teisipäev, 31. august 2010

Suurep(l)ärased IT-lahendused

Paar nädalat tagasi pidin välja ostma ühe retseptiravimi. Teisele inimesele. Paljuräägitud digiretsepti alusel. Kõik oli kena ja tore seni, kuni selgus, et kahe arsti poolt välja kirjutatud ravimikarbi asemel näeb apteeker ainult ühte. Ühe ma saingi. Saaja oli kaunikesti õnnetu.
Ise olen kolm või neli korda aastas korduvas situatsioonis, et kusagil novembris või detsembris oleks vaja oma arsti juurde kontrollimiseks number saada. Nii pika intervalliga kordusnumbreid arstid ise miskipärast panna ei saa. Veel enam, ITK-s pole võimalik ka teada saada, millal saab näiteks novembriks numbri panna, see on nii salastatud info, et seda ei tea isegi omad töötajad mitte. Nende I-Patsient on küll suurepärane süsteem oma analüüsitulemuste teadasaamiseks ja haigusloo vaatamiseks, aga nelja aasta jooksul pole mul õnnestunud mitte kordagi selle süsteemi kaudu numbrit broneerida. Umbes pooltel juhtudel teatab süsteem mulle mu raviarsti nime sisestamisel, et "Arsti ei leitud". Nüüdseks olen saanud nii targaks, et see tähendab fakti, et nimetet arsti juurde pole ühtegi vaba numbrit, ka mitte tasulisi.
Tegevus jätkub nagu alati helistamisega numbrile 1900. Kõigepealt kuulan ära sellesama mittetoimiva i-patsiendi reklaami ja siis kuulan kümme minutit muusikat. Oma raha eest. Siis paristan ühe hingetõmbega, et mul oleks vaja doktor selleja selle juurde onkoloogilise vastuvõtu numbrit. Sõna onkoloogiline on seejuures ülitähtis, muidu ei hakata minuga üldse rääkimagi. Edasi selgub tavaliselt, et numbreid pole ja millal järgmise (antud juhul siis novembrikuu) nimekiri avaneb, ei tea mitte keegi, eriti mitte aga registratuur.
Eelmisel nädalal saatsin südametäiega meili ja sain mittemidagiütleva vastuse, kuidas neil aegu ei jätku ja nemad sõltuvad haigekassa rahastamisest. Loogiline, ma ei tahtnudki numbrit ülehomseks ja nii ma neile ka vastasin. Ma lihtsalt tahtsin teada, miks nad kiusavad omaenda töötajaid ja koormavad üle omaenda infosüsteeme sellega, et nad ei suuda välja öelda, et näiteks numbreid novembriks või detsembriks hakatakse välja andma 10.septembril? Või midagi sellist. Selle asemel antakse vastus, et helistagi ikka uuesti ja uuesti ja nii iga päev...vaesed registratuuritöötajad ja vaesed patsiendid.

teisipäev, 24. august 2010

Rõõmsat ja kurba...

Elus käivad head ja halvad uudised paraku käsikäes. Seda uudist me muidugi teadsime juba laupäevast , kui laipväsinud jõmpsik Kopenhaagenist helistas, ja hea meel oli muidugi, kuigi jah, et see ka nii suurelt kajastamist leiab, poleks osanud oodata. Olgu see siis näiteks ennustajatele, kes väidavad üksikvanemate lapsed probleemide allikad olevat, sel poiss on oma isa elus näinud vaid paaril korral ja siis ka mitte eriti adekvaatses olekus. Materiaalsest toetusest ei räägigi, seda pole eales penni eest olnud ega ka mitte oodatud. Vahel võtab muidugi ennastki imestama, kuidas see põnglane naistekarja kasvatusel nii kobe välja on kukkunud, lisaks kaelasrippuvatele medalitele ei karda ka mootorsaagi käivitada ega traktoril õhufiltrit vahetada, kas siis saab midagi muud kui uhke ja õnnelik olla sellise järeltulija üle? Mis siis, et ma ainult tädi olen :).
Halvem uudis tuli aga vanema generatsiooni tädi käest, kollatähni degenereerumine on hirmus asi ja peaaegu ravimatu, üks laseroperatsioon juba olnud ja teine tulemas, aga eriti lootusrikkad arstid ei olevat ja see teeb tõsiselt murelikuks. Ning kuna vanaemaga elanud poiss läheb sügisest Tartusse, saab meil ilmselt olema kaks vanema generatsiooni esindajat, kes kumbki kategooriliselt keelduvad oma korterist lahkuvat ja samas ilma kõrvalise abita toime ei tule...oehh, saab keeruline olema kogu see logistika juba tänu vahemaade pikkusele, aga midagi pole parata. Kord saame vanaks me kõik.
Kodus aga teeb murelikuks koera tervis, eakas kolli kas ei kuule või on tal mingi muu häda tähelepanemisvõimega, muidugi, lähenev kaheteistkümnes sünnipäev on kolli jaoks kõrge vanus, samas ei ole muul tervisel häda midagi ja murutraktori kärusse hüppamine ja sellega uhkelt ringisõitmine on endiselt parim meelelahutus.
Eks aeg annab arutust. Lahendamatuid probleeme ei ole.

esmaspäev, 16. august 2010

M-generatsioon

Lugesin laupäevasest Eesti Päevalehest Tanel Veenre artiklit Klaasist kardinate lapsed ja mõtlesin, et no nii hull see põlvkondadevaheline konflikt nüüd ka ikka ei ole...isegi minusugused gerondid kasutavad pidevalt SMS-i, MMS-i, internetti, messengeri, skype, feissbuuki, juutuubi, googlet ja kõik neid muid tänapäevaseid mugavusi. Ja kuivõrd mina ostsin oma esimese isikliku personaalarvuti juba aastal 1987, on mu arvutikasutaja staaz igal juhul pikem kui jõmpsikal, kes sündis alles neli aastat hiljem.
Õhtuks oli selge, et LOL, olen eksinud ja ikkagi geront...nimelt saabus moblasse Torontosse ülemaailmsele IT-olümpiaadile lendava M-generatsiooni esindajalt järgmine sõnum: "võid p-le öelda, et joudsin CPHsse. Whispernet oli tasuta, eks? Taanis see töötab igaljuhul. User guidest on 5.versioon väljas näiteks."
Kogenud lendajana deshifreerisin lühendi CPH, mis tähendab Kastrupi rahvusvahelist lennujaama Kopenhaagenis. Aga WTF on see Whispernet koos oma 5.versiooni kasutajatoega?
Et ma ise märkasin hommikul kell üheksa saadetud sõnumit kaheksa tundi hiljem, ei hakanud vastama, selleks ajaks oli jõmpsik nagunii juba kusagil Atlandi kohal. Pühapäeva õhtul aga saabus seekord ema telefonile pahane porin, et tädi võiks ta sõnumitele ikka vastata. Olingi sunnitud vastama, et ei oska vastata...
***
Mis aga artiklisse endasse puutub, oli see hea. Kuigi mul endal on autoriga kerge kana katkuda mõne aasta tagusest olukorrast, kus ta minu e-kirjast copy ja pastega Mimi juhtkirja tegi. Küsimata, vabandamata ja loomulikult tegelikule kirjapanijale viitamata. Minu ??? meilile ei vastanud ja rohkem ma kraagelda ei viitsinud, tõestada suudaksin ka praegu iga kell, sest tänu meie väga heale itimehele on mu kõvakettal alles kõik failid aastast 2001. Ja kui oled kellegi juba kord mõtte- ja tekstivarguselt tabanud, jääb kahtlus rippuma alatiseks.

laupäev, 14. august 2010

Ei sheeri

Pärast seda, kui meie küla improviseeritud naisansambel jaaniööl minu soleerimisel "Nõia elu" esitas, on meie küla mehed miskipärast arvamusel, et ma oskan laulda, Vabandada võib seda eksitust ainult asjaoluga, et kellaaeg oli hiline ja jaaniöö...nojah, umbes samamoodi, nagu kõik naised pidid õhtu edenedes ilusaks muutuma. Laulsime tookord kambakesi varase hommikuahetuseni.
Igatahes kui Ühtelaulmine välja kuulutati, siis otsustati, et meie küla on ka käpp. Koht olemas, elekter ühendatud,  keegi pidi orgunnima projektori, keegi ekraani, söögid-joogid jne. Üheskoos laulmine ka muidugimõista.
Aga kui selle laulmise repertuaar paar päeva tagasi mu meilikasti potsatas, vajus vähemalt minukese suukene küll ikka väga pikalt töllakile. Kuna viimane koorilaulukogemus jääb keskkooliaegadesse (ja siis teatavasti olid sellised laulud pea et keelatud ja üleüldse oli tegemist kammerkooriga, kuhu tollasel laulmisõpetajal õnnestus ka pisut gospelit sisse smuugeldada...), suudaksin ma enam-vähem ära laulda kaheksast laulust kaks või kolm, ülejäänute puhul läheks vaja kõigepealt nooti ja seejärel harjutamist, igatahes rahvalikust üheslaulmisest, millega igamees hakkama saaks ja mis tõeliseks rahvaürituseks kujuneks, on asi ikka vägaväga kaugel.
Kahju tegelikult. Meie tuleme küll kokku ikka, ehk paneme suure ekraani ka üles, kui ilma on õues vaatamiseks. Oleme niisama koos ja lõbusad, nagu selle seltskonnaga ikka. Aga ei registreeri ega sheeri ja suure tõenäosusega ka ei laula. Kui, siis hiljem ja midagi muud.

 

reede, 13. august 2010

Töötusest eri regioonides

Otsisime Lõuna-Eestisse keskastmejuhti tuntud tööportaali kaudu. Laekus 68 avaldust, vestlusvooru valisime kaheksa. Kohale jõudis ei rohkem ega vähem kui kaks, kellel oli vaja töölevõtuvestluse asemel matkale minna, kellel olla auto katki läinud. Jne.
Jätkame.

Põhja-Eestisse oleks mul hädasti aga labidameest vaja...sellist kellele hommikul tööportsu kätte annad ja ise võid samal ajal tööle minna, pabistamata, et pool maja vahepeal minema kõnnib või vend end õhtuks oimetuks joonud ole...no ei leia. Kui lähedases väikelinnas tegin ettepaneku kolmekümne kantis suitsu pomminud meeshingele natuke suurema kui suitsuraha eest tööd teha, sain kuulda, et olen üks kapitalistivärdjas...
Eelmise aasta katusevärvijate näol on näide olemas, mis juhtub, kui mehed küll leiad, aga kõrval ei seisa...pool katust pesti enne värvimist pesuainega puhtaks, pool mitte, ja selle poole pealt, kus pesemata, tuleb värv kolinal maha, seejuures ei maksnud ma meestele sugugi sandikopikaid.



Kui keegi mulle suurest töötusest räägib, lähen ma väga tigedaks.

esmaspäev, 9. august 2010

Pilvede vaatamise suvi

Viieteistkümnendast eluaastast saadik on olnud mu lahutamatuks kaaslaseks kalendermärkmik. Sõltuvalt eluperioodist rohkem või vähem tihedalt täis kirjutatud. Ajaline plaan. Vajalike tegevuste plaan. Ostude plaan. Viimased aastad lausa erinevad listid. Tööasjad kõigepealt. Poole meetri pikkune, kord lühenev, kord taas pikenev nimekiri asjadest, mida on vaja teha kodus. Mida aias. Ja siis kusagil, tavaliselt ainult virtuaalsel kujul nimekiri asjadest, mida tegelikult teha tahaks. Ja milleks nagunii kunagi pole aega või siis õiget inspiratsiooni või lihtsalt pealehakkamist.
Selleks suveks ei olnud mul ühtegi nimekirja. Isegi need paar asja, mis alguses nagu mõttes mõlkusid, said sujuvalt edasi lükatud. Nagu oleks juba kevadel ette teadnud, et talveväsimus suubub kevadväsimusse ja kevadväsimusest saab suveväsimus.
Millal ma viimati lihtsalt lamasin ja pilvi vaatasin? Liigagi ammu vist. Vist millalgi enne seda, kui asusin peaaegu kümme aastat tagasi praegusele tööle. Millalgi enne, kui hakkasin kaheksa aastat tagasi selle vana maja renoveerimisega jantima. Enne...
See suvi on olnud pilvede vaatamise suvi. Lamamistoolis lebamise ja raamatulugemise suvi. Sõpradega lobisemise, veinijoomise ja saunatamise suvi.
/ja kümnendamal aastal tema vaatas, et see, mida ta loonud oli, oli hea saanud. Khm./
Mulle oli sellist suve äraütlemata kombel vaja ja ma olen selle üle hirmõnnelik olnud. Troopikasoojad päevad, sumedad ööd (tühja neist parmudest ja sääskedest, see läheb üle).


Puhkusejärgne tööleasumine oli kui külma vette kukkumine. Esimese nädala ma ainult urisesin. Vaikselt, viisakalt ja oma nina alla. Ma vähemalt loodan seda.
Nüüd hakkab üle minema ja tegutsemisvaim tuleb tagasi. Kalendermärkmik on taas oma alalise koha leidnud ja aias käin ringi, pea mõtteid nii täis, et kohekohe hakkavad kõrvadest välja pressima.


Viimasest operatsioonist sai eelmisel nädalal aasta ja analüüsid on puhtad. Kas ma sain temast jagu? Aeg näitab. Kord me läheme kõik, aga mul on maa peal veel mõndagi teha. Vähemalt mulle enesele tundub niimoodi.

neljapäev, 5. august 2010

Läbikukkunud shoppaja

Olles kolm päeva nõupidamisel istunud, otsustasin end täna natuke liigutada ja tööasju ajades korra ka Rocca-al-Mare keskusest läbi lipata. Põhjus proosaline, toasussid on lagunemise eelviimases staadiumis ja hädasti uusi vaja. Seda, et kingapoodides susse ei müüda, sain teada juba siis, kui viimasel korral haiglasse sattudes uusi susse otsisin, lõhkilõigatud kerega juba stilettode otsas ei hõlju ja ega lubataks ka. Ning koduski on siiamaani mõnusaim asi peale tööpäeva ikka pehme suss jalga libistada.
Mida pole, seda pole. Nüüd pole susse enam ka supermarketites, kus neid varem liikus. Prismas oli ainult mingeid eriti rõvedast vakstust tumepruune kinnise ninaga papusid. Jäi ostmata. Maksimarketis, kus ma ise ei käinud, olevat olnud ainult 36 ja 37 suurusnumbrit.
Kui juba kaubanduskeskuses, üritasin vaadata ka mälupulki, uuel autol on USB pesa ja saaks mõnusalt lemmikmusa kuulata. Ei näinud, sõna otseses mõttes. Vargakindluse mõttes olid kõik mälupulgad nii kõrgele ja kaugele seina peale pandud, et nende tuvastamiseks oleks tugevatoimelist binoklit vaja läinud. Mida mul muidugi kaasas polnud.
Viimasena astusin läbi Rahva Raamatust, kuhu ma peale omanikuvahetust kordagi sattunud polnud. Masendav oli. Mitte millestki ei saanud enam aru...kus on uued, kus varemilmunud raamatud, supp ja puder, viltused raamatukuhilad. Teenindusstandardit enam ei julgenudki katsetada, kui juba saali standard sellistesse sügavustesse kukkunud oli.
Ühesõnaga õnnestus hiiglaslik kaubanduskeskus läbida ainsatki senti kulutamata. Mitte sellepärast, et raha poleks olnud. Lihtsalt seda, mida mul vaja oleks olnud, polnud kas müügil või ei suutnud ma seda üles leida. Ja seda, mida müüa pakuti, polnud mul vaja.

Kurb asja juures on see, et meie kaupmeeste peamine vahend võitlemiseks jaekaubanduse käibe langusega näib olevat koondada võimalikult palju töötajaid ja osta sisse võimalikult väheses valikus kaupa... kahjuks ei toimi need abinõud internetiajastul kohe kindlasti mitte ja ka mind päästab seekord nagu tavaliselt internetikaubandus, eesti kohalik kaubandus aga jääb paraku mu kroonidest ilma, sest isegi patriotism ei pane mind kodus susside asemel kontsakingi või tosse kandma, paljajalu kõndimiseks aga on maamaja põrandad liiga külmad.

Ja millal, oh millal, hakkab eestikeelne kirjandus ilmuma e-raamatutena suuremas valikus???
Pärast kahekuist kasutamist olen oma Kindlest ahvivaimustuses (ja meie üheksateistaastane on enda omast ka), milline mõnu on käekotis korraga kaasas kanda korraga paarisadat raamatut ja vastavalt meeleolule siis nende vahel valida. Ning kui näiteks ajaviiteraamat ammendatud, fail ühe hiireklõpsuga igavikku saata, ei mingit vihmametsade maharaiumist ja prügimägede ummistamist...

Õhtul aga Amazoni ja sussipoodidesse shoppama. Vägisi sunnivad, noh.