Laupäev, 26. november 2011

Vahepeatus Berliin

Viimane kuu on olnud hullumeelne. Selles mõttes on lennureis teretulnud. Lennukis on hea mõelda. Mul pole selleks palju aega olnud. Viimasel ajal.
Aur Baltic oma tuntud viletsuses on tavapärane. Iste on katki. Riia lennujaamas on igikestec remont, mida püütakse varjata vanadest plakatitest mäkkaiveri-teibiga kokku kleebitud sirmiga. Kell on üksteist hommikul ja kohalikud läti lipsutatud ja ülikonnastatud ärimehed tellivad baarist saja grammi kaupa viina.
Estonian Airi uuest sihtkohtade poliitikast ma oma pisikese mätta otsast aru ei saa. Kas keegi teab mõnda rahvusvahelist firmat, mille peakorter oleks Hannoveris? Ja kui palju on lendajaid Trondheimi, eesti ehitajad? Aga eks nad ise teavad, mis teevad. 
Berliinis on karge, isegi külmem kui Eestis. See-eest paistab päike. Tuntud marsruut, buss X9 Tegelist loomaaia juurde ja sealt edasi S-Bahn. Saksamaa rongid on puhtad ja mugavad, võtan Kindles lahti Indrek Hargla veel lugemata raamatu ja lähen sõiduajaks koos apteeker Melchioriga keskaegsesse Tallinna.
Ida-Berliinis asuv Mahldorf on vaikne ja rahulik nagu alati. Ligi kahekilomeetrine jalutuskäik mõnus sirutus peale lendamist-rongisistumist.
Suure Ülemuse puudlid üritavad mind surnuks lakkuda. Kui koerte käes pääsen, pean pea kohe ka ettekannet tegema hakkama.
Kolleegide tervitused-kallistused tulevad hiljem, pausi ajal.
Hilisem õhtusöök vanade sõpradega-kolleegidega on õdus ja mõnus. E. küsib poolnaljatades, kas ma Hispaaniasse tööle ei tahaks tulla. Sama nali, mis Eestis - tööpuudus on numbrite järgi kohutav, riigis 25% ja Andaluusias 30%, aga regioonijuhti otsitalse kolmandat kuud. Hispaania on muidugi mõnus, aga mul pole plaanis Eestist kuskile minna. Talvekuudel oleks seal tore olla, eemal külmast ja rõskusest. Aga sellist tööd, mis oleks enamuse aja Eestis ja vastikutel talvekuudel kusagil mujal, pole ma suutnud välja mõelda.
Pärast õhtusööki teeme veel natuke tööd koos itaallaste ja rumeenlastega.
Pimeduses suitsetades põrkan kokku K-ga. Peale minu töötab meie organisatsioonis suht kõrgetel tasemel veel kaks eestlast, K, kusagil kolmekümne ringis meesterahvas on Slovakkia tippjuht ja hästi mõnusa jutuga tegelane. Lobiseme. K on kuus aastat Eestist ära olnud ja ütleb, et Eesti uudiseid ta lugeda ei suuda, sest kogu aeg vingutakse kõige ja kõigi kallal. Nagu mujal maailmas probleeme poleks. On, ja mitte vähe. Vingumist aga on küll vähem kuulda.
Hommikul saan kolleegi autoga rongile. On umbes kolm tundi vaba aega. Kõigepealt kammin tulemuslikult Alexanderplatzi kolmekorruselist C&A-d ja siis jalutan kõrvalavatud suurele Weichnachtmarketile ehk jõuluturule. Tore tunne on, kõik need vorstid ja imekaunid piparkoogid ja sajad jõulukaunistused ja igal nurgal müüdav hõõgvein ja kõik need lõhnad karges päikeselises õhus...
Pettumuse osaks saan teisel pool platsi asuvas elektroonikakaubamajas Saturn, nimelt on Saksamaa suurim elektroonikakett otsustanud, et neil saab osta ainult Maestro kaardiga. Mul on kaasas ainult Visa-d ja ka mitte piisavas koguses sularaha. Jäävad ostud seekord tegemata, kuigi jah, oma Ricohi kaamerale ma akut Eestist nagunii ei saa.
Tagasi läbi jõuluturu, näksan ühe vorstisaia ja ajan jakile ketshupit. Urr.
Pakin kohvikulaual vaakumkottidesse ostetud hilbud ja topin pagasisse.
Taas rong, buss ja Tegeli lennujaam. Teen mõned pildid, sest see võib olla viimane kord, kui ma Tegelisse satun. Järgmisel suvel suleb Berliin nii Tegeli kui Schönefeldi  ja uueks õhuväravaks saab ehitatav Brandenburgi lennujaam. Muidugi pole välistatud, et ma veel vahepeal Saksamaale pean minema, kuid järgmine sama teema nõupidamine on jaanuari lõpus hoopis Barcelonas. Sest programmi koordinaator on sel aastal Hispaania ja nood tüübid teatasid, et nemad talvel Berliini ei tule. Liiga külm olevat.
Maandumine Riias on üks senise elu vastikumaid, lennuk tuleb maha tõsise raksatusega ja korraks on tunne, et Bombardier pöörab külje ette. Arvestades, et lennuki maandumiskiirus on üle kolmesaja kilomeetri tunnis, pole see elamus eriti meeldiv. Kõik läheb siiski hästi. 
Riia on sama kole kui päev varem. Kaks lääpatallatud kingade ja pesematusest võidunud juustega eesti meest, õllepudelid näpus, arvustavad valjuhäälselt mööduvaid naisi. Kuni üks neist nad puhtas eesti keeles nad paika paneb. Mina see ei olnud. Mind ajas ainult naerma. Loota, et reedesel õhtul pole Riia lennujaama transiittsoonis ühtegi eesti keele oskajat, pole mitte ülim naiivsus, vaid ülim juhmus.
Tund aega lendu Air Balticu logisevate istmetega Boeingus ja Tallinn. Veel kolmveerand tundi sõitu ja juba tervitavad mind oma penid, kes Berliini puudlite lõhnu väga huvitatult tudeerivad. 
Kodune voodi on parim.
Kolme päeva pärast kohtun taas lennujaamaga.

Pühapäev, 6. november 2011

Tsensuuri taastulemine

Ega mul töise rassimise kõrvalt kohalike uudiste jaoks eriti palju aega pole, aga hommikuti ja õhtuti autoga sõites raadiot ikka kuulan ja mõni asi lööb ikka korgi pealt ära ka. Näiteks kultuuriminister Langi sõnavõtt sel teemal, millist kirjandust võib raamatukogudesse lubada ja millist mitte. Millele kirjanikud rõõmsate kutsikatena kohe kaasa klähvisid.
Omamaise kirjanduse olemasolu on muidugi vajalik. Jätaksin siinkohal isikliku maitse kõrvale, sest siis peaksin ilmselt üles tunnistama, et peale Indrek Hargla pole ma viimase kümne aasta jooksul ühtegi eesti kirjaniku raamatut lõpuni lugeda suutnud. Põhjus proosaline, peale kolmandat lehekülge eksistentsiaalset vingumist ma edasi lugeda ei viitsi. Viimane tõeline eesti kirjanik oli minu jaoks Jaan Kross. Kurb, aga tõsi. (ma ei võtaks sõna lastekirjanduse teemadel, mis mu ealiste iseärasuste tõttu on pisut tundmatu teema, aga kus kuuldavasti ilmub väga häid asju...)
Aga härra kultuuriministri eeldus, et seesama inimene, kes enne käis raamatukogust laenutamas Barbara Cartlandi, Nora Robertsit või Sandra Browni, hakkab nüüd laenutama Sinijärve ja Wimbergi, paneb küll karjatama, et oo, sancta simplicitas! Elik maakeeli püha lihtsameelsus.
Raamat, paraku, pole esmatarbekaup. Et kui ühte sorti leiba poes pole, tuleb teist võtta. Kui naistekalugeja teab, et raamatukogus talle meeldivat raamatut nagunii pole, siis ta sinna lihtsalt ei lähe. Ja paari aasta pärast algab suur diskussioon, et külaraamatukogud tuleks vist kinni panna, sest ülalpidamiskulud on suured ja külastajaid peaaegu ei ole. Kokkuhoid missugune.
Naistekalugeja aga rahuldab oma muinasjutuihalust televiisorit vaadates või internetis. Või laenab sõbra käest.
Kõige enam aga seostuski Langi jutt nõukaaegse tsensuuriga. Totalitaarne kord tahtis iga hinna eest kontrollida, milline informatsioon pääseb masside mõtlemist mõjutama ja milline mitte. Paraku polnud see eriti efektiivne isegi enne internetiajastut.
Järgmiseks võib kultuuriministeeriumilt ilmselt oodata ka "kommunismi pakikeste" tagasitulekut. Et inimene, kes ostab raamatupoest ühe Nora Robertsi naisteka, peab kohustuslikus korras ostma ka ühe eesti kirjaniku teose...