas auto all kõhuli porilombis ja kriiskas nagu kajakas. Välja kah ei tulnud.
Mismoodi mu punane Esprit sulejope ja mustad teksad peale seda välja nägid, kui ma üleni sopase kassi auto alt kätte olin saanud, ma parem ei kommenteeri. Järgnes kätepesu, uus sõbralik hüvastijätt hotelliperemehega ja uus katse väravast välja sõita. Seekord ühtegi looma kaotamata.
Punane kaabakas ise magab köögis õndsat und.

Ja et kõik sigadused kassi kaela ei läheks, siis üks õe räägitud koeralugu eelmisest nädalast. Saabus õeke koju, aga naljakal kombel ei ühtegi peni ukse peal vastas. Teatud viivitusega saabus kaukaaslaseplika, kes tulles aga väga närviliselt elutoa suunas haukus. Järgnes hirmus kolin. Seletus: hoiame elutoa ust lahti, et seal väga maha ei jahtuks, aga kodunt lahkudes paneme midagi ette, et koerad sinna ei läheks. Mingi nipiga aga olid nad siiski end sinna sokutanud, kauka kui noorem ja osavam sai kiirelt välja, aga kolli, kes kogu aeg koba olnud, jäi esiteks jokutama, siis sai kauka käest sõimata (mis sa kohmitsed, vahele jääme!) ja lõpuks ajas välja ukerdades laua ümber.
Vahele oleksid nad nagunii jäänud. Nurgadiivan oli karvane.

Sõnadeta

Viimaks ometi selline hommik,

kus saab paljajalu ja öösärgis õue minna, kohvitass ja läptop kaasas. Taevas on küll pisut vines, pole välistatud, et vihmalubadus millalgi ka täitub, aga vähemalt seni katsun eestimaisest juunihommikust küll viimast võtta. Kartsin küll, et wifi basseini äärde ei ulatu, aga ennäe imet, toimetab küll. Nii et praegu tunnen end küll täieliku mõisaprouana, roosid õitsevad, purskkaev suliseb ja päike paistab. Mõnus.
Möödaminnes tuvastasin küll fakti, et peenrasse on järjekordselt nõgesed tekkinud (nõgesed, naadid ja varemerohi lihtsalt jumaldavad meie savist ja kivist pinnast), aga ei viitsinud nii varajasel tunnil neid mõrvama hakata. Selleks oleks pidanud nahkkindad välja otsima jne.jne. Liiga keeruline.
Kui välja arvata, et kolli pani äsja vastu mu sigaretti oma saba põlema (jäle kärsahais), kauka teeb teisel pool maja mingeid hääli, mille kõrval Baskerville´i koer tunduks süütu kääbuspuudlina, ja kass oleks kividel balansseerides äärepealt basseini lajatanud, on tõepoolest kena ja rahulik. Igav selle loomaaiaga igatahes ei hakka.
Lugesin eile õhtul mingit Reet Ausi järjekordset sõnavõttu second-handi teemal ja läksin taas karvaseks. Ma ei suuda aru saada, kuidas tütarlaps saab kirjutada taaskasutuse alast magistritööd (ja huvitav oleks teada, kes on ta juhendaja), kui ta ajakirjanduses alatasa oma äärmiselt puudulikke ja ühekülgseid teadmisi demonstreerib. Eriti pani mind silmi pööritama lause, et Eestist kogutud kasutatud riided on keskkonnasäästlikumad kui sisse toodud kasutatud riided. Mnjah. Arvesse võttes, et Eestis peale mõne üksiku tegija enam valmisriideid ei toodagi (liiga kallis, ka nt. Baltika osad asjad tulevad alltöövõtuna idast), ei suuda ma küll aru saada, kuidas eestlase seljas olnud Lindexi hõlst saab olla keskkonnasäästlikum kui soomlase või rootslase seljas olnu? Ja kes mäletab, millal Eestis viimati rõivakangast toodeti? Kreenholm ei lähe atvesse, nende spetsiifika on siiski kodutekstiil ja karta on, et neidki kaua pole. Iseenesest võib ju olla päris hea meel, et meil kangatootjaid ei ole, tegemist on kaunis keskkonda kurnava tootmisharuga. Aga lõpptulemus on siiski see, et kõik see mis meil poes, seljas või kapis on, on Eestisse imporditud. Kui tegemist ei ole just maavillase kampsuniga, mille villa päritolu kindlalt teada on.
Ja teine jaburus, millega inimesi lollitada, on kogu see tants ümber orgaanilise puuvilla. Jah, keemiat ei kasutata ja see on muidugi hea. Aga joogivett kulub kordades rohkem, kui tavalise puuvillakasvatuse juures. Ja just vesi on see ressurss, millega maapalli peal olukord järjest kriitilisemaks muutub.
Ühesõnaga, silmaringi piiratus oli ja jääb asjaks, mis mul karva turri ja silmad põlema ajab. Ja ma kuidagi ei parane sellest. Kuigi selles vanuses juba võiks.

Lahe laupäevahommik

Tegelikult peaks selle pealkirja vist jutumärkidesse panema. Nagu kiuste, ärkasin kell veerand seitse. Kellaajal, mis tööpäeval ärkamiseks äärmiselt ebaõiglane ja sadistlik tundub. Üritasin veel kolmveerand tundi Une-Matiga uuesti sõbraks saada, aga mis läinud, see läinud. Kohviisu tuli ka peale. Korjasin magamistoast kokku kõik pooleliolevad ajakirjad ja kobistasin trepist alla mõttega veeta veel sulnis tunnike kohvi ja naistekatega elutoa diivanil, aga... Esimene üllatus see, et kaukatüdrukul oli õnnetus juhtunud. Ja kui kuuekümnekilone hea isuga loomake hunniku raamatukogu põrandale teeb, tähendab see päris korralikku küngast. Ja see hais. Aga ma ei riielnud temaga, sest tegelikult ta küsis hilisõhtul välja, kuid kuna naabritel oli suurem pidu, siis me ei lasknud. Nii et oma viga teatud mõttes. Oleks pidanud ta vähemalt keti otsa panema, lahti ei saa lasta, kui ümbruskonnas suurem grillimine käimas, tal on kombeks võõrastel grillipidudel kontkapukaks käia. Ning kõik inimesed ei pruugi ringijalutavasse kaukaasia lambakoera kõige mõistvamalt suhtuda. Ega nemad ei tea, et neiukesel mõlgub meeles vaid shashlõkk, mitte naabrite sääred.
Niisiis algas hommik suurema koristamisega. Viskasin mõlemad koerad õue, koristasin hunniku ära ja pesin põranda puhtaks. Selle aja jooksul jõudis kojusaabunud näljane kass terve kassikontserdi esitada, sest tema arvates on tema kausi täitmine prioriteet number üks. Või veel eespool.
Et asi täiuslik oleks, hakkas ka endal kõht jukerdama, lippasin, moppi maha pillates, kempsu vahet.
Ja kui ma siis kõik puhtaks olin kasinud, kassile süüa andnud, kolli uuesti tuppa lasknud, kassi uuesti välja lasknud, jne.jne. ,algas kuumahoog ja selline, et viskasin ka hommikumantli seljast. Kuramuse kliimaks. Tegelikult on veel päris hästi läinud, peale varahommikuste ja/või hilisõhtuste kuumahoogude ei ole enesetundel eriti midagi häda olnud. Ning paraku tuleb see periood igal naisinimesel läbi elada, nii kurb kui see ka pole.
Naistekateni aga pole jõudnudki, sattusin selle asemel hoopis arvutisse :). Viimasel ajal on suhteliselt vähe õnnestunud üksi olla, õeraas koos pojaga kolis ka suveks loodusele lähemale nagu tavaliselt, ja kuna me kõik saame suurepäraselt läbi ja oleme vähemalt viimased tosinkond aastat kõik suved koos elanud, on suhtlemist tavapärasest rohkem. Ja harvad üksiolemistunnid veedan tavaliselt aias. Siinkohal tuli meelde sõbranna ütlus, kes teatas, et läheb nädalaks puhkusele, et viibida naatide seltskonnas.
Sellegipoolest pole sel laupäevahommikul häda midagi. Päikegi tuli välja ja tõotab tulla ilus päev.